Alustasin uut teemat, et me ei peaks huvitavaid hariduseteemalisi mõtteid, mida kaasfoorumlased jagavad, mööda foorumit nagu rosinaid saia sees taga ajama
Kui võimalik, siis palun kõigil üritada hetkel muudes haridusteemalistes lõimedes siia vastata.
Mu isiklik arvamus on, et vähemalt kuni keskhariduse lõpuni pole Eesti haridussüsteemil hetkel eriti midagi viga - võrreldes teiste riikidega on see üle prahi, mida näitavad ka PISA tulemused. Kindlasti saaks aga veelgi paremini, eriti peale kohustusliku kooli lõpetamist, ning ka lasteaianduses.
Mujal juba mainitud matemaatika diferentseerimine põhikoolis on tegelikult probleem (või selle sümptom). Samuti on asi väga halb kehalise kasvatusega, kuigi see ei lähe ainult hariduse valdkonna alla.
Eks ma lisan siis ka siia oma murekoha, mida on juba mainitud. Reaalainete ja inseneeria longutes ja praktikumides ruulivad vene emakeelega eesti kodanikud. Kuigi aines on määratud, et õppetöö toimib nt. inglise v. eesti keeles, siis praktikumid – juhendaja ja õpilase omavaheline suhtlus või suisa grupitöö läheb tihtipeale sujuvalt üle vene keelele. Jah, ma oskan vene keelt küll, nii “köögitasemel” aga kindlasti mitte sellisel tasemel, et aru saada või sõna sekka lisada teemal : “kuidas konffida arenduskeskond TMS XYZ mikrokontrolleri jaoks Linux Mint all”
Ja see on ainult pool häda, et vene keelt vabalt mittevaldavad jäävad seminari / grupitöö vormis diskussioonist kõrvale.
Teine, ja palju tõsisem oht – see seltskond õpib, kirjutab lõputöö, saab diplomi, õpib edasi, saab meistri või doktorikraadi ja tema ümber koondub oma KOOLKOND noori andekaid insenere, robootikuid, teadlasi… ja MIS KEELES, teie arvates, see koolkond suhtleb?!?
Ei, siin ei ole kindlasti süüdi põhi- või keskharidusest vene keele välja rookimine. Ei, kogu see seltskond valdab vabalt eesti keelt tasemel, mis võimaldab vabalt osaleda eestikeelses baka- ja magistritaseme õppe-teadustöös.
Siin oleme süüdi “meie”. Kus on “meie” eesti kodukeelega võsukesed? Miks ma ei kohtan neid harva matemaatika ja tehnoloogia õpiruumides???
Ma saan aru su murest, aga…*
Ma olen õppinud kahe täiesti erineva stiiliga mata õpsi klassis. Esimene käis tunni materjali läbi ja siis keskendus nõrgemate järele aitamisele. Nämmutas väga põhjalikult läbi. Andekam osa tegi 15 minutiga ülesanded läbi ja siis igavles järelejäänud tunni. Teine peale tunni materjali käsitlemist andis hulga täiendavaid lisaülesanded ja keskendus nende arutamise ja selgitamisele. Koju andis vabatahtlikke lisaülesandeid. Taibukam osa osales tunnis väga aktiivselt ja ragistas ajusid. Mahajääjatest osa ponnistas hiljem kodus, osa lõi käega.
Ma ei näe eriti varianti, kuidas suurklassides sellist vastuolu lahendada. Väikeses klassis on jah võimalik samaaegselt “kõike teha”, aga siis on ka palju rohkem õpetajaid vaja.
Artiklis tuuakse välja, et ilma teadliku toeta võivad andekad lapsed haridussüsteemis pigem varju jääda või kogeda, et nende võimeid ei märgata ega arendata. Küsimus pole ainult “eliidi” kasvatamises, vaid selles, et iga lapse potentsiaal leiaks rakendust.
Kuidas seda aga suurtes klassides lahendada? Tõesti, ega õpetaja üksinda igaühega tegeleda ei jõua.
