See on selline huvitav väide. Ma ise oleks pakkunud, et kõige raskem seis oli ikka COVIDi ajal. Lisaks räägitakse artiklis, et kõige suuremat muret teeb käibemaks - ma ütleks, et käibemaks tõusis juba mõnda aega tagasi ja päeva lõpuks see, kas arve on restoranis 2€ suurem või väiksem, ei mõjuta tegelikult otsust välja sööma minna.
Tegelikult kumab välja see, et ei raatsita enam minna, pole harjumust (eriti pärast covidit kui paus jäi vahel) või siis lihtsalt hinnad on kvaliteeti arvestades absurdselt kõrged. Aga lihtsam kui sellega tegeleda on nuruda riigilt käibemaksusoodustust.
To: Draax
COVID’i ajal maksis riik toetustena riigi lukkupaneku kinni.
Söögikohtade ja baaride sulgemisega samal ajal inimeste pangahoiused aina kasvavad. Inimesed säästavad raha eesootavateks mustadeks päevadeks. Iial ei tea millal jälle tuleb näiteks talvise kütmise eest hiigelsummasid välja käia ning viie aasta tagune selline juhtum hirmutas ära. Rääkimata hiljutistest autokütuste ja toiduainete hinnahüpetest. Kauplustes suudetakse käivet kasvatada ainult allahinnatud kaupu müües jne.
Kinod näevad seda valusalt. COVIDi ajal harjuti kodus Netflixi vaatama, voogedastus tuleb peale, harjumus kinos käia vajus ära ja polegi taastunud. Pileti hind ju iseenesest pole kallis.
Väljas söömisega sama lugu, kuigi õhtusöök kahele mingis Michelini nominatsiooniga restoranis on vähe kallim kui kinopilet. Aga see on ikkagi harjumuse küsimus - kas mul on tavaks paar korda kuus käia naisega väljas ja uusi restosid proovimas või ei. Ja kui see harjumus ära kaob, siis mingil momendil ei tunne sellest enam ka puudust.
Oleks huvitav siia kõrvale saada ka info mitu restorani avati samal perioodil?
Kuna tarnin näpu otsaga ka antud valdkonda, siis jur kehad on selle valdkonnas üsna sagedased muutuma.
Keskmise restorani eluiga vist ongi selline paar aastat, harvem kauem. Ma kahtlustan, et mingi osa selles on ka selles, et kliendid tahavad kogu aeg uusi kohti avastada. Püsiklientuur, kes armastab iga kuu või paari tagant tagasi tulla, on harvem. Ja kui tundub, et võiks natuke värskendada, siis läheb kõik - uus nimi, uus sisustus, uus menüü, uus jur keha.
Täitsa põnev mõtteharjutus tegelikult, et millest oleksin nõus loobuma, et maksud ei tõuseks. Mina näiteks oleks nõus loobuma kõigist riigi poolsetest kinnisvara projektidest, kus vana hoone ei ole ametlikult täielikult amortiseerunud ning mille tasuvusaeg on suuresti määramatu. (teede ehitus siia ei lähe). Mõne üksiku erandiga, kus võiks teha rahvahääletuse. Samuti olen nõus loobuma veel sellest, et riigiteenistujad sõidavad kallimate sõidukitega kui harilik pereauto, a la Skoda Superb. Mõne üksiku erandiga. Kõigist riigi poolt korraldatavatest üritustest olen nõus loobuma v.a. 24 veebruar. Kõik see kehtib kui eelarve on miinuses. Teine idee oleks pehmem, külmutame lihtsalt riigiasutuste eelarved kuniks majanduskasv ja inflatsioon järgi jõuavad ja siis lähme edasi. Ise seal sees saavad suure juhi äranägemise järgi asju ümber kabetada. Midagi kelleltki otseselt ära ei võta.
30 aasta madalaim seis??? Kas lihtsalt aetakse propagandat, et saada mingeid maksuerisusi või on inimesed end muutnud pangaorjadeks (puudub igasugune vaba raha) või ei olegi enam “väljaskäimine” märk vabast ajast ja vabast rahast.
Tallinnas oleks pidanud selle Rahvusraamatukogu-kolossi koos vundamendiga maha lammutama ja sinna midagi asjalikku ehitama, sest olemasoleva kapitaalremont osutus ülikalliks. Uus hoone oleks tulnud hulka odavam.
