Noh, ta ju väljendas ennast selgelt: see kõik on lamemaalaste iba…
https://www.err.ee/1609944839/kas-karis-soovitas-michalil-valisministri-valja-vahetada
Ammu oleks aeg. Tegelikult ei tohiks johhaidiimeest muidugi üldse ministriks panna.
Kuidas peaminister saaks oma koalitsioonikaaslasest partei tegelikku juhti mitte (välis)ministriks panna, kui viimane seda soovib? Niiviisi võib ju koalitsioon laguneda. Sunnitud käik.
Sotsialistid koalitsioonis oleks oleks olnud äärmine tüütus ja pidev kaklemine, pealegi sotsialistidel pole piisavalt palju kohti riigikogus ka. Paljalt nendega koalitsiooni ei oleks saanud moodustada.
Armas lugeja, kas Sa ise kannataksid välja seda monotoonselt rääkivat pead, mis parasjagu sotsialistide partei eesotsas on?
Aga võib ju rahandusministriga vangerduse teha - mõlemad on ju ühesugused universaalministri profiiliga mehed …
kaugel sellest, et ma oleksin tsahkna või teiste valitsuses olevate johhaidiilaste fänn, aga kui see nii peaks olema, siis mis ajast president valitsuse personalipoliitikasse sekkuma on hakanud? viimasel ajal põrgatatud sõnumite valguses tundub see rohkem nagu lapsiku solvumisena
eesti kõige mõttetumate riigimeeste hetkerankingus on president välisministrist üsna mitu kohta kõrgemal. ootused karisele olid pigem positiivsed, mingiaeg püsis ta selles ametis ka enamvähem ree peal, aga nüüdseks on selge, et tegemist on täiesti ümara tüübiga, kes on kahjuks karisma ja autoriteedi poolest välispoliitiliselt (mis peaks olema väikeriigi presidendi peamine funktsioon … meri, grybauskaitė, freiberga, stubb…) null.
Ma lisaks siia juurde selle mõõte, et kollektiivselt oleks justkui kõik riigitegelased ära unustanud asjade sümboolsed tähendused ja väärtused — aga mis need riigi atribuudid siis on, kui mitte sümbolid. Seda on näha nii pisikestes asjades, kui see rahandusmini pangakonto, kuhu kasiinod saavad raha saata; kui ka selles, et president käib (või ei käi) valitsusele ette kirjutamas, keda valida täidesaatva võimu esindajaks per minister (algas see trend ilmselt ühe pusa ja väljakõnniga). Pole oluline, kas see juhtus, oluline on, et suur hulk riigist (ja meediast) peab seda usutavaks ja normaalseks.
Aga need väikesed asjad, millest lõpuks moodustub suur asi nimega kultuur, on riigis (selles abstraktses moodustises, endast mõtlejate vaimses keskmises) kõige olulisem. Sellest saab alguse kõik ülejäänu.
Ehk et mõtleks siin, riigi sünnipäeva hakul, kuidas me oma riigist mõtleme.
Karis sai aru, et tal teist ametiaega enam ei tule ja hakkas ilmutama arglikke iseseisva mõtlemise ja tegutsemise tunnuseid.Tal võis koguni meelde tulla põhiseaduse paragrahvid 77 ja 78.1
§ 77. Vabariigi President on Eesti riigipea.
§ 78. Vabariigi President:
1. esindab Eesti Vabariiki rahvusvahelises suhtlemises
See tekitas valitsuses, kes alati on pidanud presidenti jalamatiks, millesse võib oma poriseid saapaid pühkida, marutõbise lõrina ja kallaletungi.
Muide koalitsiooni lagunemine enam kui aasta enne korralisi Riigikogu valimisi poleks ka mingi katastroof. Võimalik on see aasta tiksuda isegi vähemusvalitsusega .
Mida vähem praegune valitsus, kes aina on Eestit ja eestlaste huve kahjustanud, midagi otsustab või midagi üldse teeb, seda parem.
Eelmine president on meelest läinud?
