"sakuska" Eile vahetasin autol rehve, samas kohas (esinduses) juba aastaid. Vahetus + hoiustamine, koos km ümmargune 100 eur. Võrdluseks 2019. aasta sügise arve täpselt samade teenuste eest samas kohas: 61. Kahe aastaga +63%. Pole paha.
Mul üks tuttav kunagi ütles/soovitas, et oma teenuse eest tuleb nii palju küsida, et endal on ka piinlik:)
Tore oleks olla rehvivahetus punkti omanik ja sa näed, et järjekorras on Madis Müller. Mina küsiks 5000.- rehvivahetuse eest. Kui ta köhima hakkab siis ütleme, et näe euroopa suurima inflatsiooniga riik oleme. Veel vahvam kui rehvivahetus punkti satuks rehve vahetama Christine Lagarde. (arvestades et ta palk on ca 40 000.- siis arve oleks ka vastav :) Äkki see väike rehvivahetaja suudaks nende peades midagi muuta.
"rraid" Jah, aga täna ma ei näe et sellest kasu oleks. Intresside tõstmine ei lahenda tööjõu puudust, tarneahela probleeme ega toormaterjalide vähesust/mitte kättesaadavust. Lisaks langetab kõrgem inflatsioon USA võlakoormat, mis lahendab ka eelarveprobleemi ja GDP/riigivõlg suhet. Seega ma arvan, et intressitõus toimub pigem hiljem kui varem.
Mis võlakoormasse puutub, siis siin küll inflatsioon midagi ei lahenda. Asi on ikka vastupidi - kui riik oma võlakoormat vähendab, siis inflatsioon langeb. Ja seda pole praegu kusagilt otsast paista. Ärge unustage, just anti suuresõnaline ülemaailmne lubadus järgmise paarikümne aasta jooksul 150 triljonit maailma päästmiseks kulutada. See raha tuleb kõik otse trükipressist, mis tehniliselt tähendab valitsustepoolset laenuvõtmist.
Seoses võlakoormaga ma täpsustan mida mõtlesin. Jah, võla numbriline väärtus ei muutu, aga inflatsioonilises keskkonnas on täna laenatud dollar rohkem väärt kui aastate pärast. Lisaks teiselt poolt GDP tõuseb ja riikliku võla suhe GDP-sse langeb. See peaks FED-ile väga hästi sobima tänases rahatrüki keskkonnas.
Paul Krugman, Nobeli majanduspreemia laureaat avaldab New York Times "arvamus" all
Tänapäeva inflatsiooni on kõige parem võrrelda sellega, mis see oli sõjajärgsel perioodil aastatel 1946–1948, mitte sellega, kuidas see välja nägi 1970ndatel, leiab Paul Krugman, kes kirjutab, et toona, 1940. aastate lõpus tehtud viga oli et otsustajad jätkasid võitlust inflatsiooniga ka siis, kui see oli lakanud.
Krugman: Näe ja õpi! Toona teostatud rahapoliitika viis majanduslanguseni aastatel 1948-1949, selgitab rahvusvaheliselt tuntud majandusteadlane.
„Mida võivad aastad 1946–48 meile 2021. aasta inflatsiooni kohta õpetada? Toona ja praegu kasvasid tarbimiskulutused, sest pered tormasid ostma neid kaupu, mida sõjaajal polnud saada. Seejärel kulus aega, enne kui majandus kohanes suure nõudluse muutusega – 1940. aastatel toimus üleminek militaarvajadustelt tsiviilvajadustele. Nii siis kui ka praegu oli tulemuseks inflatsioon, mis 1947. aastal saavutas haripunkti peaaegu 20 protsendi juures. See inflatsioon ei piirdunud ka toidu ja energiaga. Töötleva tööstuse palgakasv, mis esindas 1947. aastal majandust tervikuna palju rohkem kui praegu, saavutas 22 protsendi tipu.
Paul Krugmani sõnul saame sellest õppida, et "lühikesed ülekuumenemise episoodid ei pruugi viia stagflatsioonini" – nagu 1970. aastatel.
