Keegi kaotas 200 000, siis kusagil keegi vōitis. Raha allub vist energiajäävuse seadusele, kus midagi kusagilt ei teki ega kao, vaid muudab omanikku.
See 200 000 kaotust on päris masendav. Samas paistab, et oled suhteliselt rikas, et paned 200K optsioonide alla. Ise olen saanud 10x väiksema lossi optsioonidega -20K. Paar päeva paistis ka maailm tumedates värvides. Siiki aitäh oma kogemuse jagamisest, kindlasti kaob mõnedel soov ratsa rikkaks saamine.
moto, minu kaastunne. Samas lohutan sind sellega, et see ei ole kindlasti suurim summa, mis kohalik tegija on optsiooniturul huugama pannud. Küll aga paluksin ma sul hariduslikel eesmärkidel kirjeldada seda mõttekäiku, mis viis sind 200k-se optsioonipositsiooni võtmisele?
moto,minu respekt.Julge hundi hind ongi rasvane.Kaotustele ei tohi palju tähelepanu pöörata.
Olen kuulnud, et julge hundi rind on .... haavleid täis!
Viimaseim variatsioon sellest ütelusest on "julge hundi rind on silikoonist." Aga see on juba väga halb maitse. :-p
arwen, julgeksin vastu väita... Kui tahad treiderina ellu jääda, siis peab kaotustele pöörama väga kõva tähelepanu. Põhjalikult tuleb analüüsida iga kaotuseni viinud tehingut - alates sellest, mis mõtteid selle possu võtmisel mõlgutati, kuni selleni, mis järeldusi saab teha tagantjärgi.
Edukad vennad peavad päevikut, kus on iga diil sees koos põhjustega, miks diil tehti. Tagantjärgi on selline "päevik" imehea õppematerjal. Aitab avada iseenda naiivsust ning teha järeldusi tuleviku suhtes. Ma olen kindel, et paljud kauplejad on minuga nõus. Mis moto hullult suurde kaotusesse puutub, siis ma loodan, et tal on veel kapitali kauplemiseks.
Vastasel korral püstitaksin mitte-nii-retoorilise küsimuse, et kas enne tehingu tegemist ei olnud selge, palju oma kapitalist kaotama ollakse nõus...? Ma olen kirjanduses täheldanud, et üle 10%ga kapitalist ühe diili puhul riskida ei soovitata. Ok, ma saan aru, et see on eestlaste puhul raske, kuid siiski - kogu kapitali suhtes võetav risk peab olema ALATI limiteeritud.
arwen, julgeksin vastu väita... Kui tahad treiderina ellu jääda, siis peab kaotustele pöörama väga kõva tähelepanu. Põhjalikult tuleb analüüsida iga kaotuseni viinud tehingut - alates sellest, mis mõtteid selle possu võtmisel mõlgutati, kuni selleni, mis järeldusi saab teha tagantjärgi.
Edukad vennad peavad päevikut, kus on iga diil sees koos põhjustega, miks diil tehti. Tagantjärgi on selline "päevik" imehea õppematerjal. Aitab avada iseenda naiivsust ning teha järeldusi tuleviku suhtes. Ma olen kindel, et paljud kauplejad on minuga nõus. Mis moto hullult suurde kaotusesse puutub, siis ma loodan, et tal on veel kapitali kauplemiseks.
Vastasel korral püstitaksin mitte-nii-retoorilise küsimuse, et kas enne tehingu tegemist ei olnud selge, palju oma kapitalist kaotama ollakse nõus...? Ma olen kirjanduses täheldanud, et üle 10%ga kapitalist ühe diili puhul riskida ei soovitata. Ok, ma saan aru, et see on eestlaste puhul raske, kuid siiski - kogu kapitali suhtes võetav risk peab olema ALATI limiteeritud.
Päevik on kuradi oluline asi. Mina pole seda kunagi süstemaatiliselt viitsinud pidada, imetlen tüüpe kes viitsivad.
A kui teha päevas suur hulk treide, siis nende kõigi analüüsimine võtaks teise tööpäeva.
