See Kiruna kiriku vedamise link veel töötab: https://www.youtube.com/watch?v=pMK_EWTKXEo
Täiesti huvitav: see kirik sõitis mäest üles ja mäest alla, tee oli küll päris lauge, aga kirik püsib ühes tükis, samas see tugevatest terastaladest platvorm, mille peal kirik asetseb, ei ole mitte mingi jäik monoliit. Tõenäoliselt sedasi saabki vedada ainult puitehitisi, vana suur kiviehitis poleks sellist vedamist vastu pidanud.
Videot vaadates jäi tee kõrvale vanu paarikorruselisi puitmaju, mis paistavad olevat samamoodi ühes tükis juba ära veetud.
Sellega oleks 22.08 juhatus läinud nõukogusse isegi kui neid suvepäevi poleks olnud. Õhtuleht kirjutas sel teemal eelmisel nädalal. Ja midagi käis läbi Roonemaa-Kotka Ettemõtte saatest.
Arusaadav. Aga seda enam, et suvepäevad olid ja tulemus selline nagu ta oli, siis võiks vast nõukogu/Eesti riik võtta pausi selle arengukava tegemise osas.
Nõukogu vist ei saagi võtta seda pausi just sellepärast, et minister peaks need võimalikud lahendused ja ettepanekud augusti lõpuks valitsusele esitama, sõeludes sealt siis ehk vahepeal välja oma poliitilise eelistuse.
Eeltöö teevadki ära eksperdid (Tervisekassa).
Kui sa nüüd pakud välja, et paneme asja pausile, kuni uus juht on valitud (ja las ta hakkab uuesti nullist tööle), siis on miinimum kuus kuud raisatud.
Kuna kogu see Tervisekassa rahaküsimus on seotud ka maksude ja järgmise aasta eelarvega (mis tuleb valitsusel ära otsustada septembri lõpuks), siis pausi tehes kaotatakse sisuliselt aasta.
Samal ajal reservid põlevad ja neid jätkub veel ainult kaheks aastaks.
TLDR: Tervisekassa eelarve põleb ereda leegiga ja nende otsustega on liiga kiire, et rohkem venitada.
Minu jaoks omab see situatsioon moral hazard’it. Olukorras, kus sellele samale juhile on ette heidetud ühiskonna moraalitunde riivamist, peakski minister panema käed külge koos ministeeriumiga, sest kui ei ole usaldust organisatsiooni juhtimise osas, ei tohiks olla ka usaldust organisatsioonile järgmise 4 aasta plaani koostamise osas.
“Peatselt ametist lahkuv tervisekassa juhatuse esimees Rain Laane viib tervisekassa nõukogu ette plaani, kuidas tervishoiusüsteemi rahakriisist välja tuua. See näeb ette perearstiabi tugevdamist, terviserahastusmudeli muutmist ning andmebaaside tõhusamat kasutamist, kuid Laane sõnul ainult sellest ei piisa – riik peab tervishoidu ka rohkem raha panustama.”
““See tähendab, et 13 protsendist tööjõumaksudest ja ka mittetöötavate pensionäride pealt makstavast 13 protsendist ei piisa, et katta tervishoiuteenuse vajadust,” tõdes ta.”
Lõpuks taandub teema siiski maksurahale, kõik muu on detailid. Ja rahastusmudeliga peavad siiski poliitikud tegelema.
ilmselt on süüdi minu kapitalistlik ajuehitus, aga ma absoluutselt ei saa aru, mida perset on hetkeolukorras haridustöötajatel streikida … see juustusevõitu eksterjööriga voltri on võibolla teinud sellest mingi enda saavutusvajaduse rahuldamise vahendi, sissetulekuallika või lihtsalt meeldib uudistes olla, aga … ülikoolid deklareerivad rekordhuvist õpetaja eriala sisseastumiste vastu, keskmine palk on juba peaaegu kaks pool tonni, ida-virumaal võibolla rohkem, tasustatavat puhkust endiselt kolm pluss kuud aastas, palju vanemat kaadrit laseb suures osas tööst aastakümnete jooksul sissetöötatud automaatpiloodil jne … võibolla saaks palgatõusu genereerida süsteemisiseselt, kui (üli)koolides õpetatavast mingi rehaga üle käia, aga - kuigi haridus on kahtlemata oluline ühiskonna alustala, siis samalajal kui suur osa eestist peab palju nigelamates tingimustes toimetama, ei näe üldse pointi mingit pidevat streigihüsteeriat aretada.
Hariduses on päris elus see häda, et pealinnas tundub õpetaja palk väike, aga kusagil Valgamaal või Hiiumaal on see 2000-2500 eurot umbes 1,5x kohalikku keskmist.
Keeruline korraldada süsteemi, mis tunduks motiveeriv ja õiglane.
Eesti on riik, kus koolihariduse kulud, võrrelduna SKP-sse, on Euroopas esimeste seas. Seega - ikka selle raha jagamine lonkab.
Samas on Eesti Euroopas esimeste seas ka selle näitajaga, et ühe õpilase kohta on tööl kõige rohkem õpetajaid.
Sellepärast olidki tegelikult (enne praegust “riigigümnaasiumi” maaniat) kõik koolid kohaliku valla/linna omad. Keskvalitsuse toetus / pearaha tagas teatud miinimumi ja ülejäänu osas vaatas kohalik omvalitsus kuidas sai, vastavalt vahenditele, mis omavalitsusel on tavaliselt heas korrelatsioonis kohalike sissetulektuega.
