Paljud lõpetavad keskkooli nii, et esimenegi võõrkeel sisuliselt selge pole, milleks siis veel teine võõrkeel lisaks? Eksameid suudab igaüks teha, see ei näita reaalset keeleoskust.
"stagna"
tundub, et see oli esimene kord, kus Kaja jonnis küll ja ajas oma joru, kuid pisut rohkem täiskasvanud koalitsioonikaaslased ja ilmselt ka omad niiditõmbajad refi tagatoast ütlesid talle et tõmba nüüd nati tagasi, ei maksa pilli lõhki puhuda
Mulle tundus see rohkem hea-halb politseiniku mängimisena. Tasus ära, kuna lõpuks olidki õpetajad poolega nõus.
"Offf"
Samas, vahet pole. Õpetajate streik on läbi. Kaja PanemeTuima-Kuni-Neil-Rahakott-Tühjaks-Saab võitis. Õpetajad 0 : Süsteem 1. Edasi? Taksdermisti paindlikku testide süsteemi ei juhtu kunagi. Minu taga nutetud interaktiivsete õppematerjalide asja ei juhtu kunagi. Rong läheb edasi nii, nagu ta on sadu aastaid teinud. Sõidame.
Interaktiivsed õppematerjalid võiks olla, aga hetkel ei paista, et riik sooviks nendega tegeleda. Isegi korralikke ühtsustatud digitaalseid õppematerjale pole, nagu koroonaga väga hästi välja paistis. Tegelikult on õppematerjalid ju ka digitaalne vara, mille tirazeerimine kui nad olemas on, ei maksaks enam midagi.
Taksidermisti testide süsteem on jama. Eestist edetabelites madalamal olevad riigid üritavad neist pigem lahti saada.
Testide süsteemi suurim puudus on see, et ei õpeta sisuliselt midagi, aga suur hulk aega kulub nende peale ära. Kuna nende läbimine on aga kriitiliseks teeks, siis hakataksegi koolis õppima vaid testide tegemist.
Õige kõrgema taseme õpe (suhteliselt kõrgema vastavalt õpilase hetketasemele) käib ikkagi läbi mitmeastmeliste ülesannete, kus on vaja mitut erinevat ala ühendada. Õppimise jaoks on oluline, et pärast saaks õpilane tagasisidet, kus ta täpselt selle vea tegi. Näiteks kas arvutuses oli näpukas või hoopis ühendas õigeid võtteid valesti või ei saanud asjast üldse aru - testidega ei tule see välja.
Pigem oleks vaja arendada mingit AI abilist õpetajale, mis suudaks õpilaste sirgeldusi uurida ja hinnata :)
Kusjuures arvelauad, paberil arvutamine jne on ka olulised ära õppida, kuna õpetavad teatavat matemaatilist mõtlemist ja samas pole väga mahukad õppida.
Kestliku kahanemisega oleme jõudnud aastasse 2010 https://www.err.ee/1609238661/eki-eesti-majandus-on-2010-aastaga-vorreldavas-seisus mõni maksutõus veel ja saame kuldsed 90ndad kätte.
"stigheide"
Kestliku kahanemisega oleme jõudnud aastasse 2010 https://www.err.ee/1609238661/eki-eesti-majandus-on-2010-aastaga-vorreldavas-seisus mõni maksutõus veel ja saame kuldsed 90ndad kätte.
No ei ole meil 2010. Nagu ei ole meil ka 1994, kus meil tarbijausaldus on...
Aga s*** on tõesti.
Äkki keegi targem oskab öelda, kas Reformierakonna maksutõusud pigem toetavad majandust või võimendavad majanduslangust ning hävitavad Eesti majanduse konkurentsivõimet? Lisame siia juba niigi Euroopa Liidu kalleima elektri ja diiselkütuse aktsiisi, mille tõstmine jõustub juba mõne kuu pärast.
