Olen nõus, et just lähimad 5 aastat on tõenäoliselt intressitõus märgatav, iseasi kas Euribor jõuab 6-7% tasemele sel perioodil. Vastasel korral ei ole 5% ringis fikseeritud intress kuidagi tasuv. 3-4% vahele fikseering on hetkel enamikule tagantjärgi tarkus, sellise diili teinud kodanikud tõenäoliselt on võidus. Samas need, kes seni makstud lisapreemia on investeerinud muul moel, on võidus veel rohkem.
Stefan, demograafia Euroopas avaldab ka teistpidi mõju, näiteks rõhub nii majanduskasvu kui kinnisvaraturgu, kas siit ei paista tasakaalustavat jõudu? Nt Soome ja Rootsi majandus on kenasti kasvanud ja kinnisvaragi tõusus, siin võib korrektiive tekkida. Siiski ka kõige soodsamal hetkel intressi fikseerinud laenuvõtjad jõuavad Euribori kiirelt tõustes kasumilävele ehk paari aasta pärast, hetkel on ujuvad intressid jõudmas alles nende poolt seni makstud tasemeteni.
Kõik lähevadki tagasi inflatsiooni prognoosimisele, õigemini Euroopa riikide poolt mõõdetavate inflatsioonide prognoosimisele. Mõõdetavad inflatsiooninumbrid annavad omakorda EURIBOR6kuu tasemet päris otseselt.
Hetkel on madal inflatsioon, aga kõrged varade hinnad. Teiste sõnadega, korteri ostmine on (suhteliselt) kallis, ja korteri üürimine on (suhteliselt) odav. Küsimus on, kas on võimalik et korterid on "kallid", üürid aga "odavad" - või, teise näitega - et lüpsilehmad muutuvad üha kallimaks, samal ajal kui piima hind ei muutu.
Varade ja kaupade hinnasuhe on muutunud kõvasti varade kasuks, ent varad ja kaubad ei ela erinvates maailmades. Näiteks on ehitatud korter "vara", ent ehitusmatetrjalid ja palgad on kaubad/teenused. Et niisuguste varade ja kaupade/teenuste vahel on olemas hinnaside, on päris selge. Varahinnatõus toob kaasa kaupade/teenuste hinnatõusu, kuigi tihti ajanihkega.
Peale varade nagu "maa" ja "kaubamärgid" jms, on enam-vähem kõik varad võiamlik kopeerida, ehk toota kaupadega+teenustega. Samuti peale teenuste nagu telefonikõnede jms, on vähe teenuseid mis on tasuta kopeerida, ehk mille hind võib langeda nullini. Tootmine võtab aega, järelikult võivad kaubad/teenused lühiajaliselt lahkuda oma tasakaaluseisust võrreldes varadega. Viimastel aastatel on hiinlased/indialased tootnud kaubad/teenused, mitte aga varad, seetõttu on varad võinud tõusta võrreldes kaupadega/teenustega. Loogiline on oodata et suhe [varade hinnad / kaupade/teenuste hinnad] mis on kaua tõusnud, langeb tagasi teisele tasakaaluseisule, mis tähendabki sisuliselt intresside tõusu.
Aasia on pakkunud muule maailmale shocki, küsimus on vaid kas shock on juba möödas, või mitte. Mulle tundub selgeks et trend on muutunud tõusvate intresside kasuks, sel juhul on shock möödas, ja pole enam põhjust intressilangusele loota (eeldusel et ei teki uut Aasiat, uut veel efektiivsemat Interneti, või avastatakse tohutult palju nafta maailmas vms). Muidu intressid lähevad üles tagasi nende ajalooliste keskmistele mis võib tuletada siin ülaval Alo V graafikutest.
Aasia mõju võib minu arvamusel ka väljendada nii:
Aasia reaaltootmine - Aasia reaaltarbimine= Aasia deflatsioonisurve muule maailmale.
Antud number võiks olla tipust mööda, ma arvan.
Hetkel on madal inflatsioon, aga kõrged varade hinnad. Teiste sõnadega, korteri ostmine on (suhteliselt) kallis, ja korteri üürimine on (suhteliselt) odav. Küsimus on, kas on võimalik et korterid on "kallid", üürid aga "odavad" - või, teise näitega - et lüpsilehmad muutuvad üha kallimaks, samal ajal kui piima hind ei muutu.
