dollar

Eilse kauplemispäeva vägevamad sündmused algasid Ameerika turgude avamisega. Aasia turgudel valitses täielik vaikus. Kauplemist Euroopa turgudel alustati eurode müümisega.

Peamiselt mõjutas euro liikumist Inglise nael. Nagu korduvalt oleme rääkinud on viimaste nädalate euro liikumised enamasti tingitud ristkurssidest. Kuni Ameerika turgude avamiseni oli euro surve all. Turuosaliste käitumise ja kursside liikumise põhjal võib öelda, et toimus naela kiire euroga ühinemisvõimaluste ümberhindamine. Nimelt ei usuta, et antud küsimus lähiaastate jooksul üldse päevakorda tõuseb. Dollari kõrgemaks noteeringuks jäi eile 18,44. Sellel tasemel kaubeldi dollariga peale ootustele vastavate Ameerika majandusnäitajate avaldamist.

Päeva suurimaks kursside mõjutajaks sai tahtmatult Ameerika tootjate assotsiatsiooni president, kes avaldas oma kirjas rahandusministrile muret tugeva dollari pärast. Uudiste agentuuride poolt toodetud uudis algas pealkirjaga. “Dollar 25-30% ülehinnatud”. Selline uudis sobis spekulantide plaanidesse suurepäraselt. Juba mitmendat päeva prooviti dollarit müüa läbi oluliste tehniliste tasemete ning pidevalt olid Ameerika hedge fondid antud tasemete ees dollareid ostmas. Uudise peale hüppas kurss hetkega ligi 0,5%-ti. Kuna paljud eurode müüjad on väga ärevile aetud Keskpanga interventsiooni kõlakatega, siis sellise järsu liikumise peale algas paanika. Loomulikult leidsid “haid” kohe võimaluse raha tegemiseks ning alustasid dollarite müümist. Pall pandi veerema. Igast tehnilisest tasemest läbi minnes tulid turule üha uued korraldused ostetud dollaripositsioonide likvideerimiseks. Päeva madalamaks dollari kursiks jäi eile 18,12.

Kuigi eilne dollari nõrgenemine oli ligi 1,5%-ti on praegu veel vara loota, et dollari pikajaline tugevnemistrend hakkaks lõppema. Eilne uudis, et tootjad pole dollari kursiga rahul on korduvalt turuosaliste ekraanidel plinkinud, kuid sellele pole olulist tähelepanu pööratud, sest rahandusministeeriumi seisukoht on teada. Ameerika on korduvalt kinnitanud, et jätkatakse “tugeva dollari” poliitikat. See on ka loomulik praeguses olukorras, kus Ameerka kaubandusdefitsiit on 4% SKT-st. Nõrgeneva dollari korral on ameeriklastel üpris keeruline katta oma kaubandusdefitsiiti kapitalikonto ülejäägiga nagu nad teevas seda praegu. Kui dollar on nõrgenev, siis ei suuda aktsiaturgude tõus katta valuutakursi muutustest saadud kahjumeid. Seega oli eilne reaktsioon sellele uudisele paljudele üllatuseks. Võib öelda, et tänu asjaolude kokkulangemisele suutis euro tugevneda tasemeni, kus ta praegu on.

Tänane kauplemispäev oli Aasias veelgi vaiksem, kui eile. Euroopa turgude avamisel alustati koheselt dollarite müümisega. Eilsed põhjad ei olnud probleemiks ning uueks madalamaks tehti 18,089. Oleks oodanud veelgi madalamale liikumist, kuid antud tasemel ilmusid turgudele jutud väga suurtest eurode müügikorraldustest. Oleme korduvalt rääkinud, et türklased on eurosid ostmas (IMF laenuga seoses). Täna on nad kuulduste kohaselt tehnilistest põhjustest tulenevalt dollarit ostmas. Kui summa on kuulduste kohaselt 2,5 miljardit, siis ei taha keegi vabatahtlikult sellise “rongi” ette jääda ning eurooplased on otsustanud oodata, mida ameeriklased asjast arvavad. Tänane tehniline pilt soosib dollari nõrgenemise jätkumist. Olulised dollarite ostutasemed on 18,026 ja 17,943