Peaks vist vaatama tagasi 2008. aastasse, kui Reformerakond samamoodi hakkas keset majanduslangust kärpima ja makse tõstma. Siis oli Eestil vist Euroopa Liidu kõige suurem majanduslangus? Aga ehk läheb Reformierakonna valijate seekord siiski kõik teisiti?
Peaks vist vaatama tagasi 2008. aastasse, kui Reformerakond samamoodi hakkas keset majanduslangust kärpima ja makse tõstma. Siis oli Eestil vist Euroopa Liidu kõige suurem majanduslangus? Aga ehk läheb Reformierakonna valijate seekord siiski kõik teisiti?
Eks olnuks hea, kui “headell” aegadel jäänuks laenukoormus kasvatamata, et raskel ajal saaks muuhulgas ka laenuvõimalusi ilma riiki liigselt koormamata kasutada, ka siis, kui laen ongi natuke kallim. Nüüd aga maksame raskel ajal heal ajal võetud “odavate” laenude intresse ja ootame, et riik püsikulusid laenudega katma asuks.
See nn riigi rahanduses hästi arusaav eestimeelne erakond on ju kõvasti laenu võtnud. Enne valimisi tõsteti suisa peretoetusi ja jagata tasuta 50 eurosi laenuraha eest rahvale laiali. Miks te enne valimisi ei mõelnud, et võlg on võõra oma ja need 50 eurosed tuleb millalgi tagasi maksta?
Tuli ära jälle see 50 :)) Täitsa komöödia usõna!
See enne valimisi 50 eurot helikopteriraha läks riigieelarvele maksma 29 000 000 eurot. Õpetajatele 10 miljonit aga ei leitud kusagil ning lasti streigiga praeguses muutunud julgeolekuolukorras ühiskonda lõhkuda.
Igat tegu tuleb vaadata selle aja kontekstis.
22. aasta lõpus oli ootamatult suur energiahindade tõus. Puutini sõda ajas turgudel üles nafta ja gaasi hinnad ja vedas kaasa teised energiakandjad. Elekter, hakkepuit, küttepuud jm.
Suure osa leibkonde eelarve on täpselt täis arvestatud ja ootamatud energiaarved panid paljud inimesed raskesse olukorda.
Kas valitsus peaks raskel ajal abikäe ulatama? Või ei? Samal ajal kui teised riigid toetasid?
Kas elektrihinna ja keskküttearvete proportsionaalne kompenseerimine on õiglane?
Kas peaks kompenseerima liiga suurel pinnal elamist, tuult läbi laskvaid aknaid või lahtise aknaga magamist? Kas peaks toetama vastutustundetut energiapriiskajat vs oma elamise soojapidavust tõstnud hoolast inimest, kes maksab nüüd igakuist remondilaenu? Või kes kütab kallinenud halupuudega?
Äkki siiski kindel summa igaühele energiahinna toetuseks. Ostku siis selle eest küttepuid või tehku metsast ise, ostku omale kampsunid, toppigu aknad või mida iganes keegi õigeks arvab. Riik ei pea olema lapsehoidja.
Mida sina, Tervist Teile oleksid teinud 50€ jagamise asemel?
1. Jätnud kodanikud igasuguse toeta? Pannud tuima, et raha pole ja raha pole.
2. Võtnud tööle tuhandeid arveametnikke, kes oleks hakanud iga leibkonna tegelikku abivajadust hindama, lähtudes nende tegelikust sissetulekust ja enargiakasutuse otstarbekusest ja eesmärgist?
Ma ei ole vastu, et e-riik oleks võinud leida lahenduse kuidas näiteks Kaja vanemad jt. hästi toimetulevad inimesed oleksid saanud sellest toetusest loobuda.
22. aasta lõpus oli ootamatult suur energiahindade tõus. Puutini sõda ajas turgudel üles nafta ja gaasi hinnad ja vedas kaasa teised energiakandjad. Elekter, hakkepuit, küttepuud jm.
Suure osa leibkonde eelarve on täpselt täis arvestatud ja ootamatud energiaarved panid paljud inimesed raskesse olukorda.
