Mul on kaevuritest portfellis Rio Tinto ja Vale
"PeaLiK""Madis89"
Maavarad ja nende Eestis väärindamine.Meil leiduvaid muldmetalle ja nendest tooteid vajatakse üha rohkem. Kaevandamise oskus on suuresti olemas, tähtis on ainult uurida kuidas seda võimalikult väikese keskonnakahjuga teha.
Maavarade kaevandamine ja toorme rafineerimine on igal pool madala lisandväärtusega tegevus. Väärtusahela esimesed lülid. Näita mõni kaevandaja/rafineerija, kes teenib kõrgeid marginaale ja ma lähen ostan kohe nende stokki. Kõrge lisandväärtus luuakse väärtusahela lõpptoodete müügiga seotud lülides. Arenenud riigid toimivad mudeli kohaselt, kus toore ostetakse odavalt mujalt sisse, tehakse sellest midagi kasulikku ja müüakse kõrge marginaaliga maha. Tihti ka nendele samadele riikidele, kus toore hangitud on.
Eestis väärindamise all ma mõtlengi lõpptooteni minekut. Alates muldmetallide kaevandamisest kuni lõpptoote(näiteks mikrokiibid/pooljuhid).
Panustada olukorrale kus me toodame kiipe, aga toorme osas sõltume näiteks Hiinast kes kaevandab enamiku muldmetallidest on väga rumal. Kõik mis sealt maalt tuleb on "strings attached".
Kogu ahelat kattes tekiks Eestil maailmas positsioon. Umbes nagu Taiwanil praegu. Läänemaailma huvi on enamuses ikka TSMCga seotud, teisena väikeriigi iseseisvus.
"PeaLiK"
Minu arust teed sa Draaxile hetkel natuke liiga........
Ma ei jääks väga selle Estonian Celli näitesse kinni, kuid minu arvamus siin on selline, et ega pole mõtet ennem vanasse kaevu sülitada, kui uut valmis pole. Kuid kahjuks lollidemaal käibki asi nii, et kohalik initsiatiiv tambitakse maha, et väljamaa onu saaks kazummi roobitseda.Mõndadeks näideteks kuidas nii on läinud puidukeemia valdkonnas näiteks sobiks tselluloositehase lugu või ka Kirjaneni plaanid puidukeemiatehasega. Niikaua kui siinses suhtumises kohalikku ettevõtjasse mingit põhimõttelist muudatust ei tule pole mõtet seda olemasolevat ära tappa, sest asemele ei tule arvatavalt miskit kõrgtehnoloogilisemat ja täna siia jäävate tööjõumaksude asemel hakkame lihtsalt tooret välja vedama, või labaselt katlas ära põletama.
Madis89: Mõte on tore, kuid mina küll ei suuda ette kujutada kust selleks insenertehniline baas võetakse. Lisaks on reaalainete omandamise tase Eestis kiires languses ja seetõttu meie tulevik pigem järjest lihtsamate asjade -tööde tegemise suutlikkuse poole vajumas . Seda teooriat tõestasid suurepäraselt selle aasta põhikooli matemaatika lõpueksami tulemused.
Kõrgharidussüsteemist ei tule meile piisavalt haridusega insenere sellesama "tasuta" kõrghariduse pärast. Noored ei lähe enam inseriteadusi õppima kuna see on võrreldes äri- või haldusjuhi erialalaga võrreldes palju raskem Varem kui "tasuta kõrgharidust" ei olnud, siis riik tellis teatud arvu riigieelarvelisi õppekohti ja kui haldusjuhtide kari liiga suureks paisus, siis osad neist pidid selle eest maksma, mis omakorda innustas valima haldusjuhtimise asmele mõne insenerieriala. Lisaks pakkusid ülikoolid ka kaugõpet ja said ka tasulist õpet pakkuda. Kuna raha jäi kõrghariduse süsteemis vähemaks, tõi see omkorda kaasa haridustaseme languse ning heade õppejõudude lahkumise erasektorisse, See "tasuta" kõrgharidus on aga täpselt samasugune poliitiline otsus nagu on nn tasuta maaliinide ühistransport, mis on aastaid meie riigi konkurentsivõimet õõnestanud. Aga niikaua kuni meil on võimul erakond, kes jagab enne valimisi 50 euroseid, tõstab laenuraha arvelt enne valimisi peretoetusi ning lubab "tasuta" asju, ei lähegi meil midagi paremaks.
Mulle ei meeldi põhimõtteliselt antud teemas esmalt kõige halvemate näidete väljakaevamine, mida avalik sektor teeb otsekohe, kui Eesti majanduse käekäik küsimusi tekitab. Riputaks siia äkki ka suurimate maksupetturite ja -võlglaste listi, siis oleks täiskomplekt vastuargumente?
Estonian Cell pole hea näide, ent ta on ka Eesti suurim biogaasi tootja ja ega 95 töökohta Lääne-Virumaal ka päris väärtuseta ole. Sellises suurusjärgus töötajate arv ongi Eestis ettevõtte kohta üsna sobilik. Kui tehas vajab tuhandeid töötajaid, eriti mingi spetsiifikaga, siis on seda juba Eestis keeruline teha. Skeletoni jaoks, nagu aru sain, oli keeruline 200 vajaliku kvalifikatsiooniga töötaja leidmine. Miks me näeme seda, et EC tõstab oma tarbimisega energia hinda, ent ei näe, et suur osa tarbitavast energiast on siiski toodetud kohapeal ning see kajastub SKP-s, energiasektori töökohtades ja maksutuludes?
Meie puiduga seotud sektorite kõrgema lisaväärtusega ots a la mööblitootjad, puitmajatootjad jne on ka sügaval mudas. Toorme hind on üks tegur, ent just see väärindamise protsess kipub Eestis konkurentsivõimetuks vajuma. Palgina või pelletitena välja viia sobib puitu endiselt.