Lihtsalt ei jõua.
A kui teha päevas suur hulk treide, siis nende kõigi analüüsimine võtaks teise tööpäeva.
Lihtsalt ei jõua.
No aga, Fit, mittesüstemaatiliselt oled ikka pidanud?
Enamus ei tee (alguses) niikuinii üle paari tehingu päevas ning seega eel- ja järeltöö on ajaliselt ka täiesti teostatavad. Muidugi päevikul on hiljem ka meelelahutuslik väärtus. Naerad lihtsalt puruks, millise motivatsiooni/idee najal esimesed possud võtsid... :-p
Enamus ei tee (alguses) niikuinii üle paari tehingu päevas ning seega eel- ja järeltöö on ajaliselt ka täiesti teostatavad. Muidugi päevikul on hiljem ka meelelahutuslik väärtus. Naerad lihtsalt puruks, millise motivatsiooni/idee najal esimesed possud võtsid... :-p
Karum6mm
Kas sa valgustada saaksid, millised põhivead alguses olid? Kas tehnilises analüüsis? Või võtsid rohkem kõhutunde järgi posse.
Kas sa valgustada saaksid, millised põhivead alguses olid? Kas tehnilises analüüsis? Või võtsid rohkem kõhutunde järgi posse.
mõmm ,nähtavasti on sul õigus.aga kõik ei ole geeniused ja ei oska lugeda neid graafikuid.ei oska otsuseid isegi endale pähjendada,rääkimata päevikust.treidimise kohalt mul kogemus puudub.paar korda olen proovinud ja alati $15-20k kaotanud.ma osta hoia ja oota strateegia pooldaja,see alati suurt raha toonud.ja ka rahast väljas optsioonidega võitu saanud.
uskumatud mehed siin Eestimaal
arwen on näiteks paar korda treidida proovinud ja alati $15-20K kaotanud (seega tehingumahud ca.$100K), samas "osta ja hoiaga" ning rahast väljas optsioonidega SIC! kõik ja rohkemgi veel tagasi teeninud.
samas graafikuid lugeda ei oska ja endale ostu põhjendada ka mitte.
kui see jutt nüüd tõesti tõsi on, siis tahaks väga selle mehe käest lotopileteid ostma hakata :)
arwen on näiteks paar korda treidida proovinud ja alati $15-20K kaotanud (seega tehingumahud ca.$100K), samas "osta ja hoiaga" ning rahast väljas optsioonidega SIC! kõik ja rohkemgi veel tagasi teeninud.
samas graafikuid lugeda ei oska ja endale ostu põhjendada ka mitte.
kui see jutt nüüd tõesti tõsi on, siis tahaks väga selle mehe käest lotopileteid ostma hakata :)
no ma ei tea - ma arvan, et valdav enamus oste tehakse kõhutunde järgi. Põhjuse, nagu öeldakse, leiab alati. Lihtsalt nendel, kes on kauem asja sees olnud on kõhutunne ja mõningate tehnikate tundmine piisavalt treenitud. Ja muidugi, majandusaruandeid tuleb ka osata lugeda kui tahta "osta ja hoia" strateegiat kasutada.
Tüüpilisimad vead, mis meelde tulevad....
a) riskimine liiga suure osaga kapitalist (tahaks nagu tulevikus ka veel turul olla);
b) orderitega bidi-poolel kemiseerimine, samas kui nägemus on selge. Kamoon - miks peab panema bidi peale orderi välja ja ootama mingit täiendavat 100 EEK suurust armuandi? "Tuusad kauplevad turuga." Selline fine tuning maksab kätte kas saamata jäänud tuluga või suisa kahjumiga.
c) stop-loss ja take-profit orderitega koonerdamine. Kui oled leidnud raketi, siis tasuks see enne maha lükata, kui ta uuesti pauguga maaga kohtub. If something seems to good to be true - it probably is!