Kas valitsus peaks raskel ajal abikäe ulatama? Või ei? Samal ajal kui teised riigid toetasid?
Kas elektrihinna ja keskküttearvete proportsionaalne kompenseerimine on õiglane?
Kas peaks kompenseerima liiga suurel pinnal elamist, tuult läbi laskvaid aknaid või lahtise aknaga magamist? Kas peaks toetama vastutustundetut energiapriiskajat vs oma elamise soojapidavust tõstnud hoolast inimest, kes maksab nüüd igakuist remondilaenu? Või kes kütab kallinenud halupuudega?
Äkki siiski kindel summa igaühele energiahinna toetuseks. Ostku siis selle eest küttepuid või tehku metsast ise, ostku omale kampsunid, toppigu aknad või mida iganes keegi õigeks arvab. Riik ei pea olema lapsehoidja.
Mida sina, Tervist Teile oleksid teinud 50€ jagamise asemel?
1. Jätnud kodanikud igasuguse toeta? Pannud tuima, et raha pole ja raha pole.
2. Võtnud tööle tuhandeid arveametnikke, kes oleks hakanud iga leibkonna tegelikku abivajadust hindama, lähtudes nende tegelikust sissetulekust ja enargiakasutuse otstarbekusest ja eesmärgist?
Ma ei ole vastu, et e-riik oleks võinud leida lahenduse kuidas näiteks Kaja vanemad jt. hästi toimetulevad inimesed oleksid saanud sellest toetusest loobuda.
Raadio räägib:
kindlad käed on sinu valimisplakatil
kindlad käed on sinu valitsuses
kindlad käed on juba sinu linnas
kindlad käed on jõudnud sinu tänavale
kindlad käed on nüüd sinu kodus ja KÄGISTAVAD SU ÄRA!
(kunagise algkooli õudusjutu parafraseering)
kindlad käed on sinu valimisplakatil
kindlad käed on sinu valitsuses
kindlad käed on juba sinu linnas
kindlad käed on jõudnud sinu tänavale
kindlad käed on nüüd sinu kodus ja KÄGISTAVAD SU ÄRA!
(kunagise algkooli õudusjutu parafraseering)
Ainuke kontekst on siin valimiseelse aja kontekst. Sisuliselt tuldi valijatele nende enda raha eest kosja. Peale valimisi aga saime aga automaksu, käibemasku tõstmise, tulumaksu tõstmise, diisliaktsiisi tõstmise, keskkonnatasude tõstmise, elektriaktsiisi tõstmise.
Üks vähemalt ütles nüüd välja kuidas meil riigi rahandust ja majandust juhitakse: kui eelmisel aastal riigieelarve strateegiat kokku pandi, läks asi kiireks ja ehk ei analüüsitud maksude mõju läbi.
Valitsus oleks pidanud enne koroonakriisi korjama piisava rahapuhvri. Seda ei tehtud, kuna seda ei tahtnud teha ei varem Reform ja seda enam ei teinud seda kesikuvalitsus, kes sai võimule 2016a hilissügisel. Ometigi 2007-2011(*) kestnud MASU oleks pidanud seda kõikidele parteidele õpetama, et see on äärmiselt vajalik meiesuguses töötlevat tööstust ja teenidussektorit pakkuvas riigis.
Valitsus ei saa Eesti majanduses oluliselt midagi muud tehagi, kui seda rahapuhvrit kasvatada. Eesti majandus sõltub liiga suurelt meid ümbritsevate riikide majanduslikust olukorrast ja sellisest olukorrast eraldi välja rabeleda pole isegi võimalik. Me ujume Skandinaavia sõiduvees ja muud ei jää meil üle. Venemaa puhul oleneb kõik ka poliitilisest olukorrast. Ja välja ei rabeleta, sest see on mugav - niikaua kui Skandinaavial läheb hästi, läheb ka meil hästi ja muretsema ei pea ja majandusvaldkonnad mis sõltuvad neist riikidest, on siin konkurentsieelisega.
