Matemaatika ongi selline, et pole mõtet tuupida peale elementaarsete tehete omandamist
Lugedes artiklit kuidas oma aju korras hoida tuli 9. punkti juures meelde, et kunagi töötasin ülemuse all kes hommikuks oli tihti unustanud mida ta eelmisel päeval alluvatelt tahtis. Seega ei tasunud kunagi kiirustada tema soovide teostamise alustamisega vaid oodata ära kas ta järgmisel päeval ka veel sellest räägib. Tema ajust ilmselt ka filtreeris sügab uni välja mittevajaliku.
Kirjutan kahe käega alla.
Samas…
Päris nii ei ole, ikkagi räägitakse ka sellest, millist teenust antud palga juures õpetaja eestis peab osutama, nagu ka su enda kommentaarist allpool ka välja koorub. Soovitan kõigil oma elu jooksul anda kas või üks tund klassi ees. Siis on ka pilt selge, a) millist resurssi selle andmiseks vaja on, b) mis hinna eest sa oleksid nõus seda 9 kuud aastas igapäevasel tegema (kontaktunnid + ettevalmistus + lapsevanemad + bürokraatia + võimalused karjääriredelil tõusta + õpetaja elukutse “maine”).
Minu arvates siiski palk on oluline faktor ja sellest rääkimine on asjade loomulik käik, mida tulebki võtta sellisena nagu see on.
Unustame hetkeks Soome ja Saksamaa, küsime endalt - millise palga eest läheksid siinsed foorumlased üldse tunde andma kuhugi kooli ?
Ja et üldse saada aus võrdlus, siis tuleks lisada, millist teenust osutab see Soome õpetaja oma palga juures. Ja palju teisi nüansse, näiteks kes peab alushariduse ja põhikoolide võrku Soomes üleval ? Meil teeb seda kohalik omavalitsus, ja see on see koht, kust paljud probleemid alguse saavad. Ja muuseas, võrdlused on vajalikud, aga ei maksa ka unustada, et “meil on meie” probleemid ja hetkel on pigem suurem küsimus selles, “kuidas olla võrdsed või paremad kui teised”, vaid et pigem “kuidas üldse olla parem kui eile.”
Ma pole antud valdkonnas mingi spetsialist, aga mu õde oli õpetaja nii umbes 15 aastat (ja nüüd nimetab seda möödunud etapiks oma elus, kuhu ta võimalusel tagasi enam ei pöörduks), ja mul on tutvusringkonnas samuti 2 õpetaja elukutsega inimest. Mis nagu nende jutust välja koorub ja mida ka ise olen märganud - selle koolivõrgu jaoks mis on meil täna, meil ei jätku enam kõrgharitud või siis võimekaid õpetajaid. Asi pole isegi enam selles, et kuhugile Ruhnu või Pukale me ei leia matemaatikaõpetajat. Probleem on juba ka nn. “tõmbekeskustes” väljaspool Tallinna ja Tartu kuldset ringi. Juhul kui pole kuskilt lähedalasuvast koolist mõnda aineõpetajat võtta, kes mitmes koolis tunde tahaks anda, siis koolid on sunnitud tegema mööndusi ja palkama “tunde andma” inimesi, kellel ei ole õpetaja kõrgharidust. ja nagu ütles mu õpetajast tuttav - on näha, et mitmed inimesed lõpuks ei sobi õpetajaks, või siis ei saa vastavat haridusliku alust omamata lastega hakkama ja põlevad läbi.
Arvan, et see probleem on palju suurem, kui see tegelikult välja paistab. Tegelikult oli see teema, millest räägiti juba 20 aastat tagasi, kui mina gümnaasiumi lõpetasin - et kogu meie õpetajaskond püsib pensionieelikute peal püsti. Juba siis oli probleem, et leida matemaatika või füüsikaõpetaja tundi andma, ja meil käiski füüsikat häda pärast andmas teise kooli õpetaja (ja ometi, käisin ju maakonnakeskuses asuvas linnakoolis). Vaatan täna minu lapsepõlvekodu maakonna koolide kodulehtedelt, kes annavad nendes tunde - mitte ainult need samad õpetajad (kes nüüd on juba palju vanemad) aga samad õpetajad on tunde andmas mitmes koolis. Jällegi, pole ilmselt kedagi võtta ja vanemad ja kogenumad õpetajad (kõigil 25+ aastat) saavad lisaraha teenida.