Hotellid ja restoranid võivad anda otsest lisaväärtust vähe, ent hotellide näol on tegu olulise osaga turismisektorist, mis annab ka kehval aastal suurusjärgus 8% SKP-st. Välisturistid jätavad siia suurusjärgus 1,5...2 mld aastas, millest suur osa maandub lõpuks lisaks turismisektorile ja toitlustusele ka kaubandusse, transporti, meditsiini jne ning teises ringis ka tootmisse. Restoranid on lisaks ka oluline väljund kohalikele väiksematele talutootjatele.
Skeleton kolis Saksamaale. Magnetic MRO läks hiinlastele ja ähvardab Eestist jalga lasta. Clevon rahastust Eestist ei leia.
Kui rääkida tööstusest, siis energia- ja tööjõumahukas tootmine pole ilmselgelt Eesti tassike teed. Ja tegelikult ka juba üsna väike spetsiifiliste oskustega tööjõu vajadus (a la Skeleton) võib probleeme tekitada. See tähendab, et tootmise poolelt sobib meile kas väga väike tootmine või siis mahutootmine ülikõrge automatiseerituse/robotiseerituse tasemega.
Kas meil on mingeid strateegilisi eeliseid? Üsna haritud inimesed. Logistiliselt soodne asukoht. Transiiditeemadega on nii nagu on, kui hästi mõelda, siis võibolla RB avab põhja-lõuna suunal mingeid uusi võimalusi. Laeva- ning autotranspordiga võrreldes annab raudtee päris suure eelise kiiruses ning suur osa logistikafirmade poolt liigutatavast kaubast jõuab sihtkohas niikuinii kõigepealt logistikakeskusesse ning alles seejärel veetakse kohapeal autodega laiali.
Ilma energiata samas tõepoolest ei sünni suurt midagi. Taastuvenergia on sõnades meile jube oluline, samas oleme seda naabritest oluliselt vähem toetanud ning rohkem bürokraatlikult piiranud.
Avalik sektor väljastab täna liiga kergekäeliselt signaale a la "energia peabki olema kallis", "tarbimist tulebki vähendada", "kasum on välja maksmata töötajate palk" ja "mis huvi on riigil seda sektorit toetada". See mentaliteet ei ole üldse okei. Loomulikult ei pea riik kõike toetama, aga ta ei tohi ka pidev pidur olla. "Suundume kõrgema lisaväärtuse poole" on ilma tegevusteta täiesti väärtusetu sõnakõlks, asjatu on loota, et tapame kõigepealt veits madalama lisaväärtusega ärid ära, küll siis kõrge lisaväärtus iseenesest peale tuleb...Eraettevõtja soovib niikuinii lisaväärtust maksimeerida, kuniks "fuck kapitalism" veel lõplikult domineerima pole pääsenud.
Estonian Cell pole hea näide, ent ta on ka Eesti suurim biogaasi tootja ja ega 95 töökohta Lääne-Virumaal ka päris väärtuseta ole. Sellises suurusjärgus töötajate arv ongi Eestis ettevõtte kohta üsna sobilik. Kui tehas vajab tuhandeid töötajaid, eriti mingi spetsiifikaga, siis on seda juba Eestis keeruline teha. Skeletoni jaoks, nagu aru sain, oli keeruline 200 vajaliku kvalifikatsiooniga töötaja leidmine. Miks me näeme seda, et EC tõstab oma tarbimisega energia hinda, ent ei näe, et suur osa tarbitavast energiast on siiski toodetud kohapeal ning see kajastub SKP-s, energiasektori töökohtades ja maksutuludes?
Meie puiduga seotud sektorite kõrgema lisaväärtusega ots a la mööblitootjad, puitmajatootjad jne on ka sügaval mudas. Toorme hind on üks tegur, ent just see väärindamise protsess kipub Eestis konkurentsivõimetuks vajuma. Palgina või pelletitena välja viia sobib puitu endiselt.
Hotellid ja restoranid võivad anda otsest lisaväärtust vähe, ent hotellide näol on tegu olulise osaga turismisektorist, mis annab ka kehval aastal suurusjärgus 8% SKP-st. Välisturistid jätavad siia suurusjärgus 1,5...2 mld aastas, millest suur osa maandub lõpuks lisaks turismisektorile ja toitlustusele ka kaubandusse, transporti, meditsiini jne ning teises ringis ka tootmisse. Restoranid on lisaks ka oluline väljund kohalikele väiksematele talutootjatele.
Skeleton kolis Saksamaale. Magnetic MRO läks hiinlastele ja ähvardab Eestist jalga lasta. Clevon rahastust Eestist ei leia.
Kui rääkida tööstusest, siis energia- ja tööjõumahukas tootmine pole ilmselgelt Eesti tassike teed. Ja tegelikult ka juba üsna väike spetsiifiliste oskustega tööjõu vajadus (a la Skeleton) võib probleeme tekitada. See tähendab, et tootmise poolelt sobib meile kas väga väike tootmine või siis mahutootmine ülikõrge automatiseerituse/robotiseerituse tasemega.
Kas meil on mingeid strateegilisi eeliseid? Üsna haritud inimesed. Logistiliselt soodne asukoht. Transiiditeemadega on nii nagu on, kui hästi mõelda, siis võibolla RB avab põhja-lõuna suunal mingeid uusi võimalusi. Laeva- ning autotranspordiga võrreldes annab raudtee päris suure eelise kiiruses ning suur osa logistikafirmade poolt liigutatavast kaubast jõuab sihtkohas niikuinii kõigepealt logistikakeskusesse ning alles seejärel veetakse kohapeal autodega laiali.
Ilma energiata samas tõepoolest ei sünni suurt midagi. Taastuvenergia on sõnades meile jube oluline, samas oleme seda naabritest oluliselt vähem toetanud ning rohkem bürokraatlikult piiranud.
Avalik sektor väljastab täna liiga kergekäeliselt signaale a la "energia peabki olema kallis", "tarbimist tulebki vähendada", "kasum on välja maksmata töötajate palk" ja "mis huvi on riigil seda sektorit toetada". See mentaliteet ei ole üldse okei. Loomulikult ei pea riik kõike toetama, aga ta ei tohi ka pidev pidur olla. "Suundume kõrgema lisaväärtuse poole" on ilma tegevusteta täiesti väärtusetu sõnakõlks, asjatu on loota, et tapame kõigepealt veits madalama lisaväärtusega ärid ära, küll siis kõrge lisaväärtus iseenesest peale tuleb...Eraettevõtja soovib niikuinii lisaväärtust maksimeerida, kuniks "fuck kapitalism" veel lõplikult domineerima pole pääsenud.