d) fondide mõttekuse alahindamine. Ok, oletame, et mul on geograafilise regiooni ja/või sektori suhtes nägemus. Siis tuleb seda nägemust ka just nii teostada ning võtta sobivat fondi ja/või indeksaktsiat, mitte hakata mingi konkreetse ettevõttega plõksima. Milles ma siis nägemust võtan - sektoris või selle ettevõtte ettevõtte-spetsiifilistes riskides? Hea näide on Venemaa. Kui tahad osaleda, võta fond.
e) emotsioonidest lähtumine. Peamised laksud olen saanud kirja siis, kui olen pärast mingit võiduseeriat ennast "maailma kuningaks" pidama hakanud ning kujutanud ette, et kui MINA teen nii, siis NII ka läheb. Väga palju lollimaks mõtteviis minna ei saa - ometi kogevad võiduseerias tegelased varem või hiljem jumalakompleksi.
Kuldar1, su jutus arweni kohta on point sees. Samas pean tunnistama, et olen oma karjääri jooksul kohanud veelgi müstilisemaid tegelasi, kui arwen. Trikk on selles, et enamuse puhul aja edenedes sellised mõningased anomaaliad keskmistuvad ära. Luck is but a twist in our sobriety.
a) riskimine liiga suure osaga kapitalist (tahaks nagu tulevikus ka veel turul olla);
b) orderitega bidi-poolel kemiseerimine, samas kui nägemus on selge. Kamoon - miks peab panema bidi peale orderi välja ja ootama mingit täiendavat 100 EEK suurust armuandi? "Tuusad kauplevad turuga." Selline fine tuning maksab kätte kas saamata jäänud tuluga või suisa kahjumiga.
c) stop-loss ja take-profit orderitega koonerdamine. Kui oled leidnud raketi, siis tasuks see enne maha lükata, kui ta uuesti pauguga maaga kohtub. If something seems to good to be true - it probably is!
d) fondide mõttekuse alahindamine. Ok, oletame, et mul on geograafilise regiooni ja/või sektori suhtes nägemus. Siis tuleb seda nägemust ka just nii teostada ning võtta sobivat fondi ja/või indeksaktsiat, mitte hakata mingi konkreetse ettevõttega plõksima. Milles ma siis nägemust võtan - sektoris või selle ettevõtte ettevõtte-spetsiifilistes riskides? Hea näide on Venemaa. Kui tahad osaleda, võta fond.
e) emotsioonidest lähtumine. Peamised laksud olen saanud kirja siis, kui olen pärast mingit võiduseeriat ennast "maailma kuningaks" pidama hakanud ning kujutanud ette, et kui MINA teen nii, siis NII ka läheb. Väga palju lollimaks mõtteviis minna ei saa - ometi kogevad võiduseerias tegelased varem või hiljem jumalakompleksi.
Kuldar1, su jutus arweni kohta on point sees. Samas pean tunnistama, et olen oma karjääri jooksul kohanud veelgi müstilisemaid tegelasi, kui arwen. Trikk on selles, et enamuse puhul aja edenedes sellised mõningased anomaaliad keskmistuvad ära. Luck is but a twist in our sobriety.
Luck is but a twist in our sobriety
Kas see lause on grammatiliselt õige?
Kas see lause on grammatiliselt õige?
MSM, ei tea, kas see grammatiliselt õige on... Luuleliselt pole vast aga häda midagi ;-)
Just selle Karumõmmi kirjeldatud jumalakompleksiga inimestega tuleb vist praeguses Eestis investeerimisalal töötavatel inimestel palju kokku puutuda, 2-3 aastat kõva pulliturgu nagu seda Eestis ja Ida-Euroopas on nähtud kipub neid sünnitama
Eks selliseid oli vist palju USAs veel 2000. aasta alguses ja tunduvalt vähem 2002 aastal ...
Ühes teises kommentaaris juba mainisin, et 3 aastat tagasi LHVs tööle asudes suhtus enamik potentsiaalseid kliente aktsiatesse suure umbusuga ja meenutas 1997 aasta kaotusi ...