Hei Viies, emailile ikka ei vasta? :)
Fit - Kas sa ei saanud mu meili siis? imelik. panen siis uuesti.
täna müüs dollareid Rootsi keskpank
nii on ilusam ja puhtam jah. tänan
Üritaks välja pakkuda veidi maalähedasemat põhjendust dollari nõrgenemisele kui tyrklased :)) Muide, kas maailma keskmine päevane valuutatehingute maht ei ületa triljonit USDi? Kuidas sellisel juhul saab 2,5 miljardit rongiga võrrelda?

Aga igatahes siit tuleb provokatsioonina üks alternatiiv:

O’Neil ytleb, et kui Fed taandub tugeva dollari poliitikast, siis ta läheb Yankee staadionile trummilööjaks. Teisest kyljest ytleb Fed, et soovib läbi madalate intressimäärade soodustada majanduskasvu. Võtame kätte The Economisti 1999 väljaantud “Making Sense of the Modern Economy”: “…when capital is free to move internationally, governments have to choose between an exchange rate policy or an independent monetary policy; they cannot have both.” What’s up doc? Kes on rumal (peetakse rumalaks), kas Fed või finantsturud?

Teiseks ei saa ma päris hästi aru, kuidas on võimalik lühiajaliste intressimäärade muutusega elavdada majandust pikemas perspektiivis. Esiteks, ligi 2/3 USA majandusest on seotud pikaajaliste intressimääradega, mida mõjutab pigem teadmatus (läbi vastava riskipreemia) ja inflatsioon, kui Fedi lühiajaline intressipoliitika. Pikaajalises intressipoliitikas ei suuda Fed enam nagunii ilma teha, kuna selle open-market mahud jäävad alla 10 miljardi aastas võrreldes näiteks võlakirjade mahuga üle 500 miljardi USDi päevas. Teiseks, kui sa viid intressimäärad alla, siis on ju tore, et tarbimine lühiajaliselt suureneb, aga tarbijate laenuandjate/säästjate jaoks on see üldjuhul nullsumma mäng. Reeglina väljendub taoline poliitika mingi aja pärast lihtsalt kõrgemas inflatsioonis.

Mis siis tegelikult toimub? Teadupärast on turgude jaoks hirmus oluline komponent investorite sentiment. Upward spiral, downward spiral, kui investorid usuvad kollektiivselt mingisse sündmusse, siis selle toimumise tõenäosus suureneb jne. Seetõttu on Fedi peamine relv tänasel päeval sugugi mitte reaalne raha, vaid just tema kaudne mõjujõud (don’t fight the Fed). Täna tegeleb Fed täiesti üheselt turu ülesrääkimisega (viimane mõtteavaldus oli, et täna paistab asi olema käest läinud, aga keskmises perspektiivis on tulevik pilvitu; kas ei tuleta meelde Eestit 98, kui prognoositi helget tulevikku 2 kvartali pärast ja nii 2 aastat jutti). Ülesrääkimine on teatavasti seotud rohkem poliitikaga, kus praktilised vastuolud on teisase tähtsusega, mis seletab minu jaoks ülaltoodud vastuolud.

Juuni 2001 on vähestel illusioon, et maailma majandus kasvab järgnevatel aastatel endiselt ajaloolised 3,5% aastas. Kuidas see mõjutab Fedi? Ühest otsast peab hakkama kärisema, kas lähevad üles intressimäärad või nõrgeneb valuuta. Fed-ile on pandud kaks eesmärki: hoida inflatsioon kontrolli all ja minimiseerida tööpuudus (ehk siis edendada majanduskasvu). Kuna USA on suhteliselt suletud majandus (v.a. finantskonto), kus import moodustab vaid ca 12% GDP-st, siis elaks ta võimaliku kursimuutuse inflatsiooni seisukohast suhteliselt valutult üle.

