Tänuüritus ja seminar ja sisekoolitus ja sisekommunikatsiooni “infopäev” jms tiitlid poogitakse neile koosolemistele külge pigem ainult erisoodustusmaksu vältimiseks/vähendamiseks. Samal põhjusel on ju nii mõnedki “ruumide/seadmete vms rendiarved” näiteks sendi täpsusega (?!?). või miks on enamus ettevõtete autopargist ametlikult tituleeritud ainult ametisõitudeks? või miks käib suht sageli mingi jube kamm tervisekindlustuse või spordikompensatsiooni suurendamise üle - ikka ja ainult maksu kulu vähendamise nimel. Varjamist ja vassimist ning muinasjuttude kirjapanemist on varasemaga võrreldes rohkem, sest raha on vähem aga ihalus mugavuse/luksuse ja lodevuse järgi ainult kasvab … ning tänaseks on üleüldine inflatsioon muutnud varasemalt samalaadsete ürituste eelarvenumbrid nii palju suuremaks, et nende ‘ära peitmine’ on järjest keerulisem …
Ma sellega päris nõus ei ole, et erasektori ja avaliku sektori juhte peaks range joonega eraldama. Minu teada on meil praeguseks lisaks Nõgesele juba üksjagu neid tippjuhte, kes on näidanud, et saavad mõlemal pool väga hästi hakkama.
Mulle on kusagilt jäänud meelde, et tippjuhtide tööpõld on Eestis üpriski hõre. Olles mingis ettevõttes või avalikus sektoris teatud tasemele jõudnud, siis uut väljakutset polegi väga lihtne leida. Ja siis ka loogiline, et tahetakse end proovile panna täiesti teises valdkonnas.
Aga sellega nõus, et keskkonnad ja ootused on täiesti erinevad ja seetõttu erasektori tippjuhte üle fetišeerida ei maksa.
Riigiettevõtted on veel omaette nišš selles avalikus sektoris. Kõik need Omnivad ja RMKd ja EEd. Juhid nagu tavalist OÜd või ASi. Seal võib ühel hetkel üsna ootamatult tabada see, et hoolimata juriidilisest vormist oled väga hoolsalt meedia ja avalikkuse tähelepanu all ja kõik finantsnäitajad ja ebamõistlikud kulud hekseldatakse läbi täpselt samamoodi nagu klassikalise riigiasutuse puhul.
Ei kahestu. Kui organisatsioon teeb oma töötajatele ühe suvise väljasõiduürituse, soovitav muidugi, et sel oleks lisaks meelelahutusele ka tööga seotud sisu, siis selle vastu pole mul midagi. Korruptsioon oleks see, kui Laane selle raha kuidagi oma taskusse oleks pannud. Ja me ei ole nii vaesed, et ei saaks suveüritust endale lubada. Mingid reeglid peavad muidugi paigas olema.
Nt (viidatud artiklist): "Muinsuskaitseameti suveseminar toimus 11.–13. juunil Ida-Virumaal. „Tegemist on iga-aastase seminariga, mille käigus muinsuskaitseameti töötajad kogunevad erinevas maakonnas, et külastada esiletõstmist väärivaid, tähelepanu nõudvaid või põhjalikumat arutelu vajavaid muinsuskaitselisi objekte,“ rääkis ameti kommunikatsioonispetsialist Karoliine Sammal.
Ametliku päevaprogrammi järel olid õhtusöögid ja sotsialiseerumine kolleegidega."
Väga kena.
Aga Vitsur tõstatab küsimuse, kas me nii rikkad oleme. Jah, koolimajad on uhked, aga külalised mõnest hulga rikkamast riigist on väitnud, et nemad küll seda omale lubada ei saa.
"Aga me ehitame riigigümnaasiumide tarvis ridamisi, uusi, kauneid, huvitava arhitektuuriga gümnaasiumihooneid. Igaüks ägedam kui teine. Kinnitame, et heas ja moodsas õpikeskkonnas on parem õppida ja õpetada.
Ilmselt ongi. Kuid seejuures unustame ära sellised pisiasjad, et Postimehe gümnaasiumite edetabeli 15 parima kooli seas on vaid 13. kohal oleval Rocca al Mare koolil kaasaegne õppehoone, et kaheksa kooli tegutsevad tsaari ajal ehitatud ning kolm nõukaaegsetes hoonetes.
Unustame ära ka selle, et meil sünnib nüüd aastas vaid kaks kolmandikku sellest laste arvust, kui meil viisteist aastat tagasi sündis, et meil on tulevikus vaja nendest vähestest rohkem noori suunata kutseharidusse. Unustame ära, et ka uute, kõikidele nõuetele vastavate hoonete ehitamisel oleks olnud otstarbekam kasutada tüüpprojekte."
