See tekitab mõtteid, et kogu see Euroopa rohepööre on venemaa mõjutustegevuse vili. Ja väga pikaajalise (kestab tõenäoliselt juba 1970-datest kuni aastani 2022) ning strateeglise mõjutustegevuse vili. Rohepööre Euroopas ei ole ainult võitlus kliimasoojenemise vastu, rohepöörde ajalugu on palju pikem.
Ega Euroopas niisama selline asi ei tekkinud, et äkki kõik vasakpoolsed noored moondusid ümber “rohelisteks” ja hakkasid ägedalt tuumajaamade vastu võitlema. Tšernobõli õnnetus pakkus venemaale uue ajendi ja nii hakatigi Euroopat veelgi rohkem nügima “rohelisuse” poole, eesmärgiga müüa maagaasi. Euroopat nügiti juba enne Tšernobõli. Maagaasi hind seoti naftahinnaga ning kuna 1980-datel oli teadmine, et varsti nafta “lõppeb otsa”, ehk siis naftahinnad saavutavad stabiilselt kõrge hinna, siis paistis, et rahavoog, mis hakkab maagaasilt tulema, saab olema metsik.
Kuna nõukogude liidul oli kogemusi kuidas Euroopa noorkommuniste ja muid vasakäärmuslasi rahastada, ju siis rahastati ka igasuguseid “rohelisi”. See teadmine, et Saksamaal tuumajaamade vastu võideldakse, on juba 1980-datest nii, isegi enne Tšernobõli õnnetust võideldi.
Hiljem, kui tekkis kliimasoojenemise hüsteeria, siis sai ilusasti välja mängitud see põhimõte, et süsi ja pruunsüsi on paha, tuuma on paha, maagaas on aga “ajutiselt” hea. Ega venemaal lollid olda. Nad teadsid, et see maagaasi “ajutilisus” kestab aastakümneid, kui mitte üle saja aasta. Rohelised hakkasid ajama tuuleenergia-mulli ja päikeseenergia-mulli, aga venemaa teadis, et maagaasi vastu need 2 mulli ikkagi ei saa.
Erinevalt naftast, oli juba 1980-datel teada, et venemaal ja Kesk-Aasias on väga palju maagaasi. Vaja oli lihtsalt leida keegi, kes seda massiliselt ostaks. Ja vaja oli leida meetod, et kuidas ostja seotakse gaasi-lõa otsa. Tol ajal oli ka LNG tehnoloogia alles arenemisel ning kallis, seega gaasi gaasitranspordiks sobis toru, millega käib kaasas poliitiliselt väga siduv omadus.