Oleneb, millega võrrelda. Paljudes Euroopa riikides on olukord palju hullem. Saksamaal nt on märgaladest säilinud 14%, Suurbritannias 2–6%. Rootsis aga on vaid 25% märgalasid hävinenud (enamjaolt Lõuna-Rootsis). Eestis on võrdluseks kokku kuivendusest mõjutanud ligikaudu 70% Eesti kunagistest sooaladest ning kuivendusvõrguga kaetud 1 006 300 ha.
Rabadega pole meil seis veel eriti hull. Et neid pole üritatud põllumajanduse eesmärgil kuivendada, on pea ainsaks rabade kadumise teguriks olnud turbakaevandusalade ja mahajäetud freesväljade mõju. Turbakaevandusega paratamatult kaasnevast kuivendusest mõjutatud ala suuruseks hinnatakse kokku ligikaudu 70 000 ha ja kokku on rabade pindala vähenenud 1,7 korda.
Probleemseks võib nimetada aga madal- ja siirdesoode olukorda, mille pindala on (ennekõike 1970-1980 toimunud agressiivse lööktöö tõttu) kahanenud 7,1 korda. Põllumaadena nendest mullastiku liigse happesuse tõttu asja ei saanud ja nüüd kasvab nendel enamjaolt viletsaboniteediline, liigniiske männienamusega mets. Taastamiskavad puudutavadki enamjaolt selliseid siirdesoid, millel erilist metsandusperspektiivi pole.
Eraldi temaatika on veel Kirde-Eesti, kus paljud sood on hävinud kaevandamisega seoses (avakaevandamise käigus eemaldatakse kogu pinnakate ja kaevandusala kuivendatakse). Seal on hävinenud ca 2000 ha turbaalasid ning igal aastal lisandub umbes 100 ha.
Vanade tööstusalade - turbakaevanduste taastamise mõttest ma saan aru.
Sellest aga et “taastamise” nime all olemasolev väljakujunenud ökosüsteem hävitada selleks, et see asendada (järjekordse agressiivse lööktöö raames) ideoloogiliselt sobivamaga, sellest ma jätkuvalt aru ei saa.
Seal ongi käsitletud seda, et alguses on juurdekasv suurusjärk kiirem kui aastatuhandete perspetiivis.
Turba teke ja sellega süsiniku sidumine ei vaja tingimata Eesti tüüpi turbasamblarabasid. Märgalad seovad orgaanilist ainet üle kogu maailma ja peamiseks teguriks on seisev vesi, mis ei lase hapnikku orgaanilise aine juurde.
Samas peab Eesti veel veidke soojenema, kuna turbasambla-turbarabad on levinud ka tunduvalt lõuna pool, Saksamaa keskossa välja.
No just - needsamad Surju üleujutused on põhjustatud kuivendamisest ülesvoolu, sh Kikeperas.
Selles suhtes on imelik vaadata neid kohalikke protestijaid, kes nagu sooviks üleujutuste jätkumist…
Loodus ei hooli ideoloogiast. Märgala tekib üsna paratamatult sellistesse kohtadesse, kus aluspinnase (kausikujuine) reljeef ja (madal) veedreenivus selleks füüsikalised tingimused loovad. Kuivendamine neid tingimusi ei kaota. Sellega alandatakse ainult pinnavee taset ja sedagi vaid meetri-pooleteise võrra. Kraavitustasemest allpool on tegemist endiselt liigniiske alaga ning kevadiste sulade ja suuremate sademete korral kerkib seal veetase ikkagi pinnalähedaseks. Selles vaates pole nkn tegemist püsiva ökosüsteemiga, vaid inimtegevuse häiritusest tingitud ajutise olukorraga, mis inimmõjude lõppemisel aastasadadega ka iseeneslikult tasapisi kaoks. Selleks, et nende kord juba kraavitatud alade tehis-veerežiim sellisena püsivalt hoida, nagu see 70-80-ndatel kujundatud sai, tuleks edaspidi igavesti kuivendussüsteemide korrashoidu ressursse matta (Eestis on hinnanguliselt 150 000 km kuivenduskraave).
Ei vaidle vastu, et võib-olla tõesti oleks kõige targem lasta asjadel lihtsalt omavoolu minna ja loodusel endal need haavad parandada. Ilmselt ongi praegused märgalade taastamise kampaaniad ideoloogiliselt laetud, aga täpselt samamoodi on ka vastuseis “mülgastamisele” selgelt ideoloogia-, mitte teaduspõhine.
Huvitav on see, et kui Eestilt nõutakse kuivendatud maade-metsade taassoostamist, siis miks ei nõuta näiteks Hollandilt tammide abil kuivendatud ja merelt võidetud maismaa alade taasmerestamist? Nendel merelt võidetud aladel on ju hävinud kõvasti meres eksisteerinud ökosüsteeme…
“Märgamine” peaks ikka olema osa meie kliimaeesmärkidest. Vesi ei lase märgaladel orgaanikal kõduneda ja C akumuleerub. Kuivendamisel pääseb hapnik ligi ja CO2 hakkab intensiivsemalt eralduma. Tahame padurohelised olla, tuleb kõik rabad uuesti ära uputada.
Eh, ära stressa nende emissioonide ja kliimavõla pärast. “Kllimavõlg” on manipulatiivne mõiste, mille tegelikuks eesmärgiks on tekitada sinu ajus seos võlgu olemisega, kutsumaks esile süütunnet ja allutamaks sind selle kaudu manipuleerija soovitud käitumiskontrollile. Võid vaatamata reimo lutterite hirmutamisele rahulikult magada ega pea tormama ennast iga remmelga ja lepa külge aheldama, et neid kurjade jõudude eest kaitsta.
Point on selles, et kui üritada väita, et esimesed 100 aastat peale märgala taastamist eritab see rohkem kasvuhoonegaase kui seob, siis tuleks kasutada esimese 100 aasta orgaanilise materjali lagunemise kõverat märgalal.
“AI-augmenteeritud teadlane” kasutas lõppprodukti (peale tuhandeid aastaid) lagunemisastet, et nagu orgaaniline aine märgalal laguneks koheselt sellesse staadiumisse.
Teine arvestamata/juhuslikult arvestatud asi oli, see et mis saab seal juba eksisteerivast orgaanilisest materjalist mõlemal juhul - taastatud märgala vs jooksvalt ringluses olev majandusmets. Tema arvestus oli nagu mõlemad oleks tühja koha peale rajatud.
Seetõttu sai ta, et esimesed 100 aastat mets ainult seob, aga turbasammal muutub silmapilkselt oma juurdekasvust suurusjärgus 1/100 massiga 1000+ aasta vanuseks turbaks.
Kusjuures kuupmeetrid ja sentimeetrid pole tegelikult üldse olulised.
Ise sa ju tõid sentimeetrid sisse.
Samas kas sa seda artiklit ikka lugesid? Järgmise 100 aastaga võib vabalt juhtuda, et turbasammal ei kasvagi enam. Vähemalt kliimaministeerium ise ennustab sellist tulevikku.
