scoripous - aga see on ju suurepärane! Tarbimismakse tulebki tõsta ja tulukat langetada. Eriti mõnus oleks, kui saaks selle lollaka tuluka üldse ära kaotada.
Aga mis hinnatõusu puutub, siis on teil õigus. Päris uljalt rallitavad. Kui juba selliste keskmiste söögikohtade arved hakkavad 100 EURini küündima, siis peab midagi ilmselt muutuma :)
Hinnatõus on lükanud kümned miljonid inimesed vaesusesse
http://www.e24.ee/?id=420053
http://www.e24.ee/?id=420053
SideKick, mis ajast RE valitseda kümneid miljoneid inimesi on?
Ma ise imestasin kah, et Reformierakond on üks võimas partei. Nagu eelpool Scorpius tõestas, siis Reformierakonna käibemaksu ja aktsiiside tõstmine on põhjustanud ülemaailmse hinnatõusu, mille tõttu on kümned miljonid inimesed vaesusesse langenud.
Scorpious, palun eemaldu debattidest mis pretendeerivad argumentide vastasseisule. Teine teema juba tõestas et sa tõmbad meelevaldseid kausaalseid seoseid infokildudest mis ei ole üksteisega seotud ega mõjuta üksteist ja mida ei kasutada edu/ebaedu hindamiseks. Kui sa teed kriitikat et Eestis on kõrge inflatsioon ja vihjad, et see on nii kuna protsess on RE/IRL poolt nõrgalt juhitud, siis tähendab see seda et sinu arust Keskerakond suudaks inflatsiooni paremini kontrollida. Et nemad kindla käega ei laseks inflatsioonil tekkida kui nad oleks võimul. No see arvamus on äärmiselt rumal. Lausa ülimalt rumal. Ükski inimene kes saab aru inflatsioonist ja üldistest makro protsessidest ei looda et neid protsesse saab viimase komakohani tsentraalselt juhtida. Ja seetõttu ei olegi mõtet taoliste nõrkade mõtetega nagu "KE hoiaks ohjes" argumentide võitlusse tulla sest see ei ole argument. Rumalus ei saa kunagi argumendina eluõigust omada.
----
RE suurim probleem minumeelest on spetsiifilise pragmaatika-kontseptsiooni vohamine mille suurim esindaja on Ansip. Alguses ma ei saanud aru miks RE aga eriti Ansip nii udused ja vähedünaamilised paistavad, aga nüüd ma saan aru et see on lihtsalt üks spetsiifiline, taotluslik ja soovitud RE strateegia. Nemad kutsuvad seda "pragmaatiliseks poliitikaks".
Pragmaatiline poliitika RE moodi näeb välja häälte maksimeerimises ideoloogilise ideaali vähesel juuresolekul. Ideoloogilise aluse kui tegutsemise ainsa peamise aluskriteeriumi on strateegiana RE nüüdseks kõrvale heitnud, (osaliselt on see küll ka õigustatud sest liberaalne, turumajanduslik ja Läänele orienteeritud Eesti on suures plaanis kindlustatud. Täielikult ei saa see aga kunagi õigustatud olema sest poliitika põhijoon seisneb ideede ja maailmavaadete võitluses. Kui sul ei ole ideaale, kui sul ei ole ideoloogiat, kui sul ei ole maailmavaadets, siis sa ei ole poliitilise nähtusena legitiimne analüüsiobjekt. Olgu selleks siis ideoloogiast lage Keskerakond või Reformierakond.) ja jätkab strateegiaga kus peamiseks tegutsemise aluseks on pragmaatiline kurss. Pragmaatiline kurss nagu öeldud, eeldab ideoloogiliselt kursilt lahkumist. Pragmaatiline kurss on seal kus on inimeste emotsioonid, soovid, vastuseisud. Ideoloogiline kurss on seal kus on ideoloogiline kurss. Ideoloogiline kurss läheb alati otse. Inimeste emotsioonid, soovid, vastuseisud ideoloogilist kurssi ei mõjuta. Otse on otse. Täiesti sirgelt edasi. Sinna suunda kuhu ideoloogiakompass noolega näitab. Emotsioonid ei muuda ideoloogiat, ideoloogia muudab emotsioone. Pragmaatiline kurss aga põikab kõigist vastuseisudest soovide ja ihade poolele. Kuna soovid ja emotsioonid muudavad kasutusele võetud ideoloogia kurssi nimega "pragmaatika" pidevalt, siis pragmaatika kurss on oma olemuselt selgrootu ideoloogia. Pragmaatiline kurss by default tähendab selgelpiiriliselt ideoloogia (RE puhul parempoolne) kursilt liikumist kuhugi keskele. Alasse millel pole nägu ega värve, mis moondab kuju nii kiiresti kui vaja. Poliitika mis on maitsetu ja ebaatraktiivne nagu nõukogude lasteaedades serveeritud hallikas kaerahelbepuder pärast lõunauinakut (valmis keedetud koos hommikuse pudruga). See on lihtsalt mingi tükk "ainet", tuvastamata mateeria. Suhtkoht maitsetu, aga samas mitte täiesti jäle. Ilma lisanditeta aga selgelt ebaglamuurne söök. Suhtkoht värvitu, aga samas mitte täiesti läbipaistev. Suhkoht ilma kujuta, aga samas mitte täiesti vedel. Nälga ei jäta aga kõhtu ei täida ja positiivseid emotsioone ka ei tekita. Vot selline on praegune Ansipi ja RE pragmaatiline poliitika.
Minumeelest on lausa öökima ajav kuidas pragmaatikapoliitika on Eestis võimu saanud ja ideoloogia on hüljatud. Ideoloogia kursi asemel pragmaatika kursi valimine tähendab seda et poliitikud ei mõtle. Sa monitoorid pragmaatilise poliitikuna sootsiumi emotsionaalset tervist. Sest kui sa mitte ei jälgi-ja-kohandu vaid mõtled mis peaks eeldatavalt hea olema, siis võibki sul tulla "originaalne mõte"©™®. Ja kui sul tuleb originaalne mõte©™® siis võib see lendu minna ja hakata oma elu elama. Ja kui äkki rumalale rahvale tundub see suurepärase originaalse ideena©™® ja seda hakatakse täitma, siis selgub et mõte tegelikult reaalses elu ei päde ja programm tuleb lõpetada. Mistõttu rahva meelepaha on suur sest nende "ootusi on petetud" ja "nende lubadusi ei täidetud" ja poliitikul on palju keerulisem saada taasvalitud. Mistõttu pragmaatiline kurss on parem sest see välistab mõtlemise ja algatusvõime poliitiku peas. Pragmaatiline kurss eeldab poliitikult jäljeküti oskust. Osav pragmaatiline poliitik jälgib märke emotsioonide kohalolust ja ainult jälitab oma saaki (sootsiumi emotsioonide liikumist). Et siis enne valimisi otsustav rünnak teha.
EE börsiletulek - äärmiselt ohtlik originaalne idee©™®. Kui börsile tuleku järel aktsia kiiresti tõuseb, siis saab poliitik sarjata et miks nii vähe küsiti investoritelt. Riik on kahju saanud. Kui aktsia kukub, siis saab poliitik sarjata et müüs Eesti rahva vara maha. Järelikult tuleb see originaalne idee©™® eemaldada päevakorrast.
Pensionid - äärmiselt oluline emotsionaalne jäljerada. Kogenud pragmaatiline poliitik jälgib seda saaklooma eriti teravalt. Ta ei interveeri kunagi. Ta ei sekku kunagi oma originaalsete mõtetega©™® sest selle saaklooma viha on suur. Minevikus oleme näinud kuidas kogu majanduskriisi kärbiti igalt poolt mujalt kui pensionitest. Me nägime kuidas enne valimisi Ansipi peamiselt mõttega teemas püsitud laused öeldi pensionite teemal (need ei lange ja tulevikus tõusevad). See oli ainuke Ansipi murekoht enne valimisi: mitte mõelda vaid olla hea pragmaatik. Ansip demonstreeris et ta on suurepärane jäljekütt ja suudab emotsioone jälitada.
