Räämas Tartu
Mida küll teha, kui valimised lähenevad, kuid kaks aastat majanduslangust ja üks aasta kultuuripealinnaks olemist on eelarve nii pingeliseks teinud, et pole isegi võimalik linnale kuuluvaid haljasalasid hooldada? Tuleb inspiratsiooni ammutada klassikast nagu näiteks muinasjutust keisri uutest rõivastest. Halva mängu juurde tuleb teha lihtsalt hea nägu ning avalikkusele kinnitada, et kõik ongi nii mõeldud, räämas pargid on uus reaalsus ja kes aru ei saa, on lihtsalt juhm.
Aga juba antakse läbi maltsa – ptüi, tahtsin öelda: läbi lillede – mõista, et muru niitmata jätmisega me kliimakatastroofi, veeuputust ega süsihappegaasi kätte lämbumist ära ei hoia.
Aga noh, et maksa esialgsest kursist hälbida, saab ju leida veelgi enam kokkuhoiu kohti ja häid demagoogilisi ettekäändeid.
Näiteks võiks tänavavalgustuse üldse välja lülitada, et vältida valgusreostust, mis põhjustab unehäireid ja teisi terviseprobleeme.
Talvel lume lükkamise võiks kuulutada keskkonnavaenulikuks, sest siis paljastub tume asfalt, mis põhjustab linnades kuumatsoone.
Prahi võiks üldse koristamata jätta, sest sodi loob ju uusi elupaiku linnaloomastikule; kes üldse tuli selle peale, et kärbsed ja närilised on kuidagi kahjulikud?
Puhta joogivee tagamise torustiku kaudu võiks lõpetada, sest põhjavee tase langeb ning kindlasti surevad selle tõttu mingid anaeroobsed pinnase mikroobid välja.
Mõelgem ikkagi keskkonna peale (ja unustagem eelarve probleemid… vähemalt kuni valimisteni, sest pärast seda saab eelmist linnavalitsust süüdistada)!