300 g iga päev? Ela kuidas tahad, aga selle nimi on alkoholism või raske alkoholitarvitamise häire.
Palju te ise tarbite, kui vahet ei tee päeva ja õhtu vahel?
300 g õhtul on 300 g päevas. Alkohol ei tee vahet.
Kelle jaoks alkohoolik, ma ise kasutaksin enda kohta pigem terminit “joodik”. Mulle meeldib. Ma võin seda endale lubada, “töö” tegemist ka ei sega.
![]()
Soomlased põgenevad.
https://majandus.postimees.ee/8447519/suurtehing-coop-ostab-ara-prisma
Ega kahjumit saa lõputult sisse võtta.
Aasta veel valimisteni - see väide on hetkel selline klassikaline laskmata karu naha jagamine. ![]()
mingid X-nimelised segud ei ole maitseained. Kasutage maitseaineid ikka.
Ok, nimi meest ei riku. Nii kaua kui sa ei ürita väita, et see on täiesti normaalne, ei ole see minu asi ka.
Vanasti oli selle nimi “toimiv alkohoolik”.
Toimivatel alkohoolikutel on muidugi riski areneda “mittetoimivateks”.
Mul on sõber, kes tiksus ~20 aastat igaõhtuse 500-700 grammi brändi otsas. Seejuures nägi veel nii “rõõsa” välja, et veel 40+++ paiku küsiti talt vahel dokumenti.
Aga siis paraku – lõpetas maks töölepingu. Äkki. Ootamatult. Ettehoiatamata.
Sinul, isonts, on muidugi senikaua veel hästi, kuni sa teed 300gr selleks, et oleks “mõnus” mitte selleks, et “ei oleks talumatult valus”. See viimane viib pigem kiiremini, kui aeglasemalt sinna “mittetoimivasse” maailma.
Postsovjeet sinus elab edasi… Vabas maailmas on erineva alkoholi tarbimine osa kultuurist ja täiesti normaalne elu. Nõukogude liidus elanud inimeste jaoks on ükskõik millises koguses ja sageduses viina võtmine alkoholism… Sellega tuli lakkamatult võidelda. Midagi pole muutunud… ![]()
Nõus. Samas on hea, et ta selle välja ütles.
Madisoni jne poolt hääletajad võiksid ju teada, et nende poolt hääletades võivad nad Toomi ministriks aidata.
Kõrge vererõhu ainult soola tarbimisele taandamine on väga väga lühinägelik avaldus. Keerulistele probleemidele reeglina on keerulised seletused. Sool on parimal juhul üks paljudest põhjustest, kuigi on isegi korduvalt esitatud, et algne uuring soola ja kõrge vererõhu seosest oli hooletult tehtud. Lisaks ma tõsiselt kahtlen, et sa oled üldse oma sugulase haiguslugu võimeline adekvaatselt tõlgendama.
Pigem ikka vastupidi. N. Liidus oli alkoholism normiks nii torujüridel kui ka nn. looval intelligentsil. Sellest ka madal eluiga, eriti meestel ja väga halvasti toimiv majandus , tohutult alkoholist tulenevaid surmasid, pussitamisi, tulesurmasid ja liiklusõnnetusi .
Ega siis koolihariduse reaalained ei olnud viletamad kui mujal kuid kui kogu riik oli alatasa lakku täis, siis sealt ei saanudki midagi tulla. Isegi normaalset autot ei osatud teha, tehniline mahajäämus Läänest oli masendav . VAZ 2101, 2103 ja 2106 vaadati ja ihaldati nagu mingit imeautot, kuid see oli ju väga tagasihoidlik FIAT,polnud mingi prestiižiauto Itaalias
Raketid siiski lendasid kosmosesse ja toodi need kosmonaudid enamasti elusalt ka Maale tagasi .Paremad ja kainemad pead töötasid sõjatööstuse heaks niikuinii .
Alkohol oli kättesaadav ja see tehti ka nn. kangendatud veinide tootmisega rahaliselt odavaks ka lihtrahvale .Mingit alkoholisisalduse pealt võetavat aktsiisi siis ju polnud .
Agdam 0.7 l
19% alk, 8% suhkrut - tüüpiline proletariaadivein. vastas siis 330 g 40-kraadilsele viinale
'Maksis 2.02 1970ndatel aastatel. Mäletan üliõpilasena sai käidud kolhoosis kive korjamas ja heinapalle põllult autodele laadimas. Päevapalk oli 12-14 rubla . Kolhoosi buss, mis päevatöölisi Tartusse tõi peale tööd, peeti kohaliku poe juures kinni ja iga jõmm ostis endale kohe 2 või kolm taolist veini. Tartusse jõudes oli tüüpidel üks pudel juba otsakorral ja kena sumin sees .
Intelligents tarvitas muidugi paremat kraami. Brändid, mida täiesti valesti nimetati konjakiks, vahuveinid, mida valesti nimetati šampanjaks ja viin, mida täiesti õigesti nimetati viinaks .
Kuid toimeaine oli ikka sama .
Joomine oli nii meeletu, et enne kui nafta- ja gaasimüük muutus suure impeeriumi peamiseks sissetulekuallikaks, oli selleks alkhoholimüük
Gorba püüdis midagi muuta oma joomisevastase võitlusega, kuid ka see kukkus läbi nagu iga kompartei algatus. Raiuti maha paljud viinamarjaistandused ja piirati alkoholi müügiaegu, kuid tulemuseks oli see, et viina ja veini hakati varuks ostma - üks pudel õhtuks ja teine hommikuks, kui pead on vaja parandada .