Kui Fed peab valima, kas valuutakurss või kohalik majandus, siis valitakse otseloomulikult valuutakursi nõrgenemine. Kuigi see võib kaasa tuua dollari tähtsuse vähenemise maailma majanduses (tänasel päeval on üle 60% maailma reservvaluutast USDis), on see vähemtähtis kui probleemid kodus. Yankee staadionil saab siis ehk näha USA tippametnikku trummi löömas…

Kui pool ylaltoodust on õige, siis ma ytleks, et ECB senine käitumine on täiesti korrektne ja läbipaistev. Fed ytleb, et ECB peaks alandama intressimäärasid. Heheh. Mis toetaks dollarit paremini kui Euroopa intressimäärade alandamine? Kui ma istuks ECB-is, siis oleks ma päris kindel, et Euroopa strukturaalsete reformide lõpuleviimine toetab majanduskasvu paremini kui mistahes intressiliigutamine. Pealekauba puudub ECBil võimalus sarnaselt Fedile välisinvestoritele ja kohalikele inflatsiooniga lihtsalt ära teha.

Kokkuvõtteks. Fed mängib väikeinvestorite mängu, kus kaotuste korral on alati võimalus valida kas suured ja harvad kaotused ning tihedad ja väikesed kaotused; väikeinvestor valib tihemini esimese võimaluse. Vahe tekib sealt sisse, et Fedil on võimalus osalejatele alati vesi peale tõmmata. Probleemide korral lastakse esimesena minna tugeva dollari poliitika. Tänase seisuga on tõenäosus, et austatud tipp-poliitik (majandusmeheks on teda raske pidada) hakkab trummi lööma suurem kui ta ise seda sooviks :)
Barrons on sel nädalavahetusel võtnud ka dollari teema üles. Vastupidiselt Sinule, Loowi, ei näe nad dollari nõrgenemist lähiajal ...


More Bang in the Buck
Don't expect the dollar to sink anytime soon

By Gene Epstein


The U.S. dollar has lately been taking on all comers -- clobbering the Japanese yen, delivering a gentlemanly pounding to the British pound and turning the vaunted euro into just so much bratwurst. While the greenback's rise against the yen and pound has not especially surprised market analysts, euro weakness has confounded most of the standard scripts.

But you don't have to scratch hard to account for the buck's strong showing. To begin with, despite the roller-coaster ride offered lately by our equity markets, the U.S. continues to be the world's investment arena of choice. Through March of this year, foreign investors, mainly European, set another record in helping themselves to our stocks and bonds; in order to do that kind of shopping, they must first acquire dollars.

Now consider that as the world goes, so goes the buck: When prices rise, or when economies expand -- or when confidence gets jolted by volatile exchange rates and GDP -- the need for dollars also tends to grow. That's because the greenback continues to play a central role as the world's reserve currency, as its medium of exchange, and as the chosen vehicle of trading.

And those who think the buck has gotten too big for its britches might pause and think again. For sure, we're talking 15-year highs when measured against other major currencies, but a little more than 16 years ago, the dollar peaked at nearly 33% higher than today's comparatively tame level. (That was shortly before the Plaza Accord -- named after the famous New York hotel where finance ministers met to strike the deal -- helped bring the dollar down.)


Throughout the economic expansion, the dollar has been in a long-term uptrend. And despite the recent slowdown, it recently hit a 15-year high against other major currencies.


Now put the bull market in perspective: The buck's global exchange value is no higher -- in fact, it's slightly lower -- than it was in early 1973, when the industrial nations first shifted from a regime of fixed to freely trading exchange rates. The round-trip might be viewed as a kind of restoration. By '73, America stood slightly bloodied, but still unbowed, as the world's main economic engine. But various reversals had already tarnished its image -- and, of course, the subsequent oil-shock of '74, and the major recession that accompanied it, seriously hurt that image for years to come.

