Probleemi juurpõhjuse - rahvastiku kollapsi vältimise, ajaaken on ilmselt nüüdseks juba sulgunud ja siin pole enam midagi teha. Isegi kui iibeolukord mingi ime läbi kohe täna päevapealt kardinaalselt muutuks, hakkaks selle viljad alles kümnendite pärast avalduma.
Tegemist on mastaapse struktuurse probleemiga, mis ei seisne mitte raha puudumises, vaid hoopis selles, et teenuse pakkujate ja tarbijate omavaheline proportsioon on kiirelt muutumas. Tänase riikliku tervishoiu- ja pensionisüsteemi kokku varisemine on lõppkokkuvõttes vältimatu ja juba alanud.
Mida siis teha annaks?
a) Loota naiivselt, et olukorast annab välja rabeleda raha tõstmisega ühest taskust teise, mis tegelikkuses annab sellele allakäiguspiraalile lihtsalt veel omakorda hoogu juurde. Üha suurenev surve teenuste pakkujatele e. tööealisele elanikkonnale vähendab omakorda veelgi sündivust ja tõstab ka nende väljarännet, kohtadesse, kus neid veel nii hullusti ei ruunata. Ühel hetkel saab raha selles esimeses taskus lihtsalt otsa. Lõplikult. Kui kõik su tegevuse viljad järjepidevalt ära võetakse, siis sa paned lõpuks lihtsalt poe ju kinni ja lased selles töötanud inimesed lahti. Olemasolevatele hädadele lisandub veel massiline töötus ja kodutus.
b) Üritada sarnaselt Rootsi rahvastikuvahetuse eksperimendile, mis on muutnud nende linnad igapäevaste pommikärgatuste ja automaadivalangute saatel toimivaks Mogadišuks ja kohaliku elanikkonna massvägistamiste Mekaks, tekitada ka siia kohalikud Taškendid ja Ašabadid. Tagajärg sotsiaalhoolekandesüsteemile kokkuvõttes pigem neto-negatiivne ja vanglasüsteemi ületäitumise tõttu peame hoopis ise hakkama otsima veel lollimat riiki, kes oleks nõus sõlmima lepingut meie retsidivistide majutamiseks ja valvamiseks.
c) Paneme kõik üle jõu käivad riiklikud sotsiaalteenused lihtsalt kinni, jättes alles vaid absoluutselt hädavajaliku miinimumi. Arvestades poliitilist reaalsust on selle tahtliku ja teadliku toimumise võimalus suht olematu. Suure tõenäosusega proovitakse enne läbi variandid a) ja b) hävitades riigi majandus ja põlisrahvus ning alles seejärel juhtub see ise-eneslikult vältimatu paratamatusena.
PS. Kirjeldatud probleemistik pole kehtiv ainult Eestile, vaid laieneb pea kogu Euroopale. Jõukamates riikides, kus kapitalil on olnud rohkem aega akumuleeruda, on puhvrid lihtsalt suuremad ja sümptomid avalduvad viitajaga.