Ajalooliselt on majanduskasvu volatiilsus mõjutanud turu volatiilsust, mitte vastupidi. Nendel puhkudel kui turu volatiilsus on teinud suure hüppe, nii nagu 1987a crash, ei ole majanduses tervikuna midagi erakordset toimunud.
Praegused ärevad ajad võivad mõjutada meie naabrite tarbimiskulutusi, kuid nii nagu Tarmo ei usu ma kuigivõrd olulisi tagasilööke majanduses.
Tom äkki põhjendab natuke põhjalikumalt 10%-list ÄP prognoosi, mitte ei kuku kohe materdama. Ma ise makro poolel väga suur spetsialist, seega ei avalda isiklikku arvamust. Aga kui enamus spetsialiste ennustab majanduskasvuks ca. 4-6 % ja ÄP lihtsalt ennustab 10%, siis ma naeran, sest mitte ei suuda leida põhjust uskuda neid ajakirjandusharidusega majandushuvilisi. Lugege natuke seal ÄP-s Financial Times'i ja vaadake kuidas majandust kirjutatakse.
TO: ÄP
Seda et midagi on teie lehest ka kasu: meenutagem toimunut. Kuskil veebruaris kirutati esimest korda, et Nasdaq on vinge koht. Muutusin nagu murelikuks. Seejärel kirjutati juba iga nädal et vinge, vinge, vinge. Selge ohu signaal. Kui aga juba hakati rääkima esimestest eesti IT miljonäridest, räniorust ja uue aja kangelastest uues majanduses - siis müüsin ühel heal päeval märtsis kõik aktsiad maha.
Seda et midagi on teie lehest ka kasu: meenutagem toimunut. Kuskil veebruaris kirutati esimest korda, et Nasdaq on vinge koht. Muutusin nagu murelikuks. Seejärel kirjutati juba iga nädal et vinge, vinge, vinge. Selge ohu signaal. Kui aga juba hakati rääkima esimestest eesti IT miljonäridest, räniorust ja uue aja kangelastest uues majanduses - siis müüsin ühel heal päeval märtsis kõik aktsiad maha.
TO :ÄP/sulesepp
Teie lehte loen ikka huviga, sellega on OK. Muide kõik loevad - nii enam vähem. Vahet ei ole muud, ka ei ole lugeda. Kroonikat ja Seltskonda ei hakka ju lugema. Miks aga te selle vaese Annika ülesse andsite mitte ei mõista. Raha võtavad nad ju edasi - ainult et mitu korda rohkem ja asjad ikka ei liigu.
Vahet ei ole - eelnevat meeles pidades: Ettevaatust ÄP eest NAD VÕIVAD TEID ÜLESSE ANDA!
Teie lehte loen ikka huviga, sellega on OK. Muide kõik loevad - nii enam vähem. Vahet ei ole muud, ka ei ole lugeda. Kroonikat ja Seltskonda ei hakka ju lugema. Miks aga te selle vaese Annika ülesse andsite mitte ei mõista. Raha võtavad nad ju edasi - ainult et mitu korda rohkem ja asjad ikka ei liigu.
Vahet ei ole - eelnevat meeles pidades: Ettevaatust ÄP eest NAD VÕIVAD TEID ÜLESSE ANDA!
Tarmo rääkis meile 1997 probleemidest ja ma olen temaga väga nõus. Aga kuidas praegu lood on, credit crunch pole vist enam praeguse pankade omanikeringi juures nii kergelt tulemas? Kes või mis nüüd pidurdama hakkaks kui kõik üheskoos raha börsile viiksid? Kas kõik on vahepeal õppinud ja üritavad reaalseid väärtusi tekitada?
Aga kuidas praegu lood on, credit crunch pole vist enam praeguse pankade omanikeringi juures nii kergelt tulemas?
