Uudistest käis läbi, et 1.st juulist uus peatumis ja parkimiskord ja kõnniteel ei tohi enam peatuda ka kauba maha ja pealelaadimiseks. Hakkasin vaatama ja no ei näe sellist keeldu. On Pg.21
(2) Sõidukit ei tohi peatada:
5) kohas, kus peatatav sõiduk teeb võimatuks teiste sõidukite liikumise või takistab jalakäijaid;
Aga see punkt oli enne ka, et ei tohi jalakäijaid takistada.
Kas ma olen pime?
LS § 20 lg 6 muutub kehtetuks.
(6) Kõnniteel võib juht peatada sõiduki ka veose laadimiseks, kuid mitte lähemal kui 15 meetrit ühissõidukite peatuskohast ning jättes jalakäijale vabaks vähemalt 1,5 meetri laiuse käiguriba.
Kas siis liikluses kehtib reegel, et mis ei ole lubatud on keelatud. Üldiselt kehtib ju demokraatlikus riigis reegel, et mis ei ole keelatud on lubatud. Milleks siis üldse Pg.21 oma keeldudega kui Pg.20 on need juhud mis on lubatud.
Ma ei saa päriselt aru, mis selle teema mõte on.
Eestis pole vahet mida seadus ütleb, käseb või keelab -
nt. naastrehvidega ei tohiks juba peaaegu 2 kuud sõita aga jätkuvalt on ka Tallinnas liikumas sõidukeid, mõned neist isegi üsna kallimapoolsed, mis lihvivad jätkuvalt naastudega seda niigi õhukest asfaldikihti …
sarnane teema on piirkiirusest kinnipidamine - eestimaalane on rooli saades raudselt parem autojuht kui Ott Tänak või Margus Murakas ja seepärast on piirkiirused mõeldud ainult teistele ja kuskil kirjas ainult politseinike pärast, õige eestimaalane teab ise, mis kiirusega sõidab ja kõik kes takistavad või ettejäävad, neist tuleb lihtsalt üle sõita - eriti kui sul on tagumiku all maastur või maasturilaadne toode või minivan või ‘ameeriklane’
ehk
eestimaalane on alati ise kõige targem ja ülejäänud lollid võiksid vait olla või siis tema jaoks tasuta tööd teha ja tasuta teenuseid osutada …
ja siis imestame, et miks üks jama ajab teist taga …
Eestis on kiirusepiirangutega olukord ammu jõudnud sinna, kus märkide ülespanijad teavad, et üldiselt neist kinni ei peeta, piirame juba “kõvemini”. Autojuhid teavad, et nagunii on nendega üle pingutatud, pole mõtet täpselt sõita.
Sattusin eelmisel aastal Uus-Meremaal sõitma. Mis kohe silma torkas, oli asulavälisel teedel täiendavate kiiruspiirangute praktiliselt täielik puudumine. Käänulisel teel on järsud kurvid kõik ilusasti tähistatud koos vastava kurvile sobiva soovitusliku kiirusega. Veidi aja pärast saad aru, et ca 15km/h üle soovituse on täpselt paras ja turvaline. Eestis oleks selline tee tihedalt kiirusepiiranguid täis laotud.
Alati saab ju põhjendada liiklusohutusega. Sellist kiirust pole olemas, millsest 10km/h aeglasemalt sõites liiklusohutus kasvõi tsipakene ei tõuseks
Eestis pole tegelikult väga palju teistmoodi midagi - ka meil kõrvalteedel liiga palju piiranguid ei ole. Kitsad kurvilised metsavaheteed, sh. kruusateed on sageli kiirusepiirangu märkideta, nii et põhimõtteliselt võiks 90-ga sõita, lihtsalt tee väga ei kannata või ei viitsi hakata kiirendama selleks, et kohe järgmisse kurvi pidurdama hakata.
Tihedalt reguleeritud on ikkagi kõik suuremad põhimaanteed ja asulasisesed teed.
Tüüpiline väiksem külavahetee: hakkad jõudma sinna, kui naaber järgmise naabri maja näeb, ja siis ilmub tee äärde “70”.
