"mõistlik" P/E suhe?

Kuivõrd LHV kasutaja vaatab P/E suhet ning langetab sellest lähtuvalt otsuseid? Mida peetakse mõislikuks P/E suhteks aktsiainvesteeringute puhul.

Endale jääb hetkel selgusetuks, millisel alusel antakse ostusoovitus investeerimiseks (spekuleerimisega on teine teema) aktsiasse, mille P/E suhe või siis P/E suhe, mis on arvutatud prognoositud kasumitega, läheb üle 20-ne. Õige küsimus oleks ilmselt, miks keegi sel tasemel ostab. Kui P/E on 20, siis sellise investeringu tootlus on tegelikult 5%. Sellisel tootluse juures mina raha aksiatesse küll ei paneks. Ise ei vaata aktsiat, mille P/E enam-vähem realistliku prognoositud kasumiga jääb üle 10-ne.

Kuulaks hea meelega vastuargumente (rõhutaks sõnu vastuargumente) 10-sele P/E suhte piirile aktsiaINVESTEERINGUTE puhul või siis argumente kõrgemale piirile.

P/E miinuseks on see, et see ei anna mingit infot kiirelt arenevate või kahjumis olevate ettevõtete kohta. 20 P/E muutub 10 P/E suhteks kui firma kasum kahekordistub - väga väikese kasumi korral ei ole see midagi enneolematut.
Ma arvan, et ainult P/E vaatamine ei anna küll ettevõttest mitte mingit pilti.

Oletame et ettevõtte A P/E on 20 ja ettevõtte B P/E 30. Nii tunduks A selgelt atraktiivsem.

Ühe suhtarvu vaatamine annab enamasti väga vähe infot, kuid kasulikum suhtarv on PEG, mis sisaldab ka kasumikasvutempo sisse toomist (mida madalam suhtarv seda atraktiivsem).

Ettevõte A kasum kasvab 10% aastas ja ettevõtte B kasum 30% aastas. Seega PEG on vastavalt A=2 ja B=1. B selgelt atraktiivsem.

Nüüd oletame, et A opereerib täielikult ilma laenukapitalita, samal ajal kui B pika-ajaline laen on väga suur. See näitab jälle A-d paremas valguses.

Fundamentaalanalüüs läheb ikka väga sügavale - minu point on et küsimusele "mis on mõistlik P/E suhe?" pole võimalik vastust anda.

Selle P/E-ga olen täheldanud vahvat psühholoogilist momenti. Kui P/E on suur (nt. üle 20) , siis aktsia üldjuhul investoritele väga ei meeldi, kui aga ettevõte on kahjumis ja P/E-d ei anta, siis on jälle kõik nagu OK peaasi, et kunagi kauges tulevikus "roosa-mannat" lubatakse.
Samas tundub, et vahepeal juba nagu tähtsuse kaotanud P/E hakkab jällegi oma tähtsust tagasi võitma.
Ühesõnaga pikemas perspektiivis minul küll tõsiseid vastuargumente eekirjutisele pole.
Mina vaatan fundamentaalidest peamiselt selliseid näitajaid PE<10, Price/Book<1, Total Debt/Equity - see võiks olla väike, olenevald valdkonnast. Siis otsin üles põhjuse, miks ettevõte on allahinnatud, kaalun ja ostan kui usun.

Mõni aeg tagasi näiteks: ACK
fundamental praegu:
PE 2.1
P/book 0.2
Debt/Equity 0.1
probleemid: tegeleb peamiselt sisustusmaterjalide tootmise ja turustamisega, mingi kunagi ammu tootis asbesti ja see põhjustas terviserikkeid mõnedel, täna nõutakse USA-s kõigilt kunagistelt asbesti tootjatelt ulmelisi summasid. Armstrong, muide esindatud ka Eestis :), kes ehitab-remondib see teab, peatütarettevõte A.World on asbesti tõttu chapter11 pankrotieelses seisundis.
P/E suhe näitab, kuidas turg hindab aktsiat. Absoluutväärtust vaadates on rusikareegel: alla 10 madal ning üle 20 kõrge.

Kõrgemat hinda tasub maksta selleise ettevõtte eest, mille kasum kasvab kiiresti ehk teisisõnu tasub arvutada PEG.

Isiklikult olen tähele pannud, et paljud algajad investorid on ära õppinud P/E suhte arvutamise ning siis teevad AINULT selle põhjal järeldusi. Mis on kahtlemata vale.
Hästi oluline on ka ettevõtete A ja B riskitase. On pikemalt selgitama selge, et kui tulevik on ähmane ja riskantne, peab P/E olema riskiarvestades madala, kui tulevik on hästiprognoositav ja usutav võib P/E olla palju kõrgem. Intuitiivselt saab arvesse võtta tulevikukasumite erineva diskonteerimise määra. Kui muud hindamismeetodid, mis on juhtumisi õiged, annavad ikka aktsiale väärtuse, siis võiks isegi P/E ära unustada. P/E ongi lihtsustatud ettevõtte väärtuse hindamise meetod (võrreldakse tegeliku aktsia hinnatasemega).
Aktsia ei ole ostmiseks kunagi liiga kallis ja müümiseks liiga odav. Käib spekuleerimise kohta ehk lühiajalise investeerimise kohta. Enamus meist ongi sellest kategooriast - võib olla. Kes on, see hindab börsikäitumist, mitte niivõrd P/E-d. Enne 11 sept. oli kõrge P/E suhtega aktsiaid mida ikka osteti ja mis lühiajalistele investoritele raha sisse tõid. Kõik algab ja kulgeb ikka igaühe investeerimisfilosoofia järgi.
Kui P/E-d ise arvutada, siis tasuks vist vältida pro forma EPSi ?
huvitav näitaja on P/div, mis peaks näitama kui mitme perioodi jooksul dividend teeb aktsia turuhinna tasa. lihtsalt E ehk earnings ei anna midagi, sest see võib edaspidise tegevuse käigus kaduma minna. lisaks saab kasumiga tublisti manipuleerida, kuid dividendi makstakse ikka ainult siis, kui ettevõtte finantsseis seda lubab. probleemiks on muidugi see, et enamik arenevaid tehnoloogiaettevõtteid ei maksa ju dividendi, mis ei anna laialdast võrreldavust.
Dividend pole minu filosoofias sedamoodi oluline nähe, kui teistel. Kasumis ei ole minu jaoks dividendil mingit tähtsust. Aga siiski ta näitab, kas ettevõttel vaba raha on ja kuidas hoolib aktsionäridest. Selles maailmas pole P/div määral mingisugust tähtsust. Kui, siis tulek vaadata la kui suur osa kasumist dividendideks läheb ja palju reinvesteeritakse. Kui seda ei arvesta, on tulemus ekslik.

Olen optimistlik ROE suhtes. Vaatad seda viimasel kümnendil ja näed kohe, kas see ettevõte teenib raha või mitte ja kui kiiresti ta seda teenib. ROE-st saad otsekohe arvutada ligilähedase aktsia raamatupidamisväärtuse kasvu aastas. Kui see on kõrge, 40% aastas, siis võib ka P/E olla 20. Iseasi on, kas sa seda kiiret kasvu usud teostuvat tulevikus.

Pro forma P/E-d võiks ka kasutada. Siis tuleb ainult teada, et see on pro forma järgi. Nagu on olemas jääktulu 1, jääktulu 2 jne. Igaühe jaoks võib suhtarve leida. Pea ainult meeles, mis on mis.
jah, unustasin mainimata, et dividendiga on oluline vaadata payout ratio-d, mida mio ka mainis.