Ma arvan, et kehaline tuleks kooliprogrammist üldse välja jätta. Täielik mõttetus.
Tuleks asendada ühe füüsilist tegevust pakkuva huvihariduse ringis osalemisega või kontrollitult kuskil trennis käimisega.
Kehaline kasvatus ei tee absoluutselt kedagi tervemaks. Pigem tekitab paljudes vihkamise igasuguse füüsilise tegevuse suhtes.
Kõrgeimad on Singapur, Hiina ning Jaapan.
Hiina kui totalitaarse režiimi ma võtaks ise võrdlusest välja; Singapuris on väga suur rõhk projektõppel ning individuaalsel õppel (ette nähtud on individuaalse õppetöö päevad). Jaapanis sama lugu, suur rõhk projektõppel. Võlusõnaks on “interdistsiplinaarsus”, võime õpitut koostoimes rakendada praktilistes stsenaariumides.
Su teleskoobinäide ei pea olema sugugi nii kallis — kosmosetehnoloogia magistris pidime tegema ühe ESA nõuetele vastava projekti (st reaalse proposali kosmosemissiooniks), mina tahtsin teha Läänemere mikroplasti mõõtmisi lidariga. Selle raames pidi muuhulgas selgeks õppima orbitaalarvutused, aga ka nt spetsifiilised seadusandlused, hoovuste mudelid jms. Lisakulu ülikoolile: 0 eurot.
jah. ma olen ka endamisi neid mõtteid heietanud, et kas see 2 tundi koolis muudab midagi või et kui need ära jätta siis ju saaks kõike muud teha.
teisalt täna näen neid lapsi, kes ei tee mitte midagi. kas nad siis läheks, kui see oleks kohustuslik huviring? ja kas need kutselised treenerid tahaks seda kaadrit sinna, kes jonnib, venib ja viimaks ilmselt leiab põhjuseid puudumiseks?
ja siis on need, kes käivad trennis isegi väga usinalt aga nad on väga ühekülgsed. nt mingi jalkakutt. jah seda jalkat ta oskab aga kohe, kui läheb võrgu, kossu või mingise muu tegevuse tegemiseks on tal sõrad laiali.
ses suhtes. see kehalise õppekava, kui seda õpetaja viitsis järgida ja õpilastega teha, siis üheltpoolt andis ta sellise täitsa hea füüsilise koormuse ja elementaarsete oskuste pagasi ning tunnetuse enda kehast. oma kooliajal sai keka raames tehtud läbi kõik kergejõustiku alad, ujumine, suusatamine, uisutamine, pallimängud, jõusaal, võimeline kangil ja rööbaspuul. ja sügisel cooper ja kevadel cooper, et näha kas miskit on muutunud. keka õps dokumenteeris ja andis ülevaate.
sellel kooli kekal on nagu mõte aga kõik sõltub, mis meelestatusega õpilane sinna läheb.
vahest mõtlen, et seda vb peaks isegi rohkem olema. ehk iga päeva lõpp aga siis vaatad noorte peenmotoorikat ja mõtled, et ka kunsti või tööõpetust võiks olla seal veel rohkem.
Õpetamisega seoses. Mõtlesin isegi hiljuti, et prooviks seda maailma ning äkki oleks omas valdkonnas praktikuna ka midagi lastele pakkuda. Leidsin sobiva koha, käisin ka (töö)vestlemas, mitu korda. Üldiselt oli positiivne mulje ning sellega ma olin arvestanud, et see on õhinapõhine - ning palk tuleb mujalt teenida.
Küll aga oli mu jaoks peamiseks põhjuseks, miks mitte õpetajatööd proovida tasustamisloogika. Nimelt üteldigi sirge näoga välja, et makstakse nö. tahvli ees tehtud töö ees. Ettevalmistamine, kodutööde kontrollimine ja jooksev suhtlus - need tuleb omast ajast teha. Ning selles kohas ma ütlesin, et tänan ei, kergitasin kaabut ja lahkusin. Kui ma oma ettevõttes sellist suhtumist ei tolereeri, siis miks peaksin ise võtma vastu töö, kus niimoodi tööjõuga käitutakse?