Ja mõtled omaette: siiani üle 50 eriti ei julgenud, tea, kas nüüd peaks äkki gaasi andma?
lihtsalt mõtisklen (ja üldse ei nori ega ei ole kavas minna isiklikuks 
),
ehk siis mida mõista hinnanguga " … on täpselt paras ja turvaline." olukorras, kus räägime autoga liiklemisest “käänulisel teel”, kus on “järsud kurvid” …
ehk siis kas paras ja turvaline selle autojuhi ja autos oleva seltskonna isiklikku kaitstust silmas pidades või
kas sama kõrge turvalisuse aste laieneb ka potensiaalsetele teistele liiklejatele, kes samal ajal, samal teel liiklevad aga nt. kas vastupidises suunas või siis samas suunas aga sootuks teistsuguse (madalama) kiirusega?
ehk siis ma olen nõus et tõenäoliselt oli autojuhi jaoks liikumiskiirus ‘paras ja turvaline’ tema enda ja autos olijate jaoks aga ma ei ole alati kindel, et kas see oleks olnud turvaline ka vahetult pimeda järsu kurvi järel oleva jalakäija või jalgratturi või metslooma vms jaoks. Ehk siis meil, kes me ise auto kaitsva kesta sees oleme, võib sageli tekkida nö. veidi vildakas turvalise keskkonna arvamus st. meie põhiline eesmärk on hoida oma reisiseltskond turvalises keskkonnas ning viia nad punktist A punkti B aga me ei tohiks piirduda ainult oma reisiseltskonda turvalisusega, vaid laiendama seda ka ülejäänud liiklejate peale, mis ongi liiklusseaduse ja liiklusmärkide paigaldajate ning liiklusohutuse propageerijate põhiline ülesanne - et kõik liiklejad saaksid turvaliselt ja teineteist mõistvas keskkonnas liikuda punktist A punkti B.
ehk siis minuarust piirkiirus ei ole mitte niivõrd kiirus, millest kiiremini sõites Sinu turvalisuse aste oluliselt kannataks, pigem on see kiirus, millega ülejäänud liiklejad teavad ja oskavad Sinu lähenemist nähes arvestada ja teha sellest tulenevalt oma otsused, et kas anda Sulle teed ja teha oma manööver/liikumine alles seejärel vms.
ps. kõigile autojuhtidele meeldetuletuseks, et alates 01.07 (ehk juba 3 päeva pärast) tuleb jalgratturist möödasõitmisel hoida 1,5 meetrist vahet st. möödasõidu jaoks tuleb minna (vähemalt osaliselt) kõrvaloleva/vastutuleva sõiduraja peale.
Vähemalt põhimaanteedel kehtestatakse piirkiirus lowest common denominator põhimõttel, et normaaloludes* tagaks see tee turvalise läbimise ka kõige hädisemale juhile ja sõidukile, mis juhtimisõiguse ja tehnoseisundi loa saamiseks kvalifitseeruvad. Seetõttu on sinna üldjuhul juba planeeritud päris mehine ohutusvaru. Põhimaanteed ei olegi mõeldud selleks, et seal jalutada või murutraktoriga plõgistada. Ohutust ei tõstaks mitte piirkiiruse alandamine, vaid pigem miinimumkiiruse kehtestamine ja peatumise keeld muul põhjusel kui rike, nagu see mitmetes kohtades maailmas ongi.
*Normaaloludeks ei saa lugeda libedust, halba nähtavust jms ajutise iseloomuga tegureid.
võin küll eksida aga minuarust on ka meil 2+2 teelõikudel sarnased jalutamise/jalgrattaga või mopeedautoga/traktoriga liikumise ja/või teeääres peatumise piirangud kehtestatud … iseasi küsimus kas ja kui täpselt neid reaalses elus järgitakse … omast kogemusest väidan, et ei järgita! või siis ei ole neid piiranguid kehtestatud, kuna olen seda kõike ka Harjumaal näinud. Ehk 2+2 teel ‘parkimise’-ga kohtumiseks ei pea pealinnast väga kaugele minema
Iseenesest õige mõttekäik.
Liikluskorraldus võiks ideaalsel juhul olla selline, et kogenud juht saab aru ja mõtleb kaasa, miks erinevad piirangud on kehtestatud. Enamasti on need loogilised. Alati siiski ei ole. Mõnikord on ohutu jätta ka tõlgendamisruumi.