Suhtumine, et "EC tõstab oma tarbimisega energia hinda" on juba vale sellel põhjusel, et probleem ei ole mitte selles, et tootmine tarbib energiat, vaid probleem on selles, et pikalt võimul olnud ja "majanduslikult mõtlev" erakond ei ole pea 20 aasta jooksul midagi teinud, et meil oleks tagatud piisaval hulgal odavat energiat, mis tänapäeval on pigem elementaarne, mitte luksus, nagu meile talvel püüti selgeks teha. Me võime siin mida iganes arutada, aga kui valijad hääletavad selle järgi, et kes annab 50 eurot puhtalt kätte ja tõstab enne valimisi peretoetusi, lubab tasuta asju ja tasuta lasteaiakohti, siis jäämegi vaeseks virelevaks perifeeriaks.
"Madis89"
Eestis väärindamise all ma mõtlengi lõpptooteni minekut. Alates muldmetallide kaevandamisest kuni lõpptoote(näiteks mikrokiibid/pooljuhid).
Panustada olukorrale kus me toodame kiipe, aga toorme osas sõltume näiteks Hiinast kes kaevandab enamiku muldmetallidest on väga rumal. Kõik mis sealt maalt tuleb on "strings attached".
Vajadusest hakata end Hiina sõltuvusest lahti rebima saab ainult nõustuda. Õnneks toodetakse kiipe üpriski tavalisest liivast, mida esialgu veel pole vaja Hiinast sisse vedama hakata, arvestades, et räni on maakoores levimuselt 2. element. Ka on kiibitööstuse liivavajadus võrreldes näiteks tee-ehitusega mikroskoopiline. Unistus, et TSMC, INTC ja AMD kõrvale kerkib ka Eesti kiibitööstus omab lennukust, aga arvestades, et need kolm ettevõtet panid ainuüksi 2022.a. R&D-le 38 miljardit taala, mis on kõvasti rohkem kui kogu Eesti GDP, ei saaks see lihtne olema. Iga kruvi ja mutter nendes tehnoloogiates on kaetud niivõrd kõva patendikaitsega, et isegi kui üritad kogu kiibitootmise nullist uuesti leiutada, satud üsna kiiresti nende gigantidega raevukatesse kohtulahingutesse, millega nad su surnuks kurnavad.
Haruldaste muldmetallide (mille põhiliseks rakenduseks (43%) on püsimagnetite tootmine) arvestatavad varud on lisaks Hinale ka Vietnamil, Brasiilial, Indial ja Austraalial. Euroopa suurimad varud asuvad mõneti üllatuslikult Gröönimaal, kus neid leidub pea sama palju kui USA-s. Arenenud maailmas ollakse muldmetallide kaevandamisega väga ettevaatlikud, sest neid esineb ka heades maardlates väga hajusalt ja madala kontsentratsiooniga, mistõttu tuleb kätte saamiseks pöörata segi tohutud kivimimassiivid. Ka Gröönimaa tõmbas oma Kvanefjeldi muldmetallide projektile pidurit, kus Energy Transition Minerals Ltd üritas nendele käppa peale panna, kui sai selgeks, et see tooks saarel kaasa ökoloogilise katastroofi.
"iffkillla"
Ma ei jääks väga selle Estonian Celli näitesse kinni, kuid minu arvamus siin on selline, et ega pole mõtet ennem vanasse kaevu sülitada, kui uut valmis pole. Kuid kahjuks lollidemaal käibki asi nii, et kohalik initsiatiiv tambitakse maha, et väljamaa onu saaks kazummi roobitseda.Mõndadeks näideteks kuidas nii on läinud puidukeemia valdkonnas näiteks sobiks tselluloositehase lugu või ka Kirjaneni plaanid puidukeemiatehasega. Niikaua kui siinses suhtumises kohalikku ettevõtjasse mingit põhimõttelist muudatust ei tule pole mõtet seda olemasolevat ära tappa, sest asemele ei tule arvatavalt miskit kõrgtehnoloogilisemat ja täna siia jäävate tööjõumaksude asemel hakkame lihtsalt tooret välja vedama, või labaselt katlas ära põletama.
No aga ei ole ju kohalikud ettevõtjad. Kohalik ettevõtja on olnud PR poster-child ja tegelikud kasusaajad on eelistanud jääda varju. Kohaval ja nendel teistel Est-For-i esindusnägudel poleks kamba peale ligilähedaseltki vajatavat summat (1-1,5 miljardit) kuskilt võtta olnud. Tselluloositööstuse seostamine puidutoormega on tegelikult mõneti eksitav. Puit moodustab tselluloositootmise sisenditest vaevu 10%. Selle bisnisi põhilisteks tootmissisenditeks on magevesi, magevesi, magevesi, siis energia, naatriumhüdroksiid, naatriumsulfiit ja siis alles puit. Lõpptoote, 76g kalluva peldikupabrirulli valmistamiseks kulub ca 100g puitu, 1,3kw/h energiat ja whopping 140 liitrit magevett. Kui peldikupaberi tonnihind on €6000, siis tselluloosimassi selle pressimiseks saab €600 eest. Vot seda nimetan ma lisandväärtuse loomiseks. Peldikupaber on pealegi veel üks madalama lisandväärtusega lõpptoode, võrreldes pabertaskurätikute, beebimähkmete jms kraamiga, mida tselluloosist toodetakse. Miks ei võiks Eesti üritada areneda tasemele, kus toodetakse sedalaadi lõpptooteid?