Varade ja kaupade hinnasuhe on muutunud kõvasti varade kasuks, ent varad ja kaubad ei ela erinvates maailmades. Näiteks on ehitatud korter "vara", ent ehitusmatetrjalid ja palgad on kaubad/teenused. Et niisuguste varade ja kaupade/teenuste vahel on olemas hinnaside, on päris selge. Varahinnatõus toob kaasa kaupade/teenuste hinnatõusu, kuigi tihti ajanihkega.
Peale varade nagu "maa" ja "kaubamärgid" jms, on enam-vähem kõik varad võiamlik kopeerida, ehk toota kaupadega+teenustega. Samuti peale teenuste nagu telefonikõnede jms, on vähe teenuseid mis on tasuta kopeerida, ehk mille hind võib langeda nullini. Tootmine võtab aega, järelikult võivad kaubad/teenused lühiajaliselt lahkuda oma tasakaaluseisust võrreldes varadega. Viimastel aastatel on hiinlased/indialased tootnud kaubad/teenused, mitte aga varad, seetõttu on varad võinud tõusta võrreldes kaupadega/teenustega. Loogiline on oodata et suhe [varade hinnad / kaupade/teenuste hinnad] mis on kaua tõusnud, langeb tagasi teisele tasakaaluseisule, mis tähendabki sisuliselt intresside tõusu.
Aasia on pakkunud muule maailmale shocki, küsimus on vaid kas shock on juba möödas, või mitte. Mulle tundub selgeks et trend on muutunud tõusvate intresside kasuks, sel juhul on shock möödas, ja pole enam põhjust intressilangusele loota (eeldusel et ei teki uut Aasiat, uut veel efektiivsemat Interneti, või avastatakse tohutult palju nafta maailmas vms). Muidu intressid lähevad üles tagasi nende ajalooliste keskmistele mis võib tuletada siin ülaval Alo V graafikutest.
Aasia mõju võib minu arvamusel ka väljendada nii:
Aasia reaaltootmine - Aasia reaaltarbimine= Aasia deflatsioonisurve muule maailmale.
Antud number võiks olla tipust mööda, ma arvan.
Seemik, lõppintressimäära all pidasin ma silmas "lõppintressi" kui kogu intressikulu, mitte perioodi lõpu intressimäära.
Aga ma olen selles osas Stefaniga nõus, et Aasia on tohutult sellele kaasa aidanud, et USA-s ja Lääne-Euroopas on tarbijahinnad varade hindadest vähem tõusnud. Miljarditele inimestele Aasias on lõpuks antud võimalus Euroopa ja Ameerika inimese jaoks tööd teha ja kuigi seda tasustatakse suhteliselt tagasihoidlikult, on see siiski neile parem kui mitte midagi.
Stefan toob kogu aeg esile tarbijahinnaindeksi muutust Lääne-Euroopas. Mina ei usu, et ECB inflatsiooni niivõrd kitsalt vaatab. Kaudselt on ju kõik toorained ka tavalise tarbija tarbimiskorvis, aga tihti aeglustab korporatiivne sektor selle mõju liikumist tarbijale. Näiteks nafta hinna tõus ei jõua koheselt keemiatoodete lõpphindadesse või alumiiniumi hinnatõus ei suurenda purgis olevate karastusjookide hindu. Selle toorainete hinnatõusu võtavad teatud ettevõtted mingiks ajaks enda kanda ja otsivad sobivamat hetke, et tarbijale see mõju edasi viia. Kui metallid ja nafta on näiteks kallinenud 5 aastaga ca 2 korda (ehk siis keskmiselt 15% aastas), siis kui tarbijahinnad kasvavad sama ajaga pigem 10-15%, siis suure tõenäosusega mingi sektor või mingi ettevõte kannatanud. Seda sisulist efektiivsuse kasvu ma sellisel määral kindlasti ei usu. Ja kui rääkida tööjõukulude vähenemist per ühik, siis minu arvates ei tohiks ka see oluline komponent olla. Ega see orjapidamine Aasias nüüd viimase 5 aasta avastus ei ole.
Aga ma olen selles osas Stefaniga nõus, et Aasia on tohutult sellele kaasa aidanud, et USA-s ja Lääne-Euroopas on tarbijahinnad varade hindadest vähem tõusnud. Miljarditele inimestele Aasias on lõpuks antud võimalus Euroopa ja Ameerika inimese jaoks tööd teha ja kuigi seda tasustatakse suhteliselt tagasihoidlikult, on see siiski neile parem kui mitte midagi.