Mingi levinud combo põhimaanteelt on selline, et ristuv tee + selle lähedal olev bussipeatus. Kiirus on piiratud 70 km/h peale mitte ristmikuni, vaid ka sealt edasi kuni bussipeatuse lõpuni. Saad aru, et see ongi sellepärast, et tagada bussidele võimalus ohutumalt peatusest väljuda ning, et autojuht oleks tähelepanelikum bussipeatusesse minejate/tulijate teeületuse suhtes.
Aga kui sa oled roolis ja ristuva teega kohakuti ja tuvastad ära, et bussipeatus tühi ja kedagi tee lähedal ei ole, siis kramplikult sellest 70-st kinni hoida pole ka oluline.
Sellesama kurvilise tee puhul võiks päriselt olla erinevad kiirusepiirangud erinevateks aastaaegadeks ja teeoludeks. Aga kuna sellist eelarvet ei ole, et igale poole elektroonilised märgid panna, siis pannakse pigem madalam piirang. Juhid käituvadki siis nii, et suvel pigem ületatakse piirkiirust, aga talvel või märja teega pigem hoitakse piirkiirusest ilusti kinni.
Kui mööda Eestit ringi sõita, siis selliseid kohti on üksjagu, kus mingi kiirusepiirang on pandud näiteks sellepärast, et seal on kool. Arusaadav ja nõustun.
Aga miks peab kiirus olema selles kohas piiratud pühapäeval või juulikuus? Ei saa aru.
Kokkuvõttes on pigem nii, et kui autojuhi jaoks on piirangud arusaadavad, siis ta tõenäoliselt peab nendest täpsemini kinni ja teiseks, lisaks masinlikule kiiruse muutmisele, suudab ka tähelepanu pöörata reaalsele ohule, miks kiirus piiratud on (kas pimeda nurga tagant soovib keegi peateele sõita, kas buss on peatuses, kas lapsed liiguvad kusagil jne.).
LCD see on jah. Ma võin teile näidata kitsast ja kurvilist teed, mida on elektroonikast tulvil adaptiivvedrustuse ja lisade-abide-pudidega üle külvatud autoga mugav ja turvaline läbida püsikale seatud 120kmh kordagi pidurit puutumata.
Sama tee läbimine koliseva 25+ aastat vana manuaalkasti ja mitte just kõige paremas korras veermikuga Opeliga on juba 70kmh paras “õudusunenägu”.
Rääkimata juba sellest, et need, kes teed 10001 korda on sõitnud võiks seda teha ka kinnisilmi, lugedes nt. sekundeid järgmise kurvini, teades peast selle raadiust ja suunda.
Need, kes liiklevad seal esimest korda… sellest saab kohe aru. “Kohaliku” tunned ära sellest, et pidurituled ei sütti tervel lõigul mitte kordagi
Panen siia näite ka sellest “stiilist”.
Ees on kurv soovitusliku kiirusega 55km/h ja samal ajal vahetult enne kurvi kahel pool “meeldetuletus”, et sõidad asulavälisel teel, kus lubatud kiirus on 100km/h.
Suudab sellist olukorda Eestis kujutada?
Võin seletada. Kui laps, kes on harjunud sellel teelõigul kohtama 50ga sõitvaid sõidukeid, läheb pühapäeval kooli spordisaali võrkpallitrenni, siis ta ei oska oodata 100ga tulevat sõidukit. Sama muidugi ka täiskasvanutega. See on harjumuse jõud.
Tegelikkuses on samasuguseid situatsioone lademetes. See, kui juht ei saa aru, miks mingisugune piirang on kehtestatud, ei tähenda, et sel piirangul ei oleks head põhjust. Sa lihtsalt ei tea seda põhjust
Ei ole olemas kohta, kuhu ei saaks kiiruse täiendavaks piiramiseks põhjust leida. Igal teejupikesel saab väita, et 10 km/h madalama maksimaalse kiirusega oleks ta ohutum.
Ma olen sellega ka nõus. Aga me ei saa seda piirkiirust jätta juhi otsustada. Vb sa oskad valida paremini, kui see maanteeameti ekspert. Aga vb mina ja 100 järgmist tolvanit ei oska.
Kui 95% juhtidest sõidab kiiremini kui märk lubab ja sealjuures midagi koledat sellest ei juhtu, siis järgmised 100 tolvanit ilmselt oskavad.
“Midagi koledat ei juhtu” = 70 liiklussurma ja 2000 vigastatut igal aastal.
