ttrust, aga sa mõtle. Kui poleks lolle tarbijaid, kes keelduvad ostmast imelisi innovaatilisi tooteid, mis on sündinud pigem marketingi- kui arendusosakonnas. Kui poleks lolle valijaid, kes tõrguvad Paremate Inimeste parteid valimast. Kui neid tüütuid takistusi ei oleks, siis elaks piliitikute-ärimeeste zaibatsu nagu miškad
Kui ilmus artikkel, kuidas RMK kuuseistikud tuleb ära hävitada, sest neid pole (vaja) raiemahtude vähenemise tõttu kuhugi istutada, ilmus tuhandeid inimesi neid endale tahtma. Ka neid kahe ladvaga praagiks tunnistatud istikuid. See jooks kuuseistikute järele nägi välja nagu hüljatud kutsikate varjupaigast päästmise aktsioon.
Nüüd sama tooniga artikkel, kuidas kogemata on 100 000 € eest toodetud 40 000 moosipurki, mis kõik läheb äraviskamisele kui tarbija neid ei taha ja loodetakse samasugust päästmisaktsiooni.
Isegi kui see on turundusartikkel - mida see tõenäoliselt on - siis idee mahamüümata Hispaania maasikatest “suhkruvaba” moosi eestlastele turu kalleima hinnaga pähe määrida on tõsiselt halb idee, mida ei päästa mingid aktsioonid sotsmeedias. Sellise “suhkruvaba” “käsitöömoosi” eest preemiumi maksta jaksav ja sooviv inimene tahaks siis juba, et moos oleks ökomöko ja pritsimata viljadest ja haldjatütre enda pisaratega kastetud põldudelt und so weiter. Mitte seitset eri mürki sisaldavatest välismaa maasikate ülejääkidest…
Need 40000 moosipurki on täiesti bohui. Oluline on pildile saada, milleks lausa löödi trumpkaart - ATH - lauale.Kas need moosipurgid ka reaalselt eksisteerivad sellises mahus?
Äriidee oli ju äge, 100 000 euro eest toodeti 40 000 moosipurki, kuluga 2,5 eurot purk ja ideega müüa neid No Bananase olemasolevas turundusvõrgus (jaekauplustes ei müüda). Hinnaks sai 8 eurot purk aga oh imet, tarbija ei taha 8 eurost moosipurki (seda enam müüalt, kes on tuntud importpuuviljade müügi poolest ja kelle puhul ilmselt see maasikamoos ei ole kuidagi parem kui mistahes purk poeletil). Nüüd üritatakse moosilaar meedia kaudu suurte kahjudega ehk 4 eurot purk maha ärida.
Ja MM kurdab, et eestis ei investeerita:
Kilo kuus on ju täitsa viisakas väike-investori paigutus. Kilo kuus, 12 kilo aastas. Üldse mitte paha tulemus “keskmise keskklassi pere” kohta.
Ja asub looduskaunis kohas.
Autokuulutustes 6K investeerimise tõlge:
Mootor, käigukast vms kallis detail lendas laiali, võtsin kiirlaenu selle remondiks ja nüüd sain aru, mis pasaga hakkama sain.
Ega Prestiižssed Saksa Automargid ei olegi vaestele. Loed ikka neid Mercedese, Audi, BMW müügikuulutusi ja saad teada, et alla 10 aasta vanusel autol on vahetatud nukkvõll, pihustid, EGR, mootirkett/rihm, mõnikord ka plokikaas, klapid, tõukurid ja mis kuradi pulgad seal veel kõik on (mõnede olemasolust kuulen ma esimest korda elus neid müügikuulutusi vaadates, pole automehhanik). Alla. 10. aasta. vanusel. Premium klassil.
Ilmselt tähendab PSAM kõike muud, aga mitte “reliabilityt”.
Mina, vaene inimene eeldan, et sõidan Jaapani v. Koerea autoga 10 aastat, lasen selle käigus vahetada kulumaterjalid nagu õli, kettad-klotsid, klaasipuhastajad, salongifiltrid… 10 aastat saab täis, siis vahetan. Mõni noor pere sõidad teise 10 aastat ja umbes kolmas omanik, 25ndal eluaastal hakkab mõtlema mootori või veermiku tõsisemate tööde peale. Aga mis mina ka ilmaelust tean.
Autodest sa tõesti et tea suurt midagi. Aga kõike maailma asju ei peagi teadma.