Samas on ametiühingu juhtidel 1) nii kui nii täitsa suva sellest maaelust, kuna pea terve juhtkond on kas Tartust või Harjumaalt 2) palju mõnusam ennat teostada haridusministreid kangutades kui mõnda väikevallavanemat huiata, et miks äsja ülikoolis tulnud 1 aasta õpetaja vallavanemast rohkem palka ei saa…
@ttrust, tulemused on ka üldpildis kulule vastavad + see, et väikeses hõreda rahvastikutihedusega riigis anda head haridust keeles mida räägib maailmas (C1+ tasemel) vaevu miljon inimest ei saagi kuidagi olla väga effektiivne ja odav.
Mis muidugi ei tähenda, et tänase majandusseisu ja eelarvekriisi juures õpetajad järjekordset streiki peaks planeerima…
Kõige jaburam mu jaoks on see “MIINIMUMTASU peab võrduma 1,2x keskmist palka nõue”. Ma ei tea kas isegi ITs või inseneerias tänasel päeval ilma eelneva töökogemuseta esimesel aastal nii palju annab teenida? Kuskil mujal sektoris kindlasti mitte. Õpetaja karjääri atraktiivsuse probleem on pigem teises otsas. Alguses teenid võrreldes samas eas ülikoolis käinud tuttavatege võrreldes tunduvalt rohkem, aga 10 aasta pärast võib ilmselt kindel olla, et enamus on sust mööda läinud ja 20-30 aastase karjääri järel võib tõesti muude erialade tuttavatega võrreldes natuke kurb olla.
Ja pealeksvava põlvkonna huvi minna õppima üht või teist elukutset määrabki tihti mida saab endale lubada ja kuidas elavad nende ja nende tuttavate vanemad kes on advokaadid, finantsjuhid, IT vennad, arstid vms vs mida saavad lubada endale samas eas õpetajad.
2023 tõusis õpetajate töötasu alammäär hüppeliselt 23,9% 1749€ ja keskmine 2048€.
2024 tuli tõdemus, et riigieelrave on kõvasti lõhki ja mulle tundus ebaeetiline, et õpetajad nõudsid jällegi suurt tõusu kuigi eelmine aasta tõusis rekordiliselt. See oli üks väheseid asju kus ma olin Kaja Kallasega solidaarne, et tõusus ei peaks olema.
Eelarve oli vist lõhki ikka reformierakonna laristamise ja vastutustundetu rahanduspoliitika pärast, kui õpetajate miinimumpalgamäära tõstmisest. Selles kuidas riigi rahandusega ringi käidi, ei olnud küll õpetajad süüdi. Enne valimisi oli ju vaja tasuta raha jagada ja toetusi tõsta. See õpetajate palk on ikkagi kõrgharidusega, koolitatud ja pidevalt ennast täiendava inimese kohta suht närune. Seda näitab ka see, et kõrgharidusega õpetajaid on pidevalt puudu. Aga poliittehnoloogiline prioriteet oli enne valimisi rahvale ühekordselt 50 eurot näpuvahele, toob ju hääli ka.
väga vabandan teemast kõrvalekaldumise ja isikliku remargi pärast, aga iga kord kui endale sajandi kõige nürima fooruminime välja mõelnud tervistteile midagi postitab, siis usk inimeste arukusse mureneb ja meenub surematu tõdemus: ‘riik on meil väike, aga lolle on meil palju’ )
Riiklikud riskikapitalistid toimetavad, rahhi tuli just peale.
“Majandus- ja tööstusminister Erkki Keldo sai valitsuselt volituse investeerida 4-5 aasta jooksul riikliku investeerimisfondi SmartCap hallatavasse riskikapitalifondi 50 miljonit eurot.”
Kus on tõenäoliselt pikaajaline probleem - on selles, et maksulaekumised + muud riigi tulud + euroopa toetused on väiksemad, kui riigieelarve kulud ning muud unistused. See tulude-kulude samaks saamine on lahendatud laenamise ja võlakirjadega. Pikaajaline probleem sellepärast, et kui täna saab Eesti riik vabalt vasaku käega laenu võtta, siis purist Jürgen Ligi kardab et varsti enam ei anta meile laenu.
See muude unistuste kulu ärajätmine on lahendatud elegantselt võimalusega igast asendist kottida Reformierakonda
Iga riigi alus on haridus, teisiti ei saa. Kunagi mõisnikud andsid pappi nutikamatele nn talupoegadele, kes. oma majandusõksuse juurest saadeti õppima ))) et, keegi juhendaks ka edaspidi oma nn kolhoosi )))
40 õpilast klassis, eriti alg ja põhikoolis, vist väga head haridust tänapäeval küll ei taga.
Tundes paari õpetajat (kusjuures just selliseid, kes kolleegide ussitamise kiuste keeldusid eelmise streigiga ühinemast), siis on õpetajapuuduse kõige akuutsemaks põhjuseks õpetajate (eriti noorõpetajate) läbipõlemine ja liigne töökoormus / stress. Klassisuuruste kahekordistamine valaks omajagu õli tulle.
Ühtlasi internaatide ehitamine ja nendes toitlustamine, seal korra valvamine, kasavatus- ja huvitegevus, laste regulaarne transport jne ilmselt ka väga odav lõbu ei oleks. Kindlasti ei ühtlustaks see meie süsteemi “kulueffektiivsust” riikidega kus Harjumaa (koos Tallinnaga) rahvastikutihedus tundub provintsikolkana ja kus iga õpiku tiraaž ei ole mitte 10 000 vaid nt 500 000 ühikut.