See ei ole päris korrektne väide. Õpetaja nädalatöö on 35 tundi (erinevalt siis muidu kehtivast 40 tunnist), millest kontakttundide osa on väiksem (näiteks 22 tundi).
Nüüd tulekski analüüsida, miks tööülesanded selle aja sisse ei mahu ning kus probleemi juur on.
Iga ainetunni jaoks tund aega ettevalmistust (nagu on viidatud streigis) selgelt ei ole mõistlik lähenemine.
Kas panete tähele, et need “omad lahendused” on muutunud olukorra kõrgharidusmaastikul mõnevõrra absurdseks. Suisa kafkalikuks. Diplomist on saanud “kaup”.
Jah, see oleks päris “huvitav” mõte. Maksame IT mehele AINULT selle aja eest, mil ta konsooli taga reaalselt mingit koodi või konffi “pritsib”. Aeg mõtlemiseks, ette valmistamiseks, eelduste kontrolliks, suhtlemiseks teiste tiimidega, koordineerimiseks, integreerimiseks ja lihsalt “asjaga kursis olemikseks” (et mis ettevõttes nii üldisemalt toimub), nõupidamisetel ja workshoppidel osalemine… see oleks “omast ajast”. MILLINE KOKKUHOID!!! BRAVO!
Eks see on mitmesaja aasta jooksul paika loksunud süsteem: pingutus (45 min) ja puhkus (10min), pingutus ja puhkus, pingutus ja puhkus, jne. 10-minutilise puhkuse ajal pingist püsti tõusmine, klassiruumist väljumine ja väike liikumine on kehale hea ja kasulik.
Võibolla peaksidki õpetajad võtma teise hoiaku, et 35h tunni sees tagatakse kontakttunnid ja et need on õppekava täitmist arvesse võttes ilusti ettevalmistatud. Kui 7h tööpäev täis tiksub, siis pastakas/kriit kukub käest ja kõik muu - ainult lisatasu eest, nii nagu tegelikult seadus ju ette näebki.
jne.
Nii justkui juba on, aga samas ei ole ka, sest väidevalt kulub aega ikkagi üle normide ja koolijuhtidel pole raha seda kõike tasustada ja õpetajad teevad hulga tööd tasuta.
Ju siis on meil suur hulk kooliõpetajaid kahjuks/õnneks idealistid - ega ju selle kesise palga pärast väga paljud seda tööd ei ihalda, isegi 56 päeva puhkust pole erilise kaaluga argument. Ja siis lasevadki koolidirektoritel, lastevanematel ja haridusametnikel pähe istuda ja mõtlevad liiga palju laste peale, pingutavad ninast vere välja, et olümpiaadidel ja PISA testidel head tulemused tulevad ja neist lugupeetud kodanikud ikkagi kasvavad. See on ikkagi õhinapõhine idealism - kui mõtled noore tudengina, et tahad tulevikus noortega tegeleda või pöörad oma karjääri hiljem õpetajaameti peale, kuna muidu kohalik kool füüsikat anda ei saa, või venitad 70 aastasena koolijuhi palvel veel mõned aastad, enne kui pensionile jääd. Eesti on ju väike, iga laps on meil arvel.
Ega see kaua ei kesta, ja eks tulebki meil riiklikku koolivõrku koomale tõmmata ja ülejäävat raha paremini/rohkem inimestesse suunata, kui meil on õpetaja keskmine vanus on 49 (reaalainete õpetajatel veel suurem) ja sündivus kukub kolinal - parem siis tegutseda ennetavalt, enne kui asi iseeenesest juhtub ja tänased otsustajad homme pealtvaatajateks muutuvad.