Tselluloosibisnis kujutab kokkuvõtlikult endast seega hiigelkoguse magevee un-väärindamist. Eesmärgiga oma mageveevarusid kaitsta on ka Hiina viimasel ajal hakanud jõuliselt otsima võimalusi see madala lisandväärtusega ja suurte keskkonnamõjudega tootmine riigist mujale välja suruda. Arvestades Est-For-i esindusnägude soovimatusega rahastaja nimi välja öelda, olid suure tõenäosusega ka selle taga hiinlased. Mõnede vihjete kohaselt oli selleks Shanying Paper Co., kes näib olevat siinse regiioni oma huviorbiiti võtnud.
Eks alati leiab miljon põhjust miks tuulikud, tuumajaam, päikeseleketrijaam, kaevandus, tselluloosivabrik, kanala, mis iganes tehas, mis misiganes tootmine on pahad ja ei tohiks mitte mingil juhul Eestisse teha, raha tuleb võtta rikastelt ja jagada enne valimisi sotstoetustena vaestele, aga kuhu me sellise saastaerakonna suhtumisega jõuame?
PeaLik, meil on mingi magevee puudus või? Probleem on saaste, mis tuleb ja milline ja kui palju, mitte vesi, seda on piisvalt ja ülearu, muidu sood ei tekiks.
"iffkillla"
...Kuid kahjuks lollidemaal käibki asi nii, et kohalik initsiatiiv tambitakse maha, et väljamaa onu saaks kazummi roobitseda.Mõndadeks näideteks kuidas nii on läinud puidukeemia valdkonnas näiteks sobiks tselluloositehase lugu või ka Kirjaneni plaanid puidukeemiatehasega. Niikaua kui siinses suhtumises kohalikku ettevõtjasse mingit põhimõttelist muudatust ei tule pole mõtet seda olemasolevat ära tappa, sest asemele ei tule arvatavalt miskit kõrgtehnoloogilisemat ja täna siia jäävate tööjõumaksude asemel hakkame lihtsalt tooret välja vedama, või labaselt katlas ära põletama.
Mitte et Sul 100% õigus poleks, aga selline lause "Niikaua kui siinses suhtumises kohalikku ettevõtjasse mingit põhimõttelist muudatust ei tule" on ohtlik. Väga ohtlik.
See kannab endas sõnumit, et äkki see muudatus tulebki. Niisama, heast peast, pühast vaimust näiteks. Senikaua võime istuda ja jalgu kõlgutada ja loota, et asjad lähevad iseenesest paremaks.
Aga ei lähe! Põhimõttelised muudatused ei tule issenesest, vaid ainult siis, kui väga valus on. Ja eelmine valitsus magas maha ühe Suure Võimaluse läinudtalviste kõrgete energiahindade ajal, kui oleks saanud kiiresti mõned otsused ja hanked ära teha näiteks tuuleparkide arendamiseks.
Õnneks vähemalt ei lastud Vene-Ukraina sõda päris kasutult mööda minna, vaid tehakse Nursipalu laiendus ära, ehkki ma ei saa aru, miks piiri ei suudeta välja ehitada sama kiiresti, kui poolakad seda tegid. Aga hää et niigi läits!
Eestis on jah veel mingi ime läbi jäänud lammutamata vana vetevõrgustik, mis on maailmas on juba väga haruldane: puhas põhjavesi, allikad, kaevud, salajõed, metsjõed, luhad, roostikud, rabalaukad. Mujal leidub väga vähestes kohtades luksust tarbida aastasajatuhandete eest moodustunud põhjaveereserve. Lääne-Euroopa tarbib pea kõikjal juba filtreeritud pinnavett ja näeb vaeva sinna leostunud põllumajanduspestitsiidide ja muu sodiga. Siin võib peituda Eesti jaoks üllatavaid ekspordipotentsiaale, mida meil endal on raske märgata. Esmalt muidugi loodusturismi kaudu, aga näiteks ka suvaline Eesti allikas võib anda vee omadustelt silmad ette Evianile, Perrierile ja Aquafinale.
Nestle tabas sedalaadi potentsiaali ära ja ehitas üles brändi "Poland Spring", mille vett hangitakse Poola valitud allikatest. Bränd müüdi hiljuti koos kolme teise pudeliveebrändiga maha ameeriklaste erakapitalifirmale One Rock Capital Partners tehinguhinnaga $4,3 miljardit.
Nestle tabas sedalaadi potentsiaali ära ja ehitas üles brändi "Poland Spring", mille vett hangitakse Poola valitud allikatest. Bränd müüdi hiljuti koos kolme teise pudeliveebrändiga maha ameeriklaste erakapitalifirmale One Rock Capital Partners tehinguhinnaga $4,3 miljardit.
Väike vahekokkuvõte:
Energia ega tööjõumahukat tootmist siia ei tule, ka kõrge lisandväärtusega mitte.
Kaevandamine suudab Austraalia ja Kanada näitel häid palku ja maksutulusid teha küll, pole ka kuulda olnud erilistest reostustest, aga ka siin meil endil kompetentsi pole ja pigem fosforiiti kaevandada ei lubata. Ka parimal juhul uuringutest kaevanduse äritegevuseni läheb 10 aastat, abi loota ei ole.
Asukoht oli meil "hea" ajal, mil Venemaaga äri tegemise võimalikkuse müüt veel elas. Soome-Rootsi lähedus on ainus pluss, aga sisuliselt oleme Iisrael, suures osas piirneme vaenuliku territooriumiga, millel on palju olulisi mõjusid, ülejäänud külgedest merega. Neile muidugi tarne mõttes Aasia, paljud sihtturud lähemal, aga on ka suuresti tarkvara ekspordi peal. Pole siin kõrgtehnoloogiliste lahenduste suures mahus tarbijaid lähedal, tootmise klastreid ning ka juppide tarne Aasiast, väljavedu ka Lääne-Euroopasse, kaugematest kantidest rääkimata on aja- ja rahaintensiivne (mh = rohkem käibekapitali tarvis).
Välisinvesteeringutest ei olegi võimalik rikkaks saada nagu ka eraisikuna pole mõtet almustest oodata rikkaks saamist. See võib aidata mingil maal ära elada. Aidatakse neid, kes ennast aitavad, mh idusektori varasema edu näitel, aga kasvama peavad ettevõtted hakkama ikkagi kohaliku initsiatiivi ja investeeringute pealt.