Tallinnas saab veel aastaid hakkama “Estonia” ooperiteater oma vana majaga. Ei pea kohe ehitama uut, kui eelarvega on kitsas käes ja lähedal käib sõda.
Pilk tuleb peale visata KUMU-le, selle asutise hoone röövivat iga-aastaselt oma ülalpidamise tõttu liiga suures summas maksumaksja raha. Äkki teha mingi remont, mis võimaldaks hilisemat kokkuhoidu?
Politseimajad, kohtumajad, koolid on Tallinnas juba valmis kerkinud, ei ole vist enam mingit meeletut projekti ootamas, et riigieelarvele saaks suure põntsu panna?
Seega Tallinnas on küllalt kohti kust saaks kokku hoida või mitte ülemääraseid kulutusi teha.
Samas, Tartus, mis reaalset puudust see SüKu siis lahendab? Raamatukogu on Tartus ju olemas ühes vanalinna hoones, lisaks laiutab seal lähedal tohutusuur Ülikooli raamatukogu. Eriti veel tänapäeval, kus õppematerjalid ei paikne enam paberil vaid mobiilides või arvutites failidena? Mida see suur raamatukogu hoone seal siis teeb? Lisaks, kultuuri ja näituste tarbeks on ju olemas Raadil ERM.
Tallinna kohta tuli just uudis, et sealne vanalinn on tühjasid pindasid täis, mis kõik ootavad täitmist ja paljud neist kuuluvad linnale. Vabalt saaks hulga asutusi sinna ära mahutada, mitte aga rajada uusi hooneid.
Kas Tartus polegi siis ühtegi tühja äripinda vanalinnas, sarnaselt Tallinnale? Kas seal on kõik kohad paksult täis, et on vaja ehitada Tartu kesklinna veel üks uus massiivne hoone?
Klaasi vastust tuleb lugeda muidugi läbi selle prisma, et Süku on tema projekt ja muidugi viskub ta selle kaitsele. Samas muidugi on mingi iva selles, et otsused on ju tehtud ja platsil tööd käivad, et milleks enam vehkida.
Kulud vs. investeeringud. Ühelt poolt olen nõus, et investeeringud on ühekordsed. Neid võib ära jätta, aga need tekitavad kokkuhoiu selle aasta eelarves. Mis edasi? Puudujääk on meil püsiv, tegelikult peaks pigem proovida leida kokkuhoiukohti püsikuludest, aga see on keerulisem ülesanne kui mõne investeeringuobjekti ära jätmine.
Süku on muidugi investeeringuobjekt ainult mööndustega. Raamatupidamislikult on jah, eelarves investeeringute real, aga majanduslikult ei ole see mingi investeering. Mingit tulu ta tagasi ei teeni, pole sellist võimalustki (erinevalt mõnest infrastruktuuri objektist).
Selliste asjade - nagu SüKu - ehitamiseks tehtud otsuseid saab alati üle vaadata ja lisakulu tekkimine peatada. Sama asi on “Estonia” juurdeehitisega.
Saan aru, et rahvusraamatukogu hoone oli kaela kukkumas ja see vajas aktiivset sekkumist, aga ülaltoodud asutuste puhul pole midagi kaela kukkumas.
Peale KUMU pole ma kuulnud eriti ühegi muu asutuse kohta, et iga-aastased käitamise kulud on ebaproportsionaalselt suured. Mitte, et neid ka poleks olemas, kindlasti on, aga see info lihtsalt on varjatud.
Äkki on Eestis muuseume ja kultuurimaju liiga palju? Äkki on liiga palju kultuurikollektiive? Kõik nad on ju riigi eelarve peal elamas.
RB Pärnust edasi osa kohta tuli ca nädal tagasi email, et nüüd hakkavad maamõõtjad trassi mõõtma.
Samas RB korruptandid ja muidu suunamudijad tuututavad, et “RB pärnust edasi osasse on niiiiii palju raha maetud, et nüüd enam küll pooleli jätta ei saa!!!”
Peaministri nõunik arvab, et umbes 2/3 eestlastest on majandusega rahul. Ardo Hanssonilt hea artikkel Eurobaromeetri uuringu valguses.