Mulle tundub, et meie hariduminister elab mingis kummalises paralleeluniversumis ning on triivinud väga kaugele reaalselst elust:
Kristina Kallas: riigil ei ole eelarves õpetajate palgatõusuks ühtegi senti lisaraha
Mis mõttes ei ole Eesti riigil raha? Reaalne elu näitab, et meil on raha jalaga segada. Eesti riigil on raha nii palju, et seda võib kümente miljonite kaupa maksta suvalistele soovijatele, suvalisel ajal ilma mingi arvestuse ja kontrollita.
Kohe meenub siin viimasest ajast üks 70-miljoni lugu, kus kaitseministeeriumi eestvedamisel maksti maksumaksja raha lihtsalt mingisse “mutiautuku”. Samuti makstakse riigieelarvest igal aastal sadu miljoneid mingitele suvalistele MTÜ-dele, et toetada endiste ametnike-nende tuttavate-aktivistide elustiili. See on sadu miljoneid.
Ja nüüd äkki väidab meie haridusminister täiesti lambist, et raha ei ole. See on haridusministri poolt puhas laiskus, tuleks ainult veidike riigieelarves ringi vaadata ja see õpetajate soovitud raha üles leida, mitte halada, et raha pole. 
ilmselt olen selteemal eestis ainuke küünik, aga ma tõesti ei saa aru õpetajate pidevast halast palkade teemal. vererõhk tõuseb iga kuradi kord, kui selle voltri kergelt ilane ja viril nägu, koos itkuga, et kohe surevad kõik eesti õpetajad nälga, palgatingimused ei ole proportsioonis tööga inimväärsed jne, jälle ekraanile ilmub.
paneme asjad konteksti. keskmist või üle selle palka saavad eestis jämedalt kolmandik töölkäijatest. mõni rohkem, mõni vähem kvalifitseeritud, aga turg paneb tasud paika. ükshommik ütles nõmme gümnaasiumi direktor terevisioonis, et normtundidega õpetaja palk on 2100-2600 (alustav-meisterõpetaja) eurot ja klassijuhataja funktsiooni eest tuleb 200 juurde. ehk siis ~1900-2300 neto, eesti keskmine 2400 eurot bruto. see ei ole tänapäeva eestis ju teabmis väike töötasu. ja rae vallas, ida-virumaal ja suurema defitsiidiga kohtades on palk kõrgem … okei, teatud ainete õpetajatest on puudus, aga ülikoolide andmetel muutub õpetajate haridussuund noorte seas pigem populaarsemaks, ja … võrreldes mõnegi muu erialaga on lävend normaalse palgaga tööturule sisenemiseks märksa lihtsam ja konkurentsivabam. olgu nende kontrolltööde kodus kontrollimisega, kuidas on, aga kui sa oled aineõpetaja, eriti juba pikki aastaid, on sul tõenäoliselt üsna korralikult sissetöötatud programmid ja iga kontakttunni ettevalmistamine ei tohiks tohutult ajamahukas olla. ja aastas nelja koolivaheaja arvelt 2-3 kuulisest tasustatud puhkusest tavalise tööiinimese 28 päeva asemel ei räägi palkade kontekstis keegi. kui õpetaja elukutse on sulle liiga stressirohke ja leiad, et sind ekspluateeritakse ebainimliku koormusega, ei tasustata vääriliselt või mis iganes, siis mine näiteks lhv panka lõhmuse jutule, proovi kätt mõnes erafirmas projektijuhina, pingelise graafikuga progejana, kõrgharitud flöödimängijana, messidel müügimehena, tootmisettevõttes mingiltasandil juhina või mujal.
eesti hariduses on märksa suuremaid probleeme kui ainult õpetajate palk. ja see kõlab kurjalt, aga päris paljude ainete õpetajate, kes on siin viimastel päevadel revolutsiooniga kaasa läinud, juurdetootmise peaks pea täielikult ära lõpetama.
