Probleemi defineerimisega saab Indrek Kiisler hästi hakkama, aga seda suudavad paljud teisedki. Lahenduste leidmine kahjuks nii sirgjooneline ei ole. Erinevate taristuinvesteeringute puhul on ajalugu näidanud, et päris elus see "ehitan taristu, siis tulevad ka kaubad/rongid/laevad/ettevõtted" ei tööta. Saaremaa süvasadam ja Pärnu lennujaam on ehk kiireimad näited, mis kohe meelde tulevad.
Neljarealine maantee ei lahenda seda probleemi, et Eesti on ääremaa ja asub Saksamaast ja Poolast kaugel (kaugemal kui Leedu või Ungari, näiteks). Head ühendused ei muuda seda fakti, et Eesti on väike (jällegi, väiksem kui Leedu, Poolast või teistest Ida/Kesk-Euroopa riikidest rääkimata) ja tööjõudu suurema tootmise rajamiseks on selle võrra keerulisem leida. Meil napib väärt maavarasid, meil on vähe tarbijaid, palgatase on kõrgem kui mõnel teisel Ida-Euroopa riigil ja kui Venemaa võrrandist välja võtta, siis ainus sihtturg, kuhu on hõlbus toodangut tarnida ongi Skandinaavia.
Kiisler nendib neid probleeme, millele ta lahendusi ei paku (ja mida ei ole võimalik lahendada - geograafilist asukohta ju ei muuda) ja ignoreerib seda, et neid küsimusi ainult taristuinvesteeringutega ka ei lahenda. Ja kui kõik muu jääb samaks, on tühi maantee lihtsalt tühi maantee.
Kas me oleme Euroopa Liidu riik või ei ole. Või mis see täpsem põhjus võiks olla, et meil ei peaks ühtegi normaalset teed olema mis meid ülejäänud euroopaga ühendab? See, et Saksamaa on kaugel ja laevaga saab kiiremini Soome kui autoga Saksamaale ei kõla küll nagu mõistliku põhjusena.
Pärnu lennuväli ja Saaremaa sadam tunduvad üldse olevat investeeringud millede sügavam mõte on sõjaline, mitte see, et sealt hakkaks reisijate massid läbi voorima.
Pärnu lennuväli ja Saaremaa sadam tunduvad üldse olevat investeeringud millede sügavam mõte on sõjaline, mitte see, et sealt hakkaks reisijate massid läbi voorima.
Pärnu lennujaama sõjalist otstarbekust ei tea, tundub võimalik aga pigem oli tegu regionaalpoliitika elluviimisega nagu seda oleks ka Haapsalu raudtee taastamine. Samas Rail Baltic'ust peaks olema väga palju nii sõjalist kui transportimislikku kasu, sest tooks meile Eestimaale ja ka läbi Baltikumi lõpuks euroopas kasutusel oleva raudteerööbaste laiuse st. ei peaks euroopast algavat kaupa vahepeal ümberlaadima. Iseasi küsimus on et kas seda peab niivõrd ressursimahukalt tegema nagu praegu ettevõetud ... ja mille valmimine lükkub iga järgneva poolaastaga järgmised täiendavad 1,5 aastat edasi ... ehk pigem tundub et ei saa kunagi valmis. Sama asi on 2+2 teedega - Tallinn-Ikla suund peaks olema oluliselt prioriteetsem kui Narva-Tallinn aga täna on Narva-Tallinna suunal valmis oluliselt suurem % 2+2 teed kui võrrelda Tallinn-Ikla või Tallinn-Tartuga. ps. minuarust on Eestis suur probleem ülevõimendamisega - kõik projektid ja mõtted aetakse liiga pidulikult suursuguseks, mis teeb kõik tarbetult kalliks nii ehitada kui ka hooldada aga sama lindilõikajad saavad avamisüritusel rusikaga vastu rinda taguda, et kui ilus ja suursugune asi jälle valmist treiti ... ehk kõik tahavad olla mõisnikud, samas kui vahendeid ei pruugi jaguda isegi talu pidamiseks.
"madis43" Jooksevhindades on seis enam-vähem, aga probleem on siiski reaalne.
Minu pilgu jaoks on siin kaks teemat, mida tasuks vaadata mõneti eraldi: 1) millistele turgudele oleks Eesti ettevõtjatel võimalik seniseid tooteid täiendavalt müüa? 2) milliste uute toodete turuletoomisesse tasuks ettepoolevaatavalt investeerida, kus ja kui palju neile toodetele turgu oleks jne
Multinatsionaalid välistavad esmalt oma globaalse turundusstrateegia kujundamisel andmeanalüüsi põhiselt vähem huvipakkuvad turud ja keskenduvad siis neile turgudele ja toodetele, kus rohkem kasvuvõimalusi. Policy Lab-il on sarnane lähenemine.
