Rahe külge käiv M203 granaadiheitja?
Postimehes artiklis oli ilusti välja toodud soovitakse Frankenburgi õhutõrje rakette 40 mm toota 300000 aastas.
https://www.postimees.ee/8428424/hanwha-aitab-ehitada-eestisse-40-mm-laskemoona-tootmise-tehase
1 Like
Mingi tõepõhi vb isegi all sellel propamaigulisel uudisel:
https://en.defence-ua.com/weapon_and_tech/did_iran_destroy_two_antpy_2_radars_for_thaad_system_if_so_its_a_total_fiasco-17713.html
Jahimeestel on pardipadrunid onju, sellised, kust tuleb haavli pilv välja, sellise laskemoonaga õhutõrje kuulipilduja varustada, tekitab sellise haavlipilve, et ükski droon enam edasi ei lenda, või mis.
2 Likes
Olen ka juurelnud haavlipüsside kasutamistõhususest droonide vastu. Samas see toimiks peamiselt lähimaal. Peremees saaks kuuldekauguselt drooni enne koduõue maha.
Hoidke nüüd hobuseid enne kui midagi töötavat omal käel katsetama hakkate. Kaugemale kui jahiks lubatud haavlitega laseb sileraudne relv volframkarbidist haavlitega (kes ei tea- see on näiteks treiterikute - freeside materjal ja ei midagi haruldast ega erilist) . Volframkarbiidhaavlitega laetud padrun (volframkarbiidkartets on ministri määruses täpne sõnastus) on aga Eestis eriohtlikkusega laskemoon ja tsiviilkäibes keelatud. Näiteks Soomes aga tavaline letikaup jahipoes.
1 Like
On olemas suisa doonivastased laengut jahikatele, kust laialilendavad pikad fiiberkiud idee poolest tiivikud kinni peaks tõmbama.
1 Like
Jäi viimaselt koolituselt meelde, et haavlid on efektiivsed kuni 30m pealt. Kaugemal on juba liiga hajunud. Droon lendab 150 km/h ehk 41 m/s.
1 Like
Volframhaavel hajub vähem ja tapab pardi 100m pealt. Vaevalt droon vastupidavam on. 30m on selline terashaavliga laskmise kaugus.
Droon on vastupidavam. Tiivikutele ja raamile ei tee haavel suurt mingit kahju. Ainuke nõrgem koht on aku.
Haavlipüssid (pumbad) on uue arengukava järgi igas jaos ja rühmas. Praegu teenistuses olevad ajateenijad juba kasutavad neid.
2 Likes
Nüüd tuleb Pevkurilt hoopis teistsugust infot:
Praeguse seisuga plaanitakse tehases toota 40 mm laskemoona.
“Kui me räägime 40 millimeetrisest moonast, siis see on ikkagi mõeldud lahingmasinatele. Lahingmasinad reeglina kasutavad kas 25, 35 või 40 millimeetrist moona ja see on see, mida Hanwha ka oma masinatele, Redbackidele, peale paneb ehk see on see põhifookus. Aga loomulikult, kui liin on juba olemas, siis selle liini peal on võimalik toota ka teisi kaliibreid,” sõnas Pevkur.
Eesti CV9035 pearelv on 35 mm Bushmaster III. Päris nii lohva see kindlasti pole, et loobi liini peale mistahes mõõdus hülsse ja teisest otsast hakkab õige asi tulema.
3 Likes
Kui ma õigesti mäletan siis sellega oli selline lugu, et algselt oli ette nähtud 40mm raud aga tookorde kui need osteti siis keelduti eestile üle 35mm müümast.
CV90 asemele ostetakse uued lahingumasinad. Ju siis on võitja juba teada.
1 Like
40mm kahuriga oli CV90 kõige esimene variant Mk 0. Eestil on Hollandilt kasutatuna ostetud Mk III. Ka Rootsi ise on enamuse vanu 40 mm kahuriga CV9040-ed Ukrainasse annetanud ja tellib nüüd ise ka 9035 mudelit. Eesti sihib varude täiendamist uute Mk IV masinatega.
K21 on 40mm pearelv.
Nojah, aga miks Eesti siis paar kuud tagasi CV90 Mk IV arendusega liitus, kui hoopis muid asju sihitakse? Mk IV valikus vähemalt hetkel 40 mm kahurit ei paista.
Arvatavasti rumal küsimus, aga kas seda 40 mm moona saab kasutada ka FPV droonidega?
Kõik uus on hästiunustatud vana. MS II ajal nägime kuidas lennukid muutusid aina vastupidavamaks ja hävituslennukid ja õhutõrje kolis järjest jämedama “raua” peale. 7mm, 12 mm, 14 mm kuulipildujad. 20mm, 40 mm kahur. Maapealne õhutõrje lasi edasi – 75mm, 100mm isegi 120. Areng toimus kahes suunas – a) laseme "ühe, aga hästi juraka, täpselt või b) laseme hästi palju, aga “peenemat” (Boforsi 20mm ja 40mm “kiirtulekahurid”.
Droon on hästi õrnake asjapulk ja seega võib vabalt tagasi pöörduda MS I aegse konsepti “šrapnell” juurde.
Tehnika on tänapäeval arenenud. Õhutõrjekahuri varustame radarite, lidarite, laser-kaugusmõõtjate ja muude “vidinatega”. Mürsu “viitsütik” seatakse automaatselt (lisaks veel mingi "lähedussensoriga süütemehhanism). Enam-vhem teame kus võiks olla "drooni ja mürsu kohtumispiirkond) ja siis sinna lajatamegi. Vana hea “šrapnelliga” mis tekitab “haavlipilve”. Lahendab selle “efektiivne 30 meetrit” probleemi – me transpordime haavlid sinna kus nad ON 30m sihtmärgist ja siis õhime lõhkelaengu.
Võimalik, et ei pea nii “fänssiks” asja ajamagi. Tavaline otse laadimisel automaatselt seadistatav “viitsütik”. Kallis ja tark õhutõejekahur (loomulikult ühendatud terve tsentraliseeritud õhuseirevõrguga. IoT 
21. sajand ikkagi) ja “spämmime” odavaid šrapnelle hästi palju. Kiirtulekahur a la Bofors.
P.S. Simulatisioon ei ole “päris elu” aga isegi sellised (operatiiv)taktikalised ja strateegilised simulaatorid, mida nii mõnigi õppeasutus käsitleb mitte “mängu” vaid “õppevahendina” õpetavad meile, et võimaluse korral on “spammimine” e. “rush” üpris kindlalt edule viiv meetod. P.S. ja ma olen ka ise seda katsetanud ja jõudnud samale järeldusele.