Lihtsalt väikese ühiskonnaõpetusetunni mõttes, Riigikogu liikmed ei ole töötajad ja ei saa palka, nende juht on rahvas ja nad vastutavad ka ainult rahva ees.
Esialgselt, Wabariigi ajal, oli mõeldud sedasi, et ühiskonnaliige ikkagi jätkab oma tavalisel tegevusalal ning, saanud rahvalt mandaadi, kogub riiki kuniks tema ametiaeg lõpeb (ja ta naaseb oma tavaelu juurde). Ette oli küll nähtud tasu, ja sõidutasu; aga sellist elukutselist riigikogumist, nagu täna, Põhiseadus ette ei näe.
Muide, siis oli ka keelatud riigikogujana hankeid vastu võtta või riigilt kontsessioone saada, et vältida huvide konflikti.
Lihtsalt mõttekohaks, et kust me oleme tulnud ja kuhu oleme jõudnud.
Sihuke uitmõte - äkki peaks ka riigikogulasel olema ametiaja(maeitea kas see on kõige õigem sõna) piirang. Kahes koosseisus oled olnud, sõltumata kas täisaja või mingi perioodi, ning rohkem sinna kandideerida ei saa.
Puhtfilosoofliselt sellega nõustuda ei saa, sest rahval peab olema õigus valida, keda nad soovivad, kui kauaks soovivad. Seadusandliku võimu puhul selline piirang imho pole õigustatud.
Isiklikult pooldaksin sümboolset tasu + kuluhüvitisi, seejuures kuluhüvitised oleks jooksvalt avalikult üleval koos riigikoguja kohtumiste jmsga. Ja tasu võiks olla näiteks baastasu + istungite ja muu sisulise töö osalemise eest.
Lisan veel, et probleem pole tegelikult mitte parlamendi palgad, vaid see, et sisuliselt meil tegelikult seadusandlikku võimu ei eksisteeri — ei eksisteeri eraldi riigikogu liikmeid, vaid mingi kollektiivne tempel, mis lüüakse ametnike ja valitsuse poolt etteantud otsuste peale, millel puudub mandaadi, riigi huvide ja rahva esindamisega vähimgi kokkupuude.
Just nimelt, sest tegemist on eelkõige parteilastega ja alles seejärel rahvaesindajatega. Ja sellest tulenevalt ongi ainus võimalus parteide keelustamine, mis nagunii on minetanud oma algse mõtte ja täielikult muutunud võimu teostavateks mafialaadseteks grupeeringuteks.
Sellega võiks nõustuda kui meil valitaks parlamenti konkreetset isikut. A-la ringkonnast nr1 saab riigikokku niimitu tegelast vastavalt saadud häälte arvu pingereale.
Meil aga valitakse parteinimekirju kus üks suure häältesaagiga kandidaat veab riigikokku mingid 300-400 häält saanud tegelased.
Decibel, kuidas sa seda teha kavatsed, kui põhiseaduse järgi on inimestel kogunemis- ja ühinemisvabadus? Lisaks sätestavad seda nõuet ülemaailmsed, ÜRO tasemel, lepped. Sa jälle pillud eetrisse repliike, mis on tegelikult SISUTÜHJAD, aga mida sa esitad vormis, nagu oleks asi juba ära lahendamisel.
Isegi Hitleri võimu ajal jäi natsipartei alles ning venemaal Stalini ajal jäi alles kommunistlik partei.
Täpsustaks- vastavalt erakonna saadud häälte arvu pingereale.
Ja olen nõus, mingi miinimum häälte arv peaks saadikul siiski olema. Ehk mingi % erakonna piirkondlikest häältest? 30% nt? Ja asendusliikmetel üleriigiline pingerida .
Mina isiklikult ei kavatse midagi teha.
Kui sa aga tahad teada, kuidas seda teha saab, küsi ise oma AI käest, mina ei viitsi sulle enam siia midagi kopeerida, näe ise ka natuke vaeva.
Et, siis “tehtagu!” ja “olgu olla!” -suhtumine?
Järgmine kord tuleb decibel siia näiteks ideega maha lüüa kõik pensionärid ja nii saabki riigieelarve tasakaalu, kas nii?