Siin ma päris nõus ei ole. Ei maksa unustada, et 97. aastal toimunu ei olnud mingi Eesti enda "torm teeklaasis", vaid rahvusvahelise mastaabiga kriis. Ja kuigi sel puhul oleks tugevad omanikud võinud püüda pakkuda pehmemat maandumist tõelise paugu puhul (mis tegelikult jäi ju Eestis tulemata), ei pea ma kuigi tõenäoliseks, et SEB ja Swedbank Atlastena kogu Eesti majanduse oma õlule oleks võtnud. Mitte et nad seda vajadusel ei suudaks, lihtsalt ma ei usu, et keegi sellist riski võtta tahaks. Kui nüüd tagasi vaadata, siis mida tegelikult kardeti, oli de facto devalveerimine. Selle jaoks poleks olnud vajagi Eesti Panga presidendi morni näoga telepöördumist, oleks piisanud sellest, et valuuta väljavool oleks võtnud mõõtmed, kus pankade kroonilikviidsus oleks tõepoolest lõppenud ja järgmise saksa marga ostmiseks Eesti pangalt poleks Hansa või Houipangal enam oma kaheksat krooni anda olnud. Ja see piir ei olnudki enam kuigi kaugel.
Mis minu arvates 97. aastal maailma päästis, oli fakt, et Hiina pidas vastu ja ei devalveerinud. Kui renminbi oleks devalveeritud, siis ei suuda mina uskuda, et Hongkong vaatamata oma maailma suurimatele valuutareservidele ja currency board-ile oleks suutnud omakorda HK dollarit stabiilsena hoida, ja kui juba HK dollar oleks kukkunud, siis oleks sama teed läinud ka kõik muud currency boardid, meie enda oma nende hulgas.
Siin ma päris nõus ei ole. Ei maksa unustada, et 97. aastal toimunu ei olnud mingi Eesti enda "torm teeklaasis", vaid rahvusvahelise mastaabiga kriis. Ja kuigi sel puhul oleks tugevad omanikud võinud püüda pakkuda pehmemat maandumist tõelise paugu puhul (mis tegelikult jäi ju Eestis tulemata), ei pea ma kuigi tõenäoliseks, et SEB ja Swedbank Atlastena kogu Eesti majanduse oma õlule oleks võtnud. Mitte et nad seda vajadusel ei suudaks, lihtsalt ma ei usu, et keegi sellist riski võtta tahaks. Kui nüüd tagasi vaadata, siis mida tegelikult kardeti, oli de facto devalveerimine. Selle jaoks poleks olnud vajagi Eesti Panga presidendi morni näoga telepöördumist, oleks piisanud sellest, et valuuta väljavool oleks võtnud mõõtmed, kus pankade kroonilikviidsus oleks tõepoolest lõppenud ja järgmise saksa marga ostmiseks Eesti pangalt poleks Hansa või Houipangal enam oma kaheksat krooni anda olnud. Ja see piir ei olnudki enam kuigi kaugel.
Mis minu arvates 97. aastal maailma päästis, oli fakt, et Hiina pidas vastu ja ei devalveerinud. Kui renminbi oleks devalveeritud, siis ei suuda mina uskuda, et Hongkong vaatamata oma maailma suurimatele valuutareservidele ja currency board-ile oleks suutnud omakorda HK dollarit stabiilsena hoida, ja kui juba HK dollar oleks kukkunud, siis oleks sama teed läinud ka kõik muud currency boardid, meie enda oma nende hulgas.
OK, jälle nõus aga mu küsimus oli pigem suunatud sellele, et kes või mis kasvu pidurdama hakkaks, mitte langust. Kui asi kukub, siis pole tõesti kellegil vaja näppe kõrvetama tulla. Aga kui kõik tõuseb - siis tahavad ju kõik tükki saada? Ja et cba toimib tõesti nii, et ta on sama tugev kui nõrgim suur kommertspank, siis kujutab selline kõrgustesse ronimine ohtu, sest sealt on kukkumine valusam. Kui keskpank saab mingeid contra-cyclic liigutusi teha, siis CBA vastupidi boostib kasvu ja langust. On see probleem ja kuidas selline asi Eestis reguleeruda võiks? Äripäev igatahes ei aita.