Esmalt küsiti, kas inimesed on Eesti tuleviku suhtes optimistlikud või pessimistlikud. Tervelt 62 protsenti vastanutest ütles, et nad suhtuvad Eesti tulevikku kas väga või üsna optimistlikult. Väga või üsna pessimistlikke oli 33 protsenti ning viis protsenti ei osanud vastata.
Veelgi kõnekam oli hinnang isiklikule tulevikule. Koguni 78 protsenti vastanutest ütles, et nad on enda ja oma pere tuleviku suhtes pigem optimistlikud. Pessimistlikke oli vaid 17 protsenti.
Kolmandaks uuriti rahulolu oma elukvaliteediga. Kolmveerand Eesti inimestest ehk 75 protsenti vastas, et nad on oma eluga kas väga või üsna rahul. Rahulolematuid oli 23 protsenti.
Jah, kahjuks need on ainult jutuks mõeldud ideed. Kes see meil õieti valitseb, ega mitte reformierakond. Tehku, või õigemini juba ammu-ammu oleks tulnud teha, mitte nüüd meedias jutustada. Võrklaev ise oli lausa minister…
Võrklaev võeti ju ministri kohalt maha päris ootamatult, kui reformipartei valitsust remonditi. Ju siis ei sobinud partei juhi visiooniga.
Kas Kaja Kallas, oma isa tuules viibides, ütleb nüüd samuti, et reformipartei ei ole enam see partei mis see kunagi oli ja kuhu Kaja Kallas oma isa tuules viibides astus?
Sõerd on juba üle kümne aasta kindlasti oma partei majanduspoliitika ja rahanduspoliitika suhtes väga kriitiline olnud. K.a. tegeluspõhise riigieelarve jabura vormi kohta on kriitiline.
Nii see täna pole, ka illusoorselt mitte. Ehk et vb ei peaks mitte mõtlema et kust ja mida kärpida, vaid hoopis teistpidi et millega riik üldse peaks tegelema.
Huvitav mõtiskleda…
Ehk liiga äärmuslik, aga sooviks, et riigi põhiliseks tegevusalaks oleks vägivalla, varguse ja pettuse eest kaitsmise ning lepingute jõustamine. Siia hulka kuulub ka riigikaitse, sisejulgeoleku, kohtusüsteemi ja omandiõiguste kaitse.
Avalike hüvede tootmise või ümberjagamisega ei peakski järsku riik sellisel määral tegelema, põhiliseks ongi:
Riigikaitse - kaitse välise agressiooni eest. Klassikaline näide avalikust hüvest: kaitsest saavad kasu kõik elanikud.
Sisejulgeolek ja õiguskord - kaitse vägivalla, vargus ja pettuse eest riigi sees.
Kohtusüsteem ja õigusriik - sõltumatu kohtuvõim, mis lahendab vaidlusi ja jõustab lepinguid.
Omandiõiguste määratlemine ja kaitse - selgus, kellele mis kuulub. See annab inimestele stiimuli ressursse hoolikalt kasutada ja pikaajaliselt investeerida.
Tõelised avalikud hüved - näiteks tuletornid, osaliselt teedevõrk. Turg kipub neid alatootma, sest tekib n-ö priisõitja probleem: inimestel on stiimul hüve tarbida, ilma et selle eest maksaksid. Samas kellegi poolt teenuse tarbimine ei vähenda teiste võimalus seda tarbida.
Väliskulude ja -kasude käsitlemine - kui ühe inimese tegevus (nt reostus) mõjutab kõrvalseisjaid. Siin ei pea silmas väga üldist kliima soojendamise totrust.
Eraldi teemaks näiteks veel:
Haridus. Ei näe, et riik peaks ilmtingimata koole omama ja pidama, et tagada hariduse kättesaadavus. Minimaalne ainekava, testid, rahastus.
Meditsiinisüsteem - absurdne on maksta sotsiaalmaksu, aga ravi ei saagi. Lõpuks ainus võimalus funktsioneerida on tasuline ravi. Vaja suurendada omaosaluse määra või võimalus kombineerida riigi osalust + ise juurde maksta (vb patsiendil on soov parema ja kaasaegsema ravi järgi, kui riiklik käsumajanduslik plaan ette näeb)
