Arvamused sellest, kas majahinnad mõjutavad inimeste tarbimiskäitumist palju või vähe on üsna vastuolulised. Mitmed tuntud majandusteadlased ja ka FED kasutab mudelit, kus arvestatakse et majahindadest tingitud rikkuse efekt on üsna kõrge.
Põhimõtteliselt võivad muutused majade hindades mõjutada tarbimist kolmel viisil: 1) Tarbijad saavad oma majade reaalväärtuse tagatisel laenu võtta (ingl k. mortgage equity withdrawal). Reaalväärtus siinkohal siis maja väärtus miinus kohustused (hüpoteegid, laenud jne). Seega majahindade tõustes saadakse lihtsalt rohkem laenu võtta. Majapidamine võib otsustada ka oma maja maha müüa. 2) Nii-öelda realiseerimata rikkuse efekt. Kui majade hinnad tõusevad, kuid majapidamised ei refinantseeri ega müü oma maja, kulutavad tarbijad rohkem eeldades, et nad on „rikkamad“ kui varem. 3) Asendusefekt – Kinnisvarahindade kasv võib vähendada majapidamiste tarbimist, kui majapidamine soovib maja osta, sest majapidamine peab säästma laenu sissemakseks ja tulevasteks makseteks. Majapidamine võib muidugi otsustada ka väiksema maja kasuks.
Lisaks veel arvatakse, et majade hinnad on tihedalt seotud tarbija kindlustundega ja ootustega tuleviku osas. Muidugi leidub ka arvamusi, et majahindade otsene mõju tarbimisele ei pruugi olla nii suur kui arvatud.