Nojah , eks omade patud kipuvad kohe ununema, dressipluusiga riigikokku…
Ei ole just palju aega möödas sellest, kui meie eelmine president võttis endale mitmelgi korral ja üpriski aktiivselt opositsiooni eestkõneleja rolli. See võiks ju ikka veel meeles olla. Seetõttu on Karisele ikka üsna ülekohtune ette heita seda, et ta avaldas arvamust välisministri teemal.
Siin on nüüd küll selline imepeen nüanss, aga ma selgitan, miks see mulle vastukarva on (ja kohe lahtiütlusena, et Kersti aktsioon oli veel mitu kraadi kangem ja täpselt samamoodi vastukarva).
Eesti põhiseaduslik kord näeb ette, et kõige kõrgem võimukandja on rahvas. Rahvas volitab riigikogujad, kes siis omakorda volitavad peaministrikandidaadi, kes siis omakorda paneb kokku valitsuse, kelle siis lõpuks kinnitab president.
Kui me nüüd normaliseerime olukorra, et president tegeleb valitsuse personaliküsimustega – president ja peaminister, mitte isegi Alar ja Kristen – siis me oleme tegelikult ära lõhkunud selle demokraatliku ahela.
Seetõttu oli mulle ka Kersti aktsioon arusaamatu presidendi institutsiooni mõttes, tükki taga veel Riigikogu saalis. Üldiselt mulle meeldiks, kui riik käituks tseremoniaalselt ainult seaduses ettenähtud mahus või erandjuhtudel: keegi võidab olümpiakulla, esimene eestlane eksoplaneedil jne
Rahvas valib… rahvas valib… rahvas valib…
Rahvas valis ennast valitsema Johanna-Marie Lehtme, aga sai hoopis endale välisministriks kellegi tohutu jutuvadaga Tsahkna.
Niipalju siis rahva valimistest.
Presidendil on täielik eetiline õigus ettepanekut teha sobimatu minister ametist välja vahetada, sest Tsahkna reageeris kindlalt üle selle juhtumi peale, kui president võttis kuulda suursaadiku arvamusi ja ei hakanud venemaast sõltuvas riigis välisreisil olles avalikult venemaad mustama. Sest ju siis jõuti kohapeal asjade käigus ja arenedes järeldusele, et sellest - mustamisest - pole kasu. Muidugi oleks võinud välisministeeriumiga eelnevalt kokku leppida…
Ei oleks Tsahkna või välisministeeriumi ametnikud kisa tõstnud ja koheselt suursaadikut vallandama asunud, ei teaks meist keegi, et president välisvisiidi ajal valesti/kokkuleppimatult käitus. Oleks see asi vaikselt ära lahendatud ja ehk ka kokku lepitud, et mis see Eesti riigi välispoliitika siis lõppkokkuvõttes ongi.
kaljulaid tegi ennast oma totaka pusa ja tugevalt isiklikele vaadetele baseeruva, rahvast teatudviisidel segregeeriva käitumise ning reljeefsete aktsioonidega muidugi lolliks, siin ei ole midagi vaielda … see, nagu ka praegune karise isikliku solvumise pinnalt ministri sobivuse määramine, on meie kohaliku konnatiigi loksutamine, samas eesti ja meie liitlaste välispoliitiliste seisukohtadega vastandumine ja persenärvi pealt isetegevus välislähetustes on üksjagu vängem kraam … aga nagu eelkommenteerija märkis, presidendil on oma kindlad funktsioonid ja seni kuni me tahame siin parlamentaarset, mitte mingit berdimuhamedowi stiilis demokraatiat, ei peaks peamiselt esindusülesandeid täitev president rahva poolt valitud täitevvõimu ei personalipoliitika, ega muus osas mõjutama hakkama … kui laiendada, siis ega eestil presidentidega, kes oleks oma teo ja sõnaga nähtavad ja liidrid ka suurel areenil, siiamaani liiga hästi läinud ei ole … mustrit järgides võiksid siis järgmised head kandidaadid olla jüri ratas, maris lauri, priit sibul, henn põlluaas, lauri hussar … )
edit: kuna vabariigi võimsaimad spinnimeistrid on hoos, võib kogu see välisministri-teema vabalt ka väike ‘strateegiline kommunikatsioon’ olla ))
no vähemalt 2 meest (Meri ja Ilves) suutsid Eestit väga hästi esindada, Meri tõi meid pildile ja Ilves lobistas digiriigi võidukäiku … ülejäänud on tõesti rohkem koduvillast kootud esindusfiguurina meelde jäänud.
aga su väljapakutud kandidaadid … oijee, hoia jumal Eestit sellise saatuse eest!