Praegu on SKP juba €40B juures, 2,5% majanduskasvu jaoks vaja €1B arvestatavas osas kõrge lisanväärtusega majandusaktiivsust juurde, 5% jaoks €2B. Netos võib-olla rohkemgi, ebaefektiivseid eelmise ajastu ettevõtteid võib siin veel kotti minna. Paistab kusagilt?
Selle pealt saab juba teha teatud järeldusi ka kohapealsete sisemajandusele suunatud tööstusharude ja varaklasside edasise toimetuleku ja tootluse kohta. Intressid jäävad mõne aasta vaates pigem 3% kanti, võib-olla kauemakski. Euroopa majanduse (= Eesti ekspordi) väljavaated on haprakesed, innovaatilisi ettevõtteid Eestis tehakse, aga investeerita ei taheta. Mis on lahendus? Müü Eesti varad ja paiguta sinna, kus innovatsiooni edukalt tehakse ja see majandust veab (USA, Singapur, Iisrael, mööndustega Rootsi), mitte ainult kliendina kinni maksma ei jääda Euroopa kombel? Millist majandust, millist Eestit me tahame?
Tundub ainus realistlik, aga ikkagi pika vinnaga ja konkreetsete ettevõtete koha pealt ka paljude riskidega ja kapitalimahukas teekond ongi ise innovatiivseid lahendusi järjest rohkem ja paremini tegema hakata, et siis neist pankrottide, paljude asjalike VKE'de kõrval ka mõned suured võitjad esile kerkiks. Idusektorit võib ju tampida, aga ikkagi kümnendiga €2,5B kõrge lisandväärtusega üle 95% mahus ekspordikäibeni jõutud. Seda vägagi hajutatult sihtturgude, sektorite ja kliendisegmentide vaates, paari riigi ühe sektori ära vajumine puidutööstuse näitel jalgu alt ei löö. Ja sellistesse edukatesse ettevõtetesse tuleb jätkuinvesteeringuid ka välismaalt edasist kasvu rahastama. Küllap on võimalik nii töötlevas tööstuses kui süvatehnoloogias ka võimalik edu saavutada kasvõi Sileni näitel, mis klientide käpuli olles (kontorisektor USAs, idud) ikkagi valdkonna tipptootega võimast kasvu näitab käesoleval aastal, puidusektori ühe parima keskmise palgaga.
Riiki võib tampida, aga automaks on suures pildis kommiraha ja valdkonna standard igal pool, jääb väiksemaks ikkagi kui mujal. Bürokraatia, sh ka tuule arendustega venitamise situatsioon võiks parem olla, aga ikkagi võrreldes enamuse riikidega on meil üks paremaid ettevõtluskeskkondi ja maksusüsteeme. Samuti on riik vägagi proaktiivselt laiapõhjalise strateegiaga innovatsiooni toetamas Süvatehnoloogia arengukavaga, ollakse veelgi meetmeid välja töötamas. Riigi panus vähemalt algstaadiumis on meil igati okei, kuigi summad jäävad pigem väikseks, et tootmise siin hoidmisel teiste suurematega konkureerida. Ei saagi oodata, et riik üksi majandust käima veab, raamistik aga on siin kaugelt üle keskmise.
Pigem on pall ettevõtjate, investorite ja majandusmeedia käes. Kui usume et saame hakkama, või ei usu, on meil mõlemal juhul õigus.
Energia ega tööjõumahukat tootmist siia ei tule, ka kõrge lisandväärtusega mitte.
Kaevandamine suudab Austraalia ja Kanada näitel häid palku ja maksutulusid teha küll, pole ka kuulda olnud erilistest reostustest, aga ka siin meil endil kompetentsi pole ja pigem fosforiiti kaevandada ei lubata. Ka parimal juhul uuringutest kaevanduse äritegevuseni läheb 10 aastat, abi loota ei ole.
Asukoht oli meil "hea" ajal, mil Venemaaga äri tegemise võimalikkuse müüt veel elas. Soome-Rootsi lähedus on ainus pluss, aga sisuliselt oleme Iisrael, suures osas piirneme vaenuliku territooriumiga, millel on palju olulisi mõjusid, ülejäänud külgedest merega. Neile muidugi tarne mõttes Aasia, paljud sihtturud lähemal, aga on ka suuresti tarkvara ekspordi peal. Pole siin kõrgtehnoloogiliste lahenduste suures mahus tarbijaid lähedal, tootmise klastreid ning ka juppide tarne Aasiast, väljavedu ka Lääne-Euroopasse, kaugematest kantidest rääkimata on aja- ja rahaintensiivne (mh = rohkem käibekapitali tarvis).
Välisinvesteeringutest ei olegi võimalik rikkaks saada nagu ka eraisikuna pole mõtet almustest oodata rikkaks saamist. See võib aidata mingil maal ära elada. Aidatakse neid, kes ennast aitavad, mh idusektori varasema edu näitel, aga kasvama peavad ettevõtted hakkama ikkagi kohaliku initsiatiivi ja investeeringute pealt.
Praegu on SKP juba €40B juures, 2,5% majanduskasvu jaoks vaja €1B arvestatavas osas kõrge lisanväärtusega majandusaktiivsust juurde, 5% jaoks €2B. Netos võib-olla rohkemgi, ebaefektiivseid eelmise ajastu ettevõtteid võib siin veel kotti minna. Paistab kusagilt?
Selle pealt saab juba teha teatud järeldusi ka kohapealsete sisemajandusele suunatud tööstusharude ja varaklasside edasise toimetuleku ja tootluse kohta. Intressid jäävad mõne aasta vaates pigem 3% kanti, võib-olla kauemakski. Euroopa majanduse (= Eesti ekspordi) väljavaated on haprakesed, innovaatilisi ettevõtteid Eestis tehakse, aga investeerita ei taheta. Mis on lahendus? Müü Eesti varad ja paiguta sinna, kus innovatsiooni edukalt tehakse ja see majandust veab (USA, Singapur, Iisrael, mööndustega Rootsi), mitte ainult kliendina kinni maksma ei jääda Euroopa kombel? Millist majandust, millist Eestit me tahame?