Lacking a clear crystal ball, we can't say the U.S. economy isn't near another precipice. But we do know that over the last decade, its rehabilitation as the capitalist economy of choice has been dramatic. The chart on this page tracks the Federal Reserve's trade-weighted index of the dollar against the world's major currencies from January 1990 through mid-June of this year. Notice that through the first few years of the economic expansion, marked by relatively modest rates of growth and a tame Dow, the greenback was in a trading range, before it got hammered by the Mexican crisis in early '95. But by late '95, as boom conditions and a bull market took hold, it began its long ascent, propelled further upward by the Asian-related flight to U.S. markets in '97, then beaten back by the fears associated with the bailout of the infamous hedge fund, Long-Term Capital Management, in autumn '98, only to rise fairly steadily toward new high ground since mid-1999.

As David Derosa of the New Canaan, Connecticut-based Derosa Research & Trading points out, whatever else you can say about the U.S., it beats the alternatives by a good many country miles. While our Federal Reserve has been actively promoting economic growth, notes Derosa, its weak counterpart, the European Central Bank, has until recently been in denial about the Continent's sputtering economy and has chosen to focus solely on curbing inflation. The Bank of Japan has been perennially floundering in its effort to cope with an economy that has been perennially stumbling. And the British pound has recently suffered on rumors that it will finally succumb to the siren call of the Continent and join the European Union.

The euro, you'll recall, was launched with much fanfare, on the first trading day of January 1999, as the single currency that combined all the currencies of 11 different European nations, including such relatively strong economies as Germany and France and such weaker cousins as Spain and Italy.

With less fanfare, an anonymous British journalist thought up the odd, but oddly appropriate 11-letter acronym, "BAFFLING SIP," to dub the members of the dubious union, beginning with "B" for Belgium, and ending with "P" for Portugal -- although now it requires an extra G, since Greece became the 12th member.

As events unfolded, the new currency proved baffling indeed to the euro-bulls. Analysts seem to forget that on the first trading day, it opened at $1.18, a quote that was never heard from again. By the end of '99, its value had dropped to an even $1, and by October 2000 to a low of 83 cents. Then, as the U.S. economy began to falter, it rebounded to 95 cents in January of this year. But the move proved to be a bull trap. Over the past couple of weeks, the currency has been testing its low, while hovering at 85 cents.


As one indication of the say-it-ain't-so mentality of eurologists generally (eurology being the art and science of rationalizing away the euro's bearish behavior), consider an unintentionally funny article by New York Times columnist and Princeton economist Paul Krugman, aptly published this past April Fool's Day. Somehow assuming, with no evidence whatsoever, that the Europeans had all but deserted our capital markets, Krugman approvingly cited economist Hans-Werner Sinn of the Munich-based Center for Economic Studies, who blamed the currency's plunge on the machinations of "Russian gangsters" and "Polish farmers." According to what Sinn told Krugman (at an "academic conference," no less), Russian gangsters were sitting on "suitcases full of marks" that they were quietly converting to dollars, since they didn't want to be caught trading in those marks for euros, which they would otherwise have to do by January. (As of this coming January, the separate currencies participating in the euro will finally be no more.)

And as for those Polish farmers, well, "innocent Eastern Europeans" in general have apparently told themselves that it would be "better to play it safe and stuff your mattress" with dollars while the euro was going through its final transition. Ironically, this year's Treaty of Nice named Poland and neighboring nations as possible members of the European Union, and by all accounts they're eager to join. But as economist Derosa notes, while the Slavs-sold-us-out theory holds no water, the real sellouts are much closer to home.

For example, just last week, European Central Bank president Wim Duisenberg finally lowered his forecast for the Continent's long-term rate of growth, blaming the "rigidities that still pervade the 12 market economies -- rigidities in labor markets, rigidities in product markets ... [which] monetary policy can do nothing about." For some reason, you don't ever hear Fed chairman Alan Greenspan talking that way about the U.S. economy.

