kuidas leida firma väärtust?

Aga kas teil pole sellist tunnet vahel, et koolis 6pituga pole muppigi peale hakata?
v6i kooli "case study" on kysida IBM mainframe pakkumust IBM'ist IN REAL LIFE?
akadeemikud pole vist kursis, kui suured käärdi ikka rl ja kooli vahel on.
sellest ka meie 22 k6rgkooli ja enamus tyype on juhtimise eriala lopetanud kes töötavad myygimeestena? rakenduslikud koolid samas on enamjaolt "paned transistori transistori peale"
väga palju haridusest jääb vahelt puudu, ja seda ei tekigi, kui ettev6tted ei hakka praktikante "koolitama". eraldi v6ttes igale ettev6ttele kulu, kokkuv6ttes majandusele kasulik.

sama värk on ka antud threadiga - t6esti mis point on koolis 6ppida valesti arvutama firmaväärtust? tööelus on tagajärg milline?? ja miks koik opikud ja case studyd keskenduvad SUURFIRMADELE kui enamus (eestis vist isegi 90%) firmasid on alla 5 töötajaga???

surfnet, ta tahab seda emotsionaalsetel alustel.
priitp

probeem ongi see, et omanik ja firma paar töötajat võivad vabalt samat asja uuesti alustada.

osade kaupa müük on jah ainuke mõistlik variant, aga seda ei taha kindlasti omanik.


ps! küsin jah täiesti emotsionaalsest huvist, kuna on olemas palju paremaid investeerimisvõimalusi.

riq. olen täitsa nõus, et suur osa õpikutest räägivad suurfirmade ostmisest, mitte aga ala 1 2 mehe firmade ostmisest/müümisest.

sufnet,

no selle vältimiseks osade kaupa ostetaksegi :-) + leping, et paar aastat peale lõplikku ostu sellel alal ei tegutse. Sellistel tingimustel see konkreetne omanik seda firmat müüdud ei saagi. Kui just mõni näärivana ei osta. Lisaksin siia veel, et tavaline selline osade kaupa maksmine kaasab endaga kaasa veel suured trahvid kui endine omanik keset tehingut valskust teeb ( eriti oluline Eestis, kuna eestlane on nagu mustlaspoiss, kellele tuleb peksa anda enne poodi minekut ja pärast poest tulekut) ning suurem osa ostusummast makstakse alles perioodi lõpuks.
priitp,


hea point.

lihtsalt kahtlen, kas omanik on nõus nii kaua kannatama - pigem proovib ratsa rikkaks saada ja müüb oma firmat kasvõi 5 aastat
priitp, ma ei hakkagi uurima, mida tähendab "normaalse, viimase aasta kasum".

edu,
Soren, sa ütled, et - ettevõtte väärtus reaalses elus on ikka pigem tingimuslik väärtusvahemik, kui üks kindel number. No ja kui keegi tahab osta firmat või osalust, siis kuidas ta maksab? Väärtusvahemikuna?
Oletame, et Surfneti näites toodud firma on enam-vähem samade näitajatega tegutsenud viimased 10 aastat, töötajad jäävad samaks ja ka muud olulised asjad seoses omaniku vahetusega ei muutu. Kuidas siis selle firma väärtust leida?
kuna ettevõtte omakapitali väärtus sõltub otseselt prognoositud rahavoogudest, on õigem leida väärtusvahemik. selleks on vaja uurida lisaks kasumile muuhulgas kasumi tekkimise struktuuri ja rahavoogusid, tegevus- ja juhtimisaruandeid viimaste aastate lõikes, põhikirja, raamatupidamise sise-eeskirju, põhivarade nimekirja koos eksperthinnanguga mittelikviidsete ja spetsiifiliste varade osas, bilansiväliste kohustuste nimekirja, ülevaadet klientidest ja ettevõtte müügi- ja turundusstrateegiatest, hankijate nimistut ja nendega suhtlemise selgitusi, krediidipoliitikat nii ostude kui müügi puhul, etc. etc.

ettevõtte väärtuseks ei tasu lugeda tehinguhinda, mis kujuneb nii nagu turul üldjuhul hind ikka kujuneb - kaubeldes.