Seda saab lahendada positiivse diferentseerimisega, nt eriülesanded, projektid jne. Teisisõnu anda võimalus uudishimul säilida ja tagada õppimise õpe.
Endal on meeles seik 11.klassi füüsikast. Eks ma olen alati olnud selline täiesti allumatu radikaal, teismelisena veel eriti talumatu, ja mul oli probleem sellega, et olime läbimas relatiivsusteooria kursust (õppeaastas oli 5 kursust) ja käsitlesime Einsteini. Ma siis kurtsin õpetajale, et ma ei saa seda läbida, sest minu tõekspidamiste vastu käib nii erirelatiivsusteooria kui ka konstant c. Õpetaja oleks võinud saata mind konstant c kiirusel pikalt, aga selle asemel ütles ta ok, tule siis pärast tunde füüsika kabinetti ja räägi mulle ära, millega sa ei nõustu, miks jne. Läksin, rääkisime. Joonistasin oma nägemuse universumist ja aegruumi paindest, rääkisime neutriinodest, näitasin talle Einsteini valemeid, vaidlesime natuke. Tulemus oli see, et sain kursuse eest “4” kirja — materjal läbitud, aga valemites ja arvutustes esines eksimusi. Siiani on see ma arvan üks minu elu formatiivsemaid kogemusi. Lisamatagi, et ma pole ei enne ega pärast sellise intensiivsusega relatiivsusteooriat õppinud kui enne toda kohtumist
Minul on meeles selline seik füüsikast, et läksin õpetajaga vaidlema teemal, kas kvargid eksisteerivad või mitte. Tema arvates neid polnud olemas ja neist polnud vaja rääkida, sest sel ajal kui tema koolis käis, neist veel ei räägitud.
See tundub küsimus mille pealkiri on “õppekava kalibreerimine”.
Meil on riiklik õppekava - oskused ja teadmised, mille õpilane peaks klassi või kooli lõpuks omandama.
Meil on osa õpilasi, kes saavad sellega edukalt hakkama.
Meil on õpilasi, kes ei saa sellega hakkama.
Meil on osa õpilasi, kelle jaoks on see käkitegu ja kellel on teises tunnis sama materjali võttes juba igav ja kodutöö 15 min vahetunni jooksul tehtud.
Esimese seltskonnaga pole vaja suurt midagi teha.
Teist gruppi tuleb järele aidata.
Kolmanda grupi potentsiaal tuleks maksimeerida.
Kuidas seda teha, on jälle haridustehnoloogia küsimus. Kas väiksemad klassid matemaatika õppeks vastavalt tasemele, matemaatika/füüsika huviringid (väljundiga olümpiaadidel osalemiseks) vms.
Pimedal nõugude ajal juhtus korra nii:
Matemaatikaõpetaja võttis programmi läbi kiirkorras, ilma nämmutamata, ilma viletsama 10% järel ootamata. Kuus-seitse nädalat enne kooliaasta lõppu tuli õpiku tagumine kaas vastu.
Siis ütles õpetaja:
– Nüüd tuleb meil võistlus. Igaüks lahendab nii palju ülesandeid kui ise jaksab. Lihtsamad annavad vähem punkte, raskemad rohkem. Punktide arv on ülesandele peale kirjutatud; mida lahendada, saab igaüks ise valida. Kui keegi jagu ei saa, võib tulla minu juurde, seletan ära - punkte siis muidugi ei saa, aga ehk läheb mõne järgmisega kergemini.
Ohsamumeie, mis siis lahti läks. Kõigis järgnevates matemaatikatundides oli kuulda ainult pliiatsi krabinat ja hammaste (või ajude?) kriginat. Välja arvatud juhul, kui paar kolmemeest oleks peaaegu karvupidi kokku läinud, sest ei suutnud kokku leppida, kumma lahenduskäik õige on.
Ühtlasi ka lastele õppetund eluks - võitjaks võib tulla ka siis, kui pea ei võta. Ainult et tööd tuleb sel juhul teha kohe mitu korda rohkem.
