28.august 2024 tõi riik turule fikseeritud 3,3% aastaintressiga võlakirjad, mille lunastamistähtaeg kukkus 16. september 2026. Inflatsioon september 2024 - august 2026 on olnud 8%. Riik jäi selle 200M emissiooni pealt sisuliselt 4M võitu. Õudne katastroof küll.
Ma ei arva, et Eesti riikluse, kultuuri ja keele kestvuse eest seismine oleks kuidagi vastuolus targa ja julge finantsjuhtimisega. Vastupidi – tugev ja hästi juhitud riik vajab mõlemat.
Tark finantsjuhtimine, sh eelarvestamine, ei peaks olema omaette eesmärk, vaid üks juhtimise põhialuseid – olgu tegemist riigi, omavalitsuse või ettevõttega. Kui rahalisi võimalusi ei osata hinnata ega eristada investeeringut püsikulust, siis on väga keeruline ka pikemaid strateegilisi eesmärke ellu viia.
Päris mitmed Riigikogu liikmed ei tee minu hinnangul piisavalt hästi vahet investeeringul ja kulul, rääkimata juba keerukamatest finantsjuhtimise ja raamatupidamise mõistetest. Loomulikult ei saa eeldada, et kõik otsustajad valdavad finantsjuhtimist süvitsi. Küll aga oleks tark neil teemadel rohkem kuulata inimesi, kes seda valdkonda päriselt tunnevad ja kellel on konkreetseid lahendusi pakkuda.
Riigi pikaajalise kestlikkuse puhul ei ole minu jaoks seega küsimus „kas rahandus või rahvus“, vaid kuidas mõlemat eesmärki targemini koos juhtida.
Siiski ei ole küsimus pelgalt finantskulus ega selles, kas oleme taas negatiivse intressimäära keskkonnas. Olulisem küsimus on, mida selle laenatud rahaga tehti.
Kui laenuraha suunatakse investeeringusse, mis loob pikema aja jooksul majanduslikku väärtust, parandab tootlikkust või vähendab tulevasi kulusid, võib laenamine olla täiesti mõistlik. Kui aga laenuraha eest tekitatakse täiendavaid püsikulusid, mida tuleb tulevikus maksutuludest pidevalt katta, on olukord hoopis teine.
Seega mina vaataksin riigi võlakoormuse puhul lisaks intressikulule alati ka seda, milline vara või pikaajaline väärtus selle raha eest tekkis ja milline on selle mõju tulevastele eelarvetele. Ainult intressimäära ja inflatsiooni omavaheline võrdlemine ei anna veel vastust, kas laenamine oli tark või halb otsus.
Samamoodi, nagu ettevõttes pole raamatupidaja kõrgeim juht, ei saa riigi prioriteete allutada eelarvepoliitikale. See on vaid vahend riigi kõrgemate eesmärkide saavutamiseks ja allub sellele. Eesti üheks põhiliseks probleemiks võikski pidada seda, et oluliste küsimustega ei soovi või ei julge keegi tegeleda ja selle asemel kipuvad kõik debatid ja valimised takerduma lõputuks maksutehniliste küsimuste ümber nämmutamiseks. Kui tahad diskussiooni tappa, viska õhku mingi eelarve- või maksuteema ja kõik kukuvad ennastunustavalt selle ümber jaurama, unustades kõik muu.
Nõus. Loomulikult eeldasin vaikimisi, et näites kasutatud võlakirjadest laekunud summa kulutati millelegi põhjendatule.
Siin on vist sõnade mäng - loonud ei ole aga äkki keegi teine lõi nagu riiulifirmasid ostetakse.
Pean selle küsimuse ikka küsima: olete majandusminister ja teil on omanikfirma Küprosel. Et kui vaadata, et käia tegude, mitte sõnade järgi, siis kas peaksime ka ettevõtte Küprosele tegema, kus vist mäletamist mööda on dividendid maksuvabad? Sest konstellatsioon on selline, et tegu on majanduse ja ettevõtlusega tegeleva ministriga.
«Mina pole loonud ühtegi ettevõtet Küprosele. See küsimus pole minule. Ja see ei ole asi, mida ma soovitan – ma ei luba oma sõnu väänata,» ütles Vahtras, lisades, et ei oleks mingit pealkirja lehes, kus Vahtras sellist asja ütleks, sest seda ta pole öelnud.