Et rahapuhvrit kasvatada, siis peab riik õppima ennast muutma võimalikult efektiivseks. Seda oleks samuti pidanud see MASU poliitikutele ja parteidele õpetama, aga näete, ei õpitud.
Kõik need parandamise-protsessid võtavad kõvasti aega - mitu valimistsüklit. Mitte ükski peaminister ning valitsus ei taha selle aja jooksul muutuda ebapopulaarseks, aga nagu pildilt näha, siis peaminister muutub ebapopulaarseks ka ilma nende protsessidetagi. Lisaks, paljudel poliitikutel pole isegi visiooni, mismoodi riiki efektiivseks teha, paljudele (vasak-) poliitikutele on see maailmavaateliselt vastuvõetamatugi.
*) MASU ajavahemik on venitatud mõlemast otsast pikemaks, sest 2007 oli juba surutise ilmingud selgelt näha, mis sest, et majandus veel õitses ning 2011 oli veel aasta, kus oli veel selgelt kriis, mis sest, et kõik märgid juba näitasid paranemist.
Valitsus ei saa Eesti majanduses oluliselt midagi muud tehagi, kui seda rahapuhvrit kasvatada. Eesti majandus sõltub liiga suurelt meid ümbritsevate riikide majanduslikust olukorrast ja sellisest olukorrast eraldi välja rabeleda pole isegi võimalik. Me ujume Skandinaavia sõiduvees ja muud ei jää meil üle. Venemaa puhul oleneb kõik ka poliitilisest olukorrast. Ja välja ei rabeleta, sest see on mugav - niikaua kui Skandinaavial läheb hästi, läheb ka meil hästi ja muretsema ei pea ja majandusvaldkonnad mis sõltuvad neist riikidest, on siin konkurentsieelisega.
Et rahapuhvrit kasvatada, siis peab riik õppima ennast muutma võimalikult efektiivseks. Seda oleks samuti pidanud see MASU poliitikutele ja parteidele õpetama, aga näete, ei õpitud.
Kõik need parandamise-protsessid võtavad kõvasti aega - mitu valimistsüklit. Mitte ükski peaminister ning valitsus ei taha selle aja jooksul muutuda ebapopulaarseks, aga nagu pildilt näha, siis peaminister muutub ebapopulaarseks ka ilma nende protsessidetagi. Lisaks, paljudel poliitikutel pole isegi visiooni, mismoodi riiki efektiivseks teha, paljudele (vasak-) poliitikutele on see maailmavaateliselt vastuvõetamatugi.
*) MASU ajavahemik on venitatud mõlemast otsast pikemaks, sest 2007 oli juba surutise ilmingud selgelt näha, mis sest, et majandus veel õitses ning 2011 oli veel aasta, kus oli veel selgelt kriis, mis sest, et kõik märgid juba näitasid paranemist.
"ttrust"
Valitsus oleks pidanud enne koroonakriisi korjama piisava rahapuhvri.
See ei tööta. Ainult endale augu kaevamine.
Alati on keegi, kes saab "ebaõiglaselt vähe raha". On need siis pensionärid, õpetajad. päästjad, arstid või keegi teine. Järgmised valimised võidab opositsioon, kes lubab need säästud laiali jagada.
"ttrust"
Valitsus oleks pidanud enne koroonakriisi korjama piisava rahapuhvri.
Kuradi idikad, onju. Teadsid küll, et koroonakriis tuleb, aga rahapuhvrit ei korjanud.
"marker""ttrust"
Valitsus oleks pidanud enne koroonakriisi korjama piisava rahapuhvri.
See ei tööta. Ainult endale augu kaevamine.
Alati on keegi, kes saab "ebaõiglaselt vähe raha". On need siis pensionärid, õpetajad. päästjad, arstid või keegi teine. Järgmised valimised võidab opositsioon, kes lubab need säästud laiali jagada.