Pole tõesti välistatud, et peaministri enda algatusel levitati uudist Tsahkna väljavahetamiseks, ilma, et sellist ettepanekut oleks üldse jutuks olnud. Selle taga ei pea alati Reinsalu olema. Aga mugav on Reinsalu kaela asi ajada.
Meri meriks aga Ilves läks täiesti verest välja ju pronkskriisi ajal kui aknaid sisse peksti, vehkis kätega ka soigus “lõpetage, lõpetage juba …” mida näitas ka telekas. Selline presidendiks tegelikult ei sobi.
Ma ei saa ka eriti aru, mis teid selle Ilvese juures niiväga köidab. Kui esimene ametiaeg oli veel enam-vähem, siis teine oli täiesti võssa - ta ju ei viitsinud üldse presidendiametiga tegeleda, pani tina, jageles oma naistega ja kirjutas sotsiaalmeediasse sapiseid kommentaare. President peabki natuke maavillane olema. Rüütli jutt kippus teinekord küll heietamiseks kätte minema, aga vana eterniitpea vähemalt ajas selja sirgu ja ei läinud 2005.a. Moskvasse Putinit õnnitlema ja punaarmee paraadi imetlema. Ilves lidus veel isegi 2010 (peale Gruusia ründamist) 9.mail Moskvasse. Kaljulaiust pole mõtet üldse rääkida - too käis 2019 lausa ise lunimas ja ust kraapimas, et Putin talle kutse saadaks ja audientsi pakuks.
mulle endale ta ka väga meeltmööda ei olnud aga ameerikamaale ja ka mujale väljapoole suutis ta meid siiski oma kikilipsu stiili ning hea keeleoskusega ja valge inimese viisakusmaneeridega siiski väga hästi müüa, eriti just digiriigi loosungiga ringivehkides.
Rüütlil oli sisu rohkem kui välja suutis/tahtis kuvada.
Järgmine president võiks tulla diplomaatilisest seltskonnast, nt. kui hr. Jaak Jõerüüt juba nii eakas ei oleks, siis … ise oleksin teda eelistanud juba Ilvese teise ametiaja asemel presidendina näha aga … tänaseks on aastaid juba liiga palju tema sünnihetkest mööda läinud.
Presidenti valides ei peaks käituma nagu eestlane loomaaias, kes kogu aeg mõtleb: “tea, mida need loomad minust aravad?”, vaid peaks ennekõike ikka rahvale endale sobima ja tulema just rahva seast, mitte poliitikufarmidest. Tõsine eesti mees, noh. Parvel Pruunsillale võiks pakkuda nt.
mis nad nutavad, Eestis on palju inimesi, kes kütavad kodu küttepuude, briketi või pelletiga, kusjuures kahe esimese puhul on kütmine ka töö, mida peab ise tegema ja seda ei saa automatiseerida
300 eurot / tonn brikett sisaldab 5 MWh soojust. Katla kasuteguri 80 % puhul saab sellest kätte 4 MWh . MWh soojuse hinnaks tuleb 75 eur + töö, mida peab ise tegema, seejuures ka küttekollete korrashoid
Ja kaevelda ei ole kellelegi .
Muidugi pluss on selles, et toatemperatuuri saab ise reguleerida, ei pea olema kogu aeg +22C nagu kortermajades enamasti on, kõlbab ka +20C, tean ka inimest, kellele meeldib +19C, ütleb, et jahedamas toas saabki paremini magada