Nad oleks siit https://problemfix.ee/ mõne juhatuse liikme valitsusse võtta. Saaks viimase aja suurtest sittadest kerge vaevaga lahti. Nad juba oskavad asju ajada ![]()
Veel variante:
https://likvidaator.com/
https://problemstop.ee/
https://likvideerimiskeskus.ee/
Riigieelarve strateegia peaks olema läbi mõeldud. Kõige labasemalt - riigi laiemad kuluallikad nagu pensionid, tervishoid, haridus, riigiteenistujate palgad, riigikaitse, keskkond jms moodustavad teatud proportsioonid riigi kogukuludest ning muudatused nendes proportsioonides tulenevad ainult teadlikest poliitilistest otsustest.
Kui otsustatakse seada konkreetne valdkond prioriteediks ning valdkonnas kulutusi suurendada, peab sellega kaasnema riigile mõõdetav saadav tulu. Kui tulu ei kaasne peab olema selge kust tuleb kokkuhoid. Kui kokkuhoidu ei kaasne ning võetakse laenu peab olema plaan kuidas tulevikus laenu vähendada.
Samamoodi, kui kasvab nt pensionite kulu võrreldes riigiteenistujate palgakuluga peab see olema teadlik ressursside juhtimine. Mida saab riik vastu selle eest, kui suurendab pensionite osakaalu kuludest? Kas eakate toimetulek on hetkel kõrge prioriteet? Aga mida saaks riik vastu selle eest, kui suurendaks õpetajate ja päästjate proportsioonide osakaalu? Sea prioriteedid ning löö selg sirgeks seal kus (riigile) vaja.
Ja veel… kust võtab valitsus õiguse kulutada rohkem kui riik teenib ning koostada defitsiidis eelarveid? Prioriteet number üks on tasakaalu saavutamine või roadmap tasakaalu saavutamiseks. Defitsiit on minule ja minu lastele tulevikus kuuluv raha. Selle ressursi ümber jagamiseks ei ole küsitud mandaati.
Õigustatud küsimus! Kummitemplis 2/3 sitsijaist ei suudaks isegi palju vähem põhimõttelistele küsimustele vastata.
Sotsialistide esinina Lauri Läänemets käis Kuku raadios peaminister Michalit valetamises süüdistamas. (Muidugi ettevaatlikumate sõnadega, kui ma siin seda teen.)
Teemaks see, et Michal oli öelnud, et ta ei tea sellest mürsutehingust suurt midagi, leitud paberid aga räägivad millestki muust.
Nüüd huvitav näha, kas sellest koorub mingi uus poliitiline jama või hääbub asi ära.
… öpetajatele antud ootus 120% keskmisest palgast >> küsimus osavatele arvutajatele
avalik raha on kaetud ettevõtluse maksudega… mis on turuseisu meelevallas
keskm palk ei näita ettevõtluse tootluse vähenemist olukorras, kui osa ettevõtteid tuleb sulgeda ja palgakulu väheneb, sh riigi raha väheneb mitte üksnes töötuse töttu vaid ka töötu- ja toimetulekutoetuste kulu kasvu töttu
seega, lähtudes saadaoleva raha hulgast tuleks 120% keskm. palga juurde lisada tegur erasektori tööjõukulu muutusest - ple tööd, ple raha, ple sama palka öpetajatele, kuid 120% siiski rohkem kui teistel puudusesolijatel
et öpetajad saaks 120% keskmisest, peab keegi leppima 80% keskmisest, et 100% tasakaal säiluks… samal ajal miinimumpalka aina töstetakse, seega töötajate osakaal alla keskmise segmendis st seal 80% ja vähem aina väheneb…
millisel arvutusel valem ja lubadus vöiks töötada? vöi, millne peax lubadus kölama, et seal säilux kena 120% kuid tekiks sidusus reaalse riigikassa täituvuse muutustega sellest, mis ümberjagatavat raha loob
vöi, kuidas…
Tuleb kaotada “kaasav haridus” – ehk siis need õpilased, kes ei suuda tavalises koolis hakkama saada, mistahes põhjustel, õpivad spetsiaalses erikoolis, kus on neile kohaldatud õppimist toetav režiim. See pakub tavakoolis töötavatele õpetajatele rohkem võimalusi tegeleda nende lastega, kes saavad hakkama.