Stefan toob kogu aeg esile tarbijahinnaindeksi muutust Lääne-Euroopas. Mina ei usu, et ECB inflatsiooni niivõrd kitsalt vaatab. Kaudselt on ju kõik toorained ka tavalise tarbija tarbimiskorvis, aga tihti aeglustab korporatiivne sektor selle mõju liikumist tarbijale. Näiteks nafta hinna tõus ei jõua koheselt keemiatoodete lõpphindadesse või alumiiniumi hinnatõus ei suurenda purgis olevate karastusjookide hindu. Selle toorainete hinnatõusu võtavad teatud ettevõtted mingiks ajaks enda kanda ja otsivad sobivamat hetke, et tarbijale see mõju edasi viia. Kui metallid ja nafta on näiteks kallinenud 5 aastaga ca 2 korda (ehk siis keskmiselt 15% aastas), siis kui tarbijahinnad kasvavad sama ajaga pigem 10-15%, siis suure tõenäosusega mingi sektor või mingi ettevõte kannatanud. Seda sisulist efektiivsuse kasvu ma sellisel määral kindlasti ei usu. Ja kui rääkida tööjõukulude vähenemist per ühik, siis minu arvates ei tohiks ka see oluline komponent olla. Ega see orjapidamine Aasias nüüd viimase 5 aasta avastus ei ole.
...Muidu intressid lähevad üles tagasi nende ajalooliste keskmistele mis võib tuletada siin ülaval Alo V graafikutest.
See Alo V graafik nüüd küll mingit ajaloolist trendi ei näita.Et ajaloolist trendi näha tuleks vaadata pikemat,kullastandardi aegset,perioodi.USA valitsuse 10 aastase võlakirja tootluse trend aastast 1800,jättes välja Bretton Woods-i lõhkumise,asub selle järgi 2% juures(ülemised tipud),lineaarse regressiooni järgi isegi 0 juures.
Kui tootmine kolib välja Rootsist(nt. autotööstus,valged kaubad),Soomest(metsatööstus) või üldisemalt eurotsoonist siis mille baasilt neid kõrgemaid intressimäärasid makstakse või teisisõnu kus see uus,kapitaliseerimist vajav,produktiivsus siin asub?Internetist(IT-st) tulenev on ära kasutatud,kinnisvarast(tarbimine) ja odavast Ida-Euroopa tööjõust tulenev(tootmine) on lähiaastatel lõppemas.
Ma arvan,et 6 kuu EURIBOR on 12-18 kuu pärast samal või MADALAMAL tasemel tänasest ja laenuintresside fikseerimisel pole mingit mõtet.
Rääkides Aasia mõjudest võiks samal ajal oletada, et Hiina kiirele majanduskasvule ja sisetarbimise kiire kasvule järgneb säästude suurenemine ja odava raha invasioon mujale. Usun, et suundumuse alguseks on Hiina ettevõtete alanud investeeringutelaine väljapoole, peaks eriti märgatav olema energia- ja tehnoloogiasektorites. Võiks ka spekuleerida, et graafikul nähaolev tõusutrend on kahe järjestikuse maailmasõja tagajärg ja kaheksakümnendate alguseks ennast ammendanud. Pikemas perspektiivis mõtleks ketserlikult, et finantseerimine muutub järjest sarnasemaks tavalise laiatarbe teenuse/kaubaga - seejuures nagu mobiiltelefoni kõneminutil on tema omahind teoreetiliselt null.
Igal juhul kaasneb nii intresside fikseerimise kui fikseerimata jätmisega risk, et käivitub laenuvõtjale ebasoodne stsenaarium ja minu arvates oleks ennast intresside võimaliku tõusu vastu parem kindlustada muul moel kui lahkelt pakutavat fikseerimist kasutades.
Igal juhul kaasneb nii intresside fikseerimise kui fikseerimata jätmisega risk, et käivitub laenuvõtjale ebasoodne stsenaarium ja minu arvates oleks ennast intresside võimaliku tõusu vastu parem kindlustada muul moel kui lahkelt pakutavat fikseerimist kasutades.
popmart,
Sinu arutlus lähtub justkui sellest, et suured keskpangad peaksid oma tegevuses käituma nii, et maksimeerida majanduskasvu. Ma olen sellest majanduskasvu maksimeerimise eeldusest juba ammu loobunud (mitte ainult intressimäärade, aga ka näiteks naftatootjate käitumise ja nafta hinna prognoosimisel). Keskpankade ja naftatootjate eesmärk on minu arvates oma mõjuvõimu maksimaalne suurendamine, kusjuures tuleb hoiduda olukorrast, kus tekib masside meelepaha, mis võib viia rünneteni kehtiva korra vastu.