// ah jaa, märkimata jäi - õpilasi oli selles klassis 37. Nii et probleem pole mitte niivõrd klassi suuruses, vaid milleski muus.
Ma ütlen nüüd midagi poliitiliselt täiesti ebakorrektset, aga tegelikult kui inimene on matas nõrk aga tugev tennises siis tuleks talle organiseerida tennisetreener mitte mataõpetaja.
Teisisõnu: vanas, ühe tasemega matas, oli lihtsalt läbisaamise eelduseks tegelikult selline minimaalne keskmise inimese tase, heaks tulemuseks normaalne tase ja väga hea tulemus juba eeldus olümpiaadideks jne. Tänases lihtsa matemaatika reas (mis on väga suur kuritegu hariduse vastu imho) seda enam ei saavuta ja see loob esimesed käärid.
Muidu peakski tunnis olema nii, et need, kes on arusaamisest allpool, peavad saavutama läbimise taseme ning õpetaja roll peakski olema just tugevaid edasi arendada ning keskmistele aine edasi anda. Idee sellest, et nõrkade või eeldusteta inimeste sundimine neile sobimatule rajale on kuidagi tore või “kaasav” ei tundu mulle mõistlik. See tundub absoluutselt kõikidele osapooltele kahjulik, k.a see õpilane ise.
Aga lihtsalt vanas süsteemis olid kõik ainekavad sellised, mille LÄBIMINE tähendas, et saavutasid ikkagi täiesti arvestatava taseme. Tänase “lihtsa mata” vms see on läbimine seda taset ei anna. Ja see on kriminaalne, sest (keskkooli)matemaatika on sisuliselt lihtsalt algoritmilise mõtlemise õpetus ja aju treening. “Millal ma hakkan integraale kasutama” on sama hea küsimus kui maratonijooksjale “kuhu sa jooksed”.
Ja koolis samamoodi peaks juba varakult märkama õpilaste tugevusi ja suunama neid edasi arendama, versus see, et tegeleda mingi lõputu järelaitamisega. Ja absoluutselt igal inimesel on oma tugevused.
See on tore teooria, mis on suunatud lapsevanematele - vaata milles su laps on andekas ja aita seda annet arendada.
Ühiskonna tasandil aga on meil see probleem, et meil ei ole vaja sadu tennisiste ega kunstnikke ega (hobi)muusikuid, vaid neidsamu insenere ja IT-inimesi, kes aitaks SKP-d kasvatada.
Nendes “olen andekas tennises” valdkondades tuleb kiiresti lagi vastu. Sport on hea näide - isegi olümpiasportlased (sõltuvalt spordialast) räägivad sageli sellest, et eelarvet ei saa kokku, rääkimata sellest, et jõuda nendel aladel maailma tippu kus päriselt arvestatavat raha makstakse.
Kui su sporditeekond aga juba kusagil U-21 tasemel lõpeb, st. profiks ei saa, siis pole sa kumbki - ei oska piisavalt tennist mängida, aga matemaatikat ka mitte.
USA-s on sellest tehtud täitsa põhjalikke uurimusi, kui palju noori korvpallureid on pühendanud oma gümnaasiumi- ja ülikooliaastad palli mängimisele, mitte hariduse omandamisele. Kogu eesmärk on jõuda NBA-sse, kus on miljonilepingud. Aga kui ei mahu selle 0,x% eliidi sisse, kes draftis valitakse, siis edasi… ?
Sorry aga meil ei ole vaja inseneriks hakanud tennisiste või kunstnikke.
Olles IT-s pea 30 aastat sees olnud võtan endale õiguse öelda - keskmine tase on märkimisväärselt langenud. Seda eriti viimase 10-15 aasta jooksul. Mina süüdistan siin eelkõige kampaaniaid “mine IT-d tegema, seal teenib palju”. Sedasi ujuvadki peale inimesed, kelle jaoks see ei ole mitte kutsumus, vaid “siin teenib” ja tulemused on pehmelt öeldes keskpärased.