Additionally, while firmer estimates for the first quarter will be issued this Thursday by the Commerce Department, we already know from U.S. Treasury data that foreign portfolio investors bought, on net, a record amount of our stocks and bonds over this period, with the bulk of it coming from Europe, in amounts that far exceeded any conceivable movements of cash. At the same time, the net acquisition of foreign assets by U.S. investors was nearly nil.

Foreign equity buying was not quite as large as the high set in the first quarter of last year, but the record sale of long-term debt issued by U.S. corporations more than made up the difference. We also know from Thomson Financial Securities Data that in the first quarter, the direct acquisition by foreign companies of U.S. firms and affiliates ran higher than in the same quarter last year. And if April's $26 billion purchase by Deutsche Telekom of VoiceStream Wireless and Powertel is any indication, the current quarter should also come in strong.

And even when a foreign company acquires a U.S. firm through an exchange of stock, dollar-supportive forces are set in motion. That's because, as a U.S. institution finds it's overweighted in Germany, it divests a huge chunk of these holdings, thereby pulling in dollars for euros.

Foreigners, in turn, are underweighted in U.S., which is why they're likely to acquire even more. After all, U.S. gross domestic product is about 25% of world GDP, and our deep and liquid capital markets account for an even larger share. But it's doubtful that any foreign institution's holding even approaches a weighting of 20%.

Our huge surplus on "capital account" (the sale of our assets) has been just offsetting our equally huge deficit on "current account," which mainly tracks the goods and services we buy and sell from abroad. But because the U.S. is still a comparatively self-sufficient economy, its total share of all world trade comes to about 16%. Given that figure, we might expect that the dollar is involved in no more than about 16% of all currency transactions. But according to an April '98 survey conducted by the Basle, Switzerland-based Bank for International Settlements, the dollar was on the other side of a currency trade an astonishing 87% of the time. And while the bank's April '01 survey results aren't available yet, that figure will likely top 90%, since it tends to correlate with the dollar's strength.

Why the buck is so ubiquitous is no great mystery. The world's major commodity, crude oil, is bought and sold with dollars. Developing countries export and import with dollars. Because dollar markets are so deep and liquid -- and since liquidity begets liquidity -- when an institution needs to sell euros for yen, it typically exchanges euros for dollars and then dollars for yen. Panama and much of the former Soviet Union have long been dollarized, and the de facto and de jure dollarization of other economies is probably in mid-passage. The central banks of Europe, Japan, and the rest of Asia accumulate ever-increasing dollars as reserves.

America has become the American Express to the world. You can't leave home without its dollars -- a competitive position that is difficult to challenge, and the growing importance of which does not depend on the short-term performance of U.S. capital markets. The buck may not buckle anytime soon
Kuna tegin hobi korras EUR/USD forwardi tasemelt 0,8468, siis pyydsin enne vaadata ka veidi ajalugu. Kõige põnevam koht oli DM/USD kurss 80-te alguses. Dollar tõusis viis aastat jutti üle 100% ja siis tuli 2 aastaga tagasi. Selleaegsed FT ja Economist on väga huvitav lugemine - ylaltoodud jutu võiks raskusteta panna 84. aasta lehtedesse.

You can't leave home without dollars - heh. Maailm on juba kyllalt näinud seda juttu, et valuation does not matter. Aga ytle, kust on lihtsam suhteliselt edukam olla - kas tulles ebaefektiivsest systeemist või juba üliefektiivsest systeemist?