Tundub ainus realistlik, aga ikkagi pika vinnaga ja konkreetsete ettevõtete koha pealt ka paljude riskidega ja kapitalimahukas teekond ongi ise innovatiivseid lahendusi järjest rohkem ja paremini tegema hakata, et siis neist pankrottide, paljude asjalike VKE'de kõrval ka mõned suured võitjad esile kerkiks. Idusektorit võib ju tampida, aga ikkagi kümnendiga €2,5B kõrge lisandväärtusega üle 95% mahus ekspordikäibeni jõutud. Seda vägagi hajutatult sihtturgude, sektorite ja kliendisegmentide vaates, paari riigi ühe sektori ära vajumine puidutööstuse näitel jalgu alt ei löö. Ja sellistesse edukatesse ettevõtetesse tuleb jätkuinvesteeringuid ka välismaalt edasist kasvu rahastama. Küllap on võimalik nii töötlevas tööstuses kui süvatehnoloogias ka võimalik edu saavutada kasvõi Sileni näitel, mis klientide käpuli olles (kontorisektor USAs, idud) ikkagi valdkonna tipptootega võimast kasvu näitab käesoleval aastal, puidusektori ühe parima keskmise palgaga.
Riiki võib tampida, aga automaks on suures pildis kommiraha ja valdkonna standard igal pool, jääb väiksemaks ikkagi kui mujal. Bürokraatia, sh ka tuule arendustega venitamise situatsioon võiks parem olla, aga ikkagi võrreldes enamuse riikidega on meil üks paremaid ettevõtluskeskkondi ja maksusüsteeme. Samuti on riik vägagi proaktiivselt laiapõhjalise strateegiaga innovatsiooni toetamas Süvatehnoloogia arengukavaga, ollakse veelgi meetmeid välja töötamas. Riigi panus vähemalt algstaadiumis on meil igati okei, kuigi summad jäävad pigem väikseks, et tootmise siin hoidmisel teiste suurematega konkureerida. Ei saagi oodata, et riik üksi majandust käima veab, raamistik aga on siin kaugelt üle keskmise.
Pigem on pall ettevõtjate, investorite ja majandusmeedia käes. Kui usume et saame hakkama, või ei usu, on meil mõlemal juhul õigus.
Üldiselt nõus ja madis43 jutule võiks lisada ka seda, et meil on siiski sisuliselt täistööhõive, hoolimata tuhandetest eelmisel aastal lisandunud ukrainlastest.
See tähendab, et kuhugi töötajate suunamiseks tuleb need kusagilt mujalt ära võtta, aga kust? Meediast on kõlama jäänud narratiiv, et igas sektoris on töökäsi puudu - insenere on puudu, bussijuhte on puudu, apteekreid on puudu, koorijuhte on puudu, postiljone on puudu jne.
Isegi avalikus sektoris laiemas mõttes, mille vähenemist me siin häälekalt soovime, on tohutult ametikohti vaja täita - puudu on arstidest ja õdedest (pikad ravijärjekorrad), õpetajatest ja tugispetsialistidest, sotsiaaltöötajatest jne.
Lõpuks on ikka innovatsioon see, mis seda puudujääki tasandab. Ükskõik kas erasektori või avaliku sektori poolt.
Poemüüjate puudujäägi tasandavad ära iseteeninduskassad.
Riigi ja kodaniku suhtlus kolib järjest rohkem e-kanalisse, meeldib see meile või mitte.
Postkontorid pannakse kinni ja asemele tulevad pakiautomaadid.
Apteekide asemele tulevad iseteenindusapteegid.
jne.
See tähendab, et kuhugi töötajate suunamiseks tuleb need kusagilt mujalt ära võtta, aga kust? Meediast on kõlama jäänud narratiiv, et igas sektoris on töökäsi puudu - insenere on puudu, bussijuhte on puudu, apteekreid on puudu, koorijuhte on puudu, postiljone on puudu jne.
Isegi avalikus sektoris laiemas mõttes, mille vähenemist me siin häälekalt soovime, on tohutult ametikohti vaja täita - puudu on arstidest ja õdedest (pikad ravijärjekorrad), õpetajatest ja tugispetsialistidest, sotsiaaltöötajatest jne.
Lõpuks on ikka innovatsioon see, mis seda puudujääki tasandab. Ükskõik kas erasektori või avaliku sektori poolt.
Poemüüjate puudujäägi tasandavad ära iseteeninduskassad.
Riigi ja kodaniku suhtlus kolib järjest rohkem e-kanalisse, meeldib see meile või mitte.
Postkontorid pannakse kinni ja asemele tulevad pakiautomaadid.
Apteekide asemele tulevad iseteenindusapteegid.
jne.
Väljakutsed, mille ees Eesti seisab on väga sarnased sellele, mida nimetatakse: Middle income trap
Sellena kirjeldatakse siis olukorda, kus riigi palgatase on juba piisavalt kõrge, et kukkuda välja konkurentsist riikidega, kes pakuvad tööjõumahukat odavtootmist, aga kellel puudub veel kompetents ja kapital tungida kõrge lisandväärtusega aladele.
Sellest barjäärist üle rabelemine ei pruugi olla lihtne. 101 riigist, keda 1960.a. loeti keskmise sissetulekuga riikide hulka on tänaseks vaid 13 suutnud end kõrge sissetulekuga riikide klubisse võidelda. On tehtud hulgi uuringuid, kuidas see neil õnnestus ja üheks korduvaks motiiviks nendes uuringutes on õige ekspordistruktuur.
