Surrogaatemaduse teemal ma oleks märksa pragmaatilisem. Vahet pole kuidas see laps siia maailma sai või missuguses peres ta kasvab. Kui ta on oodatud ja vanematel oskusi ja tahet (ja finantsi) temast normaalne inimene kasvatada, siis meil on iive niigi väike, et meetodite üle viriseda.
ERRi puhul on puhtalt see küsimus, et kas homod ja homopered on meedias üleesindatud või ei. Ma saan aru, et ajakirjandus otsib erilisemaid inimesi, huvitavamaid ja teistsugusemaid peresid. On isadepäev, näe, räägime kahe isaga perest. Aga siis tekib osadel vaatajatel küsimus, et kas tingimata peab. Neid kahe isaga peresid on nii vähe, kas peab kogu aeg neid püünele tõstma? Enam ühtegi ema ja isaga pere ei ole, kellest rääkida või?
Mul isiklikult ükskõik, ma ennast häirituna ei tunne, aga samas saan natuke aru neist, keda häirib. Ja siin polegi otseselt tegemist mingi homovaenulikkusega. Lihtsalt seesama üleesindatuse küsimus.
Pealiku mõttekäiguga nõus. Ükskõik mis muul päeval poleks see mingit teemat tekitanud. Need kaks isa on varem ka oma lastega telekas olnud ning sellele ei järgnenud mingit kisa.
Ise nägin seda saadet ja ausalt öeldes jättis kohe sita meki manu.
Tänane saade oli jällegi täitsa tavaline reklaamiklipp näitlejatele ja muusikutele.
Mind vaevab nüüd mõte, et miks seal Anuga saates ainult muusikuid ja näitlejaid promotakse? Mks ei räägita kuulsaks mõnda mehaanikut või tislerit. Miks piirdudakse ainult staarkokkade, staargeidega? Võiks ju vabalt nende kõrval olla mõni staartraktorist, staarlüpsja…Miks mitte mõni staarsekretär?
USAs ju täiesti tavaline, et kuskile talk showsse mineku juurpõhjus on ikka mingi uue plaadi või tuuri või filmi vms. promomine. Natuke tehakse muud juttu, veidi nalja ja siis räägitakse “asjast”.
Ma seda Anu saadet pole väga pikalt vaadanud, aga üksvahe jäi Eesti telesaadetest juba veidi sama mulje, et eriti taheti tulla jälle mingit üritust või kontserdisarja vms. reklaamima.
Igasugu artistide ja esinejatega on teles see hea lugu, et nad tahavad ise tulla ja nad tunnevad ennast kaamera ees vabalt. Keskmisel inimesel võtab sinna Anu diivanile istumine juba kurgu kinni ja siis ei saa sa temaga enam huvitavat intervjuud kätte, mida oleks vaatajal ka põnev jälgida. Mingi staartraktoristi või -lüpsjaga on lugu veel hullem.
Proled püünele! Tänapäeva Leida Peips? Lüpsirobot. Mõnel maaletoojal on vast miski ühe-lehma-demo-versioon mille saaks ERRi kohale lohistada koos lehmaga.
Kroonika samas kirjutab kõiksugu “lihtsatest” inimestest liiga palju. Päris sageli jooksevad pealkirjades nimed, kellest ma midagi ei tea, aga võib-olla siis peaks teadma.
Aga reaalsus on see, et lapsi “poseeritakse” nagu näitusekoeri- ja kasse. Eriti siis, kui nad on veel tillukesed. Mis selliste inimeste peakolus toimub… mina ei tea.
Peaaegu iga kord, kui LHV foorumis on mõni viide mõnele kohalikule “kuulsusele” või “tähelepanuväärsele isikule” pean googeldama, et kesse kurat sihuke on ja mille poolest ta silma paistab.
a) ERR ei ole ajakirjandus vaid propagandaruupor
b) on ikka suur vahe selles kas laste saamisel jäetakse naistele teadlikult ja sihilikult vaid munarakudoonori ja inkubaatori roll ( ja see inkubaatoriteenus makstakse kinni ) või on tal ka ema roll ja sellest tulenavad kohustused ja õigused. Eesti seadused ei luba taolist tasulise inkubaatori rolli . Minu hinnangul on see naiste alandamine kui öelda, et nüüd sa hakkad inkubaatoriks, see pole raske ja kui aeg on käes, me võime isegi teha keisrilõike, et sünnitus poleks sul nii vaevarikas .
