Kui riigipeal hakkavad visioonid olema ( nimetakse neid ka nägemusteks, vahel hallutsinatsioonideks või luuludeks ), siis peab ta psühhiaatri poole pöörduma. Üks teine “presidendikandidaat” hakkas rääkima midagi leviteerimisest Eestimaa kohal, rahvas naeris naba paigast …
Riigipea funktsioonid on selgesti kirjas seadustes ja mingiteks visioonideks pole seal ruumi. Mida ta peab tegema, mida ta võib teha, kuid ka mitte teha . Piirid on üsna täpselt paigas.
Teatavat poeetilist vabadust võib ta endale lubada ainult kõnedes, kuid sedagi mitte liiga palju .
President on riigikaitse kõrgein juht ja tal peab olema visioon kuidas riiki kaitsta. Kui keegi, siis Ühtegi sobib presidendiks. Ta ei ole lihtsalt lipitseja poliitikute ees.
Jürgen Ligi saab kreepsu, kui tema kaitseministriameti aegne archenemy, tollane luurepataljoni ülem Ühtegi preskuks saab. Tollal pidas Kaitseväe peastaap Kaitseministeeriumi vastu vihast kaevikuvõitlust Eesti kaitseväe hävitamise vastu, mida Ligi tahtis ajateenistuseta jätta ja väikeseks ekspeditsiooniarmeeks muuta. Ühtegi otsis tol hetkel Kaitseministeeriumist rotti sest oli tekkinud kahtlus, et keegi lekitab Venemaale infi. Hiljem tuli välja, et see rott eksisteeriski - nimeks Herman Simm.
Ühtegi saaks oma rohkem tahumata olekuga ja mitte liiga kõrgharitult teeseldud jutuga tõenäoliselt presidendina rohkem rahvameheks, kui seda on Alar Karis või Kersti Kaljulaid. See on minu hetkearvamus.
Lisaks kehtivale sõjaolukorrale on vahest äkki hea, kui presidendiks saab eluaegne sõjaväelane? Kasvõi see kunagine idee, et kusagil kõrgetes ülemusekoridorides tegutseb rott, kes tuleb üles leida, on tähelepanuväärne, sest mitte iga intelligendist bürokraat ei oskaks sellistele asjadele vajalikku tähelepanu pöörata, isegi kui ta oleks infoga kursis.
Varem räägiti, et president vajab välissuhtluse oskust. Ülle Madisel pole seda ju üldse. Riho Ühtegi on suhelnud militaarringkondadega, Laul on suhelnud majandusringkondadega, Rute on suhelnud euroopa liinis.
Rute on kindlasti haritud ja pädev inimene oma praegust tööd tegema, kuid isiklikult ei sooviks jälle kogeda ühe laiemale avalikkusele tundmatu (euro)bürokraadi (ei mõtle halvustavalt) toomist presidendiks. Kaljulaid vol. 2. Probleem on see, et ärgatakse 1.5 kuud enne presidendivalimisi (Kaljulaidi puhul ei olnud isegi seda), et ennast ja enda seisukohti tutvustada ning see ei ole piisav. Saan aru, et Eestis presidendivalimiste kord ja tava (siin tuleb ka poliitikutel vastutus võtta) ei võimalda väga palju varem välja tulla enda valmisolekuga/kandideerimissooviga, kuid siiski võiks olla võimalike kandidaatide puhul näha “sotsiaalse närvi” varasem regulaarne väljendus mingil kujul. Tänastest võimalikest kandidaatidest ma ei näe seda mitte kellegi puhul. Madise on küll teatavaid arvamusi kirjutanud, kuid tema puhul pigem see ametikohast lähtuv kohustus või vähemalt mulle nii tundub. Aga kindlasti on Madise põhiõiguste ja -vabaduste kaitsmise seisukohalt Eestis üks pädevamaid isikuid hetkel.
Üldiselt arvan, et välissuhtluse varasemat kogemust fetišeeritakse natuke üle. Iga vähegi karjääri teinud inimene on pidanud välissuhtlust tegema. Kui keel(ed) suus, ei ole diplomaatilisse suhtlusesse sisseelamine mitte ühelegi vähegi karjääri teinud inimesele mingi väga suur raskus. Ega Vseviov siis presidendiks saades enda endiste välismaiste kolleegidega ei hakka suhtlema. Jah, ta teab diplomaatilisi tavasid ja protseduure aga see nüüd küll mingi suur eelis ei tohiks olla.
Karis polnud mu lemmikpresident (ka varasemast karjäärist leiaks mõned etteheited), aga kokkuvõttes täitis rolli ära. Oli lõpuni õppimisvõimeline - sai aru, et targem on kuulata saadikut Kasahstanis, kui Tsahknat/Vseviovi. Kui sa lähed külla, siis sa (kui oled normaalne) ei hakka avakõnes suure publiku ees tüli norima, omaette küsimus, mis hiljem nelja silma all räägid.
Praegu näib Madise kõige tõenäolisem kandidaat, kui ta vaid ise tahab. Ei tekita ülivaimustust, aga mitte ka suurt vastseisu. Minu eelistus oleks Jüri Luik, aga ta ju ei taha.
Ma Maive Rutet ja Kersti Kaljulaidi omavahel eriti ei võrdleks, sest Kaljulaid ei ole mitte ametnik, vaid on eelkõige ikkagi pikaaegne poliitiline aktivist. Maive Rute on teistsugune, aga ei tea isegi, milline. Midagi negatiivset ei oska küll Maive Rute kohta öelda.
Kindlasti ei soovinud ma enda kirjutatuga kuidagi Maive Rute karjääri või võimekust pisendada/halvustada. Minu jaoks ongi probleem selles, et 1-1.5 kuud enne valimisi on sellised kandidaadi kandidaadid, kelle kohta jälle midagi ei tea ning nii ongi seisukohta raske kujundada. Liiga “põrsas kotis” aga ega päris mitmed teised sellest nimekirjast samasugused.
Kindlasti kuuleme jälle peale presidendi valimist, kuidas kindlad poliitilised jõud lubavad valimiste korda muutma hakata ja siis 6 kuud hiljem on Riigikogu valimised ning nii ta läheb. Reinsalu on minu meelest peale 2-te viimast korda lubanud, kuidas Isamaa võtab kätte ja algatab presidendivalimiste korra muutmise. Ja siin me nüüd jälle oleme.
Minu meelest ei tohiks olla tabu ka praeguste/endiste poliitikute võimalik valimine.