Pragmaatika suurepärane näide ilmus ka lähiminevikus kui kerkis üles pensionide maksustamise teema ja sai teatavaks et ca mõnikümmend tuhat pensionäri võiks riigilt saada tulumaksu tagasi. Ansip võttis pressikonverentsil kiirelt ja otsustavalt seisukoha et kõige mõttekam on saata otsepostitusega isiklikult koju teade neile pensionäridele kes on tulumaksu tagasisaamise kõlbulikud. Selline seisukoht oleks tavaolukorras ülimalt selgepiiriline originaalne mõte©™®, sest hõlmab endast ideed, teostust, vajadust, kontakti inimesega. (Ma ei mäleta enam ammu Ansipilt ühtegi taolist ideed mis hõlmaks endas kontakti inimestega, millegi tegemist, millegi lubamist tähtajaks. Pragmaatika ajastul ongi see võimatu sest originaalseid mõtteid©™® ei lubata.) Kuid muidugi on see tegelikult ainult pragmaatika kontseptsioonil püsimise kinnitus. Sest tegemist on ainult pensionitega. Pragmaatilise poliitiku peamise saakloomaga.
Eesti lähituleviku reaalsus tänu pragmaatikakontseptsioonile on see, et riik ei mõtle suurelt. Riigil puuduvad visioonid. Riik ei võta midagi ette enne kui inimeste emotsioonid kas lükkavad riiki midagi tegema või tõmbavad midagi tegema. Kui emotsioone ei teki, siis midagi ei tehta. Sest originaalseid mõtteid©™® ei lubata. Pragmaatika ajastul on oluline jälitamine. Jäljekütid võidavad. See on ka peamine põhjus miks teemapüstitus on natuke ebaloogiline. Loota et RE järgib mingeid think tank´de poliitikasoovitusi, mingeid analüüse, mingeid originaalseid mõtteid©™® on liiast. Nende inimeste ainsaks võimaluseks kes soovivad poliitilist kurssi muuta on aktiveeruda poliitiliselt III sektori ühendustesse. Organiseerige mingid kodukandi seltsid ja hakake pidama koosolekuid ja miitinguid. Tehke häält, olge nähtav, tekitage emotsioone! Jätke endast maha emotsioonide jäljerada. Pragmaatiline poliitik on teid kindlasti jälitamas. Ta tõmbab või eemaldab riigi kurssi vastavalt sinu ja sinu ja sinu ja sinu emotsioonidele.
----
RE suurim probleem minumeelest on spetsiifilise pragmaatika-kontseptsiooni vohamine mille suurim esindaja on Ansip. Alguses ma ei saanud aru miks RE aga eriti Ansip nii udused ja vähedünaamilised paistavad, aga nüüd ma saan aru et see on lihtsalt üks spetsiifiline, taotluslik ja soovitud RE strateegia. Nemad kutsuvad seda "pragmaatiliseks poliitikaks".
Pragmaatiline poliitika RE moodi näeb välja häälte maksimeerimises ideoloogilise ideaali vähesel juuresolekul. Ideoloogilise aluse kui tegutsemise ainsa peamise aluskriteeriumi on strateegiana RE nüüdseks kõrvale heitnud, (osaliselt on see küll ka õigustatud sest liberaalne, turumajanduslik ja Läänele orienteeritud Eesti on suures plaanis kindlustatud. Täielikult ei saa see aga kunagi õigustatud olema sest poliitika põhijoon seisneb ideede ja maailmavaadete võitluses. Kui sul ei ole ideaale, kui sul ei ole ideoloogiat, kui sul ei ole maailmavaadets, siis sa ei ole poliitilise nähtusena legitiimne analüüsiobjekt. Olgu selleks siis ideoloogiast lage Keskerakond või Reformierakond.) ja jätkab strateegiaga kus peamiseks tegutsemise aluseks on pragmaatiline kurss. Pragmaatiline kurss nagu öeldud, eeldab ideoloogiliselt kursilt lahkumist. Pragmaatiline kurss on seal kus on inimeste emotsioonid, soovid, vastuseisud. Ideoloogiline kurss on seal kus on ideoloogiline kurss. Ideoloogiline kurss läheb alati otse. Inimeste emotsioonid, soovid, vastuseisud ideoloogilist kurssi ei mõjuta. Otse on otse. Täiesti sirgelt edasi. Sinna suunda kuhu ideoloogiakompass noolega näitab. Emotsioonid ei muuda ideoloogiat, ideoloogia muudab emotsioone. Pragmaatiline kurss aga põikab kõigist vastuseisudest soovide ja ihade poolele. Kuna soovid ja emotsioonid muudavad kasutusele võetud ideoloogia kurssi nimega "pragmaatika" pidevalt, siis pragmaatika kurss on oma olemuselt selgrootu ideoloogia. Pragmaatiline kurss by default tähendab selgelpiiriliselt ideoloogia (RE puhul parempoolne) kursilt liikumist kuhugi keskele. Alasse millel pole nägu ega värve, mis moondab kuju nii kiiresti kui vaja. Poliitika mis on maitsetu ja ebaatraktiivne nagu nõukogude lasteaedades serveeritud hallikas kaerahelbepuder pärast lõunauinakut (valmis keedetud koos hommikuse pudruga). See on lihtsalt mingi tükk "ainet", tuvastamata mateeria. Suhtkoht maitsetu, aga samas mitte täiesti jäle. Ilma lisanditeta aga selgelt ebaglamuurne söök. Suhtkoht värvitu, aga samas mitte täiesti läbipaistev. Suhkoht ilma kujuta, aga samas mitte täiesti vedel. Nälga ei jäta aga kõhtu ei täida ja positiivseid emotsioone ka ei tekita. Vot selline on praegune Ansipi ja RE pragmaatiline poliitika.
Minumeelest on lausa öökima ajav kuidas pragmaatikapoliitika on Eestis võimu saanud ja ideoloogia on hüljatud. Ideoloogia kursi asemel pragmaatika kursi valimine tähendab seda et poliitikud ei mõtle. Sa monitoorid pragmaatilise poliitikuna sootsiumi emotsionaalset tervist. Sest kui sa mitte ei jälgi-ja-kohandu vaid mõtled mis peaks eeldatavalt hea olema, siis võibki sul tulla "originaalne mõte"©™®. Ja kui sul tuleb originaalne mõte©™® siis võib see lendu minna ja hakata oma elu elama. Ja kui äkki rumalale rahvale tundub see suurepärase originaalse ideena©™® ja seda hakatakse täitma, siis selgub et mõte tegelikult reaalses elu ei päde ja programm tuleb lõpetada. Mistõttu rahva meelepaha on suur sest nende "ootusi on petetud" ja "nende lubadusi ei täidetud" ja poliitikul on palju keerulisem saada taasvalitud. Mistõttu pragmaatiline kurss on parem sest see välistab mõtlemise ja algatusvõime poliitiku peas. Pragmaatiline kurss eeldab poliitikult jäljeküti oskust. Osav pragmaatiline poliitik jälgib märke emotsioonide kohalolust ja ainult jälitab oma saaki (sootsiumi emotsioonide liikumist). Et siis enne valimisi otsustav rünnak teha.
EE börsiletulek - äärmiselt ohtlik originaalne idee©™®. Kui börsile tuleku järel aktsia kiiresti tõuseb, siis saab poliitik sarjata et miks nii vähe küsiti investoritelt. Riik on kahju saanud. Kui aktsia kukub, siis saab poliitik sarjata et müüs Eesti rahva vara maha. Järelikult tuleb see originaalne idee©™® eemaldada päevakorrast.
Pensionid - äärmiselt oluline emotsionaalne jäljerada. Kogenud pragmaatiline poliitik jälgib seda saaklooma eriti teravalt. Ta ei interveeri kunagi. Ta ei sekku kunagi oma originaalsete mõtetega©™® sest selle saaklooma viha on suur. Minevikus oleme näinud kuidas kogu majanduskriisi kärbiti igalt poolt mujalt kui pensionitest. Me nägime kuidas enne valimisi Ansipi peamiselt mõttega teemas püsitud laused öeldi pensionite teemal (need ei lange ja tulevikus tõusevad). See oli ainuke Ansipi murekoht enne valimisi: mitte mõelda vaid olla hea pragmaatik. Ansip demonstreeris et ta on suurepärane jäljekütt ja suudab emotsioone jälitada.