Eelmisest tulenevalt saab viia klassikomplektid jälle 40 õpilase suurusteks, nagu need omal ajal olid. Tuleb kaotada pisikesed maakoolid, v.a. äärmised juhtumid.
Eestis olevat väidetavalt juba mitmeid aastaid ühe õpilase kohta tööl kõige rohkem õpetajaid kogu Euroopas. Sinna see raha läheb.
Ka SKP-ga võrreldes on kohustuslikule haridusele minev summa Eesti puhul suurim Euroopas, väidetavalt.
Ära aja naerma. USAs likvideeritakse täie rauaga nn. “edasijõdnute” ja “andekate” klasse, õpirühmasid ja programme. Sest see on ju RAJU diskrimineerimine… mismõttes andekamad ja targemad pannakse eraldi gruppi – SEGREGATSIOON. Mismõttes nad saavad mingi eriprogrammi põhjal oma võimetele vastavaid (raskemaid) ülesandeid – diskrimineerimine!!!
See on tegelikult lihtlabane, kõige primitiivsem LOOGIKAVIGA:
Meil on andekas õpilane ja keskmine õpilane. Me ütleme, et “õpilane X on keskmisest andekam”
Sellest tehakse VÄÄRJÄRELDUS, et "kui me ütleme, et õpilane X on keskmisest üle, siis see defineerib “ülejäänud” - rumalateks, andetuteks, alla keskpärasteks.
Peegeldatakse “telje” suhtes negatiivsele poolusele. Formaalse loogika või matemaatika seisukohast täiesti lubamatu tegevus.
Aga see MÜÜB… see müüb vanematele, sest kes see siis ikka sooviks, et tema laps on “rumal”, “mahajäänud” või “andetu”.
Ja poliitikud, kas rumalusest või küünilise arvestuse pealt (keskmisi on alati rohkem, keskmiste hääled tuleb käte saada) seda jampsi MÜÜVAD.
Murika-Maal, Nefffjorgi linna sees, kus KOVil on suured volitused hariduse korraldamiseks, üks teatav “Armastatud Linnapea” (DEI, muide), sõna otseses mõttes KEELUSTAS “andekate” eraldi välja toomise, grupid või eraldi õpetamise. Tema käes on rahakraan, tema keelab-käseb-poob-ja-laseb.
Otse loomulikult, saab TULEMUS olla vaid oodatule VASTUPIDINE. Segregatsioon süveneb veelgi, sest vähegi võimalust omavad vanemad ütlevad munitsipaalrahastusega “Grand Leveller” tüüpi haridusele NO, NO and NO.
P.S. Msikipäras Mihkli-teemas on “haridusteema” käsil, hariduse lõimes on “Sündivus ja demograafia”, Päevakajas on taara-teema. Kuidagi segamini nagu “Kört-Pärtli särk pühapäeva hommikul” on meil see arutelu.
On küll teemad segamini, aga haridusteemal on oluline rahaline osapool, seega on see Mihkli-teemas, sest Mihkli-teema alla kuulub ka riigieelarve ning vastaspoole surve tõsta õpetajate palka.
Siit ongi rahas väljenduv vastuolu - kuna on “kaasav haridus” siis paratamatult on klassikomplektid väga väikesed, palju on vaja igasuguseid abiõpetajaid ja abistavat personali. Mis tähendab, et ühe õpilase koolitamiseks kulub keskmiselt palju rohkem inimtööjõudu, kui see ilma kaasava hariduseta oleks. Ja mida rohkem tööjõudu, seda väiksem on palk. Ja see kõik on seotud valitsuse otsustega.
Üks oluline probleem on vahest väga helde investeerimine koolide hoonetesse. (Meenub kunagine Rein Langi parafraseering ühest Goebbelsi ütlusest): “Kui ma kuulen sõna kultuur, haarab mu käsi kohe kellu järele!”)