Igal inimesel on vaid üks elu ja täiesti igaühe otsustada on, millele ta seda kulutab ja kuidas oma tervist hävitab. Kuid alkoholi sisse seda uputada tundub küll üks kõige mõttetumaid plaane, sama mõttetu kui suitsetamine .
Viimase 25 aasta jooksul on maksasiirdamisi tehtud Eestis 134, ainuüksi Kliinikumis on pidevalt ootelehel oma 10 patsienti. Põhilised diagnoosid, mille tõttu siirdamist on vaja, on seotud alkoholiga - tsirroos, maksakasvajad
Mul ca 30 aastat kõva joomise kogemust. Viimased 5 aastat võin pohmellis ärkamisi ülesse lugeda ühe käe sõrmedel. Iga aasta tuleb minust sõltumatul asjaoludel paar korda kuu-poolteist nn maksaravikuur ka sisse.
Viin pole nõrkadele ja iga inimene peab teadma oma piiri.
Mul on sugulasi ja sõpru, kes on nulli mehed. Ja õigesti on otsustanud. Kui ikka juua ei mõista ja iseendaga pärast hakkama ei saa siis pole vaja üldse võtta.
Napsu ja naljameestega on samas koos aega viita tunduvalt lõbusam. Samas olen iseendale ise ka väga mõnus kaaslane ![]()
Noh, leidub inimesi, kelle jaoks reaalsus on suhteliselt talumatu. Ühel või teisel põhjusel. Mitte kõik ja mitte alati ei ole kas piisavalt tugevad, et midagi muuta või siis on “olud”. Alkohol sellisel juhul natuke aitab. Mõni muu aine aitab ka, aga need on enamasti keelatud.
Tead, tegelikult “lõbusas tujus” seltskond on suht OK, aga kui “lõbusast tujust” on saanud juba “ülemäära vindine” või suisa “täis” – tursk, ikka väga tüütu on. Selleks, et joomased inimesed tunduksid “lahedad” pead ise ka joomane olema.
Kusjuures ma ei kannata silmaotsaski juuatäis inimesi. Lällamine ja räuskamine on vastunäidustatud isegi siis, kui ise olen napsu võtnud.
Mind ei häiri, kui keegi hommikul peaparanduseks midagi peale võtab, aga ma keeldun olema koos inimestega, kes hommikul jätkavavd joomist.
Ma nendest hooletult tehtud uuringutest ei tea, aga aastate jooksul olen korduvalt lugenud, et see seos on geneetiline, kusagil ca 50% kõrgvererõhutõvega isikutest on soola poolt mõjutatavad ehk siis neil on mingi selline katkine komplekt, mis rohkem soola organismis säilitama kipub, ning nende puhul annab soolavaba dieet kiireid ja häid tulemusi, kuid ülejäänud 50% puhul ei olene soolast midagi.
Niiet kes väga muret tunneb, kontrollige oma geene. Ja siis tehke vastavad järeldused mida süüa või mitte.
PS Ma ise olen pidanud, lähedase mitte enda, pärast kunagi ammu pikemalt soolavabalt süüa tegema (ja siis ise ka samal ratsioonil olema). Võin öelda, see “elu on mage” läheb mõne nädalaga üle. Harjute ära. Hakkate ka muid maitseid peale soolase tundma. Varsti on aga uus häda. Ühtki valmistoodet enam süüa ei saa. Kõik tundub liiga tapvalt tulisoolane - leib, juust, vorst, valmismaitsestatud lihad ja pooltooted. Restos süüa ei saa. Mitu korda tuli toit lihtsalt järgi jätta ja lauast lahkuda, sest no nii soolane oli. Seega - kui vajadus kadus, siis harjutasin end tasapisi jälle “tavatoidu” peale tagasi, sest olgu peale et tervislik, väga ebamugav oli…
Üks teooria ütleb, et viimase 25 aasta jooksul järjest rohkem levinud ärevushäirete, stressi, depressiooni ja muude vaimse tervise hädade taga tuleks põhjust otsida sellest, et samal ajal on alkoholitarbimine pidevalt vähenenud.
Levinud küsimus on, et miks 50 aastat tagasi ei olnud nii palju vaimse tervise hädasid, psühholoogide järjekorda jne. Lihtne vastus oleks, et oli ikka, lihtsalt lahendus piirnes alkoholiga. Täna räägitakse meeste vaimsest tervisest. Mineviku mees ei rääkinud oma kellelegi midagi, kui asjad pahasti olid, lihtsalt uputas mured klaasi. Mõni harvem, teine sagedamini.
Nooremad põlvkonnad tarbivad alkoholi üha vähem. Tänaste teismeliste jaoks pole see enam eriti ahvatlev. Paljud 20ndates on juba täiskarsklased ja ei joo klaasi veinigi. Paralleelselt pole ka imestada, et sellise eluga karjub stress mingi muu väljapääsu järele.
Lihtne vastus ei pruugi olla õige vastus. 50 aastaga on lisandunud palju selliseid stressoreid, mida varem ei eksisteerinud, nagu internet ja sotsiaalmeedia; laenuorjuse tase oli kindlasti madalam; perekonnad ei jooksnud pidevalt laiali jne. Kui inimesed tänapäeval võtaks aega vahel oravarattast välja astuda, igast kanalist sisse murdev info-, müra-, ja valgusreostus välja lülitada ja fredjüssilikult lihtsalt molutada, oleks ärevushäirete-, stressi- ja vaimse tervise probleeme kindlasti vähem. Bioloogilises vaates oleme me endiselt primaadid, kes alles viiv tagasi puu otsast alla ronisid ning mõtlemisaparaadi pidev koormamine tohutu töötlemist nõudva infolaviiniga peabki selleks kohastumata inimloomal juhtmed sassi ajama.