See 70 mljonit ei olnud Eesti raha
Ma ei oma siin väga tugevat seisukohta, aga kohati tundub, et see tuleb liiga kalli hinnaga. Alles hijuti jooksis läbi, et eesti laps peab koduste töödega tegelema 3 korda kauem, kui tema eakaaslane Soomes. Omast käestki näen, et just eksamiperioodide eel kargab õpsidele in corpore pähe, et tuleks jõhkralt kodust õppimist anda. Kui siis veel trenn või mingi huviring ka peab päeva sisse mahtuma, läheb see õppimine kohati hilisõhtuni välja ja see ei tundu normaalne. Paratamatult jääb sellise Eesti/Soome kodutöökoormuse kolmekordse erinevuse tõttu millegi muu jaoks vähem aega ja tegelikult pole päris selge, kas see “muu” äkki väärtuslikum pole kui hea PISA tulemus.
Kohati “kumab” nendest kooliaruteludest läbi umbes mingi selline arusaam, et kooliaeg on ettevalmistus mingiks “päris eluks” ja kõik aur peaks täie vungiga minema sinna, et seal “päris elus” hirmsat moodi läbi lüüa ning enne seda elatud elu nagu ei olekski “päris”. Aga tegelikult on see ju nukker, kui inimene meenutab oma 7-18 eluaastaid ja ei meenugi suurt midagi peale selle, et jubedat moodi sai koolitükke tuubitud.
Väga nõus!
Ja Voltriga seoses sama emotsioon. Tean teemaväliselt tema tegevustest mõndagi mis teda ei kaunista… üheski aspektis.
Enamus asju mida koolis õpitud on päriselus kasutatav vaid ristsõnade lahendamisel. Võib olla see ongi päriselu, ma ei tea.
Miskipärast need PISA testid vähemalt Eesti puhul ei konverteeru majanduseduks. Ja see on lõpuks kõige tähtsam, et riik ja rahvas oleks jõukas
Need testid näitavad et tulevikus saavad õpilastest kas tublid (pikki ja detailseid protseduure kirjutavad) ametnikud või palgatöölised. Ettevõtluses vajalikke omadusi (iseseisvus, riskijulgus, ettevõtlikkus, vajalikud sotsiaalsed omadused) koolist ei saa.
Häda on selles, et see on nn. puutumatu raha. Kui haridus (või mõni muu) minister selle kallale peaks julgema minna, siis pole ta varsti enam haridusminister ja võib-olla pole enam erakonna liigegi. Meil ei juleta sellisest asjast isegi mitte rääkida. Isegi mitte pimedas ja teki all. Seal üleval on täpselt null isikut, kes on valmis poliitilist enesetappu sooritama, öledes kõva häälega välja, et äkki tõmbaks LGBTIQ isikute kommiraha koomale. Võimalik, et lisaks poliitilisele enesetapule järgneb ka sotsiaalne tapmine-ja-tagaajamine “kanakarja kambaka” näol. Ütled välja, mis mõtled ja homme avastad, et sinu tööpakkumiste põld on ahenenud maksima kassa ja liidli kassa vahele.
Ei, neid ei saa ei koolist, ega kodust ega… neid saab “geenidega mängitavast lotost”. Introverdist ei tee ikka mitte kuidagi ekstroverti, kui ehk just teatud (illegaalsete) kemikaalide abiga.
Siin on oluline erinevus. Jah, “ruumi valitsemine” on teoorias õpitav… “kõik kuulavad N-i” “autoriteetsus” ja “mõjukus”. Need on õpitavad inimesele, kellel on selleks loomupärased eeldused olemas. Inimesele, kelle “sisemine mina” karjub ahastuses “ei, ei, ei!! tahan siit ära”. sellist asja peale sundida. See võib, halvemal juhul, skisofreenia või psühhoosiga lõppeda.
Aga võib olla tahaks muurek meile selgitada, kuidas 2000 netoga elada ilma poolnäljas olemata ja sisuliselt vaesusriski piiril. Ja seda me pakume Õpetajale, kes peaks meie tuleviku eest hoolt kandma? Tänase hinnataseme ja majandusolukorra juures?