TalTechi küberneetika instituudi juhtivteaduri Ago Samosoni sõnul leitakse ODIHR-i raportis, et e-valmised ei sobitu demokraatiaga ja vastupidised väited on mittetarkade inimeste mittetargemaks muutmiseks mõeldud propaganda.
Samosoni sõnul on teadusmaailma konsensus selline, et viisakad, täie mõistuse ja teaduslikku meetodit au sees pidavad teadlased e-valmistest kui pädevast demokraatia lahendusest ei räägi.
Kui vaadata viimaseid valimisi ja kes usub neid tulemusi, siis on tegemist mingit sorti tainapeaga.
Seadused on olemas, hea, aga see ei tähenda, et asi korralikult läbi viidaks või teostatav oleks.
Ma näen Eesti tehnoloogiasektoris suurt potentsiaali - peaks vaid vastu võtma seadused, et igiliikur ja valguse kiiruse ületamine on lubatud.
Reaalsuses muidugi ei suutnud tegelased isegi valimisi elementaarselt auditeerida. Ka välisvaatlejad on korduvalt kirjeldanud, et e-häälte lugemise protsessis nad midagi sisuliselt kontrollida ei saanud. Telekast näidati mingit ülekannet, aga see oli ka kõik, isegi selles ei saanud veenduda, et ega see salvestatud polnud.
Kui välja tuleb, siis on vabandus ka: “Pidime võltsima kuna muidu meid poleks valitud!”
Peale tänaseid arenguid on täiesti uskumatu, et inimesed ikka veel selle usulahu kütkes on. Kuigi osadega vist ongi nii, et mida jaburamaks läheb, seda rohkem nad usuvad?
Võtame nüüd austatud akadeemikul sõnast kinni ning ütleme, et aastal 2027 ei tohi enam praeguse krüptograafiaga valimisi läbi viia. Rehvid muidugi vilistavad sellistele hoiatustele.
See on hea uudis. Järelikult saab murekohad likvideerida ja e-valimist varasemast veelgi turvalisemaks muuta. Konservatiivid võiksid enda erakondadesiseseselt e-hääletuse ära keelata. Nende valija oma aega väärtustada ei oska. See oleks ka liberaalidele puhas võit - konservatiivid kaotaksid nii palju hääli sellega. e-hääled moodustasid isegi Ekre tulemusest 28%
Siin võiks jälle vastu öelda, et täielikku turvalisust pole olemas.
Kui piisavalt põhjalikult auditeerida, siis leiab alati “murekohti”. Iseküsimus, et mis on nende riskide realiseerumise tõenäosus või sellele vastav “murekohtade” lahendamise hind (nii rahaline kui äriline).
Mind häirib e-valimiste juures see veidrus, et miks ma ei saa vaadata hiljem, kellele minu hääl läks, tegelikult kehtib sama probleem pabervalimiste puhul samuti, anonüümsus on muidugi tore aga mulle ei meeldi fakt, et mind nagu ei usaldata oma eilseid otsuseeid üle vaatama, kui pank minuga nii käituks, leiaks mõne muu lahenduse raha haldamiseks. Ja öelge üks hea põhjus miks peaaks usaldama putleri käpiknukkude ja mafiooses riigis progetud softi mille lähtekood on vaid osaliselt avatud?
Pabervalimiste juures tuleb nendesse kaustadesse, kuhu oma allkirja annad, tekitada eraldi veerg, kuhu pannakse kirja, kelle poolt hääletasid. Siis on valijal pärast hea vaadata ning kindel olla, et sai ikka õige poolt antud.
Muidugi saaks teha niimoodi et hääled oleksid blockchainis ja muudetamatud ning ainult valijate anonüümsus oleks pimeda usalduse küsimus nagu praegu kogu protsess on. Kui jätta kõrvale need murekohad et inimene ei ole sama mis signatuur ja signatuure saab alati ilma inimeseta juurde genereerida jne jne. Aga milleks? E-valimiste kogu olemasolu mõte on e-võltsimine.
See ei ole ikkagi hea, kui siduda valimissedel isikukoodiga, see oleks ikka päris sensitiivne info ning infol on kombeks aeg-ajalt lekkida. Pakun, et nii mõnigi riigitöötaja või mõnel teisel poliitilisel ametikohal inimene võiks hakata igaks juhuks teisiti hääletama.
Mis aga võiks teha, oleks päev-paar saata e-hääletajale nn kinnituse sõnum: a la tänud e-hääletamast, kui soovid oma häält muuta, saate teha seda valimispäeval. Kui teoreetiliselt peaks keegi seda sinu eest tegema, siis saaks inimene hiljem sellest sms-i teel teada.
Unustasid mõju. Riski realiseerumise tõenäosuse ja mõju (ehk potentsiaalne kahju ja sellega seotud kulud) pealt saab otsustada, kas asi on selle hinnaga parandamist väärt või on pohkhuy või tuleb pood kinni panna.
