Kõige kuratlikum selle migratsioonipumba uusversiooni juures pole isegi mitte piirarvu suurendamine, vaid “tööjõupuudusega tegevusalade erisuse” konstruktsiooni loomine, millele piirarv ei kohaldu ja milleks pole enam vaja ka taotleda Eesti Töötukassa luba. Esimeste pääsukestena tõmmati sinna laia pintsliga kogu töötlev tööstus, veondus ja laondus. Edaspidi piisabki, kui määratleda üha uusi ja uusi majandussektoreid tööjõupuuduse all olevaks ja voila!
Huvitav nüanss on ka see, et palganõue on 80% Eesti keskmisest, aga et need töökohad asuvad põhiliselt kõrgema palgakeskmisega asukohtades, on sealses kontekstis see “80% Eesti keskmist” pigem näljapajuk, mille eest kohalik ei olegi nõus töötama. Tagatipuks toovad nood
palgad muidugi ka ise Eesti keskmist alla. Tegemist on iseennast taastootva süsteemiga, mis kohaliku tööjõu välja sööb ja kunstlikku tööpuudust juurde tekitab.
Pole ka suuremat sorti saladus, et pea kogu Eesti energeetika (mis jääb väljaspoole peakontorit) ja suurem osa töötlevast tööstusest ongi juba venekeelne. Eesti noorel pole mõtet asuda õppima vastavaid insenertehnilisi erialasid, mille ainsaks väljundiks on asuda venestuma asutuses, kus töökeeleks on vene keel. Meditsiinisektorist kostab ka järjest kõvemat hädakisa (Avalik pöördumine: Arstid on mures vene keele meditsiini tungimise pärast). Küllap peagi jõuab ka meditsiin sinna “tööjõupuudusega tegevusalade” loendisse sest eesti keelt kõnelevad inimesed surutakse riikliku keele- ja tööjõupoliitikaga sealt lihtsalt välja.