"Kui kõik nüüd raha üheskoos börsile viiksid", siis takistab börsi kasvu kõigepealt "kui"- s.t. kõik ei vii.
Samuti on piiratud on selles aktsioonis osalejate hulk, nende ressursid ja rumalus.
Samuti on piiratud on selles aktsioonis osalejate hulk, nende ressursid ja rumalus.
Kui ÄP päevast päeva ühte ja sama sõnumit raffale kordab, pole tähtis kas positiivset või negatiivset, siis nii ka läheb. Kui ÄP ütleb "Tulemas on 10%-ne kasv", siis firmad julgevad agressiivsemalt investeerida ja tarbijad kulutada. Ja nii see 10% tuleb. Anna minna ÄP. Ja börsimulli võiks ka jälle puhuda. Küsimus on ju ainult tuleviku ootustes.
CBA võlu ja häda selles ongi, et ta on oma olemuselt isereguleeruv süsteem. Keskpanga (ja ka valitsuse) võimalused turgu reguleerida on piiratud peamiselt administratiivsete vahenditega (mahulised piirangud ja limiidid, kapitaliadekvaatsus, kohustuslikud provisjonid, reservinõue jne.). Kuigi suurel osal juhtudest on ka neid vahendeid kasutades kaudset teed mööda võimalik sama tulemuseni jõuda (provisjonide ja kapitalinõuete tõus viib kapitali kallinemise kaudu muutustele rahapakkumise struktuuris), sarnaneb see meetod siiski natuke tagumiku kaudu hammaste parandamisele. CBA peamine häda on minu arvates aga mitte kohmakus sisemaise finantspoliitika ajamisel, vaid täielik avatus väljastpoolt tulevatele vapustustele. Selle vastu oleks sisuliselt ainsaks rohuks capital controls või kapitali vaba liikumise reguleerimine, mis aga oma olemuselt kipub CBA kõige põhilisemate printsiipidega konfliktis olema ja on number üks vahend IMF-i rabanduse äärele saatmiseks.
Sellel teemal on üsna huvitavaid mõtteid avaldanud selline mees, nagu Paul Krugman, kes Kagu-Aasia kriisi ajal soovitas kapitali vaba liikumise piiramist (mida Malaisia ka tegi, ja maailm ei saanudki otsa nagu paljud oleks varem arvanud).
Sellel teemal on üsna huvitavaid mõtteid avaldanud selline mees, nagu Paul Krugman, kes Kagu-Aasia kriisi ajal soovitas kapitali vaba liikumise piiramist (mida Malaisia ka tegi, ja maailm ei saanudki otsa nagu paljud oleks varem arvanud).
Aga kuidas praegu lood on, credit crunch pole vist enam praeguse pankade omanikeringi juures nii kergelt
tulemas?
Siin ma päris nõus ei ole. Ei maksa unustada, et 97. aastal toimunu ei olnud mingi Eesti enda "torm
teeklaasis", vaid rahvusvahelise mastaabiga kriis. Ja kuigi sel puhul oleks tugevad omanikud võinud
püüda pakkuda pehmemat maandumist tõelise paugu puhul (mis tegelikult jäi ju Eestis tulemata), ei
pea ma kuigi tõenäoliseks, et SEB ja Swedbank Atlastena kogu Eesti majanduse oma õlule oleks
võtnud. Mitte et nad seda vajadusel ei suudaks, lihtsalt ma ei usu, et keegi sellist riski võtta tahaks.
Kui nüüd tagasi vaadata, siis mida tegelikult kardeti, oli de facto devalveerimine. Selle jaoks poleks
olnud vajagi Eesti Panga presidendi morni näoga telepöördumist, oleks piisanud sellest, et valuuta
väljavool oleks võtnud mõõtmed, kus pankade kroonilikviidsus oleks tõepoolest lõppenud ja järgmise
saksa marga ostmiseks Eesti pangalt poleks Hansa või Houipangal enam oma kaheksat krooni anda
olnud. Ja see piir ei olnudki enam kuigi kaugel.