Taro läheb kohe peale keskkooli 1999.a. Tartu Ülikooli õppima ajakirjandust ning suundus 2002. aastal pärast kolme aastat Tartu Ülikoolis õpinguid otse edasi Venemaale õppima ajakirjandust Lomonossovi-nimelises Moskva Riiklikusse Ülikooli, kus ta lõpetas 2005.a.
Kolm aasta käis Tartus ära ja ei meeldinud enam
Selline “diplomeeritud” ajakirjanik ja voilaa, siseminister
Klaabuga ei jamata, kui vaja võtab banaanilaeva ka rajalt maha
Sest nõuka ajal oli teatav “klaaslagi”. Nimelt EI OLNUD võimalik “vabariigi tasandilt” baltikumis eriti kusagile edasi tõusta. PB-s on läbi ajaloo olnud 0 eestlast, 1 lätlane ja vist 2 leedukat.
Seega, tuli mängida nende kaartidega, mis sulle jagati.
Kogu selle “tagasikutsumiste” ja “otsevalimiste” ja “e-otsedemokraatia” kohta… ma ütleks, et andke mulle korralik eelarve ja korraldan LLM, sotsmeedia, suunamudijate ja pro spin-doktorite jne. abil sellise kampaania, et noored, kes pole elusees viitsinud evalida valivad kasvõi boamao riigikokku… või sellise, et ka Issanda Inglitest koosnev Riigikogu tagasi kutsutakse. Nn. “rahvas” (MASS) on loll, manipuleeritav ja verejanuline. Ja vajaduse korral, üsna väikese kivikese paigast lükkamisega kõikepurustava (purustava! mitte loova!) laviinina teele lükatav. Kõik need ideed “tagasikutsumisest” ja “vastutusest” (vastutusest, sellisel kujul nagu teie presenteerite)… teid lahutab katastroofist ainult circa 5Mio EUR “mainupleerimiskampaaniaeelarve” – mõelge selle peale!
See Poliitbüroo 1991 ei olnud enam see kõikvõimas organ, mis varem.
Ja eestlasi oli seal koguni kaks viimastel kuudel - Sillari, kes oli nn. iseseisvusmeelsete Eesti kommunistide juht ja Lembit Annus, kes oli impeeriumimeelsete kommunistide juht NLKP platvormil . EKP läks ju lõhki ja Gorbatsov, nii vähe võimu kui tal veel oligi 1991.a. , võttis sinna mõlemad. Lätlastest oli viimases Poliitbüroos Rubiks, nüüdseks täiesti unustusse vajunud figuur
Breznevi ajal oli aga Poliitbüroos Arvids Pelshe, hoopis märgatavam tegelane, kes leidis koha ka Breznevi anekdootides
Irooniline, et Jeltsin Poliitbüroo liikmeks ei saanudki, tema oli vaid liikmekandidaat ja kui ta Gorbaga tülli läks, siis kõrvaldati ta ka liikmekandidaadi kohalt. Kuid tõmbas poliitmängude kaardipakist ikkagi ässa ja sai impeeriumi isandaks pikemaks ajaks kui Gorba oli. Soovimata olla see, kelle valitsusajal juba niigi kahanenud impeerium hoopis ära laguneb andis vabatahtlikult võimu üle silmapaistmatule KGB ametnikule, kes seal seniajani võimul püsib kõigi raskuste kiuste. Vastutasuks sai immmuunsuse kõigi oma ja ka sugulaste sulitempudele ja vargustele, mida polnud just vähe.
To: Offf
Jah, neid muudatusi on raske, pigem võimatu läbi viia. Kindlasti heameelega liiguksid parteid hoopis teises suunas – et leida võimalusi valimissüsteemi muutmiseks mis tsementeeriks veelgi rohkem praeguse nomenklatuuri võimu.
Aga veelgi raskem on muuta valimissüsteemi praegusest ümber majoritaarseks.
Kas ma sain su mõttest õigesti aru: eelmise riigikorra ajal ei keeratud oma elanikkonnale-ettevõtjatele nii julmalt vaid pigem hooliti neist sellel põhjusel, et piitsuta pööblit palju tahad, õukonda ikka ei saa?
Omapärane teooria, aga siin võib isegi tõetera sees olla…