Kahjuks see ei tööta, tõepoolest. Lõpuks ongi Eesti olukorras kus viiendik iga-aastasest riigieelarvest tuleb maksta laenuintressideks. Mitte laenude tagasimaksmiseks vaid laenuintressideks.
Meil võib tulla võimule milline valitsus tahes, majandus hakkab Eestis tõusma alles siis, kui Skandinaavia oma majandusprobleemid lahendatud saab ja seal samuti majandus tõusuteel juba on.
See on demokraatia põhipuudus - võimule valitakse see, kes rahvale rohkem lubab (vähendada makse, tõsta toetusi). Ja nõnda see võlakoorem paisub aastast aastasse - mida pikem demokraatia, seda rohkem riik on laenu võtnud.
Aitaks vbl. see, kui põhiseadusse sisse kirjutada, et riik ei tohi raha laenata, aga see oleks ju mõttetu valikuvõimaluste piiramine ning vaevalt, et ükski rahvas sellise põhiseaduse poolt hääletaks. Vanas juudi riigis olla olnud jubileum ehk 7x7 aasta järel kõik võlad tühistati. Kas seda saaks rakendada moodsas demokraatias? Ei kujuta küll ette. Ja siis on muidugi see devalveerimise väljapääs, mis tuleb rahvale ootamatult ja valusalt ning alles siis, kui kõik on niikuinii väga halvasti.
Võiks ju proovida kehtestada reegli, kus valimisperioodi esimeses pooles on riigil lubatud võtta laenu (oma lubaduste täitmiseks ning riigi investeeringuteks), kuid teises pooles peab riik selle tagasi maksma (et järgmine valimisperiood saaks alata valge lehena), aga ka see ei toimiks, sest alati leiaks põhjuse (mingi katastroof, majanduslangus vms.), et seda laenu mitte tagasi maksta. Samas, see oleks ju selles mõttes huvitav lahendus, et kui riigijuhid laenu õigeks ajaks tagasi ei suuda maksta, siis on nad veenvalt tõestanud, et on riigi juhtimises läbi kukkunud ja jutul lõpp.
Aitaks vbl. see, kui põhiseadusse sisse kirjutada, et riik ei tohi raha laenata, aga see oleks ju mõttetu valikuvõimaluste piiramine ning vaevalt, et ükski rahvas sellise põhiseaduse poolt hääletaks. Vanas juudi riigis olla olnud jubileum ehk 7x7 aasta järel kõik võlad tühistati. Kas seda saaks rakendada moodsas demokraatias? Ei kujuta küll ette. Ja siis on muidugi see devalveerimise väljapääs, mis tuleb rahvale ootamatult ja valusalt ning alles siis, kui kõik on niikuinii väga halvasti.
Võiks ju proovida kehtestada reegli, kus valimisperioodi esimeses pooles on riigil lubatud võtta laenu (oma lubaduste täitmiseks ning riigi investeeringuteks), kuid teises pooles peab riik selle tagasi maksma (et järgmine valimisperiood saaks alata valge lehena), aga ka see ei toimiks, sest alati leiaks põhjuse (mingi katastroof, majanduslangus vms.), et seda laenu mitte tagasi maksta. Samas, see oleks ju selles mõttes huvitav lahendus, et kui riigijuhid laenu õigeks ajaks tagasi ei suuda maksta, siis on nad veenvalt tõestanud, et on riigi juhtimises läbi kukkunud ja jutul lõpp.
"ttrust"
Kahjuks see ei tööta, tõepoolest. Lõpuks ongi Eesti olukorras kus viiendik iga-aastasest riigieelarvest tuleb maksta laenuintressideks. Mitte laenude tagasimaksmiseks vaid laenuintressideks.
See ei tööta. Tuleb saavutada olukord, kus see number pole mitte 1/5 vaid 6/5. Siis kulutatakse välja default, laenud kirjutatakse gaasiliste põlemisjääkide ja tahkete mikro-osakeste eemaldamiseks mõeldud õõnesobjekti ja sõidame jälle.