Mul kipitab kuklas umbes sama asi. Eks ma olen vana ka. Ja naiivne. Ja kuidagi ikka veel usun, et jaekaubandus võiks olla selline asi, et jaekaupmees on see mees, kes korjab tootjalt (hulgi) kokku vajaliku kauba ja müüb selle mulle vajalikus väikekoguses Elukohajärgses Kaubandustemplis. Ja selle logistika-ladustamise-kättetoimetamise (kättesaadavaks tegemise) teenuse eest saab ta ausalt tasustatud.
Aga kuidagi on Suured Kaubandusketid hakanud elama mingit “oma elu”. Kliendid nurisevad, tootjad ka nurisevad, aga Suurtel on Pohlad. Teerull.
Plus See Tunne, et Kaupmees osutab mulle olulise Teenuse ja mina tasun selle eest. Aus tehing. Win-win! Asendub Selle Tundega, et “kuidas me saaksime teid täna tüssata”. Mis pole üldsegi meeldiv Tunne.
Ja muide, Selle Tunde (selle esimesena kirjeldatu) eest ma olen täitsa vabalt nõus 1.68 rohkem maksma 
Kergekujuline Autismispektri häire, koos obsessiiv-kompulsiivsusega – ma olen täiesti nõus Maksma, aga ma tahan Väga Täpselt Teada, mis ma oma raha eest saan, mille eest ma maksan.
Meie Standardikomisjoni Esimees Muurek kunagi jauras, et “pohlad” – mul pappi on, seega võin seda endale lubada. Muurek on õnnelik inimene. Ma kadestan teda. Tema saab oma “rahulduse” (kaup+dopamiinilaks) kätte juba “müügijutu” pealt. Mõned, jällegi, on põhjalikumad ja vajavad seda “täpselt teadma”, et ostutehing lisaks mingi reaalelu vajaduse rahuldamisele ka vajaliku “vaimse rahulduse” pakuks.
P.S. Kolime “Armetusse Kaubandusse” ?