Alkohol ei maanda stressi ega ravi depressiooni, see ainult nüristab seda ajutiselt… nii nagu Offf ütles… et ei oleks “talumatult valus”. Sõna otseses mõttes uimasti, ega kui inimesele nuiaga pähe lüüa, siis jääb ka mõneks ajaks rahulikuks ja pole ärev. Lihtsalt muist ajurakke läheb selle “uimastamise” käigus hukka…
1 Like
Jah, nüristab ajutiselt. Alternatiivina on võimalik alkoholism sügavuti ette võtta ja põmst kogu ärkveloleku aja täis olla. Mis puutub uimastamisse ja ajurakkudesse… ma olen alati öelnud – intelligents on NEEDUS. Alksi-Aksel ja Jota-Juhan “poe tagant” on palju õnnelikumad inimesed, kui tublisti üle keskmise IQ-ga kodanikud. Neil on ainult kaks muret – kust saada raha käraka jaoks ja kuidas pea ära parandada. Kui AA-le ja JJ-le garanteerida nii liiter viina ja 4 BOCKi per kärss (mis omahinnalt, ILMA riigimaksuta!!! oleks VÄGA ODAV) siis oleks nad õnnelikud nagu sead poris, ei sooviks mitte midagi muud, ei muretseks mitte millegi muu pärast, ainult kuukasid, rüüpaksid, kummutaksid ja võib-olla ka veidi kulistaksid ja sellega asi piirduski. Omahinnalt oleks riigile sisuliselt olematu kulu teha, ütleme, 5% elanikkonnast väga väga õnnelikuks (kuni nad õndsalt, töötamast lakanud maksa tõttu otsad annavad).
Seegi vähene arunatuke, mis on säilinud, saab alksiga kenasti alla loputatud ja ära sumutatud. Kirjutatud on: “Õndsad on need, kes on vaimust vaesed”.
Kõigil ei ole. Ma näiteks ei jää normaalolukorras “täis”, kui ma tõesti nii palju jooks, et “täis jääda”, riskin eluohtliku alkoholimürgistusega. Inimesed tavaliselt ei usu, aga pioneeri ausõna. Mul ei ole korralikku pohmelust ka olnud. Lihtsalt ebaoptimaalne enesetunne, aga ma ei usu, et see on sama asi, mille pärast inimesed tükivad hommikuti “pead parandama”.
Viin vene ajal kättesaadav? Rahaliselt igatahes palju vähem kättesaadav kui praegu. Palga järgi ümber arvutades tuleks 1980. aasta “neli-kaksteist” tänapäeval kuhugi sinna 50 euro kanti. Teistpidi arvutades, tänase Laua viina pudeli hind oleks olnud nii umbes 60 kopikat. Selliste hindade juures oleks enamik tollasest kaadrist end kuu ajaga surnuks joonud. Ja see, et vaatamata [suhteliselt] sigaodavale hinnale seda praegu massiliselt ei toimu, räägib lihtsalt sellest, et elu ei sunni end kaugeltki samal määral pudelisse uputama.
Ja aktsiisimaks oli tollal “käibemaks” - mitte küll alkoholisisalduse järgi, vaid lihtsalt normatiivsele omahinnale lisatud nomenklatuurikohane number, nii nagu ka kõigil teistel kaupadel.
1 Like
N.Liit? Ära sa peale võta, kisub väga suvaliseks:-). 300g kanget alkoholi päevas ei ole mingi nali, seda on ikka liiga tihti ja liiga palju.
Kui võtta alkoholismiga tegelemine ette professionaalsel tasemel, sügavuti ja põhjalikult, siis on “eluohtlik mürgistus” lihsalt üks selle ametiga kaasnevaid riske, mis aeg-ajalt ka realiseerub. 
Alkoholiga on nii et algul tolerants suureneb ja vajatakse aina suuremaid koguseid, et “hea sumin” saada. Pmst nagu iga mõnuainega .