Täna on pilt teine, kui juba kasvõi siinseid foorumeid lugeda ... :)
Eks selliseid oli vist palju USAs veel 2000. aasta alguses ja tunduvalt vähem 2002 aastal ...
Ühes teises kommentaaris juba mainisin, et 3 aastat tagasi LHVs tööle asudes suhtus enamik potentsiaalseid kliente aktsiatesse suure umbusuga ja meenutas 1997 aasta kaotusi ...
Täna on pilt teine, kui juba kasvõi siinseid foorumeid lugeda ... :)
Tänud Karum6mm
Sellest järeldub siis, et emotsioonid tuleb vaos hoida ja "pea külmana". Mida tegelikult on raske saavutada.
Sellest järeldub siis, et emotsioonid tuleb vaos hoida ja "pea külmana". Mida tegelikult on raske saavutada.
Juhtusime täna koos naisega üle vaatama omi vanu mälestusi, muuseas ka sahtlinurka visatud
koolivihikuid. Lõbu oli rohkem kui rubla eest! Muuhulgas leidsin ka ühe 10. klassi kirjandi, mis
kirjutatud peale üht olulist kaotust. Ehk peitus just seal võti, miks olin üks väheseid, kes elas eelmise sajandi nn. "bõrsikrahhi" üle õnnelikumalt kui mu kadunud vanaema, kes kunagi ei saanudki teada, mis "imeasi" on investeerimine. Lapsesuu ju ei valeta..
Vaatan laual lebavat küünlajalga. Teen endale ülesandeks järele mõelda, mis võis mind endast nii
välja viia, et lõin segamini kõik need süütud asjad. Jälgin rõõmuga laual valitsevat kaost ja
tõden, et olen jälle saanud end välja elada ühiskonnale üsna kahjutul viisil. Küünlajalg on
vasest, ilmselt pole see kannatada saanud. kuid selles asuv valge poolikuks põlenud küünal on
muutunud mitmeks tükiks.
Mulle meeldib bioloogia VIII klassi kursus, kus õpetati, et pooldumine või siis paljunemine, on
elu aluseks. tunnen end hetkeks jumalana - olen nüüd ju minagielutust elusa teinud. Kolm ja pool
minutit hiljem olen taas ma peal ja veendunud, et bioloogiast tean ma juba liigagi palju.
Pilk langeb lahtisele raamatule, mis lebab lauaservas. liigagi servas, mõtlen ma. Huvitav, kas ta
ei tunnistagi gravitatsioonijõudu =(sorry, isegi skänner ei saanud sellest aru). Öeldakse, et
endast vanemaid peab austama. Naeratan. Newton on ju kindlasti vanem kui mina. Raamat aga vist
veelgi vanem. Mati Unt, leheküljed 64-65, konstateerin pedantse täpsusega. Ma olen alati täpne
kõiges. Ma ei salli hilinemist, ma ei salli faktidest kõrvalehiilimist, valet... Ägestun jälle. Ma
tean, et ei tohi. panen silmad kinni ja püüan rahuneda. Dolin soovitas õhtuti võtta Clhorali
Hydrati 1.0.
Miks kuradi pärast peaksin ma seda tegema? Ma pole lapsepõlvest saati ühtegi arsti sallinud ja
pealegi ei oska ma ladina keelt nii palju, et võiksin kõikvõimalikke jaburdusi endale sisse ajada.
Süütan sigareti ja jään mõttesse. Mulle meeldib tõepoolest vahetevahel enesega vestelda. Enesega
on alati hea vestelda, eriti vaielda. Ja see on kasulik.
Nüüd meenub mulle Tema. Ta sisenes koputamata. Ma tahaksin teada, kuhu on jäänud viisakus...