§ 83. Ema
Lapse ema on naine, kes on lapse sünnitanud.
Ma ei tea millistes peredes on need nn. progressiivid kasvanud, kes väidavad, et ema pole ju õieti vajagi peale lapse sündi ja saab ka ilma temata ja see vana mudel mees+ naine + laps(ed )= perekond on ammu iganenud, kuid igaüks võiks järele mõelda, kas ta elu oleks olnud parem või halvem kui tal poleks olnud ema. Kas te oleks soovinud, et oleksite kasvanud ilma emata ?
Mina kindlasti poleks seda tahtnud. Poleks tahtnud kasvada ka ilma isata. Ja mul oli õnn, et mõlemad olid mul olemas. Võib olla siis neil, kes kangesti soovivad ema inimlapse elust hoopis välja jätta on teistsugune ja hoopis masendavam kogemus .
Stagna, mis sul toimub? Mul oli ka nii isa, kui ema, isa küll läks ära, kui olin 7. Tuli võõrasisa, kes oli väga tore. Samas ei ole mul kihku kirjutada terveid tapeete inimestest, kes arvavad, et teisiti on ka võimalik. Miks see teistesse peaks puutuma? Näidatakse meid avalikult või mitte.
No tihtipeale on nii, et inimesed oma Esimese Valiku teevad veits kehvasti. Midagi pole parata. Moodsad Ajad. Mingit aastate pikkust “kurameerimist” ju tänapäeval ei ole. Ikka proovitakse kohe ära, et kuidas voodis on ja kuidas igapäevaelu välja tuleb. Aga kui kogemata juhtub “oops…” siis on kehvasti. Õudne Lõpp on ikkagi parem kui “lõputu õudus” kus kaks teineteist sismas vihkavat inimest nn. “laste pärast” koos elavad ja teineteisel hinge seest söövad. Soovitan lugeda “Preeriakoerad” raamatut sarjast “Moodne Aeg”. Imetabavalt kirjeldatud seda “vihkamis-vihkamissuhet”.
Inimeste ühiskonnas on palju asjad võimalikud teisiti või teisiti kui Eestis tavaks. On võimalik näiteks kolm naist võtta ja neile kott pähe toppida, kus vaevalt silmade jaoks pilu on .
On võimalik, et naistele mitte haridust anda ja keelata neil ilma meessaatjata isegi tänavale minna.
On võimalik,et naise tunnistust kohtus arvestakse vaid poole võrra mehe tunnistusest. Selleks, et naise tunnistus oleks mehe tunnistusega samaväärne, peab kaks naist sama tunnistama.
See kõik ei tähenda, et Eestis peaks rahvustelevisioon taolist eluviisi propageerima.
Võrdleme . Naised õpivad Kabuli Ülikoolis, aasta on 1960 .
Ja vahe tuleneb puhtalt sellest, missugune on valitsus ja missugust ideoloogiat ta rahvale peale surub.
Kui rääkida naiste õigustest ja rollist ühiskonnas, siis ülemine pilt on guud ja alumine bääd
Täpselt samal määral kui naine kui ema on good ja naine kui inkubatsioonimasin on bääd
Vt ka:
“Kui sa midagi ei tee siis ei puutu sind keegi!”
“Miks te politseid ei kutsunud kui teid küüditati?”
“Kui ta arreteeriti, siis pidi ta ju milleski süüdi olema!”
Samasuguseid pilte võib tuua Iraanist. 1970-datel aastail (mitte arvestada 1979) ja tänapäeva vahel. Veel 46 aastat tagasi oli Iraan täiesti arenenud, jõukas ja läänelik (euroopalik) riik, vähemalt sealsetes suurlinnades. Šahh (see sõna peaks tähendama ‘kuningas’) oli küll korrumpeerunud ja kippus liigselt toretsema, aga näiteks šahhi abikaasa on tänapäevani rahvusvaheliselt naiste õiguste ja inimõiguste eest võitleja.
Tol ajal Iraan laveeris Nõukogude Liidu ja Lääne vahel, nii jõudsid Iraani paljud kaubad Nõukogude Liidus poelettidele. Näiteks kvaliteetsed kahhelplaadid.
Stagna ei õpeta “neid”, vaid õpetab “meid”, tuues näitena “neid”. Meid, kes me oleks targemad ja näeksime ohte erinevate analoogiate või paralleelide vahel.