Pragmaatika suurepärane näide ilmus ka lähiminevikus kui kerkis üles pensionide maksustamise teema ja sai teatavaks et ca mõnikümmend tuhat pensionäri võiks riigilt saada tulumaksu tagasi. Ansip võttis pressikonverentsil kiirelt ja otsustavalt seisukoha et kõige mõttekam on saata otsepostitusega isiklikult koju teade neile pensionäridele kes on tulumaksu tagasisaamise kõlbulikud. Selline seisukoht oleks tavaolukorras ülimalt selgepiiriline originaalne mõte©™®, sest hõlmab endast ideed, teostust, vajadust, kontakti inimesega. (Ma ei mäleta enam ammu Ansipilt ühtegi taolist ideed mis hõlmaks endas kontakti inimestega, millegi tegemist, millegi lubamist tähtajaks. Pragmaatika ajastul ongi see võimatu sest originaalseid mõtteid©™® ei lubata.) Kuid muidugi on see tegelikult ainult pragmaatika kontseptsioonil püsimise kinnitus. Sest tegemist on ainult pensionitega. Pragmaatilise poliitiku peamise saakloomaga.
Eesti lähituleviku reaalsus tänu pragmaatikakontseptsioonile on see, et riik ei mõtle suurelt. Riigil puuduvad visioonid. Riik ei võta midagi ette enne kui inimeste emotsioonid kas lükkavad riiki midagi tegema või tõmbavad midagi tegema. Kui emotsioone ei teki, siis midagi ei tehta. Sest originaalseid mõtteid©™® ei lubata. Pragmaatika ajastul on oluline jälitamine. Jäljekütid võidavad. See on ka peamine põhjus miks teemapüstitus on natuke ebaloogiline. Loota et RE järgib mingeid think tank´de poliitikasoovitusi, mingeid analüüse, mingeid originaalseid mõtteid©™® on liiast. Nende inimeste ainsaks võimaluseks kes soovivad poliitilist kurssi muuta on aktiveeruda poliitiliselt III sektori ühendustesse. Organiseerige mingid kodukandi seltsid ja hakake pidama koosolekuid ja miitinguid. Tehke häält, olge nähtav, tekitage emotsioone! Jätke endast maha emotsioonide jäljerada. Pragmaatiline poliitik on teid kindlasti jälitamas. Ta tõmbab või eemaldab riigi kurssi vastavalt sinu ja sinu ja sinu ja sinu emotsioonidele.
Street, palju õnne sisuka diskussiooni algatamise puhul! Ma juba hommikul mõtlesin, et huvitav, kui kaua läheb aega kuni Scorpiouse sugused kohale lendavad... :D
Momentum.
Iga asja võib nimetada väga erinevalt olenevalt nimetaja soovist ja kui tahad, siis ka ideoloogiast. Kõike seda pragmaatikat võib nimetada ka rahva tahte arvestamiseks. Ka see on muide ideoloogia, see rahva enamuse tahte arvestamine. Et see pole ei vasak-, parem- või mingi muu poolne, ei muuda seda mitteideoloogiaks. Ideoloodia on teatavasti ideedekogum, mis kirjeldab ühiskonda ja majandust.
Minu vastuväide on metodoloogiline, mitte sisuline. Kui tahad midagi öelda reformierakonna poliitika kohta, siis ei saa vastandada pragmatismi ja ideoloogiat, sest nagu öeldud, on pragmatism ka ideoloogia ja nimelt rahva enamuse tahtmiste arvestamine.
Nüüd paar sõna sisu kohta.Sinu arvamus lähtub seisukohast, et partei peab olema oluliselt targem rahvast. Kui me vaatame, kuidas pea kõik parteid nii Eestis kui ka Euroopas (turismiklass contra äriklass) on nii rumalad, et teevad oma hüvede tagaajamisega kogu aeg oma margi täis, siis on raske loota, et nad oleksid rahvast oluliselt targemad. Aga see on omaette teema. Tuletaks meelde parteid, kes loosungi järgi oli rahva au, mõistus ja südametunnistus. Mis on sellest saanud! Piirduksin ainult lühijäreldusega, et pragmaatiline rahva soovide sabas kõndimine on igal juhul parem kui mitteküllaldasest tarkusest tehtud otsustused, mis ei ole rahvale meelepärased ja mis viivad Ameerikast mööda ehk kuristikku..
Iga asja võib nimetada väga erinevalt olenevalt nimetaja soovist ja kui tahad, siis ka ideoloogiast. Kõike seda pragmaatikat võib nimetada ka rahva tahte arvestamiseks. Ka see on muide ideoloogia, see rahva enamuse tahte arvestamine. Et see pole ei vasak-, parem- või mingi muu poolne, ei muuda seda mitteideoloogiaks. Ideoloodia on teatavasti ideedekogum, mis kirjeldab ühiskonda ja majandust.
Minu vastuväide on metodoloogiline, mitte sisuline. Kui tahad midagi öelda reformierakonna poliitika kohta, siis ei saa vastandada pragmatismi ja ideoloogiat, sest nagu öeldud, on pragmatism ka ideoloogia ja nimelt rahva enamuse tahtmiste arvestamine.
Nüüd paar sõna sisu kohta.Sinu arvamus lähtub seisukohast, et partei peab olema oluliselt targem rahvast. Kui me vaatame, kuidas pea kõik parteid nii Eestis kui ka Euroopas (turismiklass contra äriklass) on nii rumalad, et teevad oma hüvede tagaajamisega kogu aeg oma margi täis, siis on raske loota, et nad oleksid rahvast oluliselt targemad. Aga see on omaette teema. Tuletaks meelde parteid, kes loosungi järgi oli rahva au, mõistus ja südametunnistus. Mis on sellest saanud! Piirduksin ainult lühijäreldusega, et pragmaatiline rahva soovide sabas kõndimine on igal juhul parem kui mitteküllaldasest tarkusest tehtud otsustused, mis ei ole rahvale meelepärased ja mis viivad Ameerikast mööda ehk kuristikku..
Veidi poolik vastus,kuidas ikka nende riigiettevõttete väärikate töökohtadega jääb?
Ei, pragmaatika ja populism küll mingi ideoloogia ei ole. Arhiveerimise huvides kartoteegis on neil küll mingi oma sahtel, aga ka ainult seepärast et muidu läheks kõik sassi ja juriidilised kehad on aruandekohuslased - nad peavad säilitama oma tegevuses tekkivaid dokumente. Sellest ka ideoloogia sektsiooni paigutumine. Ideoloogia seisab mingil kindlal alusel. Ideoloogia liigub otse. Pragmaatika ja poulism seisavad vedelal alusel ja muudavad pidevalt suunda. Seda ei saa nimetada ideoloogiliseks ja metoodiliseks tegevuseks. Metoodiliselt vedel või nõrk tegevus ei ole metoodiline tegevus.
Minu seisukoht ei ole, et partei olgu inimese eest mõtleja, ma olen alati olnud sellel mõttel et iga inimene peab ise enda eest vastutama. Minu ainuke seisukoht on et poliitilisel juhtkonnal on suurem juhtpult kui kõigil ülejäänutel. Sellega ma loodan et saab nõustuda. See on fakt. Poliitilisel juhtkonnal on protsesside mõjutamiseks rohkem nuppe ja kangikesi kui kõigil ülejäänutel. (Siin on ka vaidlusekoht, et kas poliitilisel juhtkonnal on rohkem nuppe või on hoopis ülejäänutel vähem, aga seda pole mõet arutada.) Nüüd tulebki see koht millest ma aru ei saa: RE on võtnud vabatahtlikult strateegiaks reaalsuse nihestamiseks mitte kasutada oma eelist omada määratult suuremas koguses mõju omavaid nupukesi kui ülejäänutel käsutada on ja lihtsalt istuda selle juhpuldi taga. Mina ei ole kunagi soovinud et nad pidevalt nuppudel plõksiks. Ma soovin et olulistel hetkedel seda tehtaks. Sest nuppude arv üldiselt korreleedub ka info valdamisega. Ütled: "soovide sabas kõndimine on igal juhul parem kui mitteküllaldasest tarkusest tehtud otsustused". Nüüd ma ei saa aru et miks seda argumendina käsitleda sest on ju absoluutselt ilmselge, et inimestel on ebaproportsionaalselt vähe infot ja protsesside mõistmise võimet et ihaleda õigeid asju. Kui mingit osapoolt mitteküllaldases tarkuses süüdistada, siis on see general public. Üldsus ei saa aru millises kontekstis ta elab. Üldsusel ei ole perspektiivi taju. Üldsus ei suuda kannatada või pingutada. Vastanduses sellega poliitikale mis üldiselt peaks aru saama millises kontekstis tegutsetakse, omama perspektiivi ja tegema vajadusel õigeid kuid valusaid otsuseid.