Nagu isegi kirjutad:
Oma eelnevat juttu kokkuvõttes - väidan sulle, et selline asi toimib (mööndustega, ja olude sunnil) juba täna, ja muidugi mitte nii ideaalsel kujul. Vähemalt, mis puudutab õpetajaid. Puudu on vast need koolmeistrid küll, nende asemel on meil endiselt koolidirektorid ja vallaametnikud, kellest muuseas sõltubki päris palju, kui edukas see või teine kool on.
Täna tegeleb regionaalpoliitika reaalsus paraku nii, et need väikesed koolid lähevadki järjest kinni. Ja ausalt öeldes - järgmise 10 - 15 aasta perspektiivis võibolla polegi muud alternatiivi kui peab koondama. Asi pole ainult selles et lapsi jääb vähemaks, vähemaks jääb ka koolitöötajaid. Ja sinnamaani, peame võtma neid hariduseta “missioonitundega lolle”, kes on nõus tulema kooli, lootma, et nad seal vastu peavad ja pakkuma neile ametialaseid täiendusvõimalusi:
Rääkimata siis HEV toest - muidugi on see arutluse koht, aga kas me leiame üldse need inimesed, kes seda tuge väljaspool Harju või Tartumaad on nõus pakkuma ?
Võibolla olen liiga pessimist, aga võibolla ongi see loomulik asjade käik, et ennem kui tekib reaalne motivatsioon, et asjad saaksid minna paremaks, lähevad nad veel omajagu halvemaks.
Pakun et mingi hetk hakkame nägema tagasilööke nendes PISA testide tulemustes. Ja minu arust oleks see pigem hea - see annaks ehk rohkem motivastiooni viia meid antud olukorras edasi.
Keegi on vahepeal kuskile suured sidrunid viinud, ning metsameestele on tehtud kohustuslikuks tehnika desinfitseerimine ühest metsast teisele minekul. Kõik see võiks isegi tunduda veidikene loogiline, aga kui loed sotsiaalmeediast, et sügiseste põllutööde käigus veetakse katku täis sigalast läga põldudele ja tõmmatakse see sinna laiali, siis nagu tekib mingeid veidraid küsimusi küll.
8 Likes
Üldiselt kirjutan ka muidu tervele sellele tekstile kahe käega alla, aga fookusse tahaks tuua selle “maine”. Meil on tekkinud kurb olukord, kus NEED, kes ISE “kasvatasid” selle “hukkas nooruse”…
(Ise, ikka ise, tegematajätmised, karjäärile keskendumine, tahvel suhte asemel, poolikud perekonnad yadda-yadda-yaada. )
…vaatavad sellele “hukkas noorusele” nagu “biomassile”. Kuni 9. klassi lõpuni on “Thamesi jõe muda” kust “mudapoisid” (õpetajad) haisvast lägast vähegi midagi väärt asju otsivad.
Siit ka see “maine”.
Gümnaasiumiosas on olukord veidi (aga mitte oluliselt) parem ja siit ka see “maine”.
Ja alles baka tasemel hakatakse noori inimesi vaatama kui Inimesi ja õppejõude kui Õpetajat (sensei, guru).
Alla selle on mingid “mustatöölised” kes peavad aheraine-mägedest välja korjama “edasiseks töötlemiseks ja riksatamiseks sobiva” “toorme”.
Midagi on sellel pildil valesti, aga MIS?
Õige jutt, aga mulle käib ajudele ka see igakevadine ja -sügisene nuhtlus, et kui põllu- või metsatehnika objektil lõpetab ja üldkasutatavale asfaltteele sõidab, jääb sinna mitukümmend meetrit porivaale, mis rataste küljest pudeneb. Soomes olen näinud, kuidas traktorist väikese labidaga tagaratta lamellide vahele korjunud porikänkrad maha lükkab, enne kui üldkasutatavale teele sõidab. Ei tundu ebaproportsionaalse kohustusena võrreldes selle mitte just eriti suure vaevaga, mis selleks kulub.
5 Likes
Tulin eile tsikliga Saaremaalt. Üks sell niitis teeäärt ja murutraktor loopis õndsalt terve tee täis tattlibedat rohusodi. Ja kuigi ilmad on valdavalt kuivad õnnestus ka ühest porivaalust napilt mööda saada. Õnneks see viimane oli lagedal ja sirgel.
Järelikult on süsteemsed probleemid mida tuleb eraldi lahendada ja vaevalt jõuame palgaga seda kinni maksta.
1 Like
Kui mäletan siis tänavu läks esimesse klassi 14tuhat last, 7-8 aasta pärast läheb 8tuhat ja õpetajaid jätkub.