antud näite puhul on vast oluline asjaolu, kui kaua on see ettevõte tegutsenud, milline on turu (konkurentsi) areng tulevikus ja miks seda müüa tahetakse. mina prognoosiksin 5-6 aasta rahavood erinevate stsenaariumite lõikes (pessimistlik, norm. ja optimistlik), leiaks vajalikku diskontomäära kasutades omakapitali väärtuse, kontrolliks seda paari sarnase näite põhjal ja siis hakkaks sealt midagi edasi aretama.
Igavesti vahva lugemine.
Mulle tundub, et kõigil on õigus.
Nimelt teatud kasvu- ja diskontomäärade juures rahavoogusid summeerides saame tulemuseks väärtusvahemiku, kuhu nelja või viie asta puhaskasum hästi sobib.
Muidugi korrektseks lahendamiseks andmeid vähe.
Üheomaniku- väikefirma puhul huvitaks mind, palju omanik enne 100 k järele jäämist juba ära tõstis.
Võib pilti tugevalt muuta.
uurisin huvi pärast asja. omanik maksab teadaolevalt omale palka kuskil 250k aastas. muudab asja kindlasti mingil määral.
Aga milleks maksta endale palka, kui raha saab ka "odavamalt" firmast välja võtta, näiteks dividende makstes. 250K pealt sotsmaks on ikka oluline summa!
Alvar

see ongi see point millest mina aru ei saa. 250k pealt on sotsmaks tõesti VÄGA palju ja täitsa arvestatav summa.

minu arust näitab see omaniku lollust.
Kaasmaksumaksjana ma pigem austan sellist väikefirma omanikku kes endale ausalt palka maksab kui et teda lolliks nimetan.
coral!

no palju õnne siis!

maksa palun ~25ok endale palka ja mõtle maksude peale

ala 250k dividendidena on tudnuvalt suurem summa sinu taskus ja ei ole tegemist millegi illegaalsega, ei sa riik petta ega keegi teine. lihtsalt rohkem raha sinu taskusse.

surfnet & Alvar

Mõttetu vaidlus, mastaabid on lihtsalt erinevad.

Teie jaoks on sotsiaalmaks 250 000 pealt suur summa, selle pärast peate ka omanikku lolliks.

Omaniku jaoks on see tühine summa ja seetõttu võib selle ka südamerahuga ära maksta, toodud andmetest on ju selge, et see 250 000 ei ole tema ainus sissetulek.

Eestis on omanikke, kes endale ka 1M aastas palka maksavad, kas nemad on ka lollid ja kas lollid ikka teenivad 1M aastas?
ei omanik ei ole loll, kui ta omale milli maksab. See on 100% tema asi.


aga kui firma kasum on ainult ala 100k, siis on mõtekam omale vähem palka maksta ja parem raha dividendidena minu arust välja võtta.
surfnet

kas Sa firma kulude struktuuri oled vaadanud?

ma pakun toodud andmete põhjal küll, et omanik katab firma nimel suure osa oma kuludest ja seetõttu ongi kasum ainult 100K, :)
Tegelt vist väikefirmat ei saagi hinnata õieti.
See on ju kellegi "one man show". Läheb omanik, kukub ka ettevõte. S.t. firmat kui iseseisvat üksust ei eksisteeri. Lihtsalt on inimesed ühe ümber, kes genereerib ideid, raha jne...Teised lihtsalt abistavad teda. Tavaliselt on ka väikeettevõtte bilansi õigemini siis kasumiaruande studeerimine suht mõtetu tegevus. Ka need ei näita tavaliselt suurt miskit ja on kujundatud "loovalt". Tavaliselt keerab omanik kõik oma eluks vajalikud kulud suures osas läbi oma ettevõtte. Tavaliselt aga mitte alati.
Kui ei keera ja maksab lihtsalt endale (teie näide) palka ja ei timmi oma kasumit amortide ja rentide ja feede ja intressidega siis on natsa nagu tuugavõitu see kompani.
asi selge ja selle firma põhjal pole mõtet asja arutada rohkem.

tuleb välja, et omanik on firma juhtimisel teinud tõsiseid vigasid. suur osa kaupa on viimastel aastel müüdud oma hinnaga või isegi alla selle. Sealt ka arvatavasti sellised numbrid. ps! ja kindlasti paneb omanik oma igapäevaseid kulutusi firma arvele - usun, et ta ei ole ainuke
surfnet

Sa hüppad ka ühest äärmusest teise, :)

Suure osa kauba müük omahinnaga või alla selle ei ole tingimata juhtimisviga, pigem on tegu varem tehtud vigade julge tunnistamisega ja käibevahendite vabastamisega müümata kauba alt.

Alternatiiv oleks kauba säilitamine aastaid müümata, mil see tuleks lõpuks lausa olematu hinnaga müüa või maha kanda.

Ei ole ettevõtete juhtimises nii üheselt õigeid lahendeid - kõik sõltub konkreetsest situatsioonist.
Aga miks see teema (väärtus) sind surfnet siis huvitas? Lihtsalt või oli mingi ostupoint ikkagi olemas?