Üksik pensionär sööb nii vähe, et väiksematki kogust toitu ise valmistades peaks ta seda ühte toitu mitu päeva järjest sööma. Näen pidevalt poes vanakesi väikseid valmissalatite karpe (mida ma ise kindlasti ei ostaks) lindile panemas.
Enamus pensionäre elavad paremini kui noored tugevad keskmist palka teenivad mehed/naised, kes üürivad korterit või maksavad laenu ja on endale auto liisinud ja noorte inimestena ehk ka elukest nautida tahavad- veel hullem, kui neil laps või lapsi on keda koolitada ja kasvatada.
Ma ei saa aru, mis kuvand meie pensionäridest küll loodud on, et lepalehti söövad ja poes vaid aegunud kaupa peavad otsima?
4 Likes
need on ju Selveri enda köögi tooted. Kuna neid tuleb pidevalt peale ilmselt siis soovi korral võib igasugu teooriaid välja mõelda.
Osa selvereid nagu Pirita viimasel ajal ei tee enam 50%, vaid 30, üldiselt ma siis ei osta. Saagu aru, et parem on -50% müüa kui üldse mitte müüa.
Ja ma kahtlen, et pensionärid selle 10% pärast Selverisse spetsiaalselt lähevad, pigem vaadatakse niikuinii soodushindasi.
Siit nüüd pisike äpiidee arendajatele - kettideülene sooduspakkumisäpp sooduskaubale, reaalajas.
Tarbi Targalt äpp on olemas. Mitte küll päris reaalajas.
Üldiselt ma kipun alati uskuma seda osapoolt, kes oma jutu kõrvale mingid numbrid välja toob. See kaupmeeste “tegelikult ei ole nii!” väide kõlab seetõttu ebausutavalt.
Aga see artikkel viitab ka ühele probleemile ja nihkes arusaamisele sellest, mida keegi juurdehindluseks või hinnaks peab.
Kaupmehed tõstavad hinnad kõrgele. Klient ostab seepeale peamiselt või ainult soodushinnaga kaupa. Kaupmehed väidavad, et “juurdehindlus pole kõrge”, sest müügist on suurem osa kampaaniatooted. Samal ajal on klientide vererõhk kõrge, sest nö. “õigeid hindu” müügisaalis ei julge enam üldse vaadata ja kusagil seal riiulite vahel on mõni tädi statistikaametist või siis noor ajakirjanik, kes teeb ostukorvi hinnavõrdlust ja ütleb, et võtame aluseks ikka “õiged” hinnad, mitte kampaania hinnad.
Kokkuvõttes on õigus neil, kes ütlevad, et Eestis on hinnatõus nii kõrge, sest just kauplused on oma osa lõpphinnas kiiresti kasvatanud (+km muidugi ka) ja tootjatele jõuab sellest kiirest hinnatõusust kätte suhteliselt väiksem osa.
6 Likes
Allles mõni nädal tagasi karjus eesti pank, et hinnatõusud pole nii suured kui statistika näitab kuna palju ostetakse allahindlusega kaupu. Nüüd kisab EP, et juurdehindlused on kole suured. Milleks siis iga nädal väljastada pressiteateid mis omavahel on sisulises vastuolus.
3 Likes
Kui paljud Teist töötavad kaubanduses ja julgeks öelda milline on levinud kasumimarginaal, no ja paluks mitte üldistavalt, aga kaubagruppide lõikes, alkoholi ei tarvitse mainida, pood teenib pudeli õlle müügist ilmselt 5 senti kui sedagi )))
Kaubanduses ei tööta, aga TKM Grupp AS-i kasumimarginaal on kuskil seal 900% juures 
Allikas: https://www.teatmik.ee/et/personlegal/10223439-TKM-Grupp-AS
PS. Üks kulukomponent, millega kõik jaeketid peavad arvestama on “management fee” teenuse ostmine emafirmalt.
1 Like
Töötasin ettevõttes, mis kõigile Eesti kettidele müüs tarbe- ja tööstuskaupasid ning 40% on üsna miinimum, mis jaeketid otsa panevad.
Lisaks kui soovid kindlat kohta riiulis, siis on riiulitasud. Need võivad vabalt olla 100K+ keti kohta. Ei räägi siin kassa juures olevatest riiulitest, seal on minu teada veel suuremad aastatasud.
