Erm. Juba 2024 jäi sündide arv alla 10 000. See oli 9646 kui täpne olla.
1 Like
Tõepoolest, olen suutnud mälust juba kustutada ja järele ei vaadanud. Aga seda enam üllatab, et juba kaks aastat järjest on pikaajalise prognoosi justkui kõige pessimistlikum stsenaarium üle mõistuse optimistlik.
1 Like
Aega-ajalt peab siia ilmelt proportsioonide mõttes fakte postitama.
Sünnid maailmas
Venemaa jääb siin näiteks Jeemenile alla, suurjõud my ass.
Eesti jääb Bhutani ja Vanuatu vahele.
kas ei peegelda palgaerinevus inimeste vahel suhtelist erinevust nende inimeste vöimete vahel?
Sa ei saa miskit müüa kui sul pole ostjat… ja kui omad taiplikkust, kes keelab Sul enesel CEOks pürgida vs lihttöörajaks olemisekga? … vöi, kuidas…
… #üleomavarju mötlemine
1 Like
Eestlastest vanematele sündinud laste arv on veel ca 30% väiksem…
Slaavikeelseid on muidugi v palju tekkinud. Isegi kohalikud slaavlased vaatavad neid võõra pilguga…
1 Like
IMHO sa oled selle ühe lause kontekstist veidi välja rebinud.
Nagu ma juba siis kirjutasin… mitte “tootlikkus” vaid “kasumilikkus” on 200x suurem. Nutikusega pole siin suurt midagi pistmist.
Ja olen ma kahelnud CEO vajaduses?!? Risti vastupidi. Ma väga soovin CEOd kes oleks vastutustundlik, vaataks min. 30 aastat tulevikku (mitte kvartalitulemusi), hooliks ettevõtte käekäigust “pikas perspektiivis” (mitte, pärast minu kuldset käepigistust tulgu või pankrot) ja suudaks orgunnida ja koordineerida nii müügi, arenduse, turunduse kui kõiki muid protsesse.
Tuleme tagasi “taiplikkuse” ja “nutikuse” juurde. Ma pakun, et keskmine insener on taiplikum ja suuremate teadmistega kui “keskmine CEO”. Lihsalt insener on mehaanika-, ehituse-, elektroonika-, hüdraulika… vms. insener. CEO on “inimhingede” insener ja saab hästi hakkama “kaootiliste ja mitte-determineeritud protsesside intuitiivse juhtimisega”.
Ka “stardipositsioonid” ei ole väga võrreldavad, eks ole. Ei, see ei ole “etteheide” – nendin fakti.
Mis juhtub töötajaga, kes korraldab mingi “ämbri” mis maksab ütleme 100k – saab kinga ja havemal juhul ka kohtuasja kaela.
Mis juhtub “vastutava” töötajaga (CEO) kes teeb mingi riskantse fopaa, feilib ja korraldab 10Mio kahjumi. Saab “kuldse käepigistuse” ja “kiitvad paberid” ja läheb uude kohta.
KUI (kordan ennast) CEO vastutustundlik, vaatab min. 30 aastat tulevikku (mitte kvartalitulemusi), hooliks ettevõtte käekäigust “pikas perspektiivis” (mitte, pärast minu kuldset käepigistust tulgu või pankrot) ja suudaks orgunnida ja koordineerida nii müügi, arenduse, turunduse kui kõiki muid protsesse. Minupoolest saagu või 2000 korda rohkem. Ega ma kade pole.
Paraku, pole väga näha sihukesi CEOsid. Ettevõtted, mille aastakäibed ületavad sisuliselt “kujutulsvõime piirid” (tavainimese jaoks) ja ka kasuminumbrid on rasvased… lähevad pankrotti, või tükeldatakse või konsolideeritakse. Pidevalt võib selliseid uudiseid lugeda.
Võtame või sellise monstrumi nagu “Stellantis” – koondab kõiki “maailma kõige halvemaid automarke” (noh, kusagile peavad need ju koonduma). Nõus?
Võta Stellantise “koond” lahti … mitu kunagist iseseisvat ettevõtet kokku loed? Päris mitu, eks? Jävelikult… iga viimase kui seal loendis oleva ettevõtte CEO on oma tööd teinud, pehmelt öeldes sitasti. Muidu nad ju poleks selles “sitakoondamise viimase meeleheitliku katse” loendis, eks ole? EI?
P.S. Me võime sel teema arutleda, kui soovid, aga kolime kusagile sobivamasse teemasse a la “majandusest üldiselt” või “kõik läheb tasapisi, aga järjekindalt, kuradile”
1 Like
Milline on CEO “hea töö”? Kui näiteks ülevõtmise käigus läheb ettevõtte bränd prügimäele, 50% töötajatest vallandatakse aga eelmised omanikud teenivad rasvase kasumi.
On CEO teinud oma töö hästi või halvasti?
1 Like
Ahaaa… hakkad juba vaikselt tõele lähemale jõudma. Mõneti ongi meil ju täide läinud “sotsialistlik unistus”. See mida lubas KP. “Kõik on omanikud”.
Investeerimisfondid, PE, Indeksifondid jne. jne. on meid meeldivalt eemaldanud omanikuvastutusest. Saame “kazummi” kätte ja edasi võib kõik kuradile käia.
Miks peaks huvi tundma ettevõtte (ja töötajate) edasise saatuse, maine, kaubamärgi, toote või kliendi pärast. Raha on ju siin (vaadake, see pole isegi tolmune).
Läkski täide nõukogude unistus. Ainult et… kui “kõik on omanikud” siis kes tegelikult on omanik 
1 Like
Ära muretse - mõned omanikud on alati teistest omanikumad 
Noh näiteks suurte indeksfondide suured haldajad, kes passiivsete fondiosanike (ehk pööbli) eest suurettevõtete aktsionäride koosolekutel igast progressiivsete ideede läbisurumise poolt hääletamas käivad
2 Likes
Ja kirjutavad alla omaneda surmaotsusele…
Ilmselt sellepärast ma vihkangi ettevõtteid mille omanikuks on näiteks mingi välismaine pensionifond )))
Mis sa ikka vihkamise peale aega raiskad… kaua see lõbu ei kesta. Umbes 100-150 aastat, ütleks ajaloo pealt, aga tänapäeval käivad ju asjad eksponentsiaalselt kiiremini.
Millal feodaalsüsteemiga “krõska” sai? Mitte siis, kui tulid mässud ja revolutsioonid. M ja R olid tagajärjed Vormistamise küsimus. Omaenda surmaotsusele kirjutasid aadlikud alla koos nõrga monarhiga siis kui vormistati “riigiteenistusest vabastamise” otsus (enamasti koos mingit sorti konstitusioonilise monarhia) kokkuleppega.
Vastutusega omanikest (noblesse oblige) said lihtlabased rent-seekerid. Omand ilma mingi vastutuseta. Ainult ekspluateeri mõnuga. Ja Riiki, mis sulle tagab sellelt parcellilt kasumi saamise võimaluse ja aitab seda kollektiivselt kaitsta yadda-yadda, kah ei pea enam teenima. No ka pole mugav ja mõnus? Ainult et… nagu püksi pissimisega. Mõneks ajaks… mõneks ajaks!
6 Likes