Tema argument muuseas oligi tegelikult see, et “mujal lihtsalt maksti töö eest rohkem palka ja ka muud tingimused olid paremad.” 
Väidan lihtsalt , et palk on olnud samasugune “süsteemne probleem.” Ja üsnagi oluline tegur. Viimasel ajal on muidugi õpetajatel see ka palju paremaks läinud ja nagu väidab ka Arenguseire keskus, on see ka õpetajakutse mainet parandanud:
Mis puudutab teatud elukutsete maineküsimuset, siis üldiselt kipub nii olema, et kõrgepalgalisemad tööd ongi parema mainega… kuni teatud piirini muidugi.
Oled kindel kas ikka jätkub ? Näiteks, kas on ikka piisavalt teatud ainete õpetajaid ja kas nad on nõus ka väljaspool Tallinnat ja Tartut õpetama ?
Ei ole pahandus sellega ? No võibolla jätkubki õpetajaid ja polegi probleemi. Paneme maakoolid kinni ja teeme suured internaatkoolid Harju ja Tartumaale, kuhu ülejäänud Eesti (ja selle riismetes noorsoo, kes veel mingil imelikul kombel kuskil kolkas elab) hariduse andmiseks kokku toome Veelgi optimistlikumad ütlevad ,et tehisaru jõuab selle aja jooksul niikuinii ASI tasemeni ja ei olegi vaja midagi ette võtta.
Ise arvan, et võiks siiski riske (näiteks halvenev matemaatikaõppe kvaliteet) vähe kindlamalt maandada.
See jutt, et “õpetajad saavad kohe otsa, kohe on vaja palgaga jubedalt motiveerida, muidu noori peale ei tule” on minu jaoks umbes 30 aastat vana.
Kogu aeg loetakse neid “60a või vanemaid” õpetajaid ja ähvardatakse, et 10a pärast pole klassi ees kedagi.
Ei ole midagi katki läinud. Noori tuleb peale, klassid on väiksemad kui 30a tagasi (siis oli norm 30+ last klassis) ja õpetaja koormus väiksemaks tuunitud. Pole neid õpetajaid kusagil väheks jäänud, hoopis vastupidi: meil on õpilasi ühe õpetaja kohta palju vähem kui naabritel.
2 Likes
Täna Terevisioonis arvas Indrek Kiisler, et Riigikogu liikme palk on väike, vt 1:06
https://jupiter.err.ee/1038506/terevisioon
Kui võrrelda kolleegidega Soome parlamendis, siis meie rahvaesindajad on üle makstud, seda nii kuupalga suhtega mediaanpalka, kui ka kuluhüvistega võrreldes.
4 Likes
Nii on. Tegelikult on meil õpetajaid märgatavalt juurde tulnud. Seda ajal, kui õpilasi on märgatavalt vähemaks jäänud. Õpetajate kohta erinevat statistikat näeb näiteks siit.
Selge, tuleb õpetajaid juurde.
Aga ikkagi - kvaliteet ? Pane teine filter peale ja samast kohast näed ka kvalifikatsiooninõuetele vastavaid õpetajaid jääb vähemaks ja nende osakaal 50-59 ja 60+ vanuses kasvab, nooremate seas kahaneb. Ehk siis see sama teema, millest ennem pikalt jahusin.
Ja õpetajaskond siiski vananeb:
nn. “järelkasvu” (alla 30 aastaseid) on siiski vähe, tundub, et pigem on algajaid õpetajaid vanemate inimeste hulgas. Üllatavalt suur hulk nendest ka esimese kolme aasta jooksul lahkub:
Aga no ehk ei olegi probleem, kui laste arv ka kahaneb ja seda eeldatavasti kiiremas tempos ja regionaalselt see kuidagi “paika loksub.” Ja kui me end teistega võrrelda tahame, siis ka lähiriikides sarnased trendid.
No ei taha ise ka ülinegatiivne olla tegelikult, samas räägitakse, et murekoht on loodus ja täppisteaduste õpetajate seas, vaatan siis jällegi statistikat nende matemaatikaõpetajate kohta, kes meie edukaid PISA testi lapsi välja koolitavad, ja ikkagi ei ole just rõõmustav areng ees ootamas. Jälle selline halb “demograafia”
Siis võib jah üldine arv olla igati korras, aga kui sul tekivad eestis piirkonnad, kus pole selliseid aineõpetajaid (füüsika, keemia, matemaatika ) saada, siis on ka paha - see on keti nõrgim lüli.
