Juba 10+ aastat tagasi kirjutas Pajula:
Lähis-Idast ja Põhja-Aafrikast tulev invasioon toob selle new age’i roosas udus üles kasvanud põlvkonnale või kahele koju tagasi teadmise, et inimese elu on traagiline nähtus ja traagilise nähtusega kaasnevad väga traagilised valikud. Sellest kirjutas 1973. aastal Prantsuse kirjanik Jean Raspail. Tema romaan algab sellega, kuidas üks Prantsuse professor vaatab merele ja nii kaugele kui silm ulatub on meri laevu täis. Selles raamatus algas asi pihta Indiast. Põgenike vastu saadetud sõjavägi keeldub neid tulistamast, paneb relvad maha ja jookseb laiali ning see mass valgub Euroopasse. Raspail ütleb kokkuvõttes seda, et asja traagilisus ongi selles, et nad lasta sisse tähendab hävitada ennast ja neid mitte lasta sisse tähendab hävitada nemad. Ja see ongi see valik, mille elu meile peale surub. Ja Raspail ütleb, et see konflikt on meie praeguste moraalistandardite juures täiesti lahendamata. See kõik oli siis juba 40 aastat tagasi ilmunud raamatus kirjas.
Nii et läheb verevalamiseks? Moslemid vabatahtlikult tagasi ei lähe ja valged vaikides alla ei anna?
On väga vähe usutav, et see protsess läheks valutult ja rahumeelselt, nagu loodab sotsiaaldemokraatlik multikulti eliit. Samas ma ei teagi, kuidas nad seda rahumeelset protsessi üldse endale ette kujutavad. Ilmselt nii, et nemad elavad oma Pirita kodudes ja käivad aeg-ajalt Koplis Pakistani restoranis söömas, väga äge, eksole, ja võtavad omale mustalt tööle Bangladeshist pärit koduabilise ja tunnevad selle asja üle rõõmu. Samas valge alamklass peab Koplis kõrvuti elama inimestega, kes on neist väga erinevad.
Meil käib 150–200 pagulase üle tohutu möll, samas võivad ju Belgia või Rootsi kas või kõik elamisloaga moslemid siia elama tulla ja keegi ei saa nende vaba liikumist Euroopa Liidu sees takistada.
(Naerab suure häälega.) Meid kaitseb ainult meie suhteline vaesus ja halb kliima. See 150, see number on nii absurdne. See tuletab mulle meelde Monthy Pythoni sketši sellest, kuidas ajakirjanik küsib Briti poliitiku käest, et oma valimiskõnes lubasite ehitada ainuüksi Suur-Londonisse kaheksa miljardit maja aastas, aga tegelikult olete viimase 15 aastaga ehitanud ainult kolm maja. Et kas te pole pisut pettunud? Ma arvan, et siin läheb samamoodi, aga numbrid käivad teistmoodi. See 150 on täiesti jampslik. See on pseudoteema. Kui me vaatame, mis iga päev Vahemerel toimub, siis väita, et 150 inimesega asi piirdub, on jama.
Sealt tulijad on samasugused maadeavastajad nagu omal ajal olid hispaanlased, kes läksid inkade maale. Aga nende tegevus ei toimu enam new age’ilikus roosas udus. See udu sai aga tekkida vaid seetõttu, et terve üks põlvkond sai elada väga jõukas ja vabas ühiskonnas.