Ja viimaseks - lühiaja kohta ma ei tea midagi. Keskmises perspektiivis on ebatõenäoline, et USA intressimäärad saaks veelgi alaneda ja valuutakurss jääb samaks. May you live in interesting times.
Väga hea, Loowi! Ja seda täiesti tõsiselt!
Loowi - minu mõtted käsid ühe konkreetse kauplemispäeva kohta. Ma isegi ei püüdle pikaajaliste makroanalüüside poole, sest need nii-kui-nii ei kehti. Vähemalt viimased kaks aastat on kõik SUURED TARGAD rääkinud, kuidas kohe kohe hakkab dollar nõrgenema.

Tõenäoliselt ei kujuta paljud endale ette kui palju on triljon dollarit. Paberile kirjutamine aitab mõista selle numbri suurust.
Spot-turgude käive on keskmiselt 10-15 miljardit dollarit ööpäevas.
muuseas isegi paarisaja miljoniga võib täpse ajastusega turge liigutada 15-25 punkti.
Certainly our supply of self-evident truths is running short. In investment, a common caution is that past performance provides no reliable guide to the future. Perhaps we must apply the same wealth warning to financial theories. Sama hästi võiks see link olla muidugi selle täringuviskamise teema jätkuna lugemiseks.
To: viies

Kummaline. Võtan lahti BIS dokumendi "Central Bank Survey of Foreign Exchange and Derivatives Market Activity. 1998" ja leheküljelt 7 võib lugeda, et net-net foreign exchange average daily turnover on 1,4 triljonit USDi. Edasi võib leheküljelt 9 teha kirvearvutuse, et vähemalt 25% sellest toimub Euroopa ja USA vahel. 60% sellest toimub forwardite ja forex swap tehingutes, 40% spot tehingutega. Seega tuleb minimaalne päevane spot tehingute käive ainuüksi EUR/USD puhul üle 100 miljardi USDi. Kus on selles arutluses viga sees? Kas peale EURi tulekut on midagi väga muutunud?
Loowi - 100 miljardit on juba EUR/USD´i puhul reaalsem, kui triljoni jutt.
vahet pole, olgu kas või kuus triljonit. ei oska kommenteerida, mida BIS arvesse võtab. tean vaid seda, mis orderid turul liiguvad ning üle miljardilised orderid on väga suured.
muuseas - kuskilt jäi kõrvu, et euro tulekuga on spot-turu käiv ligi 40% kukkunud (vist eelmisel nädalal avaldati uues BIS´i numbrid).
Triljoni puhul oli jutt kogu maailma valuutaturust... Ah need egod, egod :))

Loowi - peace. panin täna hommikuse kommentaari kah siia...

Uus nädal algas ja keegi ei mäletanud enam, et alles eelmise nädala teisel poolel oli euro üks turuosaliste lemmik valuutasid. Selleks on mitmeid erinevaid põhjuseid.

Üheks peamiseks negatiivseks mõjuriks oli Euroopa turgude avamisel avaldatud Euro-tsooni tarbijahinnaindeks. Turuosaliste inflatsioonikartused said kinnitust. Olukorras, kus majanduskasvu turgutamiseks oleks vajadus intresse langetada, on kasvav inflatsioon tõsisesks katsumuseks.

Lisaks inflatsiooninäitajatele ostutus euro jaoks negatiivseks uudiseks intervjuu Saksamaa Keskpanga nõukogu liikme Reckers´ga. Intervjuus tunnistas ta, et majanduslanguse vältimine võib ostutuda Saksamaa jaoks väga raskeks.

Kui Aasias algas kauplemine väga uimaselt, siis Euroopa turgudel alustati koheselt eurode müümisega. Hoogu euro nõrgenemisele andis juurde ka uudised, et Saksamaa majandusinstituudid on alandanud käesoleva aasta majanduskasvu prgognoose (Kiel´i instituut 2,1% pealt 1,3%ni ning HWWA 2,6%lt 2,1-2,2%ni). Ameerika turgude avamiseks oli dollar tugevnenud päeva parimatele tasemetele 18,257e juurde.