Hästi, ta ütles, et pean rahunema. Ja ma vähemalt püüan seda kogu hingest teha! Seljas oli tal
sinine laitmatu ülikond koos hästivalitud lipsuga. Mustad lakkkingad kõnelesid siseneja heast
maitsest ja natuke liialdatud inteligentsuse rõhutamisest. Kuid kõige enam köitsid minu pilku tema
peos olevad puulehed. Kõige lihtsamad vahtralehed, mida olin hommikul pargis näinud. Need
lehekesed tekitasid minus vastumeelsust - oleks ta siis vähemalt lilli toonud! Kaubamaja taga
müüakse, kolm rubla kimp - ilus ja praktiline. Oli tal kahju või? Ta pistab oma lehekesed otsekui
minu mõnitamiseks pruuni labasesse lillevaasi, minu nina alla. Ta vist kujutab ette, et võin
paljugi andestada! Oleksin pidanud teda lööma, aga siis ei saanud ma seda teha - miski ütles
mulle, et siin pean ma korralik olema.
Nüüd ma otsin seda vaasi. Ma ei leia seda kunagi, see lõpetas oma eksistentsi sellel kaunil maal
üheainsa meeletu hetkega. Ainult killud vedelevad üle kogu laua. Neid jätkub põrandalegi, samuti
neid neetud kirjusid lehekesi. Märkan, et mõned kildudest on verised, ilmselt on nad saanud
tükikese minust... See pole enam puhas minu võit, nõustun kahetsustundega.
Ma ei mäleta enam tema nägu. Ainus jälg temast on prillid laual. need ei saa olla minu omad, sest
enda omasid ma tunnen. Need peavad temale kuuluma! Sirutan käe arglikult prillide poole - mul pole
kombeks võõrast vara puutuda - ja panen need ette. Nüüd ma vähemasti näen selgesti. Otse minu ees
seisab mingi imelik kast, täis pabereid. See on ilmselt kartoteek. Imekombel leian ma sealt oma
nime - kuidas sattusin ma siia nimekirja, miks olen ma selles kahtlases registris?
Viimasel ajal kahtlustan ma kõiki ja kõike. Minu ees on paber, kus on peal minu nimi. Mul on ju
ometi õigus lugeda, mida minust kirjutatakse. Loengi. Tekst on huvitav, kuigi algul natuke
raskesti arusaadav:
...psychosis korsakovi, teravasti esinev paradoksaalne faas, kus reaktsioon nõrgematele
ärritustele, näiteks mitmeaastase vanusega jälgedele, on teravalt väljendunud ja
reprodutseerimisvõimeline, kuna samal ajal jooksvad sündmused ei jäta jälgi närvisüsteemis.
Sümptomid: Häiritud meelespidamisvõime uute, värskete muljete suhtes, retrograadne amneesia,
häiritud orienteerumine ajas ja kohas, konfabulatsioon, järkjärguline intellekti nõrgenemine.
Teadvus selge...
Aegamisi taipan, et see olen mina. Tunnen, et ma pole enam vajalik. Ma ei suuda leida kusagilt
nööri, püksirihm peab asja ära ajama. Torman ruumist välja! Möödudes uksest näen ma silti - dr.
Dolin. Nüüd tean, et see on Tema. Jooksen meeleheitlikult mööda koridore... Viimane, mida näen
enne, kui kaks valge kitlis "gorillat" mind kinni püüavad, on aknast paistev kõrge roheline aed ja
kõrvetav suvine päike. Tean, et elu jätkub! Naeratan.
Kuigi tean, et argumenteeritud vaidluseks siin foorumis mul aega üle ei jää, siiski esitaks omapoolse väite - lähiajaloolinene kogemus ei anna teadmist.
Edu sulle edaspidiseks, motoguzzi:)
koolivihikuid. Lõbu oli rohkem kui rubla eest! Muuhulgas leidsin ka ühe 10. klassi kirjandi, mis
kirjutatud peale üht olulist kaotust. Ehk peitus just seal võti, miks olin üks väheseid, kes elas eelmise sajandi nn. "bõrsikrahhi" üle õnnelikumalt kui mu kadunud vanaema, kes kunagi ei saanudki teada, mis "imeasi" on investeerimine. Lapsesuu ju ei valeta..