Ma jään enda seisukoha juurde, et RE "pragmatism" nagu nemad seda nimetavad on Eestile kahjulik. Veel kahjulikum on aga see et nad ei ole kõlava häälega välja hääldanud fakti et nad ei interveeri vaid ainult järgivad emotsioone. See fakt et RE ainult jälitab emotsioone ei ole laialdaselt aktsepteeritud tõde. Seda teavad ainult nemad ja mina ja veel mõned. Paljud inimesed elavad naiivses kujutluses et nende eest on hoolitsetud, et neid valvab keegi suurem ja targem. Aga selles meeleseisundis nad ei mõtle ega tea soovida ega tea väljendada oma emotsioone mida RE saaks jälitama hakata. Tuleviku mõttes on see palju ohtlikum pretsedent IMO kui Savisaare venelaste konsolideerimine, et RE loob riigi juhtimise tasemel praktikat kus järgitakse ainult inimeste emotsioone. Inimeste emotsioonidega manipuleerimine on üsna lihtne.
Eestile ei ole kasulik kui targad/idoodid juhpuldi nuppe plõksivad ja samamoodi kahjulik on kui targad/idioodid külma rahuga ainult puldi kõrval seisavad. Parem on isegi see kui idioodid aegajalt nuppe plõksiks aegajalt sest siis teaks kuidas olukorda parandada.
Minu seisukoht ei ole, et partei olgu inimese eest mõtleja, ma olen alati olnud sellel mõttel et iga inimene peab ise enda eest vastutama. Minu ainuke seisukoht on et poliitilisel juhtkonnal on suurem juhtpult kui kõigil ülejäänutel. Sellega ma loodan et saab nõustuda. See on fakt. Poliitilisel juhtkonnal on protsesside mõjutamiseks rohkem nuppe ja kangikesi kui kõigil ülejäänutel. (Siin on ka vaidlusekoht, et kas poliitilisel juhtkonnal on rohkem nuppe või on hoopis ülejäänutel vähem, aga seda pole mõet arutada.) Nüüd tulebki see koht millest ma aru ei saa: RE on võtnud vabatahtlikult strateegiaks reaalsuse nihestamiseks mitte kasutada oma eelist omada määratult suuremas koguses mõju omavaid nupukesi kui ülejäänutel käsutada on ja lihtsalt istuda selle juhpuldi taga. Mina ei ole kunagi soovinud et nad pidevalt nuppudel plõksiks. Ma soovin et olulistel hetkedel seda tehtaks. Sest nuppude arv üldiselt korreleedub ka info valdamisega. Ütled: "soovide sabas kõndimine on igal juhul parem kui mitteküllaldasest tarkusest tehtud otsustused". Nüüd ma ei saa aru et miks seda argumendina käsitleda sest on ju absoluutselt ilmselge, et inimestel on ebaproportsionaalselt vähe infot ja protsesside mõistmise võimet et ihaleda õigeid asju. Kui mingit osapoolt mitteküllaldases tarkuses süüdistada, siis on see general public. Üldsus ei saa aru millises kontekstis ta elab. Üldsusel ei ole perspektiivi taju. Üldsus ei suuda kannatada või pingutada. Vastanduses sellega poliitikale mis üldiselt peaks aru saama millises kontekstis tegutsetakse, omama perspektiivi ja tegema vajadusel õigeid kuid valusaid otsuseid.
Ma jään enda seisukoha juurde, et RE "pragmatism" nagu nemad seda nimetavad on Eestile kahjulik. Veel kahjulikum on aga see et nad ei ole kõlava häälega välja hääldanud fakti et nad ei interveeri vaid ainult järgivad emotsioone. See fakt et RE ainult jälitab emotsioone ei ole laialdaselt aktsepteeritud tõde. Seda teavad ainult nemad ja mina ja veel mõned. Paljud inimesed elavad naiivses kujutluses et nende eest on hoolitsetud, et neid valvab keegi suurem ja targem. Aga selles meeleseisundis nad ei mõtle ega tea soovida ega tea väljendada oma emotsioone mida RE saaks jälitama hakata. Tuleviku mõttes on see palju ohtlikum pretsedent IMO kui Savisaare venelaste konsolideerimine, et RE loob riigi juhtimise tasemel praktikat kus järgitakse ainult inimeste emotsioone. Inimeste emotsioonidega manipuleerimine on üsna lihtne.
Eestile ei ole kasulik kui targad/idoodid juhpuldi nuppe plõksivad ja samamoodi kahjulik on kui targad/idioodid külma rahuga ainult puldi kõrval seisavad. Parem on isegi see kui idioodid aegajalt nuppe plõksiks aegajalt sest siis teaks kuidas olukorda parandada.
Selleks et see asi mida Reformierakondlased praegu "pragmatismisks" kustub ideoloogiaks muutuks, peaks nad tegama järgnevat:
* Kõlava selge häälega eetris välja hääldama oma kursi "pragmaatika". Selgitama et oluline on emotsioonide tekitamine, ja et nemad ainult järgivad.
* Avaldama info mis levib riigistruktuurides. Muidu ei ole võimalik rahval ka oma arvamust kujundada.
* Loobuma juhtpuldist ja andma juhtpuldi hoovad rahva käsutusse nii, et rahvas saab täielikult otsustada kuhu nad oma tulumaksu kroonid allokeerivad. Haiglad, koolid, sõjavägi jm asutused muutuvad siis omavahel konkreerivateks sihtasutusteks ja saavad sealt toetust vastavalt sellele kuidas inimene on määranud et vastavad asutused toetust saavad. Siit tuleb "pragmaatika" ideoloogia suurim kasutegur: avalik teenus muutub äärmiselt efektiivseks. Kui ikka inimene saab kasvõi iga kuu oma maksukroonidega mujale liikuda, siis toetuse saaja on sunnitud pakkuma head teenust. Nii saab avaliku sektori tagasiside sama vahetuks ja realseks nagu seda on erasektoris.
Sel juhul oleks me täielikult pragmaatika ideoloogia kursil ehk purjetaks emotsioonide mere kõige kõrgemate laientega osas.
Praegu aga on RE tavalises riigimehe ja ideoloogia kursil. Riigimehe positsioon eeldab:
* Ise otsustamist olulistes punktides. Rahva emotsioonide põgusat registreerimist võib teha, kuid kui emotsioonid on ideoloogiale mitte sobivad siis toimub aktiivne selgitustöö ja emotsioonide pööramine vastavalt ideoloogiale.
* Info hoidmist riigi/pädevate struktuuride käsutuses. Kuna riigil on rohkem infot, siis saavad nad ka paremini otsustada mida peaks tegema. Riik aktsepteerib täielikult seda seisukohta ja ei ürita seetõttu ka eriti infot levitada - rahva arusaamisvõime on ju nagunii madal.
* Juhtpuldi hoovad on suures ulatuses riigi käes. Info valdamine ja info põhjal tegutsemine on peamiselt riigi monopol kuna rahva emotsioone ei järgita sest põhitees on, et riigimees teeb pikas perspektiivis rahva huvides õigeid otsuseid ja kui otsus on valus siis selgitab otsuse tagamaid ja keerab rahva emotsioonid nii et valus otsus saaks tehtud.
* Kõlava selge häälega eetris välja hääldama oma kursi "pragmaatika". Selgitama et oluline on emotsioonide tekitamine, ja et nemad ainult järgivad.