Kas juhuslikult või tahtlikult (ajastus) teostas Rootsi Keskpank Ameerika turgude avamise paiku Rootsi krooni tugioste. Esimene “pauk” müüdi eurosid ja osteti kroone. Teine “mats” müüdi dollareid ja osteti kroone. Seega püüti eurot dollari vastu võimalikult vähe negatiivselt mõjutada. Võib öelda, et antud tunni jooksul nähti dollari kõrgemat (enam-vähem) kui ka madalamat kurssi Eesti krooni vastu. Sellega võib ka eilse päeva lõppenuks lugeda. Ameerika turgude lõpuni käis väga vaikne ja kitsas vahemikus kauplemine. Tõenäoliselt ei ole turuosalised eriti huvitatud uutest riskidest sellepärast, et on puhkuste aeg ning kvartali ja poolaasta lõpp on lähenemas.

Tänane kauplemine on jätkunud suhteliselt vaikselt. Nii Aasia kui Euroopa on siiani eurot müünud. Turud ootavad aprilli Euro-tsooni tööstustoodangu näitajaid. Vähe tõenäoline, et euro jaoks midagi positiivset võiks tulla. Tehniline pilt on pöördunud euro jaoks negatiivseks. Seni kuni kaubeldakse dollariga kõrgemal kui 18,036 on euro pideva müügisurve all. Esimeseks eesmärgiks dollari tugevnemisel oleks 18,44.

Eilne kauplemine eurodega oli uimane ja säratu, kuid täiesti kindlalt ühte väravasse mäng.

Aasia turgudel alanud mõõdukas dollari tugevnemine sai peale Euroopa turgude avanemist hoogu juurde. Pärast aprilli Euro-tsooni tööstutoodangu näitajate avaldamist, mis olid taas oodatust nõrgemad, leidsid turuosalised ennast ostetud europositsioone likvideerimas. Eilsed näitajad (lisaks varem avaldatutele) süvendavad muret Euro-tsooni majandusolukorra kohta. Ka kõige paadunumad euro fännid ei saa öelda, et eilsed tööstustoodangu näitajad oleksid eurole positiivsed. Arvestades veel sellega, et Euroopa majandusnäitajad avaldatakse ühe kuulise nihkega on üha enam turuosalisi veendunud, et Euroopa tootmissektoris seisab ees samasugune seisak nagu Ameerikas. Kuni Ameerika turgude avamiseni oli euro pidevas nõrgenemises. Kõrgemaks dollari noteeringuks jäi Euroopas 18,30.

Ameerika turgudel ei leitud esialgu põhjust eurode müümiseks, kuid peale Eurooplaste lahkumist dollari tugevnemislaine jätkus. Ameerikas avaldati eile uute alustatud elamuehituste näitaja. Numbrid olid oodatust paremad ning kinnitavad väidet, et Ameerika tarbijad on jätkuvalt kulutamas. Päeva kõrgemaks kõrgemaks dollari noteeringuks jäi eile Ameerikas kaubeldud 18,354.

Tänane kauplemine on jätkunud väga vaikselt. Nagu juba eile mainisime ootavad turuosalised kvartali ja poolaasta lõppu. Tänases majanduskalendris väga olulisi näitajaid tulemas ei ole. Samas võivad ka teisejärgulised majandusnäitajad üllatuste korral turge mõjutada. Tänaseks peamiseks sündmuseks on Ameerika Keskpanga presidendi Mr. Greenspani kõne Senati panganduskomitee ees. Turuosalised püüavad leida tema kõnest vihjeid Fed-i intressimäärade langetamise suuruse kohta. Selles ollakse juba praktiliselt veendunud, et 27. augustil intressimäärasid langetatakse. Küsimus on ainult selles palju seda tehakse. Enne tarbijahinnaindeksi avaldamist reedel arvestati futuuriturul FedFunds futuuridega kaubeldes 20%-lise tõenäosusega, et intressimäärasid langetatakse 50 pipsi (0,5%). Eile õhtuks jõudis tõenäosus 42%-ni. Samas on üpris keeruline öelda, kuidas üks või teine variant dollarile mõju avaldaks.