Vaatan laual lebavat küünlajalga. Teen endale ülesandeks järele mõelda, mis võis mind endast nii
välja viia, et lõin segamini kõik need süütud asjad. Jälgin rõõmuga laual valitsevat kaost ja
tõden, et olen jälle saanud end välja elada ühiskonnale üsna kahjutul viisil. Küünlajalg on
vasest, ilmselt pole see kannatada saanud. kuid selles asuv valge poolikuks põlenud küünal on
muutunud mitmeks tükiks.
Mulle meeldib bioloogia VIII klassi kursus, kus õpetati, et pooldumine või siis paljunemine, on
elu aluseks. tunnen end hetkeks jumalana - olen nüüd ju minagielutust elusa teinud. Kolm ja pool
minutit hiljem olen taas ma peal ja veendunud, et bioloogiast tean ma juba liigagi palju.
Pilk langeb lahtisele raamatule, mis lebab lauaservas. liigagi servas, mõtlen ma. Huvitav, kas ta
ei tunnistagi gravitatsioonijõudu =(sorry, isegi skänner ei saanud sellest aru). Öeldakse, et
endast vanemaid peab austama. Naeratan. Newton on ju kindlasti vanem kui mina. Raamat aga vist
veelgi vanem. Mati Unt, leheküljed 64-65, konstateerin pedantse täpsusega. Ma olen alati täpne
kõiges. Ma ei salli hilinemist, ma ei salli faktidest kõrvalehiilimist, valet... Ägestun jälle. Ma
tean, et ei tohi. panen silmad kinni ja püüan rahuneda. Dolin soovitas õhtuti võtta Clhorali
Hydrati 1.0.
Miks kuradi pärast peaksin ma seda tegema? Ma pole lapsepõlvest saati ühtegi arsti sallinud ja
pealegi ei oska ma ladina keelt nii palju, et võiksin kõikvõimalikke jaburdusi endale sisse ajada.
Süütan sigareti ja jään mõttesse. Mulle meeldib tõepoolest vahetevahel enesega vestelda. Enesega
on alati hea vestelda, eriti vaielda. Ja see on kasulik.
Nüüd meenub mulle Tema. Ta sisenes koputamata. Ma tahaksin teada, kuhu on jäänud viisakus...
Hästi, ta ütles, et pean rahunema. Ja ma vähemalt püüan seda kogu hingest teha! Seljas oli tal
sinine laitmatu ülikond koos hästivalitud lipsuga. Mustad lakkkingad kõnelesid siseneja heast
maitsest ja natuke liialdatud inteligentsuse rõhutamisest. Kuid kõige enam köitsid minu pilku tema
peos olevad puulehed. Kõige lihtsamad vahtralehed, mida olin hommikul pargis näinud. Need
lehekesed tekitasid minus vastumeelsust - oleks ta siis vähemalt lilli toonud! Kaubamaja taga
müüakse, kolm rubla kimp - ilus ja praktiline. Oli tal kahju või? Ta pistab oma lehekesed otsekui
minu mõnitamiseks pruuni labasesse lillevaasi, minu nina alla. Ta vist kujutab ette, et võin
paljugi andestada! Oleksin pidanud teda lööma, aga siis ei saanud ma seda teha - miski ütles
mulle, et siin pean ma korralik olema.
Nüüd ma otsin seda vaasi. Ma ei leia seda kunagi, see lõpetas oma eksistentsi sellel kaunil maal
üheainsa meeletu hetkega. Ainult killud vedelevad üle kogu laua. Neid jätkub põrandalegi, samuti
neid neetud kirjusid lehekesi. Märkan, et mõned kildudest on verised, ilmselt on nad saanud
tükikese minust... See pole enam puhas minu võit, nõustun kahetsustundega.
Ma ei mäleta enam tema nägu. Ainus jälg temast on prillid laual. need ei saa olla minu omad, sest
enda omasid ma tunnen. Need peavad temale kuuluma! Sirutan käe arglikult prillide poole - mul pole
kombeks võõrast vara puutuda - ja panen need ette. Nüüd ma vähemasti näen selgesti. Otse minu ees
seisab mingi imelik kast, täis pabereid. See on ilmselt kartoteek. Imekombel leian ma sealt oma
nime - kuidas sattusin ma siia nimekirja, miks olen ma selles kahtlases registris?