Auto vanus loeb mootori puhul suht vähe, läbisõit on olulisem. Selle aja jooksul 300-400 000 läbi sõita pole isegi liiga keeruline.
Alla 10a masinat hooldatakse enamasti veel esinduses. Esindus teeb suht näpuga järge ajades hooldusraamatu järgi, et iga 40 000 või 100 000 kilomeetri tagant mingi detail vahetada, seisukorrast hoolimata. Kui nende esinduse hooldusmeeste juttu sõna-sõnalt võtta, siis tundub ühel hetkel, et päris palju tuleb juba liisingust välja ostetud autosse “investeerida”.
Suure läbisõiduga muidugi löövad tõenõolisemalt välja mõnede mudelite tüüpvead, mis võivad osutuda üpris kalliks. Iseasi kas see kallis remont nüüd peaks olema eriline müügiargument. Ostja eeldab nagunii, et müüdav auto päris katki ei ole. See, kui palju remont maksis, teda kuidagi ei koti.
Aga mõned asjad Su nimekirjas tasub siiski ka korda teha. Mootoririhma vahetuse välp on enamikel markidel kusagil seal 150-200 000 km juures. Kui seda 10a jooksul pole tehtud, siis ostjana tasub see üsna varakult ka plaani võtta või vähemalt hoolikalt üle vaadata mis pilt sealt avaneb.
Isegi siis kui ma autoga peldikusse ja tagasi sõidan, suudan ma heal juhul aastas 10kkm ja 10 aastaga maksimum 100kkm kellale meelitada. Alati mõtlen, kust need üüüüüratud numbrid suudetakse saada. Aga sellega võiks juba rehvid…kuld teemasse kolida.
Mul on juba 30a kuhugi 20k kanti tulnud. Vahel veidi vähem, vahel rohkem. Lihtsalt sõitmise rõõmu pärast pole kunagi sõitnud, ikka on asjal mingi eesmärk olnud.
Samas, kunagi juhtus üks vend ette, kes kurtis, et veidi üle aastase auto garantiilimiit (100k) sai just läbi. Tal oli igapäevane ring kodu-kontor-objekt-kodu, igaüks teisest umbes 100 km eemal.
Et lisaks oma projektijuhi ametile veel ka täiskohaga autojuht.
Zigullil 2103, 2106 on odomeetri näidik 5 kohaline. Kui näidiku ületäitumine (Integer overflow) tuleb ja 99999 muutub 00000 -ks siis on ikka uhke tunne küll.
1920ndatel andsid kõige edumeelsemad autotootjad, näiteks Ford oma V8 mudelitele 4000 miili (umbes 10kkm) garantiid ka. Ja seda loeti heaks, kvaliteetseks ja vastupidavaks. Ilmselt nad küll natuke koonerdasid, sest seda V8 “flat headi” vurab tänagi veel päris ohtralt ringi.
Eks sellel ajal olid teed kõvasti kehvemad, aga samal ajal ka kiirused väiksemad ja läbitavad vahemaad selle võrra lühemad. Keegi ei sõitnud lihtsalt 200 km iga päev tööle-koju.
4000 miili on kuus-pool-tuhat kilomeetrit, mitte 10.
Tol ajal elas auto üldse teistmoodi. Õlivahetus 500 km - laupäeval paned kohvivee keema, keerad õlikorgi maha, kui kohvi joodud, paned uue õli sisse. Lõunaks teed perele väljasõidu ja järgmine nädal otsast peale.
Gaz M20 “Pobeda”, sõiduk mida ma olen ise pidanud, evis sildades mitmesuguseid määrdepunkte e. tavotinipleid, kuhu hooldusjuhendi järgi tuli iga 5000 km järel tavotipritsiga määret suruda. Olid veel igasugu põnevad asjad. Klapipesade soveldamine ja remondikmplektid kolvirõngastega ja … vähemalt M20 “hooldusraamat” oli mitu paksu “tellist” kus oli kõigi sõlmede kõik detailid viimseni välja toodud ja lisaks “remondijuhend” kuidas ja mis järjekorras mida lahti võtta ja kokku panna. Plokikaane poltide pingutusjärjekord ja muud vahvad märksõnad.
Tänapäeva noor ilmselt ei suudaks “tooreklapiga” autot ärandadagi
Tänapäeva noor paneb pigem tee ääres vedeleva tõuksi ”süüteluku juhtmetest käima”.
”viisteist pudelit kolm-kuuskümmend-kahte nelja mehe peale” (ok, see käis silindrite kohta).