Aga eks tuletage parem mulle 10 aasta pärast siin jälle meelde, kui palju ma eksisin (loodetavasti) ja kuidas tegelikult oli kõik korras.
Edit: mul on kodust 400m kaugusel põhikool. Tegin oma jutu peale selle kodulehe lasti ja nagu valatult - otsivad füüsikaõpetajat. Kvalifikatsioonile vastav haridus võib olla ka “omandamisel.” Korra veeretasin mõtet, et võiks isegi kandideerida, aga palk on kindlasti niru.
Regionaalselt pole üldse probleemi.
Kusagil Valgamaal või Hiiumaal on õpetaja palk juba 1,2x maakonna keskmist. Ida-Viru priskest palgalisast rääkimata.
Õpetaja palk ei tundu ahvatlev ehk ainult Tallinnas ja Tartus, aga peamiselt sellepärast, et suuremates linnades pakub tööturg rohkelt alternatiive.
Aga muidu täpselt nagu kogu tööturul laiemalt. Reaalainetega keeruline. Igasugu projektijuhte ja sebijaid on lihtne leida, insenere aga raske.
Humanitaaralade õpetajaid jagub, aga kes matemaatikat-füüsikat oskab, neid on vähe.
Alles äsja lugesin pikemast haridusvaldkonna intervjuust soovitust matemaatika ja füüsikaõpetajajatele kõrgemat palka maksta. Ilmselt võibki olla mõistlik erialade kaupa diferentseerida, mitte helikopterilt kõigile juurde kallata.
2 Likes
Lahtiütlus, et olen 3a oma elust õpetajana keskkoolis töötanud küll, seega täitsa tühja koha pealt ei jaura, ja täpselt samad probleemid olid ka siis (kuigi palk on nüüdseks oluliselt kõrgem). Toetan ka diferentseeritud süsteemi, kuigi mitte per eriala (eriala saab mõjutada nt tudengistipendiumitega), tasu osas tuleks rohkem lähtuda muudest kriteeriumidest, et vältida uute süsteemsete vigade ehitamist.
Aga kui nüüd abstraktsioonitaset veelgi tõsta, siis nagu olen ka kunagi varem kirjutanud, tuleks ideaalis kõik otsast peale uuesti mõtestada. Esiteks see, nagu siin ülalpool kirjutati, mis on üldse hariduse mõte, mida me sellega saavutada tahame lühikeses ja pikas perspektiivis? Tänased kooliminejad kujundavad juba 12-15a pärast Eesti elu, mida neil vaja oleks?
Või mis on õpetaja roll? Mida konkreetselt õpetaja peab oskama? Kas “teadmiste vahendamise” komponent on olulisem või “inimeseks kasvamise toetamine”? Milline üldse peaks olema tänapäeva “õpetaja”, kas pigem nagu tugiisik või coach või IT-admin või eeskuju?
Mille jaoks on vaja klasse või klassiformaati? Mis on tunnid, õppeained, mille põhjal need tekivad ja miks? Miks seda vaja on? Äkki on see 19saj vabrikumudel oma aja ära elanud ja mõistlikum oleks projektipõhine õpe?`
Mis üldse on kool? Mis peaks olema kooli roll? Kas tuleviku kool võiks olla näiteks hoopis mõtestatud kui mentorlusega teabekeskus lastele ja noortele? Kas väiksemates kohtades saaks Kooli ja Raamatukogu äkki omavahel ühildada?
tl;dr haridus on nii väikeses riigis absoluutselt kõige olulisem ühiskonna komponent ja see tuleks üdini läbi mõtestada meile vajalikus suunas, selle asemel et… misiganes see tänane tegevus on
14 Likes
Üks selline oluline teema ongi reaalained.
Meil tööandjad ütlevad, et meil on insenere, arendajaid ja reaalalade inimesi puudu, aga seda küsimust ei lahenda ülikoolides erialade vsstuvõttu reguleerides.
Kui meil põhikoolis või keskkoolis 25% õpilastest lihtsalt põruvad ja rohkem kui 50% saab napilt hakkama, siis sealt ei tulegi seda seltskonda, keda oleks võimalik ülikooli tasemel koolitama hakata.
Need reaalainete mured hakkavad üldharidusest peale ja seda peaks ka sealt tasemelt lahendama.
5 Likes
Ukrainlastel on ka laserrelv väidetavalt olemas. https://www.youtube.com/hashtag/tryzub
1 Like