Viimasel ajal kahtlustan ma kõiki ja kõike. Minu ees on paber, kus on peal minu nimi. Mul on ju
ometi õigus lugeda, mida minust kirjutatakse. Loengi. Tekst on huvitav, kuigi algul natuke
raskesti arusaadav:
...psychosis korsakovi, teravasti esinev paradoksaalne faas, kus reaktsioon nõrgematele
ärritustele, näiteks mitmeaastase vanusega jälgedele, on teravalt väljendunud ja
reprodutseerimisvõimeline, kuna samal ajal jooksvad sündmused ei jäta jälgi närvisüsteemis.
Sümptomid: Häiritud meelespidamisvõime uute, värskete muljete suhtes, retrograadne amneesia,
häiritud orienteerumine ajas ja kohas, konfabulatsioon, järkjärguline intellekti nõrgenemine.
Teadvus selge...
Aegamisi taipan, et see olen mina. Tunnen, et ma pole enam vajalik. Ma ei suuda leida kusagilt
nööri, püksirihm peab asja ära ajama. Torman ruumist välja! Möödudes uksest näen ma silti - dr.
Dolin. Nüüd tean, et see on Tema. Jooksen meeleheitlikult mööda koridore... Viimane, mida näen
enne, kui kaks valge kitlis "gorillat" mind kinni püüavad, on aknast paistev kõrge roheline aed ja
kõrvetav suvine päike. Tean, et elu jätkub! Naeratan.
Kuigi tean, et argumenteeritud vaidluseks siin foorumis mul aega üle ei jää, siiski esitaks omapoolse väite - lähiajaloolinene kogemus ei anna teadmist.
Edu sulle edaspidiseks, motoguzzi:)
Lähiajalooline üksik-kogemus võib tõepoolest mitte anda teadmist, kuid julgen väita, et kogemuste kogum (!) on juba oluliseks abiks. Seega taas näen ühe hea abimehena päeviku pidamist, ajalooliste ebaõnnestumiste põhjuste analüüsimist ning korduvate kaotuseni viinud käitumismallide leidmist.
Kui ma panen käe kuumale pliidile, siis kes selles lõpuks süüdi on? Kauplemises on minu meelest pea tähtsaim aru saada sellest, et käe panin ma pliidile MINA ISE. Süüdi ei ole "halb õnn." Süüdi ei ole globaalne imperialistlik militaartööstuskompleks, illuminaatide vandenõu ega raske lapsepõlv. Tänapäeva maailmas on vastutus ebameeldivalt hajuv mõiste, samas kaupleja on enese ees suhteliselt toorelt vastutav.
Kui ma panen käe kuumale pliidile, siis kes selles lõpuks süüdi on? Kauplemises on minu meelest pea tähtsaim aru saada sellest, et käe panin ma pliidile MINA ISE. Süüdi ei ole "halb õnn." Süüdi ei ole globaalne imperialistlik militaartööstuskompleks, illuminaatide vandenõu ega raske lapsepõlv. Tänapäeva maailmas on vastutus ebameeldivalt hajuv mõiste, samas kaupleja on enese ees suhteliselt toorelt vastutav.
Mängides devil's advocate'i, minu hootine päevikupidamine on viinud avastamiseni, et reegleid sageli polegi eriti. Mõnikord mingid mängud ja treidid töötavad, mõnikord mitte. Heal turul ei õnnestu miski ja halval turul on ootamatud superrallid. Pikka aega võid veenduda, et üks taktika ei too edu ja siis avastad et nädala jooksul jäi selle 6 megavõimalust kasutamata. Hakkad kasutama, Murphy seaduse kohaselt jälle ei tööta ja saad vastu pükse:)
Nii et kõhutunnet ei tasu üldse mitte alahinnata.
Nii et kõhutunnet ei tasu üldse mitte alahinnata.