* Avaldama info mis levib riigistruktuurides. Muidu ei ole võimalik rahval ka oma arvamust kujundada.
* Loobuma juhtpuldist ja andma juhtpuldi hoovad rahva käsutusse nii, et rahvas saab täielikult otsustada kuhu nad oma tulumaksu kroonid allokeerivad. Haiglad, koolid, sõjavägi jm asutused muutuvad siis omavahel konkreerivateks sihtasutusteks ja saavad sealt toetust vastavalt sellele kuidas inimene on määranud et vastavad asutused toetust saavad. Siit tuleb "pragmaatika" ideoloogia suurim kasutegur: avalik teenus muutub äärmiselt efektiivseks. Kui ikka inimene saab kasvõi iga kuu oma maksukroonidega mujale liikuda, siis toetuse saaja on sunnitud pakkuma head teenust. Nii saab avaliku sektori tagasiside sama vahetuks ja realseks nagu seda on erasektoris.
Sel juhul oleks me täielikult pragmaatika ideoloogia kursil ehk purjetaks emotsioonide mere kõige kõrgemate laientega osas.
Praegu aga on RE tavalises riigimehe ja ideoloogia kursil. Riigimehe positsioon eeldab:
* Ise otsustamist olulistes punktides. Rahva emotsioonide põgusat registreerimist võib teha, kuid kui emotsioonid on ideoloogiale mitte sobivad siis toimub aktiivne selgitustöö ja emotsioonide pööramine vastavalt ideoloogiale.
* Info hoidmist riigi/pädevate struktuuride käsutuses. Kuna riigil on rohkem infot, siis saavad nad ka paremini otsustada mida peaks tegema. Riik aktsepteerib täielikult seda seisukohta ja ei ürita seetõttu ka eriti infot levitada - rahva arusaamisvõime on ju nagunii madal.
* Juhtpuldi hoovad on suures ulatuses riigi käes. Info valdamine ja info põhjal tegutsemine on peamiselt riigi monopol kuna rahva emotsioone ei järgita sest põhitees on, et riigimees teeb pikas perspektiivis rahva huvides õigeid otsuseid ja kui otsus on valus siis selgitab otsuse tagamaid ja keerab rahva emotsioonid nii et valus otsus saaks tehtud.
#Ei, pragmaatika ja populism küll mingi ideoloogia ei ole#
Kas see on mingi teooria või isiklik arvamus? Milline on siis ideoloogia selline määratlus, mis välistab pragmaatika? Paljast väitest, et pragmaatika ei ole ideoloogia, ei piisa.
# Poliitilisel juhtkonnal on protsesside mõjutamiseks rohkem nuppe ja kangikesi kui kõigil ülejäänutel.#
Oleneb, milliste protsesside. On ilmselge, et igal inimesel on palju rohkem nuppe mõjutada oma elu ja saatust kui ükskõik kellel teisel, kaasa arvatud ka poliitiline juhtkond. On ilmselge, et rahval tervikuna on palju rohkem nuppe mõjutada riigi saatust kui valitsusel. Ma pean silmas demokraatlikku riiki. Nii et see väide pole õige. Poliitiline juhtkond võib kõigest hingest soovida ehitada näiteks kommunismi, kuid kui rahvas ei taha, ei tule sellest midagi välja, sest nuppe on temal rohkem.
# Minu ainuke seisukoht on et poliitilisel juhtkonnal on suurem juhtpult kui kõigil ülejäänutel. Sellega ma loodan et saab nõustuda. See on fakt.#
Ei ole fakt, vaid vaieldav arvamus. Tuleks lisada täpsustused. Esiteks on poliitilisel juhtkonnal tõepoolest suurem juhtpult kui ükskõik millisel teisel mittetulundusorganisatsioonil , kuid mõnel firmal võib olla veel suurem juhtpult antud piirkonnas. Monofunktsionaalse asula juhtpult pole mitte kohaliku volikogu, vaid asulale tööd andva tootmisüksuse käes. Teiseks on see "suurem" ainult võrdluses üksikute "ülejäänutega", mitte nende osalise või täieliku summaga.
# Nüüd ma ei saa aru et miks seda argumendina käsitleda sest on ju absoluutselt ilmselge, et inimestel on ebaproportsionaalselt vähe infot ja protsesside mõistmise võimet et ihaleda õigeid asju#
Inimene oma igapäevase elu tasemel on rohkem kompetentne otsustama, mida talle vaja on ja mida mitte, kui mingi poliitiline juhtkond. Vastasel juhul tunnistame nõukogude korra õigeks ja vajalikuks. Üldse on kogu see jutt väga sarnane nõukogude korra kiitmisele, sest kompartei teadis alati inimesest paremini, mis on õige ja mis on inimesele vajalik.
Kas see on mingi teooria või isiklik arvamus? Milline on siis ideoloogia selline määratlus, mis välistab pragmaatika? Paljast väitest, et pragmaatika ei ole ideoloogia, ei piisa.
# Poliitilisel juhtkonnal on protsesside mõjutamiseks rohkem nuppe ja kangikesi kui kõigil ülejäänutel.#
Oleneb, milliste protsesside. On ilmselge, et igal inimesel on palju rohkem nuppe mõjutada oma elu ja saatust kui ükskõik kellel teisel, kaasa arvatud ka poliitiline juhtkond. On ilmselge, et rahval tervikuna on palju rohkem nuppe mõjutada riigi saatust kui valitsusel. Ma pean silmas demokraatlikku riiki. Nii et see väide pole õige. Poliitiline juhtkond võib kõigest hingest soovida ehitada näiteks kommunismi, kuid kui rahvas ei taha, ei tule sellest midagi välja, sest nuppe on temal rohkem.
# Minu ainuke seisukoht on et poliitilisel juhtkonnal on suurem juhtpult kui kõigil ülejäänutel. Sellega ma loodan et saab nõustuda. See on fakt.#
Ei ole fakt, vaid vaieldav arvamus. Tuleks lisada täpsustused. Esiteks on poliitilisel juhtkonnal tõepoolest suurem juhtpult kui ükskõik millisel teisel mittetulundusorganisatsioonil , kuid mõnel firmal võib olla veel suurem juhtpult antud piirkonnas. Monofunktsionaalse asula juhtpult pole mitte kohaliku volikogu, vaid asulale tööd andva tootmisüksuse käes. Teiseks on see "suurem" ainult võrdluses üksikute "ülejäänutega", mitte nende osalise või täieliku summaga.
# Nüüd ma ei saa aru et miks seda argumendina käsitleda sest on ju absoluutselt ilmselge, et inimestel on ebaproportsionaalselt vähe infot ja protsesside mõistmise võimet et ihaleda õigeid asju#
Inimene oma igapäevase elu tasemel on rohkem kompetentne otsustama, mida talle vaja on ja mida mitte, kui mingi poliitiline juhtkond. Vastasel juhul tunnistame nõukogude korra õigeks ja vajalikuks. Üldse on kogu see jutt väga sarnane nõukogude korra kiitmisele, sest kompartei teadis alati inimesest paremini, mis on õige ja mis on inimesele vajalik.
Millegipärast arvatakse, et ideoloogia hakkas peale Marxi aegadest, sest siis tekkis arvestatav alternatiiv senisele parempoolsele poliitikale. Ajaloost on aga teada, et näiteks Rooma keiser Vespasianus kehtestas ideoloogia, mis käskis oma väepealikel ja teistel otsustajatel tegutseda ainult siis, kui nad on täiesti kindlad selles, mida nad teha kavatsevad. Kui kindlust pole, siis parem mitte midagi teha. Võib öelda, et reformierakonna ideoloogia pärineb järelikult Rooma keisririigi aegadest, kui mitte veel varematest aegadest.