Pikaaegse tarvitamise jäel aga maksa võimekus seda ümber töödelda aina vähenab ja alkašš jääb täis juba mitu korda väiksematest kogustest. Kuni ellujäämiseks on hoopis uut maksa vaja .
Ma selgitasin seda ühele tuttavale kojamehele, kes alati on kerge auru all, kuid mitte kunagi pole teda lääbakil täis näinud. Too oli rõõmus : mul läheb pudel viina päevas, järelikult maks töötab veel hästi
Ei hakanud talle ütlema, et kauaks seda on kui sellise tempoga jätkata … Mees on 67, hiljuti pensionile jäänud, teenib kojamehetööga veel teise pensioni jagu lisaks, sõbraliku loomuga… Eks ta teab isegi, et niiviisi kaua see ei kesta.
Kuid eks riigile on see kasulik. Nagu ka ENSV-s on alkhohol riigile oluline tuluartikkel, pension aga tänapäeval suur kuluartikkel. Kui ta viina ei ostaks iga päev ja elaks 90- aastaseks, see oleks riigile kahjulik.
stagna – 67 – see on ju juba 2 aastat üle “keskmise eesti mehe” normi. Mis asja sa veel tahad sealt saada. 65 minnakse… kes maksaga, kes, infarkti-insuldiga (noh, need esimese eesti omad, kes 1990ndatel esimesena meepoti juurde said ja nüüd on 247 ettevõtlusega tegelemisega ennast teistmoodi “piirini viinud”).
Ja üldse, me elame Eestis, me oleme eestlased. Meile on kultuuriliselt omane “protestantlik tööeetika” – eesti mees sureb põllul, kontorilaua taga, müüri ladudes või laboris praksi juhendades. Kar(o)oshi peaks ikka au sees olema.
Tõenäoliselt keskmisel juhul on see nii jah. Aga kui sul mitte kunagi ei ole õnnestunud sinna “hea sumina” faasi sattuda, siis ei ole asi aja jooksul kujunenud tolerantsis, vaid midagi on süsteemselt teisiti.
Eesti mehe oodatav eluiga on 75 aastat, mida kõrgem haridus, seda kauem elavad, kõrgharidusega või keskeriharidusega meestel isegi 79 aastat. Minu enda oletus, et need siis niipalju ei joo ega suitseta.
Kes aga juba 65-aastaseks, ehk pensionini välja venitanud, see võib loota statistikalt isegi veel oma 16 aastat, ehk lausa 81.a sünnipäeva pidamist
Kui pudel viina igal päeval juua, siis muidugi 81 aastat välja ei venita kuidagi
.
Eks siin on see igavana valik, et kas elada pideva suminaga, mis võib aastaid tunduda väga mõnus, kuid paratamatult kolksatab kirstukaas kiiresti. Või siis sumistada harva, tähtpäevadel, mitte üle juua, mitte üle süüa, mõõdukalt füüsilist koormust igal päeval ja elada kauem selliselt, et välispidist abi kliinikupalatis lage jõllitades pole niipea vajagi.
Eks igaüks valib ise, mis talle väärtuslikum tundub. Kuid valiku tegemiseks peaks olema teadlik ka tagajärgedest. Illusioone hellitada ei maksa. Nii nagu valimistelgi, on ka kõigel sellel, mida sööme, joome ja sisse hingame, tagajärjed
Minu jaoks on see vähe. Ma jooks kaks korda rohkem ilma , et ise mingit erilist vahet tunneks, aga perearst ei kiitnud seda heaks. Praeguse koguse juures soovitas 2-3 järjestikust päeva ilma alkoholita veeta. Enam vähem nii ka üritan käituda, aga vahel juhtub, et väga heas seltskonnas läheb konjakit juba liiter näo peale ja poole hommikuni…
Ma ei lähe ka kell 10 magama. Väga pikad õhtud, palju head ja paremat näksimist õhtuste tegevuste kõrvale ja juurde paar pokaali konjakit. Elul ilma selleta poleks ilmselt ka eriliselt midagi viga, aga väike pits annab ikka särtsu juurde.
