Mul tekib siin kerge kognitiivne dissonants. Sellised süsteemid nagu zaibatsu või fašistlik majanduspoliitika või natsonaalsotsialistide majanduspoliitika, kus riigi tipp ja majanduseliit on tihedalt läbi põimunud. Lisaks oligopolid, monopolid, kartellid.
Need võiks ju olla “investori paradiis” kasumi teenimise vaates. Jah, ettevõtteid, kuhu investeerida on vähem, aga KUHU on pea “no brainer” – vaata kellel on “parteimärk rinnas” ja sõidad. Või kelle käes on vesi, elekter, mingi X majandusharu (Standard Oil).
Hävida on pea võimatu, kasum on granteeritud, sest pole vaja tegeleda (monopoli vaates) mingi idiootliku “tootearenduse” või “kliendirahulolu” kuludega.
Mitte ükski sinu toodud lisa-eesmärk ei ole ka ülaltooduga kuidagipidi vastuolus.
Seega, loogiline, ratsionaalne investor peaks olema tulihingeline Vaba Turumajanduse vastane. Kuna riskid on kõrgemad ja tootlused madalamad.
Mulle heidetakse ette mingit “totalitarismi ihalust” – ei, ma ei ihale midagi. Ma vaatan ajalukku, et mis ja kuidas on “töötanud” ja pakun välja, et “üks võimalik variant oleks”…
Mul lihtsalt pole seda “liberastlikku vabatahtlikku enesetsensuuri” – kui ajaloost on võtta näide, kuidas “detsimeerimine” edukalt töötas, siis tuleb see “võimaliku variandina” lauale. Ei mingit “meie oleme liiga tsiviliseeriud, et nii teha”. Pealegi… olete te jee, minu eesel.