1) Ei ole isiklik arvamus. Lähtun sellest: Ideoloogia on kogum ideid (mõtteid, plaane, hinnanguid, väärtusi, hoiakuid jne). RE "pragmatism" ei sisalda endast mingeid mõtteid, plaane, hinnanguid, väärtusi ega hoiakuid. Sest nende "pragmaatiline poliitika" iseenesest on tühi. Ainuke plaan ja väärtus on metoodiliselt jälitada emotsionaalsel jäljereal astunud ja kinnipüütud emotsioone et nendega "pragmaatikat" täita. Ideoloogia seevastu on alati täis. Võivad küll puududa ideoloogia kandjad kuid ideoloogia hoiab end teoreetilise kontseptsioonina alati ise üleval. Kui RE "pragmaatikat" vaidluse huvides nimetada ideoloogiaks, siis RE "pragmaaatikal" on olemas ideoloogia kandjad, aga ideoloogia ise on tühi. Järelikult RE "pragmaatika" ei saa olla ideoloogia, sest ideoloogia on täidetud mõtete, plaanide, hinnangute, väärtuste ja hoiakutega. Eelnevas definitsioonis pole täpsustatud kas mõtted, hoiakud ... peavad olema püsivad või ei. Üldiselt üks ideoloogia on oma mõtetes püsiv. Ja RE "pragmaatika" jällegi ei mahu siin ideoloogia mõiste alla kuna RE "pragmaatika" sisaldab endas ainult rahva emotsioone, need aga võivad muutuda 180°.
2)
Üksikisik?!?!?!?!?!?!?!?!?! Aga mind ei huvita mitte kunagi üksikisiku heaolu! Kas siit jäi ekslik mulje nagu mulle teeb muret, et üksikisikud tunnevad end "pragmaatilises" riigis halvasti? Tsiteeritud lõiku ja ülejäänud kriitikat ma ignoreerin seetõttu täielikult sest mina pole mitte ühekski sekundiks laskunud vaidlusse üksikisiku eest. Ma olen alati vaielnud riigi eest. Minumeelest nii madal tase nagu seda on üksikisiku tase ei vääri kunagi arutlemist. Seal teeb igaüks seda mida ise tahab. Ma räägin seda, et poliitikud teavad paremini mis riigil vaja on kui et suvaline tööl käiv inimene. Suvaline tööl käiv inimene ostab pärast tööd õlut ja grillvorste ja sellisele inimesele peame siis andma riigi üle otsustamise kohustuse? Tavaline tööinimene vaatab Kanal 2 Reporterit ja loeb Õhtulehte et "uudiseid lugeda" ja selline inimene peab siis veel otsustama millised riiklikult tähtsad küsimused täna ära lahendada?? Tänan ei. Tavalise tööinimese emotsionaalses visklemises ma küll ei soovi riiklikult tähtsate küsimuste lahenduste alget näha. See tavaline inimene on alati ebaproportsionaalselt infoga varustatud, lisaks pole tal oma päevatöö kõrvalt ka aega et tegeleda riiklikult tähtsate küsimuste otsustamiseks vajalike seisukohtade väljakujundamisega.
RE "pragmaatika" tähendab avalikult vastutusevaba poliitika ajamist riigi tasemel. Poliitikule peaks tegema hädatapu samal hetkel kui ta ei soovi vastutada. Isegi kui poliitik ei sooovi vastutada, siis tema tegevus mõjutab ikkagi paljusid muid isikuid. Poliitik peab soovima vastutust kanda ja saama vastutusele võetud. Kui seda ei soovita, siis palun eemalduda poliitikast. Niisamuti ei soovi RE näha kellegi initsiativi ja originaalseid mõtteid©™® sest siis tekib kohe alus vastutusele võtmiseks. RE "pragmaatika" on Eestile palju ohtlikum fundamentaalne probleem kui miski muu sest riiklikult tähtsaste küsimuste lahendamisel peab lootma inimeste emotsioonide olemasolule. Probleemid on olemas sõltumata emotsioonidest. Emotsioonid on olemas sõltumata probleemidest. Lihtsal inimesel tekivad emotsioonid liiga hilja, siis kui riigi tasemel reageerida enam ei jõua. See on minumeelest väga ohtlik. Riik on sisuliselt juhita. Riiki ei ohja vastutustunne. Riiki lükkavad edasi (ja ebameeldivalt sageli hoiavad tagasi) lihtsa inimese emotsioonid (hirmud). Riigi sekkumist üksikisiku elusse ma ei soovi, aga riik peab iseenda elusse ja tegevusse sekkuma. Riigi tegevuse ja üldise kursi kujundamisel ei saa loota tööinimeste emotsioonidele kuna need emotsioonid on täis grillvorstide rasvast kolesterooli ja pilsneri hägustavaid promille.
RE "pragmaatika" loob meile võltsillusiooni et riik on juhitud vastutustundlikult. Riik ei ole vastutustundlikult juhitud kuna RE pole oma "pragmaatika" kasutamist avalikult esitlenud ja ülejäänud ei tea, et tegelikult on "pragmaatika" st tühi ideoloogiline platform, mingi non-ideoloogia, neid valitsemas. RE jõustab "pragmaatilist" poliitikat tavapärase riigi struktuuri peal. Tavapräane struktuur üldiselt eeldab riigi tasemel vastutustunde olemasolu et siis üksikisikul oleks vaba voli tegeleda oma elu elamisega. "Pragmaatiline" riik eeldab teist struktuuri. See eeldab suuremat kolmanda sektori aktiivsust. See eeldab äärmiselt suurt vastustutunnet riigi kodanike endi poolt. Kui võrrelda riiki perekonnaga, siis tavaline riigi valitsemine on selline perekond kus kaine mõtlemisega (ja seetõttu vajalikel hetkedel karmi käega) isa otsustab mis suunas perekond läheb. Õiglane ja hea isa ei ole kunagi oma perekonnale koormaks ja ei sea perekonna heaolu ohtu. Õiglane isa ei sekku iga perekonnaliikme ellu, va juhul kui see kaine pilguga isa saab aru et ülejäänud pereliikmed, nt lapsed, teevad midagi valesti. RE "pragmaatika" on seesama perekond, kuid seal võtab otsuseid vastu mingi teismeline oma emotsioonide põhjal. Perekonnal üldiselt puudub vastutust kandev järelvalve ja tuleviku perspektiivi eest vastutust kandev otsustaja. Vot selline riik on Eesti kui meil juhitakse riiki "pragmaatilistel kaalutlustest lähtuvalt". Kas iga Eesti kodanik on enesele teadvustanud, et ta on mingi vastutusvõimetu teismelise juhtida? Kas iga Eesti kodanik teab, et "pragmaatika" tõttu on tal lisaks oma elu elamisele nüüd vaja hakata iga päev arutama ka riiklikult tähtsaid küsimusi? Kui ei, siis "pragmaatika" on ohtlik. "Pragmaatika" eeldab vastustustunde tekkimist inimeste endi poolt, need aga elavad võltsillusioonis, et poliitikud aitavad neil kõige raskema töö enda peale võtta. Sest üksikisikud saavad oma eluga hakkama. Just riigi tasemel vastutustundlikult protsessi juhtimine on see millega üksiksikud üksi ja minumeelest ka grupina koos, hakkama ei saa. See on peamine poliitiku eluõigus. Kui neilt riigi kursi eest vastutamine ka ära võtta, siis miks pagana pärast meil üldse on poliitikuid vaja? Ametnikke on vaja, kuid poliitikuid kohe üldse mitte.
2)
1932
Inimene oma igapäevase elu tasemel on rohkem kompetentne otsustama, mida talle vaja on ja mida mitte, kui mingi poliitiline juhtkond. Vastasel juhul tunnistame nõukogude korra õigeks ja vajalikuks. Üldse on kogu see jutt väga sarnane nõukogude korra kiitmisele, sest kompartei teadis alati inimesest paremini, mis on õige ja mis on inimesele vajalik.