Mis minu arvates 97. aastal maailma päästis, oli fakt, et Hiina pidas vastu ja ei devalveerinud. Kui
renminbi oleks devalveeritud, siis ei suuda mina uskuda, et Hongkong vaatamata oma maailma
suurimatele valuutareservidele ja currency board-ile oleks suutnud omakorda HK dollarit stabiilsena
hoida, ja kui juba HK dollar oleks kukkunud, siis oleks sama teed läinud ka kõik muud currency
boardid, meie enda oma nende hulgas.
SEDA, ET RAHA oli tollal vähe me teame aga mis oleks võinud edasi toimuda? sul on nii huvitav ja sisemise veendumusega kirjutatud arvamus selle perioodi kohta, nii et äkki jätkad...
tulemas?
Siin ma päris nõus ei ole. Ei maksa unustada, et 97. aastal toimunu ei olnud mingi Eesti enda "torm
teeklaasis", vaid rahvusvahelise mastaabiga kriis. Ja kuigi sel puhul oleks tugevad omanikud võinud
püüda pakkuda pehmemat maandumist tõelise paugu puhul (mis tegelikult jäi ju Eestis tulemata), ei
pea ma kuigi tõenäoliseks, et SEB ja Swedbank Atlastena kogu Eesti majanduse oma õlule oleks
võtnud. Mitte et nad seda vajadusel ei suudaks, lihtsalt ma ei usu, et keegi sellist riski võtta tahaks.
Kui nüüd tagasi vaadata, siis mida tegelikult kardeti, oli de facto devalveerimine. Selle jaoks poleks
olnud vajagi Eesti Panga presidendi morni näoga telepöördumist, oleks piisanud sellest, et valuuta
väljavool oleks võtnud mõõtmed, kus pankade kroonilikviidsus oleks tõepoolest lõppenud ja järgmise
saksa marga ostmiseks Eesti pangalt poleks Hansa või Houipangal enam oma kaheksat krooni anda
olnud. Ja see piir ei olnudki enam kuigi kaugel.
Mis minu arvates 97. aastal maailma päästis, oli fakt, et Hiina pidas vastu ja ei devalveerinud. Kui
renminbi oleks devalveeritud, siis ei suuda mina uskuda, et Hongkong vaatamata oma maailma
suurimatele valuutareservidele ja currency board-ile oleks suutnud omakorda HK dollarit stabiilsena
hoida, ja kui juba HK dollar oleks kukkunud, siis oleks sama teed läinud ka kõik muud currency
boardid, meie enda oma nende hulgas.
SEDA, ET RAHA oli tollal vähe me teame aga mis oleks võinud edasi toimuda? sul on nii huvitav ja sisemise veendumusega kirjutatud arvamus selle perioodi kohta, nii et äkki jätkad...
Selle teema edasiseks arutamiseks peaks vist uue threadi tegema, mulle tundub, et ÄP propaganda ei puutu siin enam kuigi palju asjasse. Sellele mis edasi oleks võinud toimuda võib väga mitmest nurgast läheneda, ja niisama pihta hakates tuleks vist pikem jutt, kui enamus inimesi lugeda viitsiks.
Aga hästi lühidalt -- minu teooria on, et kui Eesti pankade likviidsus oleks tõepoolest lõppenud, siis sõltuvalt kas
(a) kui oleks tegemist olnud ainult isoleeritult kohaliku probleemiga, oleks asi lahenenud kas IMF-i bailout-iga (nagu Tais, Indoneesias, ja osaliselt Venemaal), või järjekordse valitsuse PEP-bondiga (vähetõenäoline -- kes sellisel hetkel ikka seda Eesti Vabariigi võlga nii väga tahab, ja sunniviisiliselt oleks see olnud üsna sama, mida Venemaa tegi - s.t. de facto default ja devalveerimine), või
(b) rahvusvahelise mastaabiga katastroofi korral (nagu näiteks Hiina ja HK valuutade devalveerimine) oleks nalja palju rohkem olnud, ja lõpptulemus poleks ilmselt kellegile enam kuigi naljakas olnud. Sellest perspektiivist vaadatuna pääsesid kõik tegelikult vaid kerge ehmatusega, oleks võinud palju PALJU hullemini minna.