Paar ketti teevad iga asja eest trahvi. Näiteks kaup jõudis varem, kaup jõudis hiljem, kaupa jõudis rohkem, kaupa jõudis vähem, kaup tuli vale kullerfirmaga. Ajaaknad on tihti ka tunni täpsusega määratud, et millal tohib kaup poodi jõuda.
Lisaks tellitakse poodidesse kaupa suvalistes kogustes. See ei ole haruldane, et tagasi tuleb 70% saadetud kaubast. Kohustus on tagasi võtta ja kui mõni toode on transpordi käigus katki läinud, siis tuleb see alla neelata.
Nädal hiljem tellitakse jälle sama kaup uuesti samasse poodi. Lõpuks kui kaup on juba meeletu transpordi käigus katki läinud, siis tuleb see hulgimüüjal maha kanda, sest ketid enam vastu ei võta.
Maksetähtajad on mitme kuu pikkused ja isegi neid kõik ei austa.
11 Likes
“Armas” lugeda muidugi… hulgimüüja müügu rohkem otse? Turundus, mugav juurdepääs, ka ühistransport, sõna liikuma ja oledki suuremast peavalust lahti? Kettidele siis kas müüd v mitte… Ei?
Mina olen leidnud nt Sumena. Tiptop üritus. Kiire ja soodne. Sortiment muidugi nagu ta on, aga üllatab teinekordki. Ja noored poisid on leidnud toimiva nishi.
1 Like
Võtame mingid igapäevased tooted, näiteks Alma piim, Coca-Cola, Fairy, Finish nõudepesukapslid. Kui paljusid neist hakkaks tavainimene kuhugi eraldi poodi ostma minema? Võetakse jaeketist alternatiiv ja ongi kõik. Väga paljud brändid kirjutavad kusjuures ka ette, et kui suure turuosa peavad tooted saavutama, et edasimüügiõigus alles jääks.
Ehk ongi aeg taastada spetskauplused? Väiksed ärid? Piimatooted, lihakarnid, kondiitritooted? Tegijaile tööd ja ostjaile valikut. Mina olen küll ka kasvanud sel ajal, kui see kõik oli ja toimis, et vbl nostalgia, aga inimesi peakski suunama rohkem liikuma ja toimetama. Praegused ülehinnatud kaubakoplid jäägu neile närvilistele ja asotsiaalseile minutilugejaile. Sõitku oma autodega otse poes ringi või telligu internetist? Midagigi inimlikku võiks linnakeskkonda siiski alles jääda.
4 Likes
Tööjõud on kallis.
“Suures kaubakoplis” on iseteeninduskassade ajastul 2-3 töötajat suure poe peale. See väikepood ei suuda tavaliselt nii palju müüa, et müüja palgakulule kate tuleks.
Teine probleem on see, et Eestis on liiga palju monofunktsionaalseid piirkondi ja maju. Euroopa suurlinnades on kõigil kortermajadel esimene korrus äripindadeks. See tähendabki, et sellise 1-3 kvartali raadiuses leiab kõiksugu poode - alates lihatoodetest lõpetades mööbli ja jalgratastega. Aga kui sa kogu kaubavalikut nendest poodidest ei saa ja pead nagunii linna serva suurde keskusesse sõitma, siis ostadki juba kõik asjad sealt…
Ja logistika on kolmas probleem. Meil, näe, keelati nüüd kaubikuga kõnniteele parkimine üldse ära. Mismoodi see kaup nendesse kesklinna väikepoodidesse siis saama peaks?
7 Likes
Üks teema, millest hinnatõusude kontekstis eriti rääkida ei taheta, on see, et iseteeninduskassad on toonud kaasa varguste tohutu kasvu ja see kõik tuleb samuti ostja taskust tagasi saada. Samuti investeeringud, mis nende kassade soetamiseks ja tugiteenuste hankimiseks tehti. Kui varem käis vargil spetsiaalne kontingent ja viinanäljas parm, siis nüüd katsuvad õnne ka tavalised pereemad, kel raha otskorral või närv must, et iga päev poodi rohkem raha tuleb jätta.