Üksikisik?!?!?!?!?!?!?!?!?! Aga mind ei huvita mitte kunagi üksikisiku heaolu! Kas siit jäi ekslik mulje nagu mulle teeb muret, et üksikisikud tunnevad end "pragmaatilises" riigis halvasti? Tsiteeritud lõiku ja ülejäänud kriitikat ma ignoreerin seetõttu täielikult sest mina pole mitte ühekski sekundiks laskunud vaidlusse üksikisiku eest. Ma olen alati vaielnud riigi eest. Minumeelest nii madal tase nagu seda on üksikisiku tase ei vääri kunagi arutlemist. Seal teeb igaüks seda mida ise tahab. Ma räägin seda, et poliitikud teavad paremini mis riigil vaja on kui et suvaline tööl käiv inimene. Suvaline tööl käiv inimene ostab pärast tööd õlut ja grillvorste ja sellisele inimesele peame siis andma riigi üle otsustamise kohustuse? Tavaline tööinimene vaatab Kanal 2 Reporterit ja loeb Õhtulehte et "uudiseid lugeda" ja selline inimene peab siis veel otsustama millised riiklikult tähtsad küsimused täna ära lahendada?? Tänan ei. Tavalise tööinimese emotsionaalses visklemises ma küll ei soovi riiklikult tähtsate küsimuste lahenduste alget näha. See tavaline inimene on alati ebaproportsionaalselt infoga varustatud, lisaks pole tal oma päevatöö kõrvalt ka aega et tegeleda riiklikult tähtsate küsimuste otsustamiseks vajalike seisukohtade väljakujundamisega.
RE "pragmaatika" tähendab avalikult vastutusevaba poliitika ajamist riigi tasemel. Poliitikule peaks tegema hädatapu samal hetkel kui ta ei soovi vastutada. Isegi kui poliitik ei sooovi vastutada, siis tema tegevus mõjutab ikkagi paljusid muid isikuid. Poliitik peab soovima vastutust kanda ja saama vastutusele võetud. Kui seda ei soovita, siis palun eemalduda poliitikast. Niisamuti ei soovi RE näha kellegi initsiativi ja originaalseid mõtteid©™® sest siis tekib kohe alus vastutusele võtmiseks. RE "pragmaatika" on Eestile palju ohtlikum fundamentaalne probleem kui miski muu sest riiklikult tähtsaste küsimuste lahendamisel peab lootma inimeste emotsioonide olemasolule. Probleemid on olemas sõltumata emotsioonidest. Emotsioonid on olemas sõltumata probleemidest. Lihtsal inimesel tekivad emotsioonid liiga hilja, siis kui riigi tasemel reageerida enam ei jõua. See on minumeelest väga ohtlik. Riik on sisuliselt juhita. Riiki ei ohja vastutustunne. Riiki lükkavad edasi (ja ebameeldivalt sageli hoiavad tagasi) lihtsa inimese emotsioonid (hirmud). Riigi sekkumist üksikisiku elusse ma ei soovi, aga riik peab iseenda elusse ja tegevusse sekkuma. Riigi tegevuse ja üldise kursi kujundamisel ei saa loota tööinimeste emotsioonidele kuna need emotsioonid on täis grillvorstide rasvast kolesterooli ja pilsneri hägustavaid promille.
RE "pragmaatika" loob meile võltsillusiooni et riik on juhitud vastutustundlikult. Riik ei ole vastutustundlikult juhitud kuna RE pole oma "pragmaatika" kasutamist avalikult esitlenud ja ülejäänud ei tea, et tegelikult on "pragmaatika" st tühi ideoloogiline platform, mingi non-ideoloogia, neid valitsemas. RE jõustab "pragmaatilist" poliitikat tavapärase riigi struktuuri peal. Tavapräane struktuur üldiselt eeldab riigi tasemel vastutustunde olemasolu et siis üksikisikul oleks vaba voli tegeleda oma elu elamisega. "Pragmaatiline" riik eeldab teist struktuuri. See eeldab suuremat kolmanda sektori aktiivsust. See eeldab äärmiselt suurt vastustutunnet riigi kodanike endi poolt. Kui võrrelda riiki perekonnaga, siis tavaline riigi valitsemine on selline perekond kus kaine mõtlemisega (ja seetõttu vajalikel hetkedel karmi käega) isa otsustab mis suunas perekond läheb. Õiglane ja hea isa ei ole kunagi oma perekonnale koormaks ja ei sea perekonna heaolu ohtu. Õiglane isa ei sekku iga perekonnaliikme ellu, va juhul kui see kaine pilguga isa saab aru et ülejäänud pereliikmed, nt lapsed, teevad midagi valesti. RE "pragmaatika" on seesama perekond, kuid seal võtab otsuseid vastu mingi teismeline oma emotsioonide põhjal. Perekonnal üldiselt puudub vastutust kandev järelvalve ja tuleviku perspektiivi eest vastutust kandev otsustaja. Vot selline riik on Eesti kui meil juhitakse riiki "pragmaatilistel kaalutlustest lähtuvalt". Kas iga Eesti kodanik on enesele teadvustanud, et ta on mingi vastutusvõimetu teismelise juhtida? Kas iga Eesti kodanik teab, et "pragmaatika" tõttu on tal lisaks oma elu elamisele nüüd vaja hakata iga päev arutama ka riiklikult tähtsaid küsimusi? Kui ei, siis "pragmaatika" on ohtlik. "Pragmaatika" eeldab vastustustunde tekkimist inimeste endi poolt, need aga elavad võltsillusioonis, et poliitikud aitavad neil kõige raskema töö enda peale võtta. Sest üksikisikud saavad oma eluga hakkama. Just riigi tasemel vastutustundlikult protsessi juhtimine on see millega üksiksikud üksi ja minumeelest ka grupina koos, hakkama ei saa. See on peamine poliitiku eluõigus. Kui neilt riigi kursi eest vastutamine ka ära võtta, siis miks pagana pärast meil üldse on poliitikuid vaja? Ametnikke on vaja, kuid poliitikuid kohe üldse mitte.
# RE "pragmatism" ei sisalda endast mingeid mõtteid, plaane, hinnanguid, väärtusi ega hoiakuid. Sest nende "pragmaatiline poliitika" iseenesest on tühi.#
See jutt on mõttetühi. Pragmatism tähendab orienteerumist tulemustele. Vaielda võib teemal, millistele tulemustele on antud juhul poliitika suunatud, kuid et ta tühi oleks, see on mõttetu juba pragmatismi määratluse tõttu. Pragmatism ei saa põhimõtteliselt olla tühi, sest ta on suunatud tulemustele. Kui ei ole suunatud tulemustele, pole tegemist pragmatismiga.
# Järelikult RE "pragmaatika" ei saa olla ideoloogia, sest ideoloogia on täidetud mõtete, plaanide, hinnangute, väärtuste ja hoiakutega.#
See järeldus on Jaigi stiilis, mis võtab eelduseks oma väite, mis ei pea paika.
#Aga mind ei huvita mitte kunagi üksikisiku heaolu! #
See tunnistus ütleb kõik. Riik on siis omaette nähtus, mis ei ole kuidagi seotud üksikisikuga ja üksikisik on riigi jaoks, mitte vastupidi. Täielik marksism-leninism. Kommunistidega pole mõtet vaielda, ajalugu on neile juba oma koha kätte näidanud.
See jutt on mõttetühi. Pragmatism tähendab orienteerumist tulemustele. Vaielda võib teemal, millistele tulemustele on antud juhul poliitika suunatud, kuid et ta tühi oleks, see on mõttetu juba pragmatismi määratluse tõttu. Pragmatism ei saa põhimõtteliselt olla tühi, sest ta on suunatud tulemustele. Kui ei ole suunatud tulemustele, pole tegemist pragmatismiga.
# Järelikult RE "pragmaatika" ei saa olla ideoloogia, sest ideoloogia on täidetud mõtete, plaanide, hinnangute, väärtuste ja hoiakutega.#
See järeldus on Jaigi stiilis, mis võtab eelduseks oma väite, mis ei pea paika.
#Aga mind ei huvita mitte kunagi üksikisiku heaolu! #
See tunnistus ütleb kõik. Riik on siis omaette nähtus, mis ei ole kuidagi seotud üksikisikuga ja üksikisik on riigi jaoks, mitte vastupidi. Täielik marksism-leninism. Kommunistidega pole mõtet vaielda, ajalugu on neile juba oma koha kätte näidanud.
Tähendab prooviks...
Võtame ühe väga huvitava ja intrigeeriva teema, mida ma ise ka piisavalt valdan, loomulikult IT teema.
Kõrgepalgalised töökohad, check.
Ekspordipotentsiaal, chek.