Miks peaks näiteks need huvigrupid soovima, et maailma 6,5 miljardit inimest võimalikult palju elu jooksul naftat põletatud saaksid või üldse senisest rohkem endast erinevaid ressursse kasutaksid või endast läbi laseksid. Intressimäärade tõstmine ju tegelikult suurendab netohoiustajate mõju maailmas (muide see "netohoiustaja" nimi võib tunduda naljakana, aga ma ei pea siin loomulikult silmas 100 krooni hoiustajat, vaid pigem maailma suurimaid netohoiustajaid). Millest need pangad siis omal ajal ikka tekkisid kui sellest, et kellelgi oli raha üle ja nõuete kaudu oli väga mugav ühe põlvkonna poolt akumuleeritud jõukust ajas edasi viia. Kokkuvõttes oli ka netohoiustaja järeltulijal juba sündides nõue netolaenuvõtja perekonna vastu, mille pealt see veel maksis intressi.
Minu arvates täna netohoiustajad (kes on siis maailma kõige jõukam seltskond) kasseerivad kogu maailma netolaenajatelt oma nõuete pealt natuke rohkem. Nii palju rohkem, kui võimalik.
Mis puutub maailma USA keskpanga ja ECB käitumist, siis minu arvates on loomulik, et iga organisatsioon seisab oma asutajate huvide eest. Seda, et kas on maksta või ei ole maksta... see on juba hoopis teine teema. Täna kaitstakse raha väärtust süsteemis (ehk siis hoiustajate säästusid). Inflatsioon on raha väärtuse devalveerumise kõige selgem näitaja. Mis puutub majanduskasvu maksimeerimisse, siis ma ei näe, kuidas näiteks 80. aastate ülikõrged intressimäärad mistahes valemiga majanduskasvu soodustasid. Aga nagu ma juba varem kommenteerisin, vaevalt see ka eesmärk oli.
Sinu arutlus lähtub justkui sellest, et suured keskpangad peaksid oma tegevuses käituma nii, et maksimeerida majanduskasvu. Ma olen sellest majanduskasvu maksimeerimise eeldusest juba ammu loobunud (mitte ainult intressimäärade, aga ka näiteks naftatootjate käitumise ja nafta hinna prognoosimisel). Keskpankade ja naftatootjate eesmärk on minu arvates oma mõjuvõimu maksimaalne suurendamine, kusjuures tuleb hoiduda olukorrast, kus tekib masside meelepaha, mis võib viia rünneteni kehtiva korra vastu.
Miks peaks näiteks need huvigrupid soovima, et maailma 6,5 miljardit inimest võimalikult palju elu jooksul naftat põletatud saaksid või üldse senisest rohkem endast erinevaid ressursse kasutaksid või endast läbi laseksid. Intressimäärade tõstmine ju tegelikult suurendab netohoiustajate mõju maailmas (muide see "netohoiustaja" nimi võib tunduda naljakana, aga ma ei pea siin loomulikult silmas 100 krooni hoiustajat, vaid pigem maailma suurimaid netohoiustajaid). Millest need pangad siis omal ajal ikka tekkisid kui sellest, et kellelgi oli raha üle ja nõuete kaudu oli väga mugav ühe põlvkonna poolt akumuleeritud jõukust ajas edasi viia. Kokkuvõttes oli ka netohoiustaja järeltulijal juba sündides nõue netolaenuvõtja perekonna vastu, mille pealt see veel maksis intressi.
Minu arvates täna netohoiustajad (kes on siis maailma kõige jõukam seltskond) kasseerivad kogu maailma netolaenajatelt oma nõuete pealt natuke rohkem. Nii palju rohkem, kui võimalik.
Mis puutub maailma USA keskpanga ja ECB käitumist, siis minu arvates on loomulik, et iga organisatsioon seisab oma asutajate huvide eest. Seda, et kas on maksta või ei ole maksta... see on juba hoopis teine teema. Täna kaitstakse raha väärtust süsteemis (ehk siis hoiustajate säästusid). Inflatsioon on raha väärtuse devalveerumise kõige selgem näitaja. Mis puutub majanduskasvu maksimeerimisse, siis ma ei näe, kuidas näiteks 80. aastate ülikõrged intressimäärad mistahes valemiga majanduskasvu soodustasid. Aga nagu ma juba varem kommenteerisin, vaevalt see ka eesmärk oli.