Mina käisin kunagi Tartu 5. Keskkoolis. Hiljuti avastasin oma suureks üllatuseks, et selles ruumikas hoones asub nüüd põhikool (Tartu Tamme Kool), aga keskkool (Tartu Tamme Gümnaasium) asub hoopis uues suures hoones. Need suured majad vajavad hooldust, remonte ja muidugi kütmist. Olen näinud veel teisigi monumentaalseid põhikoolihooneid. Iive väheneb, aga koolid muudkui suurenevad … Kaasav haridus vahest ikkagi ei ole kurja juur.
No aga kui olla “vandenõuteoreetik”… raha, mis on valatud betooni ja tardununud karkasside metalli… see pole maha visatud raha. See on hooldus, küte, remont…
Ja selle kõik võivad ju võita “erakonnaga sõbralikes suhetes” olevad ettevõtjad, loomulikult läbi täiesti ausa, kontrollitud, läbipaistva ja kallutamata hankekonkursi.
Täiesti juhusliku korrelatsiooni (korrelatsioon ei ole kausaalsus) tõttu võivad Erakonna kohaliku esinduse kontorisse saabuda täiesti ausad, läpbipaistvad, dokumenteeritud ja deklareeritud kilekotid kohaliku maksevahendi esindajatega.
Läheb nii, nagu teadjad ennustasid. Pärast seda kuid Isamaa toetus, seoses liiduga Tšaplõginiga, Tallinnas põrus miinus 40%, oli vaid aja küsimus, kui uuringufirmad tõttasid oma seniseid võltsküsitlusi korrigeerima. Valimised juba ju lähedal, sest muidu oled nagu Norstat, tema viimase aja suurima hiti, EKRE 27% toetusega… Reformierakonna ja Parempoolsete tõus ei ole mitte sellest, et nende toetus on kasvanud, vaid sellest et eelnevad numbrid oli valed. Reformil on kogu aeg stabiilselt olnud 20% ringis ning parempoolsed pretendeerivad 10 %. See, et meil oli tegemist pikalt pettusega, näitavad Keskerakonna numbrid. Keskerakonnal pole toetust eestlaste seas ja tema senised numbrid avalik pettus. Neil on toetust venekeelse elanikkonna seas, kui seal on Riigikogu valimistel hääletajaid ikkagi mitte palju. Seepärast Keskerakonna tulemuse korrigeerimine loogiline.
puha oravaluulud. See on haiglane fantaasia, et oravast tugevamat looma pole metsas olemas ja kõik teised kardavad teda ja kummardavad maani tema ees ja valivad ta metsa tšemiponiks.
Alles aasta tagasi olid KOV valimised ja ehkki elektoraat oli Riigikogu valimistest pisut erinev ( kaasa lõid ka hallipassiiinimesed ja 16 -17aastased ) polnud kuskil üle riigi näha seda , et Ref oleks skoorinud 20% ja parempoolsed 10 %
Ref sai 10 % häältest, parempoolsed alla 5 % ja seda tingimustes, kus noorte seas peaks Ref olema väga populaarne. Juba see, et mõlema erakonna tegelinskid tahtsid sageli pugeda valimisliitudesse Kaunis kodukoht, näitab nende nõrkust, mitte populaarsust. Tugeval ja populaarsel erakonnal pole vaja kellegi varju pugeda lootes anonüümseks jääda ja salamahti volikogu mandaat endale nihverdada. Ja Riigikogu valimistel seda teha ei saagi
Omal ajal olid osad koolid 2 vahetusega, seega oli kooli invertar ja hoone kasutusel peaaegu kahekordse efektiivsusega. Õpetajate aja kasutus oli ka parem. Nüüd peetakse 2 vahetuselisi koole suureks õnnetuseks ja keegi ei taha neid enam.
Uued koolid peaksid olema muidugi energiaefektiivsed, võrreldes nõukogude ajaga, kus mingit erilist soojapidavust ei olnud ja kütmine oli meeletu. Radiaatorid olid tulikuumad nõukaajal.
Laupäevast koolipäeva keegi enam taga ei igatse?
Kokkuhoiukohti on küllalt hariduses.
Millal tegi kasutaja Marbella112 viimati mõne postituse, kus puudus sõna “Isamaa” või veider vandenõuteooria Venemaa karvase käe kõikvõimsuse kohta? Kunagi oli üks samasugune Priit Kutsari nimeline sell, kes foorumitesse oma kinnisideid käis toksimas. Tea, mis tast saanud on? ![]()