Teadust on mitut liiki, suur osa sellest, mida PK ja JS toodavad ei ole ka selle definitsiooni järgi teadus, mis aga ei tähenda, et see tingimata vähem üllas või vajalik oleks.
Ja ma olen sinuga täiesti nõus, et ilma raamatukokku minemata ei saa tõepoolest teadustööd kirjutada, aga sellegipoolest kalduks ma arvama, et Eesti majandusteaduse pudelikael ei ole siiski hea raamatukogu puudumises.
Tarmo ja Ivar Tamme jutu kinnituseks voin oelda - nt Stockholm School of Economicsi Finance õppejõud lausa peavad tegema teadustööd Chicagos etc., muidu ei ole neil oma fakulteedis suurt midagi peale tahvlipyhkimise teha. Ja needki tõsised teadusinimesed räägivad milline möga on Euroopas ja eelkõige teadustöö väljundi puudumise tõttu. USA on ainuke koht maailmas kus teadustööl on mingigi turg, sellest ka innovatiivsus, mis koos kapitali kiire liikumisega on majandusarengu yks tugisambaid.
Väljendaksin enda arvamust kaasaegsetest majandusteadlastest. Mises(ludwig von vt. www.mises.org) on ütlenud, et kaasaegsed majandusteadlase pole mitte teoreetikud, vaid riikliku majandusse sekkumise spetsialistid. See on fakt.
Meie ülikoolides õpetatakse mitte kuidas majandus töötab, vaid kuidas makse tõsta, kuidas riigi rahaga manipuleerida, kuidas inflatsiooniga madalamat töötust saavutada, kuidas majandust nn. sotsiaalsete eesmärkide poole juhtida ja kuidas parandada turumajanduse vigu.
Majandusteadlased on reeglina riigi bürokraadid. Teenivad riiklike kraade, saavad palka riigilt, teevad uurimusi riigie riigipoliitikast riigi raha eest, saavad riiklike autasusi ning ootavad riiklike töökohti ametites. Need kaasaegsed riiklikud riigimajandusteadlased kirjuatavad riigi poolt finantseeritavas kuidas riik peaks majandusteadust rohkem rahastama(J.Sepa artikkel Akadeemias).
Need riigimajandusteadlased on põlatud erasektori poolt, sest neil pole neile midagi tarka öelda. Seega on nad haavatud, õnnetud, sest ei leia tasuvat tööd erasektoris. Nad kiruvad eraettevõtlust kui "vastikut ja madalat kasumiteenimist", sõimavad neid "libaliberaalideks" ning ei väsi majandust segamast matemaatika ning poliitikaga.
Pigem väärivad sellised "teadlased"(parem nimesid ei nimeta, kuid neid tunneme ju kõik) kaastunnet kui pahameelt.
Meie ülikoolides õpetatakse mitte kuidas majandus töötab, vaid kuidas makse tõsta, kuidas riigi rahaga manipuleerida, kuidas inflatsiooniga madalamat töötust saavutada, kuidas majandust nn. sotsiaalsete eesmärkide poole juhtida ja kuidas parandada turumajanduse vigu.
Majandusteadlased on reeglina riigi bürokraadid. Teenivad riiklike kraade, saavad palka riigilt, teevad uurimusi riigie riigipoliitikast riigi raha eest, saavad riiklike autasusi ning ootavad riiklike töökohti ametites. Need kaasaegsed riiklikud riigimajandusteadlased kirjuatavad riigi poolt finantseeritavas kuidas riik peaks majandusteadust rohkem rahastama(J.Sepa artikkel Akadeemias).
Need riigimajandusteadlased on põlatud erasektori poolt, sest neil pole neile midagi tarka öelda. Seega on nad haavatud, õnnetud, sest ei leia tasuvat tööd erasektoris. Nad kiruvad eraettevõtlust kui "vastikut ja madalat kasumiteenimist", sõimavad neid "libaliberaalideks" ning ei väsi majandust segamast matemaatika ning poliitikaga.
Pigem väärivad sellised "teadlased"(parem nimesid ei nimeta, kuid neid tunneme ju kõik) kaastunnet kui pahameelt.
TTÜ kohta oskan öelda, et enamus on bluff. Kui te oleks ise mõnes loengus käinud, teaks millest ma räägin. Ka tööd on heal juhul ENSV keskmine ja üldiselt ega sisu pole neis eriti muutunud. Küll kasutavad inglise nimesid, kuid sisu on sama: matemaatika, Samuelson ja Keynes.
Madagaskaril(paremat nime ei leia?) on õigus. Raamatukogu on VÄGA oluline. Praegu tellin/ostan ise üle maailma raamatuid kokku, kuid lõbu kallis. Eesti raamatukogud(va.EBS ja RR Austria koolkonna kogu)on saast.
Oluline on ka hea juhendaja, kes torgib ja motiveerib. Ka keskkond ja et saaks rahulikult ainult kirjutamisega tegeleda.
Probleem on IMHO Eestis ennekõike see, et konkurents puudub. Kõik saavad riigi käest oma iga-aastase klotsi kätte, vaevlevad maohaavades ja ei viitsi kuhugi areneda. Kujutage ette, et mõni sell rapsiks kirjutada, et Deutche Banki tööle jõuda.
Eestis on olnud tegijaid: Hagelberg oli gigant, Mereste on OK.
Mis puudutab teadustöid kui tellimusi näit. Eesti ja EU teemal, siis isiklikult usaldaks teema mingi summa eesr PWC-le ja Hardole ning hiljem laseks KPMG-l üle kontrollida, et ega ei bluffitud. Rääkisin ühe noore tegijaga, kes Columbias õppinud(teadjad teavad) ning tema arvas, et riikliku toetuse osa on ka intellektuaalide olemasolu toetamine. Pisut veider arvamus.
Oluline on ka hea juhendaja, kes torgib ja motiveerib. Ka keskkond ja et saaks rahulikult ainult kirjutamisega tegeleda.
Probleem on IMHO Eestis ennekõike see, et konkurents puudub. Kõik saavad riigi käest oma iga-aastase klotsi kätte, vaevlevad maohaavades ja ei viitsi kuhugi areneda. Kujutage ette, et mõni sell rapsiks kirjutada, et Deutche Banki tööle jõuda.
Eestis on olnud tegijaid: Hagelberg oli gigant, Mereste on OK.
Mis puudutab teadustöid kui tellimusi näit. Eesti ja EU teemal, siis isiklikult usaldaks teema mingi summa eesr PWC-le ja Hardole ning hiljem laseks KPMG-l üle kontrollida, et ega ei bluffitud. Rääkisin ühe noore tegijaga, kes Columbias õppinud(teadjad teavad) ning tema arvas, et riikliku toetuse osa on ka intellektuaalide olemasolu toetamine. Pisut veider arvamus.