See on palju keerulisem. Näiteks USA pensionisüsteem on paljuski rajatud säästude investeerimisele ja kui säästude reaalväärtus pikaajaliste negatiivsete reaalintressidega hävitatakse siis tuleb ühel hetkel suur pahandus. Jah USAd aitab see, et palju investeeritakse aktsiaturule ja kaotavad vaid madala riskitaluvusega nõrgad. Pikka aega kõrgel püsiv inflatsioon ei ole kunagi ühtegi riiki aidanud. Euroopal lihtsalt ei ole muid valikuid kui tahetkase, et Maginot liinist lõunapool elu säiliks.
Krugmani kui arvamusliidri tsiteerimine aastal 2021? Tõsiselt? Tegelane on ilmselt #1 pasteedivabrik omasuguste seas - ning kui seda teadmist, miks, ei ole, siis äkki piisab teadmisest, et tegemist on ühe Eestist pärit eurovoliniku (initsiaalidega KS) lemmikökonomistiga. 😁
Eestis täitis kunagi sarnast funktsiooni kadunud Janno Reiljan. Kui ta miskit ütles majanduse kohta, siis kindlalt oli tegelikult vastupidi. Täiesti kindlalt. Seetõttu olen ma ka selle Krugmani loo pärast jummala mures! 😁
Täna oleks võrdlemisi ebamugav olla keskpankur. Kaks alternatiivi: 1) Ei tee midagi ja loodad, et äkki laheneb ise ära 2) Keerad varaostud kinni ja hakkad vaikselt intresse torkima. Ilmselt korraldad sellega päris korraliku börsipaanika + varahindade üleüldise korrigeerimise koos majanduslangusega
Me võime siin heietada küll, et variant 2 oleks struktuurselt vajalik, aga mis on päriselt keskpankuri upside, mille pärast selline lüke ära teha ja sadadele miljonitele inimestele valusalt varbale astuda? Mulle tundub vaikselt ligi hiiliv inflatsioon oluliselt väiksem vastutus kui enda initsiatiiviga turgudelt õhku välja laskma minna. St inimlikus plaanis on praegune olukord arusaadav. Kindlasti mitte majanduse kontekstis optimaalne bust-boom cycle management, aga elu juba on kord selline.
Kaks asja loeb: 1) Raha maht 2) Raha ringluskiirus
Tõenäoliselt keskpangad arvavad, et kui vaid raha maht on kontrolli all, siis pole põhjust muretseda. Aga raha maht on kaua aega meeletult kasvanud, ringluskiirus pole aga kaasa läinud. Nüüd võib minna nii, et isegi kui raha mahu kasv pidurdub, muudkui kasvab ringluskiirus, ja koos sellega inflatsioon. Siis on vaja tegutseda karmilt raha mahu osas (mis on see mida nad kontrollivad). Praeguse rahamahuga võiks eksisteerida teine hinnaekviliibrium kasvõi 50% kõrgemate hindade juures, keegi ei tea. Ja pigem ei saavutata mingit ekviliibriumit, vaid tekib spiraal, mis lihtsalt jookseb.
Lidl pakub poetöötajatele 25% kõrgemat palka, olgu see nüüd osaliselt reklaam. Teised pakuvad kindlasti ka.
Arvatavasti on see joon, kus midagi saaks väikese valuga ära teha juba ületatud.
Rahakasvusele ei saa ei USA ega EU panna piiri - avalik sektor oleks kohe maoli.