Mõni naudib seda kell 21-22 voodisse kobides. Minul alles hakkab päev hoogu sisse saama…
Siin on muuhulgas peidus lihtne statistiline omadus: kõik alla 22-aastased elud lähevad muude ridade alla, sest neil lihtsalt (veel) ei olnud kõrgharidust.
Sellised varased surmad (olgugi, et neid on vähe) mõjutavad lõpptulemust oluliselt. Kui meil on 20 õpilasega klass ja sealt 1 sureb 20-selt, teised aga elavad 80-ni, siis keskmine eluiga on 77.
Doktorid võivad “eluaaastate ruletilaua” taga > veerandil juhtudest uue viske sooritada ja loomulikult on nende lõpptulemus selle võrra ka kõrgem.
1 Like
Viimasel ajal on teemaks pidude pidamine nii riigiasutustes, kui ka erafirmades.
Püstitan küsimuse:
Pidu maksab 100 000 eur.
Kui palju maksab pidu ja sellega kaasnevad maksud:
- kui see korraldada peona, tänuüritusena ?
- kui see korraldada koolitusena ?
- kui peo peo eest maksab firma omanik eraisikuna võttes dividende oma firmast?
3 Likes
Selle 100 000 peo kohta on täitsa asjakohane anekdoot olemas 
Laias laastus saab optimeerida igat pidi, no näiteks tšakrate avamise koolitus, mis on loomulikult kõigile töötajatele vajalik, ei tohiks olla lisamaksustatud.
Kindral tuleb tagasi järjekordselt välisreisilt ja märkab, et asjad staabis pole korras. Otsustab siis, et kontrollib, kui pädev tema staap ikkagi on.
Kutsub staabiülema enda juurde ja küsib temalt, kui palju on 2+2.
„Kas te soovite selle kohta detailset memo?“ pärib staabiülem.
„Ei!“ ärritub kindral. „Lihtsalt vastake mulle, kui palju on 2+2!"
„Ma arvan, et neli…“ vastab staabiülem.Kindral läheb IT-osakonda ja küsib seal:
“Kui palju on 2+2?”
Üks pikapatsilistest lööb kiiresti valemi Excelisse ja vastab: „Peaks olema 4. Ma pole ise päris kindel ja laseksin meie tehnilisel toel valemi üle kontrollida. Nad on homme tööl ja siis saan kindlalt vastata!“Siis läheb kindral raamatupidaja juurde.
„Kui palju on 2+2?“ küsib ta pahuralt.
„Vabandage,“ vastab raamatupidaja. „Mul ei ole algandmeid kogutud ja detailset analüüsi pole võimalik hetkel teha. Olemasoleva info pealt ma ütleksin, et vastus on suurem kui 3,24 ja väiksem kui 5,6. Aga kahe nädala pärast saaksin ma anda Teile palju täpsema vastuse!“Kindral läheb järjest pahasemaks. Tormab planeerijate juurde käratab:
"Kui palju on 2+2???“
„Aga mis Te ise arvate, mis vastus võiks olla?“ küsivad planeerijad vastu.
„Ma küsin teilt!“ toriseb kindral.
„Ma pakuksin, et 6“, vastab üks. „Aga oodake! Et arengut näidata, võiksime praegu pakkuda 5,25. Ja aasta lõpus 6,“ parandab teine.Siis marsib kindral sisse juristide juurde.
“Kui palju on 2+2?”
„Kas praegu?“ pärivad juristid vastu.
„Jah, praegu!“ ärritub kindral veelgi rohkem.
„Esmalt ma pakuks, et 2,“ vastab jurist. „Kuid kui natuke ette valmistada ja seaduseid uurida, saaksime ehk vastata 3!“Lõpuks astub kindral sisse avalike suhete osakonda ja käratab:
"Kui palju on 2+2???“
„Nii palju, kui soovite!“ tuleb kiire vastus.