Esimesel juhul oleksime ilmselt näinud väga kõrgeid intresse üsna mõne aja jooksul, mis oleks tähendanud väga ebameeldivaid momente eelkõige kaubandusele, aga ka paljudele suurtele ettevõtetele, kes sel ajal armastasid oma pikaajalisi projekte lühiajalise rahaga finantseerida.
Teisel juhul oleks kroon kukkunud, arvatavasti kuskil 40-50%, mis oleks aga tekitanud terve hulga sootuks uusi probleeme, seoses faktiga, et 97-ndal oli vist minu mälu järgi ca. 90% kommertspankade laenuportfellidest saksa margaga indekseeritud.
Aga hästi lühidalt -- minu teooria on, et kui Eesti pankade likviidsus oleks tõepoolest lõppenud, siis sõltuvalt kas
(a) kui oleks tegemist olnud ainult isoleeritult kohaliku probleemiga, oleks asi lahenenud kas IMF-i bailout-iga (nagu Tais, Indoneesias, ja osaliselt Venemaal), või järjekordse valitsuse PEP-bondiga (vähetõenäoline -- kes sellisel hetkel ikka seda Eesti Vabariigi võlga nii väga tahab, ja sunniviisiliselt oleks see olnud üsna sama, mida Venemaa tegi - s.t. de facto default ja devalveerimine), või
(b) rahvusvahelise mastaabiga katastroofi korral (nagu näiteks Hiina ja HK valuutade devalveerimine) oleks nalja palju rohkem olnud, ja lõpptulemus poleks ilmselt kellegile enam kuigi naljakas olnud. Sellest perspektiivist vaadatuna pääsesid kõik tegelikult vaid kerge ehmatusega, oleks võinud palju PALJU hullemini minna.
Esimesel juhul oleksime ilmselt näinud väga kõrgeid intresse üsna mõne aja jooksul, mis oleks tähendanud väga ebameeldivaid momente eelkõige kaubandusele, aga ka paljudele suurtele ettevõtetele, kes sel ajal armastasid oma pikaajalisi projekte lühiajalise rahaga finantseerida.
Teisel juhul oleks kroon kukkunud, arvatavasti kuskil 40-50%, mis oleks aga tekitanud terve hulga sootuks uusi probleeme, seoses faktiga, et 97-ndal oli vist minu mälu järgi ca. 90% kommertspankade laenuportfellidest saksa margaga indekseeritud.
Venemaale näib hästi mõjuvat naftahindade tõus, majandus näib tõusvat sel aastal 7%.
Eestil pole vist midagi vastu panna Venemaale.
Ka majanduskasv jääb väiksemaks kui Venes.
Eestil pole vist midagi vastu panna Venemaale.
Ka majanduskasv jääb väiksemaks kui Venes.
Seoses tänaavaldatud I kv. maksebilansiga tekib küsimus, kumb kümme protsenti see aasta täis tuleb? Kas 10% majanduskasvu või 10% jooksevkonto eelarve defitsiiti (SKP suhtes)?
Sorry, eelmine sõnum tuleb lugeda nii:
Seoses tänaavaldatud I kv. maksebilansiga tekib küsimus, kumb kümme protsenti see aasta täis tuleb? Kas 10% majanduskasvu või 10% maksebilansi jooksevkonto defitsiiti (SKP suhtes)?
Seoses tänaavaldatud I kv. maksebilansiga tekib küsimus, kumb kümme protsenti see aasta täis tuleb? Kas 10% majanduskasvu või 10% maksebilansi jooksevkonto defitsiiti (SKP suhtes)?
Majanudskasvu prognooside korrigeerimisi tuleb nagu seeni pärast vihma:-)
Huvitav kas ÄP tõstis või langetasmajanduskasvu prognoosi?