- esiteks peavad selles domineerima keeruka (sophisticated) loomuga tooted/teenused;
- teiseks peab eksisteerima nende toodete/teenuste mitmekesisus (diversity), et hõlmata suuremat osa elanikkonna tootmispotentsiaalist. Munad ei tohi olla ühes korvis. Näiteks Malaisia ja Filipiinid suudavad küll toota keerukaid elektroonikatooteid, aga peale selle suurt midagi ja sinna sektorisse kaasatute hulk on liiga väike, et terve riik üles rebida. Samas, lõksust pääsenud Lõuna-Korea, kes varem oli eelloetletutega samal pulgal, suutis saavutada ka ekspordiportfelli mitmekesisuse.
Veel on toodud välja, et selleks murranguks vajalik struktuurne muudatus ei teki ise-eneslikult rohujuure tasandil, vaid selleks tuleb teha ühine koordineeritud ja ette kavandatud pingutus riigi tasandil (comprehensive strategy with strategic active policies). Juurde on rõhutatud vajadust, et haridussüsteem tuleb teadlikult kujundada looma inimkapitali, mida vajavad just nimelt kõrget lisandväärtust loovad sektorid.
Natuke sellised üldsõnalised ja abstraktsevõitu soovitused on, aga ega kokaraamatu tasemel retsepti polegi mõtet oodata. Igal juhul peaks olema selge, et selline majandusmudel, kus Eestist veetakse minema toormed ja poolfabrikaadid, millega me ise (veel) midagi mõistlikku peale hakata ei oska ning mis loovad meile vastutasuks madalapalgalisi töökohti, on risti vastupidine eesmärgile kõrgema sissetulekuga riikide klubisse trügimiseks. See vaid tsementeerib meie tänast positsiooni ja lukustab väärtuslikku tööjõupotentsiaali. Ka võtab see võimaluse tulevikus ise neid toormeid omaenda majanduse hüvanguks rakendada. Sellist tööstust pole siia tõesti vaja.
Eestist rääkides tooksin ise veel ühe rakendamata potentsiaali. Eesti torkab Euroopas silma regionaalse sissetulekute tasakaalustamatusega. Olematu regionaalpoliitika tulemusel on kujunenud olukord, kus kõik vähegi suuremat lisandväärtust loovad ettevõtmised on koondunud Vabariigi ühte punktikesse. Tubli pool Eesti tööjõust tegeleb parema puudumisel asjadega, mis jäävad tublisti alla nende võimete. Tööjõupotentsiaali mõttetu raiskamine.
Sellena kirjeldatakse siis olukorda, kus riigi palgatase on juba piisavalt kõrge, et kukkuda välja konkurentsist riikidega, kes pakuvad tööjõumahukat odavtootmist, aga kellel puudub veel kompetents ja kapital tungida kõrge lisandväärtusega aladele.
Sellest barjäärist üle rabelemine ei pruugi olla lihtne. 101 riigist, keda 1960.a. loeti keskmise sissetulekuga riikide hulka on tänaseks vaid 13 suutnud end kõrge sissetulekuga riikide klubisse võidelda. On tehtud hulgi uuringuid, kuidas see neil õnnestus ja üheks korduvaks motiiviks nendes uuringutes on õige ekspordistruktuur.
- esiteks peavad selles domineerima keeruka (sophisticated) loomuga tooted/teenused;
- teiseks peab eksisteerima nende toodete/teenuste mitmekesisus (diversity), et hõlmata suuremat osa elanikkonna tootmispotentsiaalist. Munad ei tohi olla ühes korvis. Näiteks Malaisia ja Filipiinid suudavad küll toota keerukaid elektroonikatooteid, aga peale selle suurt midagi ja sinna sektorisse kaasatute hulk on liiga väike, et terve riik üles rebida. Samas, lõksust pääsenud Lõuna-Korea, kes varem oli eelloetletutega samal pulgal, suutis saavutada ka ekspordiportfelli mitmekesisuse.
Veel on toodud välja, et selleks murranguks vajalik struktuurne muudatus ei teki ise-eneslikult rohujuure tasandil, vaid selleks tuleb teha ühine koordineeritud ja ette kavandatud pingutus riigi tasandil (comprehensive strategy with strategic active policies). Juurde on rõhutatud vajadust, et haridussüsteem tuleb teadlikult kujundada looma inimkapitali, mida vajavad just nimelt kõrget lisandväärtust loovad sektorid.
Natuke sellised üldsõnalised ja abstraktsevõitu soovitused on, aga ega kokaraamatu tasemel retsepti polegi mõtet oodata. Igal juhul peaks olema selge, et selline majandusmudel, kus Eestist veetakse minema toormed ja poolfabrikaadid, millega me ise (veel) midagi mõistlikku peale hakata ei oska ning mis loovad meile vastutasuks madalapalgalisi töökohti, on risti vastupidine eesmärgile kõrgema sissetulekuga riikide klubisse trügimiseks. See vaid tsementeerib meie tänast positsiooni ja lukustab väärtuslikku tööjõupotentsiaali. Ka võtab see võimaluse tulevikus ise neid toormeid omaenda majanduse hüvanguks rakendada. Sellist tööstust pole siia tõesti vaja.
Eestist rääkides tooksin ise veel ühe rakendamata potentsiaali. Eesti torkab Euroopas silma regionaalse sissetulekute tasakaalustamatusega. Olematu regionaalpoliitika tulemusel on kujunenud olukord, kus kõik vähegi suuremat lisandväärtust loovad ettevõtmised on koondunud Vabariigi ühte punktikesse. Tubli pool Eesti tööjõust tegeleb parema puudumisel asjadega, mis jäävad tublisti alla nende võimete. Tööjõupotentsiaali mõttetu raiskamine.
"PeaLiK"
Eestist rääkides tooksin ise veel ühe rakendamata potentsiaali. Eesti torkab Euroopas silma regionaalse sissetulekute tasakaalustamatusega. Olematu regionaalpoliitika tulemusel on kujunenud olukord, kus kõik vähegi suuremat lisandväärtust loovad ettevõtmised on koondunud Vabariigi ühte punktikesse. Tubli pool Eesti tööjõust tegeleb parema puudumisel asjadega, mis jäävad tublisti alla nende võimete. Tööjõupotentsiaali mõttetu raiskamine.