Võimalus Eesti nokia tekkeks, check.
Nüüd meil on paar kolm sellist suuremat korporatsiooni mis tegelevad ekspordiga, kuid ka need ei põhine väga eesti kapitalil, ja ülejäänud pats on puhas, igasugu startupi üritusi ja muud mudru on karjade kaupa a asjalikke ideid ei ole, teostust ei ole. Milles küsimus, mida teha et asja parandada ?
Ma pakun välja põhjustena järgnevaid tegureid.
Tööjõupuudus.
Vähene ambitsioonikus.
Liigne bürokraatia.
Nüüd koolid meil ei suuda koolitada adekvaatset personali, no käisin ma ka TTÜ-s kus mingi eelmise sajandi lektor luges programmeerimiskeelt tahvlipeale näidatavate slaidide peale, rahvas vaatab pealt, kui ma eelmise sajandi HTG progemisõpetust vaatasin siis seal õpetati progemist ikka niimodi et klassis lasti progeda ja kontroliti üle kas keegi midagi ka omandas. Ja samas päris paljud HTG taustaga tegelased on praegu IT erialal.
Firmad on ennast rõõõmsalt riigipirukasse kinni jooksutanud ning riigi raha tagab firmadele piisava äraelamise rasvakiht on suur ambitsiooni midagi muud teha ei ole vaja kuid on olema hirm failimise puhul kaotada ka riigi pirukas.
Samas tahetakse võtta päris karme progejaid eestisse a näed ei saa. Skype kurdab ja halab selle üle.
Lahendused võiksid olla midagi sellist. Teeks nagu mingi kooditreialite vabriku, ja mingi poolpiduse riigifirma mis ongi tegelikult selline õppepraktika, kus noored progejad saaksid õppida selgeks progemise ja siis minna erasektrorisse kõrema palga peale. Samas miks mitte võtta ja koolitada massiliselt töötuid treialeid ja muid tegelasi mingisuguse progemiskeelega, sest progemine ise on nagu selline, et kui osatakse siis võib midagi sähvatada eitea kuskohast.
Võtame ühe väga huvitava ja intrigeeriva teema, mida ma ise ka piisavalt valdan, loomulikult IT teema.
Kõrgepalgalised töökohad, check.
Ekspordipotentsiaal, chek.
Võimalus Eesti nokia tekkeks, check.
Nüüd meil on paar kolm sellist suuremat korporatsiooni mis tegelevad ekspordiga, kuid ka need ei põhine väga eesti kapitalil, ja ülejäänud pats on puhas, igasugu startupi üritusi ja muud mudru on karjade kaupa a asjalikke ideid ei ole, teostust ei ole. Milles küsimus, mida teha et asja parandada ?
Ma pakun välja põhjustena järgnevaid tegureid.
Tööjõupuudus.
Vähene ambitsioonikus.
Liigne bürokraatia.
Nüüd koolid meil ei suuda koolitada adekvaatset personali, no käisin ma ka TTÜ-s kus mingi eelmise sajandi lektor luges programmeerimiskeelt tahvlipeale näidatavate slaidide peale, rahvas vaatab pealt, kui ma eelmise sajandi HTG progemisõpetust vaatasin siis seal õpetati progemist ikka niimodi et klassis lasti progeda ja kontroliti üle kas keegi midagi ka omandas. Ja samas päris paljud HTG taustaga tegelased on praegu IT erialal.
Firmad on ennast rõõõmsalt riigipirukasse kinni jooksutanud ning riigi raha tagab firmadele piisava äraelamise rasvakiht on suur ambitsiooni midagi muud teha ei ole vaja kuid on olema hirm failimise puhul kaotada ka riigi pirukas.
Samas tahetakse võtta päris karme progejaid eestisse a näed ei saa. Skype kurdab ja halab selle üle.
Lahendused võiksid olla midagi sellist. Teeks nagu mingi kooditreialite vabriku, ja mingi poolpiduse riigifirma mis ongi tegelikult selline õppepraktika, kus noored progejad saaksid õppida selgeks progemise ja siis minna erasektrorisse kõrema palga peale. Samas miks mitte võtta ja koolitada massiliselt töötuid treialeid ja muid tegelasi mingisuguse progemiskeelega, sest progemine ise on nagu selline, et kui osatakse siis võib midagi sähvatada eitea kuskohast.
1932
See tunnistus ütleb kõik. Riik on siis omaette nähtus, mis ei ole kuidagi seotud üksikisikuga ja üksikisik on riigi jaoks, mitte vastupidi. Täielik marksism-leninism. Kommunistidega pole mõtet vaielda, ajalugu on neile juba oma koha kätte näidanud.
Juba teist postitust järjest ei Sa ei saa aru mida ma öelda tahan. Kas ma ei oska end väljendada või Sa ei saa aru. Siinkohal minule tõde oluline pole, registreerin lihtsalt fakti. Seetõttu loobun.
http://www.ap3.ee/article/2011/4/15/ansip-ulempiiri-alandamisest-kaotavad-rikkad
Reformierakond on ühinenud "rikaste" bashimisega. Loomulikult on "rikkad" need, kes peavad eluaseme soetamist laenuga finantseerima. :D
Koalitsioonileppes on veel palju selliseid "huvitavaid" punkte - näiteks kavatsetakse elamumaamaksu vähendamine läbi viia selliselt, et maamaksu baas ei muutu, teisisõnu kavatsetakse puudutulev osa jälle mingitelt " rikastelt" võtta. RE viimase aja retoorikat jälgides ei imestaks, kui "rikaste" alla liigitatakse selleks otstarbeks maaelanikkond, põllumehed jt. kellele kuulub lisaks elamumaale ka maatulundusmaad.
Reformierakond on ühinenud "rikaste" bashimisega. Loomulikult on "rikkad" need, kes peavad eluaseme soetamist laenuga finantseerima. :D
Koalitsioonileppes on veel palju selliseid "huvitavaid" punkte - näiteks kavatsetakse elamumaamaksu vähendamine läbi viia selliselt, et maamaksu baas ei muutu, teisisõnu kavatsetakse puudutulev osa jälle mingitelt " rikastelt" võtta. RE viimase aja retoorikat jälgides ei imestaks, kui "rikaste" alla liigitatakse selleks otstarbeks maaelanikkond, põllumehed jt. kellele kuulub lisaks elamumaale ka maatulundusmaad.
Momentumi loogika põhineb järgmistel eeldustel.
On olemas rida otsuseid, mis on vaieldamatult õiged ja vajalikud.
Reformierakond on need otsused jätnud tegemata.
Kui need otsused oleksid ära tehtud ja ellu viidud, siis me elaksime kõik palju paremini.
Nendest eeldustest lähtudes on momentumil muidugi õigus, häda on aga selles, et need eeldused on tema väited, mida ta millegipärast jättis tõestamata või "tõestas" Jaigi kombel iseenda väidetega.
Võib-olla jättis reformierakond tõesti tegemata otsused, mis momentumile näivad nii vajalikud ja enesestmõistetavad, et ta ei tee vahet väidetel ja faktidel. Aga see on üksikisiku seisukoht, mida tema enda sõnade järgi ei tule mitte millekski pidada, sest see olevat ainult emotsioon.
On olemas rida otsuseid, mis on vaieldamatult õiged ja vajalikud.
Reformierakond on need otsused jätnud tegemata.
Kui need otsused oleksid ära tehtud ja ellu viidud, siis me elaksime kõik palju paremini.
Nendest eeldustest lähtudes on momentumil muidugi õigus, häda on aga selles, et need eeldused on tema väited, mida ta millegipärast jättis tõestamata või "tõestas" Jaigi kombel iseenda väidetega.
Võib-olla jättis reformierakond tõesti tegemata otsused, mis momentumile näivad nii vajalikud ja enesestmõistetavad, et ta ei tee vahet väidetel ja faktidel. Aga see on üksikisiku seisukoht, mida tema enda sõnade järgi ei tule mitte millekski pidada, sest see olevat ainult emotsioon.
momentum, mulle meeldib sinu retoorika proletariaadi küsimuses. Ma ütleks lausa, et mina, vasakpoolsena, kirjutan sellele kahe käega alla.