Meie andmeanalüüsi mudel kasutab ekspordistrateegiate nõustamiseks kõikide maailma riikide viimase 10 aasta kaubavahetuse andmeid 200+ sihtturu ja 5200+ tootegrupi lõikes. Vaatame nende andmete pealt ekspordipotentsiaali hindamiseks sihtturu suurust, ostujõudu, riigiriski, oodatavat majanduskasvu. Seejärel analüüsime tootede lõikes Eesti võimet seda pakkuda ja turunõudluse kasvukiirust kõikidel sihtturgudel. Võtame sihtturgude ja toodete lõikes arvesse turu kontsentratsiooni ja kaubandusbarjääre. Anname võimaliku turuosa suuruse hinnangu.
Eesti eksport on ligikaudu 30 miljardit dollarit aastas, kusjuures 2/3 sellest on kaupade eksport. Umbes poole kaupade ekspordist oleme seejuures teinud naabritega Läänemere regioonis. Eesti ekspordipotentsiaali analüüs ütleb, et tänaste eksporttoodete osas on Eesti ekspordi kasvõimalused ennekõike kaugematel turgudel: tuumik-Euroopa 37 miljardit dollarit, Aasia 13 miljardit dollarit, Põhja-Ameerika 11 miljardit dollarit potentsiaalset turumahtu.
Siin tasub tähele panna, et Eesti saaks müüa naabritele suhteliselt laial skaalal 400+ erinevat toodet, kuid sageli jutt suhteliselt väikestest mahtudest. Saksamaal näeme potentsiaali 321, Prantsusmaal 237 ja USAs 133 Eesti toote ekspordiks. Võimalikud käibed oleksid aga edukate toodete puhul oluliselt suuremad. Ehk siis kaugematel turgudel on võimalus rohkem eksporditulu teenida, kuid fookus peab toodete lõikes oluliselt paremini paigas olema.
Konkreetete ettevõtete ja toodete lõikes saaks edasi juba lähemalt vaadata.
"Zoom" Suudame siin teemas olla jube konkreetsed madalama lisandväärtusega olemasolevate või planeeritud projektide tampimisel, ent muus osas jääb asi üldsõnaliseks ja loosunglikuks. Muidugi peame liikuma kõrgema lisaväärtuse poole, panustama innovatsiooni, pingutama ühiselt nii riigi kui erasektori poolelt.
Praegu kolib osa tootmist Aasiast tagasi Euroopasse ning püüame vähendada sõltuvust EL ning NATO välistest tarnijatest. Sellel trendil peaks sabast kinni saama. Tööpõld on lai, võimaluste aken on avatud.
Kaitsetööstus on näiteks üks valdkond, kuhu praegu panustada. Igatpidi jõukates ning rahumeelsetes Norras, Rootsis ja Šveitsis sobib relvi arendada ja toota, ent meil mitte? Üks 155mm Excalibur mürsk maksab suurusjärgus $100 000, ka odavam juhitav moon maksab ikka tuhandeid tükist. Muide, kas oleme tähele pannud, et lätlasetel olid Threodile vastu panna Penguin droonid, mille tootjafirma ühines eelmisel aastal USA ettevõttega ning nüüd tarnitakse neid droone USA abina Ukrainale? Tore, et meil on Threod ja Milrem, ent siin saaks teha palju rohkem. Kaasaegne militaaria vajab hulgaliselt spetsiifilist optikat, elektroonikat ja kõikvõimalikku muud. Valdkond on paindlik selles suhtes, et tootmise skaala varieerub lollmoona totaalsest masstootmisest kuni üpriski väikeste partiidena tarnitavate süsteemideni a la elektroonilise sõja seadmed, erinevad mõõdikud, luure- ja seireseadmed, tarkvarad, sõjameditsiini ning demineerimisvarustus jm. Kõrgemas otsas võib lisaväärtus olla kosmiline. Valdkond eeldab suures osas riigi ja erasektori ühist panust.
Iisrael muidu on lisaks tarkvara- ja relvaekspordile ka päris korralik kiipide, mõõteriistade, meditsiinitehnoloogia, rafineeritud kütuste, teemantide jm eksportija.
Päris probleem on see, kui ettevõtjate plaanid meile kuidagi ei sobi ning samal ajal meie überkõrgetele nõudmistele vastavaid projekte napib. Need käärid lõikavad meil ühel hetkel püksid jalast.