Kohati on need vargused ilmselt tahtmatudki. No mida sa teed, kui skänner jälle triipkoodi välja ei suuda lugeda? Kahtlustan, et nii mõnedki suskavad sellise kauba otse kotti. Mina viskan selles olukorras selle kauba lihtsalt kassa kõrvale põrandale maha, aga arvestades, et enamjaolt esineb sellist janti just sooja- või külmleti toitudega, mille peal on triipkood kortsu läinud vms, rändavad need ka ilmselt hiljem prügikasti ja tekitavad lisakulu.
2 Likes
To: Draax
Draax, monofunktsionaalsed piirkonnad ja majade arhitektuur ei olnud 1990-datel küll mitte mingi takistus, et katta magalapiirkonnad tiheda keldris paiknevate pisipoodide võrguga. Need poekesed enam ei toimi.
Pealegi, Tallinna kesklinnas on nii vanast ajast pärit kui ka hiljuti ehitatud maju, kus väga paljudel neist on esimesel korrusel äripind, aga seal pinnal ei ole kaubandust või jaeteenindust, vaid seal on kas mingi kontor, mingi eksklusiivsem salong või restoran.
Putka-teenindus on üldse kokku kuivanud, sest sellise teeninduse järgi pole enam suurt tarvidust, v.a. ilusalongid.
Põhjus paistab olevat lihtne: kliima.
Kui Lõuna-Euroopas inimene hängib tänaval aasta läbi, seega astub sisse ka tänava äärtes paiknevatesse äridesse, siis siin valitseb enamuse aastast s i t t suusailm ning inimesed leiavad endale mugavama koha suurtes kaubanduskeskustes. 100 või 150 aastat tagasi polnud inimestel liikumisvahendeid, seepärast tänavate ääres olevad ärid õitsesid, kuna inimene ei saanud kaugele sõita. Tänapäeval aga saab kaugele igapäevaselt sõita.
1 Like
Eks majanduslanguse ajal on alati rohkem varastatud. See, et nüüd on varguseid rohkem kui, ütleme, 5a tagasi, pole enam ärimudeli süü, sest iseteeninduskassad on Eesti jaekaubanduses nüüd ju vist üle 10 aasta juba?
Varguse või pettuse (skaneerin odavama puuviljasordi või teise toote) risk on sellesse ärimudelisse sisse kirjutatud, aga eks kaupmees peab hinnastama, et kas tavakassade personaliga mehitamine tuleb odavam või kallim kui see vargusega saadud kahju.
Teine probleem vargustega (mis pole omakorda üldse iseteeninduskassadega seotud) on juriidiline. Karistused on olematud, vahele jäämine ei hirmuta. Politsei põhimõtteliselt ei tegele selliste 20-50 eur hinnaklassis juhtumitega sest ressurssi pole. Või siis kaupmees/turvameeskond ise peavad tõendama teo korduvust.
Kui kellegi oled varguselt tabanud, on ta homme poes tagasi ja kui ma õigesti tean, siis andmekaitse reeglid on ka sellised, et AKI isegi ei luba nende sarivaraste pilte kettide vahel jagada või levitada. See kõik kokku on varguste probleemi võimendanud, aga jällegi - põhiküsimus ei ole selles, kes kaupu läbi piiksutab.
2 Likes
10 aastat iseteeninduskassasid küll…
Argumendid aga:
- Iseteeninduskassasid on rohkem, kui varem.
- Tööjõudu (jälgijaid) on iseteeninduskassade peale vähem, kokkuhoid.
- 10 aastaga on vargad osavamaks saanud, läbi praktika ja õppe.
- Poed on leidnud, et lihtsam on vargused maha kanda ja need hindadele juurde keevitada, kui vargaid püüda või raisata energiat ja ressurssi nende pidevale jälgimisele.
- Seadusandlus annab varastele suuremaid vabadusi, sest poodidel on isegi keelatud professionaalsete varaste pilte avalikkusele üles riputada, rääkimata muudest vargavastastest võtetest.
Lätis pandi x hetkel pildid uste juurde, vargused kukkusid, noh meil inimõigused )))
2 Likes
Kas ka meil polnud kunagi üksvahe varaste pildid poodide sissepääsude juures?