Ma nõudepesuvahendi hinna kohta ei oska midagi öelda, aga Eesti kaubanduse kohta mõned mõtted.
Tundub, et turg ei ole veel täielikult suutnud kohaneda e-kaubanduse plahvatusliku kasvuga (globaalses mõttes) ning tajuda konkurendina tervet EU-d juba eos ning nišitoodete puhul ka kolmandaid riike. Ma sain just suure paki Jaapanist, sest kuigi sellel tootel on ka Euroopas edasimüüjaid, siis tellin otse nende poest, tuleb Fedexiga koju, tollimaksud juba sees ja tollivad ka ise ja saan kohe kõik kätte, mis soovin.
Kui aga mitte päris nišikaubandusest rääkida (millega on ju keeruline tegelikult kõikjal), siis selline pool-nišikaubandus (hobid jne) oleks kõige loogilisem jaekaubanduse ettevõtluse vorm. Selles segmendis elutsevad peamiselt emotsiooni- ja impulsiivostud ning kuna tegemist on täiesti ebavajaliku kaubaga, ei ole ka hind sageli määravaimaks argumendiks. Ise toimetan mitme hobiga, millel on vaja väga spetsiifilist varustust ning neid poode toetan juba põhimõtte pärast, et Eestis oleks vastav skeene ja varustatus olemas jne.
Kui vaadata ettevõtluskulusid ja eriti ettevõtluskulusid kaubanduses, siis tegelikult saab üsna kiirelt selgeks, mis see peamine probleemikimp on. Kuna sisendkulud on üsna kõrged, siis tulebki tegutseda nendes elustiiliärides või pakkuda mingit muud emotsiooni, lisaväärtust jne.
Kaks eraldi pooluse näidet: esimene on elektroonika ostmine. Tahtsin välja vahetada oma ipadi, loomulikult võtsin kohe ühendust Idealiga ja selgitasin soovi. Selgus, et ma ei saagi seda osta, kuna Eestis selliseid mudeleid ei ole (tegemist oli tavalise 13 ipad proga, 1TB). Öeldi, et saab tellida, läheb minimaalselt 4 nädalat. Läksin siis Amazon.de-sse, ostsin ära ja 2 päevaga oli kohal. Kui on oluline, et saab kiiresti kätte, siis mul on väga raske mõista, miks või kes üldse peaks 4 nädalat ootama (v.a vb kui soovitakse järelmaksuteenust vms kasutada).
Teine poolus: lasteasjade soetamine. Meil on kindlad 3 (füüsilist) poodi, kust 95% ulatuses vajaliku ostame, ülejäänu tuleb siit-sealt. Ja nendest omakorda kuskil 90% on Kaubamaja. Nende pakkumus on lihtsalt nii hästi välja arendatud ja nii suure lisaväärtusega. Lähed kohale, õhkkond on meeldiv ja rahulik, brändide valik on hea, astud lihtsalt sisse ja ütled “mul on vaja X,Y.Z” ja mitu abilist asub kohe toimetama ja toovad sulle parimad variandid, annavad nõu ja soovitavad lisa ka. Kui teed seda koos lapsega, siis tema saab rahulikult mängida, kui peaks igav hakkama. Või teise näitena Babyluv, mille kontseptsioon on sarnane: lähed sinna, näppu antakse hea kuum jook või hoopis smuuti, tunned mõnu ja vahepeal silitad mõnd musliinlappi.
Nende kontseptsioon on väga kaugel mingist marginaalipõhisest tegevusest, kus võetakse Laki kandis laopind ja müüakse sisseostuhind +30% põhimõttel edasi. Ja see töötab, sest on a) nišš ja b) pakub lisaväärtust.
Ma arvan, et selline marginaalipõhine laokaubandus kas hääbub või siis muundub ise Euroopa-põhiseks – aga seda ju ka ei saa, sest Eestist väljashippimine on absurdselt kallis. Dropshippimise mudel lihtsalt ei tööta, sest miks ma peaks ootama mitu nädalat, et kätte saada mingi kaup, mida ma võin lihtsalt Amazonist ise tellida.
Olles ka ise väga spetsiifilise valdkonna maaletooja (kuigi mitte hinnatundliku), siis mu üldine seisukoht ongi see, et täna on Eestis mõistlik jaekaubandus (jättes välja toidupoed, kaubanduskeskused jne) selline, mis toidab kas mingit nišši või elustiili ning on pigem premium-tasemel. Iseenesest on see muidugi kurb, sest väikepoed on üks ühiskonna liime, eriti väiksemates kohtades.
Põhimõtteliselt kõlbab ka võsalõikamise ketas? Kestab muru trimmerdamisel igavesest ajast igavesti