Äkki on siin põhjusllik seos? Uued gümnaasiumhooned on tihti avatud klassiruumidega. Avatud kontori õudustest lähtudes ma tõsiselt kahtlen, kas neis saab korralikult keskenduda ja kas tulemused saavad olla nii head nagu tsaari- või nõukaaegsetes klassiklalistes klassiruumides. Eks tšillimiseks on sellised moodsad tõesti sobivamad ja ka arhitektuurihuvilistetl tädidel-onudel on tore neid koole vaatamas käia.
Õpperuumide kaasaegse arhitektuuri teemal:
Porutsik Rževski suksutab Natasha Rostovat ning tema tentsik Semjon hoiab küünalt. Rževski:
“Natasha, on teil hea?”
“Ei.”
“Semjon, valgusta vot siit.”
Semjon valgustab ja Rževski nühib edasi.
“Natasha, aga kas nüüd on hea?”
“Ei.”
“Noh, Semjon, valgusta vot siit.”
Semjon täidab käsu. Rževski üritab püüdlikult Natashat rahuldada.
“Natasha, aga kas nüüd on parem?”
“Ei, mitte väga!”
“No siis Semjon, tule rauta sina, näitan ise valgust.”
“Nonii, Natashenka, kas nüüd on hea?”
“Aahhh, hea on, väga hea!” ohkab mõnuledes Natashenka.
Rževski Semjonile:
“Näed, sa igavene tolvan, kuidas küünalt tuleb hoida!”
Üks p…tuleb üle hulga aja koju ja kohe asja juurde.
Teine kohe kurtma. Valus on, pea valutab…
esimene vastab. Kannata ära. Sa ju mees.
Lõpetuseks teen ka üleskutse headele kolleegidele ja konkurentidele. Iga meie avalike kanalite kaudu pöördumine võiks sisaldada ka käsitletava probleemi lahendust või vähemalt ettepanekuid, kuidas edasi minna. Maksutõusude ja toetuste puudumise pidev kirumine klienti autoettevõtete salongidesse ei too.
https://epl.delfi.ee/artikkel/120397202/city-motorsi-juht-automaksu-kirumine-kliente-juurde-ei-too-aeg-on-areneda-ja-kohaneda
Kirjutan pikka juttu, kuidas kõike saab justkui paremaks teha, lisan lõppu veel tsiteeeritud loosungi. Aga kuidas tegelikult paremaks peaks miskit muutuma mina küll artiklist välja ei osanud lugeda…
Äkki sa ei maksnud selle pika kaubandusliku teadaande lugemise eest raha? Seetõttu jäi ka iva üles nokkimata.
Lugesin otsast lõpuni. Tõsi vahepeal suht diagonaalis ja kaasa mõtlemata, aga ei tunne, et midagi puudu jäi.
Milles siis iva oli? Et teeme teisiti kui varem ja kõik on jälle hästi? Mida siis teisiti tegema hakatakse? Lastakse inimesed lahti ja pannakse AI masinaid müüma?
Äkki too citymotors unustas ära, et ta hetkel pole parteikoosolekul?
Mulle jäi sellest üllitisest mulje, et nad kavatsevad hakata kokku tõmbama ja üritavad sellealast tegevust nüüd serveerida säilenõtkusena, mis peab demonstreerima nende tugevust.
See on nüüd taas näide sellest, kus püütakse asju dramatiseerida.
-Statistikaameti värskelt avaldatud andmetel oli noorte töötuse määr tänavu teises kvartalis 25,4 protsenti, mis on 2,8 protsendipunkti võrra rohkem kui mullu teises kvartalis ja 6,6 protsendipunkti võrra rohkem kui tänavu esimeses kvartalis.
Selle sünge näitajaga on Eesti nüüd Euroopa ametlikus tipus. Hispaanias, mis seni on silma paistnud kuni 25-aastaste noorte kõrge tööpuudusega, oli juuni lõpu seisuga vastav näitaja 24 protsenti.
Hispaaniale järgnesid Rootsi ja Soome, kus noorte tööpuudus jääb juba Eesti omast kaugele maha, olles vastavalt 23,9 ja 23 protsenti." 
“Kaugele maha” - on ikka arusaamine numbritest.
Eri metoodikad näitavad eri numbreid. Näib et lihtsalt päevavargaid on palju:
«Põhjus on selles, et neil pole töötukassa käest saada otsest materiaalset kasu – kui neil pole olnud tööd, siis ilmselt ei saa ka toetust ja hüvitist, ravikindlustus neid ilmselt nii ei huvita ja lisaks on registreeritud töötul ka kohustused – peab otsima tööd, kohtuma nõustajatega. Lisaks võimaldavad paljudel vanemad sellist elu ja samuti pole nad ilmselt huvitatud ümberõppest, sest pole midagi ümber õppida, kuna paljudel polegi eriala omandatud,» rääkis ta.