6% -> 8% <- 10%
6% -> 8% <- 10%
Täna oli keegi Starmani kaabliühenduse läbihammustanud ja ühendus kadus pikaks ajaks ära.
Nii ei jäänudki üle muud kui ÄPPK (Äripäev paberkandjal) lugeda.
Kõige rohkem meeldis Inno Tähismaa lugu tax-free kaubandusest(lk.26).
Aega oli palju, sellepärast lugesin lehe otsast lõpuni läbi, ja sain teada, et
ÄP trükib ära oma ÄP Online lugusid. Näiteks: Keskpankurid rahustavad turge(lk.6)
Küllap oli tegemist tähtsa sõnumiga, sest lk.27 võib lugeda uuesti sama uudist pealkirja all "Maailma kümne keskpanga juhid rahustavad turge", sõna-sõnalt täht-tähelt.
Ja point:
Palju in ÄP lugejate hulgas inimesi, kes loevad lisaks ÄPO-le ka ÄPPK-d ja milline on selliste inimeste äriloogika (ÄPO on ju tasuta, aga ÄP maksab üksikmüügis 15 krooni)?
Nii ei jäänudki üle muud kui ÄPPK (Äripäev paberkandjal) lugeda.
Kõige rohkem meeldis Inno Tähismaa lugu tax-free kaubandusest(lk.26).
Aega oli palju, sellepärast lugesin lehe otsast lõpuni läbi, ja sain teada, et
ÄP trükib ära oma ÄP Online lugusid. Näiteks: Keskpankurid rahustavad turge(lk.6)
Küllap oli tegemist tähtsa sõnumiga, sest lk.27 võib lugeda uuesti sama uudist pealkirja all "Maailma kümne keskpanga juhid rahustavad turge", sõna-sõnalt täht-tähelt.
Ja point:
Palju in ÄP lugejate hulgas inimesi, kes loevad lisaks ÄPO-le ka ÄPPK-d ja milline on selliste inimeste äriloogika (ÄPO on ju tasuta, aga ÄP maksab üksikmüügis 15 krooni)?
Peab ütlema, et mina näiteks eelistan lugemisel alati paberkandjat, eeldusel, et info on muidugi samaväärne. Monitor hakkab lihtsalt silmadele, seda enam, et praktiliselt kogu muu päeva jooksul saadud info tuleb arvuti vahendusel. Online uudiseid järgin vahel harva.
Lehelugemise mugavus ei pea minu jaoks äriloogikaga kokku minema, hoolimata on aktsiakahjumist Nasdaq'il saan endale veel lubada 15 krooni kulutamist päevas :).
Lehelugemise mugavus ei pea minu jaoks äriloogikaga kokku minema, hoolimata on aktsiakahjumist Nasdaq'il saan endale veel lubada 15 krooni kulutamist päevas :).
Erinevate analüütkute poolt Eestile 2001. aastaks
prognoositud majanduskasv:
Trigon Capital 5%
Briti majandusuuringutefirma Consensus Economics 5,3%
Suprema 5,5%
Rahandusministeerium 5,5%
Eesti Pank 5–6%
Konjunktuuriinstituut 6%
Majandusministeerium 6%
Postimees 6%
Ühispank 6%
Rahvusvaheline Valuutafond 6%
Hansapank 6–6,5%
Äripäev 9–10%
ÄP-le igatahes stiilipuhtuse eest 10 punkti:-)
prognoositud majanduskasv:
Trigon Capital 5%
Briti majandusuuringutefirma Consensus Economics 5,3%
Suprema 5,5%
Rahandusministeerium 5,5%
Eesti Pank 5–6%
Konjunktuuriinstituut 6%
Majandusministeerium 6%
Postimees 6%
Ühispank 6%
Rahvusvaheline Valuutafond 6%
Hansapank 6–6,5%
Äripäev 9–10%
ÄP-le igatahes stiilipuhtuse eest 10 punkti:-)