Raha ringluskiirust juba mõjutab suuresti asjaolu, et enam vähem iga viimane taksojuht ka teab, et hetkel on inflatsioon kole. Seega tuleb raha panna "kuhugi mujale" mis samal aga kergitab inflatsiooni veelgi. Kuna igasugused krüptod ja aktsiad on suht "in" (mulle räägivad investeerimisest isegi inimesed, keda muidu näeb poetaga Bocki joomas) on nad (st aktsiad ja krüpto) turult vaba raha endasse imenud (raha mis muidu oleks tavatarbimisse jõudnud ja piimapakki hinda poes tõstnud). Kuid probleem on see, et aktsiaturg ja krüpto on samuti hetkel "kerges" mullis. Mis tähendab, et peale inflatsiooni võib oodata ka muidu "arenguid"
"Karum6mm" Minu meelest on erakordselt kõrge meelelahutusliku väärtusega kriitikavaba usk institutsioonidesse. Kui ikka keskpank ütleb, et on transitory, siis on transitory. Sellele ei mõelda, mis oli näitkeks kohaliku keskpanga inflatsiooniprognoos selleks aastaks - või, mida räägiti võlakriisi tipphetkel sellest, mida keskpank (ECB) saab ja ei saa ning tohib ja ei tohi teha. Nüüd, kui keskpanga bilansimaht on 70% SKTs, on selgunud, et näe, igasugu asju sai ja tohtis teha. Aga noh - kes usub kristalle, kes horoskoope ja kes institutsioone. :-)
Järgnev tsitaat on küll ühe teise ajastu kohta, aga kahtlaselt hästi ülekantav tänasesse päeva:
"The rules are simple: they lie to us, we know they're lying, they know we know they're lying, but they keep lying to us, and we keep pretending to believe them." Elena Gorokhova, A Mountain of Crumbs
See Gorkhova geniaalne tsitaat kehtib enamuse siinses foorumis osalejate kohta. Mis mind hämmastab, on see, et sotsiaal- ja muidu meedias toovad muidu täiesti targad inimesed argumendina välja mingite (riiklike, rahvusvaheliste jms) intsitutsioonide seisukohti, arvestamata et ka need institutsioonid koosnevad ekslikest inimestest, sageli paistavad jutustajatel seljas vestid, lõviosal juhtudest sõltub seisukoht puhtalt istekohast ning täiesti valdaval enamusel juhtudest puudub seisukohtade/otsuste taga igasuguse isiklikult tajutavate tagajärgede komponent.
Ma olen sama meelt siin varasemalt väljendatuga, et keskpangad (eriti Euroopas) on kahvlis - olukord nõuaks intresside tõstmist, kuid seda ei saa teha, sest siis oleks punase veini joojad (Euroopas) kohe käpuli. Seega negatiivsed reaalintressid forever. Ja maksutõusud of course.
Samuti ma olen veendunud, et valitsustele meeldib inflatsioon alati rohkem kui deflatsioon. Alati.
Karum6mm, minu meelest tuleb siia lisada ka poliitilise mõõtme. Millegi pärast ma arvan, et nende inimeste hulk, kes varsti tänavatele protestima lähevad, on oluliselt suurem kui koroonapiirangute vastased, eriti veel kui piirkonda peaks tabama külmem talv. Lõunariigid võivad ju korralikult kannatada (muuseas, Itaalia viimaseid majandusarenguid vaadates, siis tundub et riik hakkab vaikselt come back'i tegema), kuid teiselt poolt hakkavad kannatama ka kümnete miljonite saksa inimeste säästud ning pakun et vaid mõnes üksikus sfääris suudab vaid palgakasv inflatsiooni edestada, ehk rahvas hakkab vaesuma. Mäletan, et mõned aastad tagasi hakkasid itaallased streikima, kui poodides tõusid makaroni hinnad - kuid see, mis ootamas on meid ees, on ju palju rajum ning seda suppi annab ikka poliitikutel süüa. Vaevalt, et Müllerit enam Kreeka või Hispaania mured huvitavad, kui ta avastab et aastate jooksul kogutud säästud on korralikult kannatada saanud. Kui kogu selle taustal peaksid Mülleril veel ka maksud tõusma ning unistus uuest Passatist lendab kildudeks, siis selle gemüze tagajärjed võivad juba väga ettearvamatuks minna.
"Karum6mm" Ma olen sama meelt siin varasemalt väljendatuga, et keskpangad (eriti Euroopas) on kahvlis - olukord nõuaks intresside tõstmist, kuid seda ei saa teha, sest siis oleks punase veini joojad (Euroopas) kohe käpuli. Seega negatiivsed reaalintressid forever. Ja maksutõusud of course.
Samuti ma olen veendunud, et valitsustele meeldib inflatsioon alati rohkem kui deflatsioon. Alati.
Miks punase veini joojad? Kas valge veini joojatel läheks paremini? Kuidas eurooplasi veini värvi põhjal jagada? Kas sakslased eelistavad valget veini?
See on selline sõbralik nali, et vaatad, kas riigis peamiselt juuakse õlut või punast veini ja tead kohe, kas eelarve on pekkis või mitte. Peaks olema The Economist’i ammune keel põses huumor. Muidugi saab alati teha ka tõsise näo ning öelda, et untsus riigirahanduse piir jookseb mööda katoliiklus-protestantismi joont.
