Kas keegi oskab kommenteerida, millised on Euroopa väljavaated kildagaasi kasutusele võtmiseks?
Ja millised on Euroopa väljavaated uute tehnoloogiate abil uute naftaväljade hõlvamiseks?
Kui Euroopas oma kildagaas tootmisesse läheb, ei ole ju USAl seda enam eriti kuhugi eksportida?
Kildagaasi reservide poolest Euroopa USAst kuigi palju maha ei jää – EIA andmetel oli eelmise aasta teises pooles maapõues 639 triljonit kuupjalga kildagaasi vs USA vastav näitaja 862 triljonit kuupjalga.
Reservid aga iseenesest ei tähenda, et kildagaasi ammutamine oleks ka majanduslikult mõttekas. Kulud maagaasi tootmiseks on Euroopas kallimad kui USAs päris mitmel põhjusel. Esiteks on Euroopas kildagaas sügavamal, mistõttu on selle kättesaamine raskem. Teiseks on USAl oluliselt pikem nafta ja gaasipuurimise ajalugu, mis on aidanud kaasa konkurentsitiheda puurimisteenuste sektori tekkimisele ja sellega kaasnevale teadmusele (know-how). Maagaasi buumi tipus 2008. aastal töötas USAs 1600 maagaasi puurkaevu vs 100 Euroopas. Deutsche Banki hinnangul maksab ühe puurkaevu ehitamine Euroopas ca $14 miljonit ehk kolm ja pool korda rohkem kui USAs. Euroopas puudub ka heal tasemel infrastruktuur. Näiteks kui maagaasi tootja USAs soovib gaasi transportida, siis on tema käsutuses väga hea torujuhtmete võrgustik. Euroopas aga see nii pole, lisaks eksisteerivad ka erinevad seadused/piirangud gaasi transportimise kohta.
Kolmandaks, Euroopas on sektori suhtes karmimad regulatsioonid. Lisaks ülaltoodud gaasi transportimisele, on näiteks Prantsusmaal ( kus on arvatavasti päris suured reservid) fracking ehk kõrgsurve all vee, liiva ja kemikaalide maapõue pumpamine keelatud. Põhjuseks mõjud keskkonnale, alates põhjavee saastumisest kuni maavärinateni. Ka USA muretseb keskkonnamõjude pärast, kuid eurooplased muretsevad rohkem, sest seal toimub puurimistegevus tihedamalt asustatud keskkonnas, mistõttu müra ja saastatus, mis puurimisega toimub, häirib elanikke rohkem. Kui USAs kuuluvad maaomanikele ka maa all olevad maavarad, siis Euroopa seaduste kohaselt, kuuluvad viimased tavaliselt riigile. Seega kui ameeriklane näeb puurimistorni, jooksevad silme eest läbi dollarid, eurooplane aga näeb ainult inetut puurimistorni.
Euroopa kildagaasi entusiasmi leevendas ka Exxon Mobili Euroopa uurimistegevuse juht, kes ütles, et massilisem tootmine on vähemalt 5 aasta kaugusel. Exxon on üks aktiivsemaid kildagaasi otsijaid Euroopas.
Reservid aga iseenesest ei tähenda, et kildagaasi ammutamine oleks ka majanduslikult mõttekas. Kulud maagaasi tootmiseks on Euroopas kallimad kui USAs päris mitmel põhjusel. Esiteks on Euroopas kildagaas sügavamal, mistõttu on selle kättesaamine raskem. Teiseks on USAl oluliselt pikem nafta ja gaasipuurimise ajalugu, mis on aidanud kaasa konkurentsitiheda puurimisteenuste sektori tekkimisele ja sellega kaasnevale teadmusele (know-how). Maagaasi buumi tipus 2008. aastal töötas USAs 1600 maagaasi puurkaevu vs 100 Euroopas. Deutsche Banki hinnangul maksab ühe puurkaevu ehitamine Euroopas ca $14 miljonit ehk kolm ja pool korda rohkem kui USAs. Euroopas puudub ka heal tasemel infrastruktuur. Näiteks kui maagaasi tootja USAs soovib gaasi transportida, siis on tema käsutuses väga hea torujuhtmete võrgustik. Euroopas aga see nii pole, lisaks eksisteerivad ka erinevad seadused/piirangud gaasi transportimise kohta.
Kolmandaks, Euroopas on sektori suhtes karmimad regulatsioonid. Lisaks ülaltoodud gaasi transportimisele, on näiteks Prantsusmaal ( kus on arvatavasti päris suured reservid) fracking ehk kõrgsurve all vee, liiva ja kemikaalide maapõue pumpamine keelatud. Põhjuseks mõjud keskkonnale, alates põhjavee saastumisest kuni maavärinateni. Ka USA muretseb keskkonnamõjude pärast, kuid eurooplased muretsevad rohkem, sest seal toimub puurimistegevus tihedamalt asustatud keskkonnas, mistõttu müra ja saastatus, mis puurimisega toimub, häirib elanikke rohkem. Kui USAs kuuluvad maaomanikele ka maa all olevad maavarad, siis Euroopa seaduste kohaselt, kuuluvad viimased tavaliselt riigile. Seega kui ameeriklane näeb puurimistorni, jooksevad silme eest läbi dollarid, eurooplane aga näeb ainult inetut puurimistorni.
Euroopa kildagaasi entusiasmi leevendas ka Exxon Mobili Euroopa uurimistegevuse juht, kes ütles, et massilisem tootmine on vähemalt 5 aasta kaugusel. Exxon on üks aktiivsemaid kildagaasi otsijaid Euroopas.
Poola kildagaasi varude kohta on väga vasturääkivaid prognoose tehtud. Varud on küll suured, kuid ei pruugi olla nii suured, kui varasemalt arvatud. Link.