Ehh, nii sinisilmseid väiteid ei tasuks küll majandusfoorumis õhku pritsida, et “sadade ametnike vähendamine” muudab midagi sisulist riigieelarve juures.
Jah, taksojuhtide emotsioone võib muuta. Aga nendel eelarve ridadel kus toimub 80% kulupoolest - seal ei muuda midagi.
jep, ametnike arvu tõmmati alla aga nõunike arvuga tasandati mõne aja pärast kogu palgafond samaks kui mitte suuremaks, pealegi osa töö-/ametikohti saab alati viia nö. teenuslepingu põhiseks, ehk palgafondist majanduskuludesse … ja siis saab ju alati väita, et kuna majanduskulud a’la 6-7% kogukuludest, siis sealt pole enam miskit kokku hoida …
Mäletan uudist, et koroona ajal oli terviseametis üle 40 meedianõuniku.
Ma pakun, et riigiasutuste eelarvetes on palgakulud ikkagi ca 80%.
Võib-olla üksikutes asutustes nagu Päästeamet on tehnika, sõidukite jms kuluv summa suurem, aga keskmiselt ikkagi 80% või rohkem on lihtsalt tööjõukulud.
Siin on ka teatav ebakõla, sest avalikkuses saavad suuremat kõlapinda majandamiskulud. Ikka tekitab küsimusi mingi asutuse ürituse maksumus, koolitused või lähetused, mingi kontoripinna maksumus jms.
Aga kui võtta eesmärgiks riigieelarve kulude kokkuhoid, peaks mingi arvestatava tulemuse saamiseks ikkagi väga konkreetselt lihtsalt töökohti vähemaks raiuma.
Um. Sa ei saa aru. Kõik puuded ei ole nii lihtsad et “mul on mingi jupp komplektist puudu, rohkem miski ei sega”. Inimestel on rasked kroonilised haigused. Nad lihtsalt ei suuda olla mobiliseeritud sama kaua või sama regulaarselt kui terved inimesed. Ta ei suuda olla näiteks ka vaimselt töövõimeline kui selleks et krooniliste valudega toime tulla peab olema silmini valuvaigisteid täis puugitud näiteks, või on tarbitavatel ravimitel sellised kõrvalmõjud, et ainult nendega toimetulekuks lähebki enamik (tahte)jõudu päevas ja suurt muuks ei jäägi midagi üle.
Mõnel raske haigusega inimesel on paremaid, ja on halvemaid päevi. Mõni päev on okei. Ja siis tuleb madalseis ja ollakse mitu päeva järjest voodis nagu laip. Ükski tööandja ei soovi sellist etteennustamatutel aegadel rivist välja langevat tegelast palgale, olgu ta kodukontoris või mitte.
Seoses nõunikega turgatas meelde kuidas Mihhal raadios peaministritunnis küsimuse peale, et mida noored õppima peaks minema, vastas, et õppige mingit päris tööd tegema. Kusjuures ta ise pole kunagi päris tööd teinud. Alustas 1996 Tallinna Linnavolikogu Reformierakonna fraktsiooni nõunikuna . Tüüp oli siis 21 aastane. Mis nõu selline äsja keskkooli lõpetanud piimahabe anda oskab, jääb mõistetamatuks.
Paneme siis juba kogu teenistuskäigu:
" Töökäik
Aastatel 1996–1999 töötas Kristen Michal Tallinna Linnavolikogu Eesti Reformierakonna fraktsiooni nõunikuna, 1999. aastal Eesti Reformierakonna nõunikuna, aastatel 1999–2001 Riigikogu Eesti Reformierakonna fraktsiooni nõunikuna, aastatel 2001–2002 minister Toivo Asmeri nõunikuna ja büroo juhatajana, 2002. aastal peaminister Siim Kallase nõunikuna riigisisestes ja töökorralduslikes küsimustes, 2002–2003 aastatel Tallinna Kesklinna linnaosa vanemana.[2]"
Noored, õppige “päris tööd”!!!
Kui lugeda Postimehe pikemat kirjeldust Tallinna võimuliidu toimimisest ja lagunemisest - siis tundub asi ikkagi taanduvat küsimusele “kaadrid otsustavad kõik”.
Et Peeter Pärtel Pere lihtsalt ei saanud hakkama ja nii lihtne see oligi.
Mis on aga üllatav, et partei teda õigel ajal välja ei vahetanud. Või hoopis see kurb saatus, et isegi REF-i pika pingi pealt ei leidunud kedagi kes reaalselt teda asendada oleks tahtnud.
«Kõik on liiga Pärtli-keskne,» tõdeb üks Tallinna abilinnapea nii pealinna nelikliidu pooleteise aasta ilu ja valu kui lõpuks selle lõhkimineku üle mõtiskledes.
Lõhkimineku käilakujuks ja esindusnäoks kujunes tõesti Reformierakonna esitallinlane, nüüdseks endine abilinnapea Pärtel-Peeter Pere. Ja vast on selle «liigse Pärtli-kesksuse» tähelepaneku taga oma tuum ka olemas. Pealkirjas kasutatud kujund «viitsütikuga pomm» hõlmab palju laiemat tähendust kui ainult Pere.