Minu arvates ei ole maailm endine. Tekkinud on globaalne finantseerimise turg ja jäme ots ei ole peagi enam "netohoiustajate" käes, vaid nagu ikka turul, määrab eelkõige nõudlus. Raha saab sealt, kus pakutakse odavamalt ja investeeritakse sinna, kus toodab enam. Seejärel tsüklid pöörduvad, kokkuvõttes muutub süsteem efektiivsemaks ja keskmine intress ning tootlus langevad, ent jõukus jaotub ühtlasemalt.
Näeksin trendi ka selles, et klassikaline pangandus ei kaitse kuidagi hoiustajat inflatsiooni vastu, ka pakutavad laenud võivad olla netoinflatsioonist märksa madalama intressiga (näiteid ei pea kaugelt otsima), rääkimata hoiuseintressidest. Pigem muutub raha kui selline üha virtuaalsemaks (ei ole raske ette kujutada sularaha täielikku kadumist ja laenupakkumisi internetist Bahama saartelt) ning pangandusest saab järjest enam vältimatu nähtus (nagu elekter), mis teenib teenustasudelt niivõrd kuivõrd ilma igapäevase pangateenuseta muutub igapäevaelu üha keerukamaks (no ei ole enam ust luugiga, mille kohal kiri "kassa" :)). Kaasnevalt teenib klassikaline pangandus üha enam teenustasudelt (mastaabiefekt hoiab nende kasvu vaos) + laialt tootespektrilt ja üha vähem hoiustelt-laenudelt. Koos laiatarbekaubastumisega tuleb pangandus kenasti toime ka minimaalse marginaaliga. Investeerimispangandus on see, mille ülesandeks saab hoiustajat inflatsiooni vastu kaitsta, nimetades teda investoriks ja paigutades ta veeringud sinna, kus parajasti toodab.
Ja kelle ressurssi see Bahama saarte pank siis sulle pakub? Ilmselt minu netohoiustaja ressurssi. Mu väide on peamiselt selles, et kuigi suured keskpangad loomulikult ei kontrolli 100% uue ressursi tekkimist (no põhimõtteliselt võib igaüks sõbrale laenu anda, genereerides süsteemi lisaraha, sest kui alguses oli mul 100 EEK sularaha, siis nüüd on mul 100 EEK nõue ja teisel mehel on 100 EEK sularaha), on keskpankadel täiesti piisavad hoovad, et teha raha hind maailmas selliseks, nagu vaja. Tavainvestorid oma kapitaliga on selles osas kui tuulelipud, mida vajalikus suunas puhutakse.
Ma olen nõus, et netohoiustaja oli ehk halb väljend, netosäästja oleks ehk laiem mõiste(ükskõik mismoodi see nõue kellegi vastu on). Ja otsene osalus ettevõttes - selle staatus on minu arvates materiaalse vara ja hoiustaja nõude (ehk siis hoiuse) vahepealne. Sa justkui omad nõuet selle ettevõtte rahavoogude osas.
Ma ei taha väga teoreetiliseks selle teema all minna, aga minu jutu põhiline idee on selles, et intressimäärad ja nafta hind ei ole midagi sellist, mis kuidagi juhuslikult kuskilt tekivad, vaid nende suunad isegi nii lühikeses perspektiivis kui 5a on väga konkreetselt ette nähtud.
Ma olen nõus, et netohoiustaja oli ehk halb väljend, netosäästja oleks ehk laiem mõiste(ükskõik mismoodi see nõue kellegi vastu on). Ja otsene osalus ettevõttes - selle staatus on minu arvates materiaalse vara ja hoiustaja nõude (ehk siis hoiuse) vahepealne. Sa justkui omad nõuet selle ettevõtte rahavoogude osas.
Ma ei taha väga teoreetiliseks selle teema all minna, aga minu jutu põhiline idee on selles, et intressimäärad ja nafta hind ei ole midagi sellist, mis kuidagi juhuslikult kuskilt tekivad, vaid nende suunad isegi nii lühikeses perspektiivis kui 5a on väga konkreetselt ette nähtud.
Euroopa majanduskasvu prognoosi 2006 kärbiti just neil päevil, ehk siis kes ja mida väga konkreetselt ette näeb? :)
ECB peaökonimist Issing täna sisuliselt lubab tõstmist juunis ja enam-vähem vabandab selle eest et lubati mitte tõsta mais.
Nafta tõuseb, kuld tõuseb, M3 tõuseb ehk tuleva inflatsiooni häirekellad kostavad igalt poolt. ECB arvatavsti närviline, ja intressitõusud lähiaastatel võivad olla palju.