Siiani on turuosalised panustanud Ameerika dollarile kuna nende arust on Fed maailma kõige paindlikum ja kõige usaldusväärsem Keskpank. Ollakse veendunud, et just Fed on see, kes aitab ära hoida globaalset majanduseisakut. Teisalt peaks makroökonoomika tõdede järgi intresside langetamine dollarile negatiivselt mõjuma. Siiani ei ole intresside langetamine dollarit mõjutanud, kuid väga suure tõenäosusega ei ole ühel hetkel enam võimalik seda fakti ignoreerida. Samas liiguvad jutud, et Euroopa Keskpank võib neljapäeval 0,25% võrra intresse langetada ning see jälle omakorda tühistaks Ameeriklaste langetamise. Tänane tehniline pilt on jätkuvalt euro jaoks negatiivne. Siiani on jõus meie esimene eesmärk 18,44. Sealt edasi juba näeksime käesoleva aasta kõrgemaid tasemeid ning uusi dollari tippe. Suur eesmärk dollari tugevnemisel oleks 18,705.

Tarka juttu illustreerivad alati numbrid. Natuke võrdlust USA ja Eurotsoon tööstustoodangu kohta.

Kui siit nüüd vaatama hakata, siis ei saa just öelda, et eilsed tööstustoodangu näitajad kuidagi USAga võrdlust välja ei kannataks. yoy vaadates on ikka USA tööstus tugevalt sügavamalt languses kui Eurotsooni oma. Kuigi jah, langustrend on ilmne.

Küllap neil ameeriklastel seal majaehitamisetuhin ka vaikselt raugeb.

Mis te ütlete dollarifännid?

Eurotsoon Nov-00 Dec-00 Jan-01 Feb-01 Mar-01 Apr-01 May-01
yoy 4.5 8.3 5.5 4.3 2.9 1.6 na
mom 1.0 1.7 -1.8 0.6 -0.3 -0.5 na

US Nov-00 Dec-00 Jan-01 Feb-01 Mar-01 Apr-01 May-01
yoy 4.5 3.1 1.7 0.8 -0.1 -1.4 -2.8
mom -0.3 -0.6 -0.9 -0.4 -0.2 -0.6 -0.8
Ei noh, teine huvitav asi on CPI. Kui Euroopas tuleb 12 kuu CPI kasv 3.4%, siis sellest tuleb suur kära, et küll on kõrge inflatsioon. USA-s tuleb 4.0%, noogutatakse ja minnakse edasi.
Samas on valuutakursi muutused ilmselgelt soodustanud inflatsiooni kasvu Eurotsoonis võrreldes USA-ga.
Demokraatia kõige suurem vaenlane on hea kuningas. Seda teades valis tänapäeva ühiskond ikkagi demokraatia tee, kuna usutavasti kardetakse, et heale kuningale võib tulla halb järglane.

US Fed on tyypiline näide heast kuningast. Kaks peamist eesmärki (kõrge tööhõive ja madal inflatsioon) on osaliselt vastuolulised ning annavad võimaluse igat nende sammu õigustada. Kuni need sellid on tõesti targad ja erapooletud on kõik korras, aga kui tekivad kas ego või arusaamise probleemid võib paat kummuli minna. Mäletame, et Suur Depressioon oli osaliselt tingitud sellest, et tollane pealik andis otsad ja järeltulija koos komiteega osutus suhteliselt teovõimetuks kodanikuks.
viiese, viiesi, viienda - kelle iganes kaitseks tuleb öelda, et ta ise on öelnud, et ta ei proovigi pikemaid liikumisi kui paar päeva tabada. Ilmselt Mr G peab ikka mõned päevad vastu veel ja turud jätkavad USA probleemide ignoorimist, mistõttu EUR ei saa vist lähiajal eriti tugevneda...