Maksumüüri taga:
«See oli mõrvarlik kombo». Viitsütikuga pomm Tallinna nelikliidus
Michali elukaaslane, Evelin Oras, on ju samuti eluaegne nõunik. On olnud linnavolikogu kinnisvaranõunik, keskkonna-, maaelu- ja rahandusministeeriumi nõunik. Hetkel peaks olema majandus- ja tööstusministri nõunik.
Lisaks on Orase õde Jürgen Ligi nõunik. Rahandusministri nõuniku ametile eelnes muljetavaldav karjäär finantssektoris. Näiteks on ta olnud kultuuriminister Laine Jänese nõunik. Töötanud Nordicas turunduse ja kommunikatsiooni spetsialistina ning enne Ligi nõunikuks saamist töötas Teslios töötajakogemuse spetsialistina.
Kui see pole toiduahel, siis mis on?
Ma ei tea, kas Ligi pidas maailma parimate nõustajatena silmas Orast ja Pukki aga nõunikeks oleks võinud palgata ikka mõne finantstaustaga inimese. Ilmselt olid need kaks lihtsalt toiduahela hierahias finantsistidest eespool.
Aasta tagune artikkel:
Reformierakonna PR-mees asub Jürgen Ligi nõunikuks
Jürgen ja Kristen peavad mingit imelikku võitlust kaubanduskettidega. Mulle tundub, et Eestis on olulisemaid asju, millega tegeleda.
Kui siin Michal võrdles sobivalt, et kui palju on Eestis kaubanduspinda 12 aastaga juurde tulnud, siis mõni ajakirjanik võiks juhtida ka tähelepanu, kui palju näiteks SKP, keskmine brutopalk, SKP elaniku kohta samal ajal tõusnud on.
Häbiväärne, et meie peaminister peab totaalselt häbiväärset palagani kapitalismi alustalaga nimega “konkurents”, kusjuures erinevaid kette on Eestis jalaga segada…
Täiesti mõttetu üritus hakata vaidlema oma ala tipp-spetsialistidega… Mine ja küsi neilt parem arvamust ja mida paremaks saab teha…
Reformierakond. Kõiketeadjad Jürka ja Kristen tegutsevad taas… Ei teagi, kas nutta või naerda…
Strateegiline käitumine lihtsalt, juhtimaks tähelepanu oluliselt küsimuselt ära. Küllap mõni meedianõunik soovitas.
see kaubanduspindade juurde tulemine on ainult võrrandi üks pool, samas kui palju väikseid külapoode on kinni pandud (ka linnades on väikepoodnikud pidanud uksi sulgema) , kõik maal elavad inimesed on hakanud lähedal asuvasse linna poodi käima, minnakse näit. laupäeval ja ostetakse enam-vähem nädala kaup ära
No avatakse ikka maal ka uusi/renoveeritud (senisest suuremaid) poode. COOP liigutab selles suhtes üpris aktiivselt. Näiteks paar nädalat tagasi Värskas käies jäi silma uue poe karkass. Senine 150m2 pood asendub 500m2 poega. Selliseid näiteid on vähemasti Kagu-Eestis võtta küll ja küll.
See taandub veidi inimlikkusele. Need 150m2 poed on enamasti sellised, mis suvel müüvad kohe lihad-vorstid-jäätised otsa ning piima tuuakse kolme kilepaki jagu. Kas ei mahu või ei ole pood ammuilma enam piisavalt atraktiivne ning inimestel on mõistlikum oluliselt kaugemale “suurde poodi” minna, et rohkem vajalikke asju korraga ära osta ühest kohast.
Väikesed külapoed saavad seejärel kirvest ja regiooni peale ongi sul üks suurem pood, mis vastab muutunud elustandardile.
Ma võtaks selle suure kaubanduspinna hoopis teistpidi lahti - see on osati meie kriisivarude keskus, et meil palju poode on. Ega need tühjana seisa ja kui peaks tulema COVIDi laadne üritus, siis vähemalt viimati said poeketid puudujääkide haldamisega üsna hästi hakkama.
See vast ütleb ühtteist reformierakonna valijate kohta. Ma ei imestaks kui see seltskond pooldaks isegi erakonnaga KOOS koostööd.
Need “keskuste” COOPid on kenad küll, aga hinnatase on “Nagu Selveris” ja üle-eelmise nädala kuumalaine ajal oli vähemalt Orissaare COOPi jäätiselett lage nagu seak…i. Ja karastusjookide riiulist oleks ka nagu katk üle käinud. Kangesti tuli ENSV Brežnevi “toitlustusprogrammi” aegne “Kotka” selvekauplus meelde 
See Ligi/Michali arusaamine jaekaubandusest on hirmutav küll (või noh see kui 180 kraadi vale see on ja kui kindlaks sellele dogmale jäädakse).
Ma ei tea, kas peaks neile mingeid mikro-makroökonoomika õpikuid viima või kuidas see olla saab, et baasasjadest nii valesti aru saadakse ja siis neid kuust kuusse jäärapäiselt korrutatakse?
See ei ole toiduahel vaid nepotism. Toiduahel on see, kui sa “maksad” kasvavale broilerile tasuta parteitöö eest hilisema nõunikukoha või muu sinekuuriga.