Nafta tõuseb, kuld tõuseb, M3 tõuseb ehk tuleva inflatsiooni häirekellad kostavad igalt poolt. ECB arvatavsti närviline, ja intressitõusud lähiaastatel võivad olla palju.
Andy Xie pole alati õigus, aga tavaliselt veenev. Arvan et tema tänane kommentaar ütleb palju maailma majanduse seisust, ja selle tulevikust: Artikkel siint
Üsna sarnastel põhjustel julgesin ma siin Venemaa aktsiaturu suhtes 06 skeptiline olla. Enamasti võetakse commodity turul lihtsustatud nägemus Hiina kasvavast nõudlusest, mis vaevalt raugeb enne Pekingi OM ja siis järeldatakse milelgipärast, et commodity on sellest tulenevalt "sure bet", sellega seoses siis ka vast Venemaa aktsiaturg (jah, see ei ole 1-1-le seoses tegelikult) . See, mis suuremas osas praegu commodity poolel toimub, pole enam mingi "kaitse otsimine inflatsiooni eest" vaid lihtsalt tavaline palavikuline spekulatsioon, mis vajab suunamuutuseks üsna vähe. Võib olla saab suunamuutjaks BOJ poolne likviidsuse kokkutõmbamine Jaapani panakadest, mis tähendab umbkaudu 200 miljardi USD väärtuses "prii raha" väljatõmbamist.
kristjan, suudad Sa tuua ühe põhjuse, miks peaks BOJ hakkama Jaapani pankades likviidsust likvideerima (mäletad seda moesõna? :) ? Pigem on tal põhjust seda protessi toetada.
üks lihtne põhjus on see, et ta otsustas seda oma viimasel koosolekul teha :-)
See konkreetne pankadesse paigutatud raha, mis oleks pidanud suuresti Jaapani enda turgu odava krediidiga elavdama, liikus peamiselt lihtsalt edasi rahvusvahelistele turgudele, mistõttu Jaapani enda majandusele ei tohiks see väljatõmbamine nii väga mõjuda.
See konkreetne pankadesse paigutatud raha, mis oleks pidanud suuresti Jaapani enda turgu odava krediidiga elavdama, liikus peamiselt lihtsalt edasi rahvusvahelistele turgudele, mistõttu Jaapani enda majandusele ei tohiks see väljatõmbamine nii väga mõjuda.
Maailm on täis võlgnevusi = täis lubadusi. Kinnisvara mille tootlus peab tulevikus tõusma (saada välja üüritud), nafta mis peab tulevikus edasi müüma, võlakirju mis peab tulevikus tagasi ostma.
Et tavakasutajate kinnisvaraostud Tallinnas ennetada kiirustasid spekulandid ostma, et hiljem müüma nendele eestlastele kes "peavad" ostma. Et naftahinnatõus ennetama kiirustavad spekulandid ostma et need tavatarbijatele müüma kes "peavad" ostma jne jne. "Someone will pay up" või "Bigger fool theory" või kuidas iganes seda nimetada.
Arvan et Xie-l on õigus kui ta räägib inflatsioonist, ja et inflatsioon tekitab lõpuks mulli lõhkemist.
Et tavakasutajate kinnisvaraostud Tallinnas ennetada kiirustasid spekulandid ostma, et hiljem müüma nendele eestlastele kes "peavad" ostma. Et naftahinnatõus ennetama kiirustavad spekulandid ostma et need tavatarbijatele müüma kes "peavad" ostma jne jne. "Someone will pay up" või "Bigger fool theory" või kuidas iganes seda nimetada.
Arvan et Xie-l on õigus kui ta räägib inflatsioonist, ja et inflatsioon tekitab lõpuks mulli lõhkemist.
IG Metall ja tööandjad Nordrhein-Westfalenis on nädalavahetusel kokku leppinud 3% palgatõusu. Samal ajal rääkis ECB liige Weber, et ta ootab maksimaalselt 1,5% palgatõusu tänavu.
Saksamaalt on täna hakkanud tulema kõrged aprill-inflatsiooninumbrid. Hessenis tõus 1,2->1,8, Sachsenis 2,3->2,6.
Küsimus nende liidumaade inflatsiooninumbrite osas, et kas seal igal liidumaal oma statistikavalitsus, kes neid genereerib ning kas on ka mingi olulisuse järjekord, millise liidumaa inflatsiooninumbrit rohkem jälgitakse?