6 Likes
Milleks selline “vanainimeselik targutamine”. Jah, kui isonts teeb valiku, et “paneme tubli 300 gr head konjakit” siis on see tema valik. Kui mina teen valiku, et parim võimalik laupäeva veetmise viis on 12h tundi järjest hobiprojekti kallal elektroonikat nokitseda selmet pargis tervise jooksu teha – see on minu valik. Kardio-šmardio või “mida see sinu maksaga teeb” – ei ole mõtet onuheinotada. Niikuinii kedagi ei huvita. Surema peame me ükskord kõik.
ja mida see 75ne suudab anda. MÕNI suudab. Suurem jagu ei suuda.
Mees, kellel pole enam ühiskonnale, perele, kogukonnale midagi ANDA… Mees kes ei suuda enam “provaidida” on lihsalt mees… ja tal oleks õigem surnuaiale kobimise peale mõtelda.
Ega see alkoholi tarbimise teema siin foorumis pole uus, juba aastakümneid tagasi oli see siin päevakorral. Ka tol ajal oli siin foorumlasi, kes rääkisid kuidas nad iga päev teatava annuse lipsuvahele võtavad. Mis neist saanud on ja kuidas neil läinud on?
2 Likes
ühe tuttava kunagise jutu järgi pidavat riigiasutused ja muu avalik sektor nö. arvete teksti hämamise palumisega esirinnas olema - küll paluti suurem osa kulust rendi ja õhtujuhi ja tehnika ja meeskonnatöö(=koolituse) jne alla klassifitseerida ning söögi-joogi osa pidi olema minimaalne.
Antud 3 variandi puhul oleks seadusejärgse talitamise puhul kõige odavam variant nr 3 (ainult dividendi tulumaks) ja kõige kulukam nr 1 (kõik seotud kulud erisoodustus).
aga riigiasutuse dividend läheb riigikassasse ehk seda peokuludeks tagasi ei saa ja nii see maksukemiseerimine oma elu üha kasvavas mahus edasi elabki ja sovjetiaja põhimõtted/eluhoiakud tagasi tulevadki - mõisaköis …
Stagna ütles ju väga ilusti, et kui iga päev pudeli viina (äpu) ära jood ja toitu supilusika soolaga maitsestad siis pole mõistlik eeldada toredat ja pikka vanaduspõlve. Pigem kiire ent selle eest valudega kustumine.
See kui inimesel on hobitegevus on hoopis teine asi ja igati tore. Kahjuks on hüppeliselt suurenemas ka nende inimeste arv, kes ei tee oma vabal ajal reaalselt mitte midagi. Õhtud ja nädalavahetused mööduvad vaadates telekat, seriaale vms ja vahepeal toob kuller süüa. Selle juurde käib veel netis kommenteerimine, et Ringvaade võiks olla huvitavam ja kartulite kasvatamine jm enda liigutamisega seotud nokitsemine on mõtttettu.
4 Likes
Kui sa teed 300g iga päev ja räägid sellest avalikult , siis ei saa oodata, et kellelgi poleks selle kohta arvamust. Ja kindlasti ei saa väita, et see ei ole tervisele kahjulik või et see on täiesti normaalne käitumine. Olgem nüüd ausad. Jood, siis joo, ära lihtsalt oota, et mina seda normaalseks käitumiseks pean.
3 Likes
Alkoholi tarbimise ohutegurid on kogus ja sagedus.
300g kanget on juba korralik kogus, aga sageli on sagedus see, mis isegi rohkem mõjutab.
Inimesed arvavad, et kuni pohmakat hommikul ei ole, on kõik hästi. Kaks õlut “sauna kõrvale” (tegelikult ka “muruniitmise kõrvale” ja “jalgpalli vaatamise kõrvale”, st enamikel päevadel) pole üldse nii süütu harjumus.
Sama ka naisterahvaste “klaas veini”, millest mõni õhtu saab pool pudelit. Kui sa seda klaasi igal õhtul libistad, siis ei lähegi kaua, kuni enam muud moodi ei oskagi olla.
3 Likes