Ma võtaks endale isegi õiguse väita, et seoses AI arenguga on järjest vähem mõtet osata IT-d (vms tehnilisi alasid) keskpärasel (või madalamal) tasemel. AI võtab selle odavama otsa kiirelt üle. Jäävadki üle tipud, kellele makstakse küll palju (väga palju) aga kus konkurents võib olla tihedam kui tennises.
Sekundeerin 2korda2-le. Pigem on jah sedasi, et selle “massi” seest on päris tikutulega taga otsimine kui tahad “head ja säravat”. Miski 1990ndatel oli peaaegu nii, et kui inimene juba OLI IT inimene, siis võisid silmad kinni panna ja näpuga huupi sorgata ja esimene ettejuhtuv sobis. Sest mitte-sobivad peaaegu ei olnud sellel ajal sellel alal.
Näiteks “küberturve” on muutunud peaaegu, et ropuks sõnaks. Sest sinna ronib massiliselt neid “india aktsendiga ungineure” sest noh… PAPP ju. Õli on katlasse valanud hoolega ka meie kõrgkoolid, kus küberturbe eriala on valdavalt inglise keelne, valdavalt tasuline ja VALDAVALT täis mustanahalisi “tulevasi küberturbeeksperte nigeerijamaalt”.
Keskmise veebiarendaja (NB! raulir, teid ei peeta mitte mingil juhul silmas) arusaam sellest “kudias arvuti arvutab” või et kusagil on ka füüsline taristu ja selle võimetel näiteks CPU, RAM või võrgu läbilaske / latentsi suhtes on mingit PIIRID, on absoluutne NULL.
Neid on palju — on kuulsamad (nagu e=mc2) ja on vähem kuulsamad. Keskkoolifüüsikas õpid neist mingit valikut. Minu peamine probleem oli vist just valguse kiirus ja selle kesksus. Minu teine probleem oli universumi mudel (ja valguse kiiruse toimimine selles), ja ma olin 15-aastasena väga ja täna reservatsioonidega “võnkuva universumi” fänn ehk et lineaarse tühjus —> suur pauk asemel toimub paisumine ja kahanemine teatud sagedusega. Aga jah, peamiselt käis jutt relatiivsus- ja erirelatiivsusteooria valemitest.
Eestis üritatakse nüüd üles puhuda uut suurt “probleemi”, et osades spetsialiseerunud koolides on sisseastumiskatsed. Eriti idiootlik on loosimise idee.
Tuletaks meelde ka “probleemi” erikiiruseliste paralleelklasside osas.
Ehk siis Eestil läheb õpetamises liialt hästi ja nüüd on vaja töötavat süsteemi “parandada”. St ametnikel on vaja endale jälle tööd leiutada. E200 läheb sellega muidugi kaasa, sest vaja ka pildil püsida.
Kas Eesti kõrgharidusse jõuab niimoodi rohkem asjast huvitatud kohalikke kui andekamad peavad juba põhikoolis vaatama kuidas 5-ndat nädalat käsitletakse loosiga sissesaanud rumala õpilase õpetamiseks asja, millest ta esimese 5 minutiga aru sai? Samas siis tulevad kõrgharidusse inimesed normaalsetest riikidest, kus andekamate eraldi õpetamine on lubatud.
Kusjuures ka rumalamad õpilased ja nende vanemad on rahul kui nad on tasemele vastavas klassis - lapsed saavad asjad omal tasemel korralikult selgeks ning vanemad ei pea ka järeleaitamistundide pärast muretsema, sest neid pole vaja.
See loosi mõte on tõepoolest, andke andeks, debiilne. Siis võiks juba ka lõpueksami hindeid loosi alusel määrata. Ja kõrgkooli sissesaamist. Ja selle diplomeid. Ja tulevasi töökohti ja töötasu. Kuni hauaplatsi asukohani välja. Kui juba siis juba.