PeaLiku arutlus vastab hästi küsimusele mida eelpool küsisin - vaja on natuke järele mõelda, missugust tööstust meil tegelikult on vaja ja millised oleks need mõtestatud pingutused, mis aitaks meil soovitud tulemuseni jõuda. Lihtsalt igasugune tööstus igasuguse hinnaga tundub vastuoluline eesmärk, mis halvemal juhul ka meie tegelikele eesmärkidele vastu töötab.
Regionaalpoliitikast eraldi rääkides on meil ka tööstuses sageli olukord kus tootmine on mõnes väikeasulas - kas ajaloolistel põhjustel, tooraine on lähedal või on sealt odavat tööjõudu lihtsam leida. Samal ajal kõrgema palgaga keerukamat haridust nõudvad töökohad selles tööstusettevõttes on sageli ikkagi Tallinna peakontoris. Tootmise regionaalne hajutatus ei tähenda seda, et tehase asukoha KOVis tekiks tingimata kõrgepalgalisi töökohti - need tekivad ikka Tallinnasse või paremal juhul Tartusse. Kohalikele jäävad ikka need mured mille pärast tööstusettevõtete rajamise vastuseis nii tugev on - müra, hais, raskeveokid väikestel teedel ja võimalik keskkonnareostus.
Ma lisaks siia veel ühe mõtte põhjuseks, miks need kõrgemapalgalised töökohad linnadesse kipuvad liikuma. Nimelt väljapool suuremaid linnu puudub kaasaegne elamufond. Hästitasustatud spetsialist tööle järele kolides kusagile nõukogudeaegsesse poollagunenud kortermajja elama ei tule....
Suudame siin teemas olla jube konkreetsed madalama lisandväärtusega olemasolevate või planeeritud projektide tampimisel, ent muus osas jääb asi üldsõnaliseks ja loosunglikuks. Muidugi peame liikuma kõrgema lisaväärtuse poole, panustama innovatsiooni, pingutama ühiselt nii riigi kui erasektori poolelt.
Praegu kolib osa tootmist Aasiast tagasi Euroopasse ning püüame vähendada sõltuvust EL ning NATO välistest tarnijatest. Sellel trendil peaks sabast kinni saama. Tööpõld on lai, võimaluste aken on avatud.
Kaitsetööstus on näiteks üks valdkond, kuhu praegu panustada. Igatpidi jõukates ning rahumeelsetes Norras, Rootsis ja Šveitsis sobib relvi arendada ja toota, ent meil mitte? Üks 155mm Excalibur mürsk maksab suurusjärgus $100 000, ka odavam juhitav moon maksab ikka tuhandeid tükist. Muide, kas oleme tähele pannud, et lätlasetel olid Threodile vastu panna Penguin droonid, mille tootjafirma ühines eelmisel aastal USA ettevõttega ning nüüd tarnitakse neid droone USA abina Ukrainale? Tore, et meil on Threod ja Milrem, ent siin saaks teha palju rohkem. Kaasaegne militaaria vajab hulgaliselt spetsiifilist optikat, elektroonikat ja kõikvõimalikku muud. Valdkond on paindlik selles suhtes, et tootmise skaala varieerub lollmoona totaalsest masstootmisest kuni üpriski väikeste partiidena tarnitavate süsteemideni a la elektroonilise sõja seadmed, erinevad mõõdikud, luure- ja seireseadmed, tarkvarad, sõjameditsiini ning demineerimisvarustus jm. Kõrgemas otsas võib lisaväärtus olla kosmiline. Valdkond eeldab suures osas riigi ja erasektori ühist panust.
Iisrael muidu on lisaks tarkvara- ja relvaekspordile ka päris korralik kiipide, mõõteriistade, meditsiinitehnoloogia, rafineeritud kütuste, teemantide jm eksportija.
Päris probleem on see, kui ettevõtjate plaanid meile kuidagi ei sobi ning samal ajal meie überkõrgetele nõudmistele vastavaid projekte napib. Need käärid lõikavad meil ühel hetkel püksid jalast.
Praegu kolib osa tootmist Aasiast tagasi Euroopasse ning püüame vähendada sõltuvust EL ning NATO välistest tarnijatest. Sellel trendil peaks sabast kinni saama. Tööpõld on lai, võimaluste aken on avatud.
Kaitsetööstus on näiteks üks valdkond, kuhu praegu panustada. Igatpidi jõukates ning rahumeelsetes Norras, Rootsis ja Šveitsis sobib relvi arendada ja toota, ent meil mitte? Üks 155mm Excalibur mürsk maksab suurusjärgus $100 000, ka odavam juhitav moon maksab ikka tuhandeid tükist. Muide, kas oleme tähele pannud, et lätlasetel olid Threodile vastu panna Penguin droonid, mille tootjafirma ühines eelmisel aastal USA ettevõttega ning nüüd tarnitakse neid droone USA abina Ukrainale? Tore, et meil on Threod ja Milrem, ent siin saaks teha palju rohkem. Kaasaegne militaaria vajab hulgaliselt spetsiifilist optikat, elektroonikat ja kõikvõimalikku muud. Valdkond on paindlik selles suhtes, et tootmise skaala varieerub lollmoona totaalsest masstootmisest kuni üpriski väikeste partiidena tarnitavate süsteemideni a la elektroonilise sõja seadmed, erinevad mõõdikud, luure- ja seireseadmed, tarkvarad, sõjameditsiini ning demineerimisvarustus jm. Kõrgemas otsas võib lisaväärtus olla kosmiline. Valdkond eeldab suures osas riigi ja erasektori ühist panust.
Iisrael muidu on lisaks tarkvara- ja relvaekspordile ka päris korralik kiipide, mõõteriistade, meditsiinitehnoloogia, rafineeritud kütuste, teemantide jm eksportija.
Päris probleem on see, kui ettevõtjate plaanid meile kuidagi ei sobi ning samal ajal meie überkõrgetele nõudmistele vastavaid projekte napib. Need käärid lõikavad meil ühel hetkel püksid jalast.
Tooge näiteid edukatest alla 5M elanikega riikidest.
Monaco? Kuigi jah, suurem asi tööstusriik ta pole.