Hetkeseis ei näita midagi aga trend, trend näitab, et lödipükse tuleb aina juurde.
Lödipüksid hakkavad mõne aja möödudes lödipükse “taastootma”, see ei ole probleem? Midagi ei ole valesti või peaks midagi muutma?
Mis moodi see muutmine välja näeks? Tööl käimine kohustuslikuks? Kes tööl ei käi, 15 päeva aresti. Kui ei ole vajadust tööl käia, siis miks peaks, kui nälg näpistama hakkab, küll siis ka töö leitakse.
Paljud noored elavad vanemate kulul rõõmsat elu, reisivad, täiendavad ennast ja alles mõtlevad kuhu edasi õppima minna. Mõned teevad musti lühiajalisi tööotsi. Talumajapidamistes tehakse ka oma pere raames tööd ilma et sellest keegi ametnik teaks.
Samasugust statistilist häma näitab see statistiline näit:
“…noorte töötuse määr tänavu teises kvartalis 25,4 protsenti, mis on … 6,6 protsendipunkti võrra rohkem kui tänavu esimeses kvartalis.”
Loomulikult, sest noored ju alles sellel kevad-suvel lõpetasid erinevate tasemete koole, siis hüppab töötuse statistika ju järsult üles. Isegi kui nad lähevad kuhugi tööle, võtab see aega.
Minu teada on noorte tööpuudus olnud “kõrge” aastakümneid ja see pole ainult Eestis nii ning seda tulekski võtta kui statistilist omapära, ei muud. Pole vaja hakata seda lahendama.
Nii või naa, aga tööpuuduse puhul ongi statistikaameti andmed olnud läbi aegade lihtsalt hea taustaks teada, aga reaalseid andmeid ühiskonnas olevate tööpuuduse probleemide dünaamika kohta saab töötukassa statistikast.
Ma ei tea, kui palju see USA trend ka meile on jõudnud, aga viimase piirini kokku tõmmatud ja AIga asendatud HR sealkandis, nüüd “püüab kõigest väest”. Tulemuseks äraspidine trend, et nõuded on keeratud üle mõistuse sõgedaks. A la “otsime tööjaamatehnikut lõppkasutaja windowsi masinaid haldama. Nõutav phd Teoreetilises Informaatikas ja 20 aastat kogemust Windows 11 haldamisel”. Unustades ära, et kui tööturul on 200 “endist kaubikujuhti” kes on “Tule IT-sse” 6-kuulise javascripti kiirkursuse läbinud, siis on valida 200 “kuue kuuga trollijuhiks” vahel ja ükski neist ei ole Küberneetika post-doctor. Olgu või 2000 ikka ei ole.
Absoluutselt õige. Kui gümnaasiumi lõpetad, oled kohe 2-3 kuud see, kes “ei tee mitte midagi”, sest ülikooli immatrikuleerimine on alles augustis. Kuna haridussüsteemis pole sinu kohta sel hetkel ühtegi märget, siis oledki “ei õpi ja ei tööta” lahtris. Samas mingit püsivat ametlikku töökohta selleks 2-3 kuuks ongi keeruline leida.
Noormeestel tekivad samasugused kuni pooleaastased pausid ajateenistuse tõttu - sõltuvalt aastast ja sellest missuguses kuus kutse saad. Kuna ajateenistus on 11 kuud, siis juulis ajateenistusse läinud tulevad reservi suve alguses ja jälle 2-3 kuud, enne kui kõrgkool algab.
Aga ilmselt on mingil määral tõsi ka see Töötukassa esindaja väide, et noored nende statistikas nii palju ei kajastu, sest ei võtagi ennast arvele. Võiksid võtta, aga motivatsiooni pole. Töötutoetus on minimaalne pisku ja kuna need 20-aastased noored pole nii palju elus tööl käinud, et mingit töötuskindlustuse väljamakset saada, siis pole ka motivatsiooni ennast arvele võtta. Saavad vanemate rahakoti toel hakkama seni kuni jälle ülikool algab või on välja mõelnud, mida oma eluga peale hakata.
Siit siis küsimus – miks siis sellele noorte “töötusele” niivõrd suurt RIIKLIKKU tähelepanu tõmmatakse, kui seal taga mitte midagi olulist tegelikult pole?
Ige mõne aasta tagant ilmub mingi imelik artikkel kus rõhutakse noorte töötusele kas meie riigis või mõnes teises riigis ja siis sellele järgneb hädakisa.