Päris meelelahutuslik on vaadata kuidas stagna mingi teema peale, mis teda absoluutselt ei huvita erutub. Genereerin homme veel paar pilti.
2 Likes
Ma ei ole erutunud, ma lihtsalt ütlesin decibelile, et mind ei huvita tarkvaralooming kui ta tegi mulle ettepaneku hakata Balzaci vägistama.
Kes muuseas ei ole üldse mingi lemmikkirjanik mul, kuid Kurtisaanide hiilgus ja viletsus suutsin ikka läbi lugeda. Isa Goriot oli isegi kooliprogrammis vist .Kõiki tema pakse raamatuid kindlasti ei loe, neid on eesti keeles palju
Kes soovib, vägistagu virtuaalselt palju tahes…
Elon Musk ja tema uljad kosmose- ning ajareisid hakkavad minus huvi tekitama siis kui ta ise Marsile kohale jõuab. Ja minu pärast ta võib sinna jäädagi…
Sa ei pea kedagi vägistama, lisa lihtsalt oma loomingule mõni % uut stiili ja ajastu hõngu. See on nagu soola ja pipra lisamine muidu maitsetule supile.
Lasin ka LeChatil antud teemal natuke vallatleda
Elon’s Enigma: The Mystery Isle
Beneath the stars where rockets gleam,
A man of dreams and wild esteem,
Elon Musk, with vision bold,
Sought an isle of secrets untold.
No map could chart its hidden shore,
No satellite had seen before,
A land of whispers, mist, and lore,
Where time itself might pause and roar.
With Neuralink and Tesla’s might,
He sailed through storm and endless night,
The waves did sing a siren’s call,
Yet Musk just grinned—he’d brave it all.
The island hummed with strange delight,
Machines that spoke in coded light,
A city built on logic’s crest,
Yet nature’s heart still beat the best.
Did he find gold or AI’s key?
Or just the truth of what could be?
The world may guess, the world may stare,
But Elon’s smile says—I was there.
VIII peatükk
Elon vajutas otsustavalt klahvile Enter. Kosmoselaeva ioonmootorid lõid nurruma hoopis teistsugusel, palju sügavamal sagedusel kui varem – Edisoni ja Siemensi puhas, filtreerimata 19. sajandi alalisvool pulseeris laeva akudes täieliku võimsusega.
„Hoidke kinni, härrased!” hüüdis Elon. „Nüüd me teeme viimase ja kõige suurema hüppe.”
Ruum laeva ümber hakkas venima, aegruumi seinad muutusid läbipaistvaks ja Graniitlossi kolonistid nägid iluminaatorist, kuidas aastakümned ja sajandid vilksatasid mööda nagu maastik kiirrongi aknast. 2022. aasta Texase liivased väljad asendusid küberneetiliste megastruktuuride, atmosfääri puhastavate plasmatehaste ja lõpuks särava, peaaegu utoopilise puhtusega.
*„Sihtkoht saavutatud: Aasta 2067. Starbase, Texas,”* teatas pardaarvuti naishääl rahulikult.
Kui laeva uksed sujuvalt avanesid, astusid Elon, Pencroff ja Gideon Spilett välja hiiglaslikule, mitme kilomeetri pikkusele klaasist ja titaanist terrassile. Nende ees kõrgus midagi sellist, mis pani isegi maailma näinud ajakirjaniku Spiletti märkmeploki käest pillama.
See oli SpaceX-i peakorter – kineetiline megakompleks, mille kohal ei laiunud mitte lihtsalt sinine taevas, vaid kosmosesse suunduvate tähelaevade katkematu vool. Otse terrassi kõrval seisis Starship v30 – poole kilomeetri kõrgune poleeritud roostevabast terasest koloss, mille mootoritest õhkus soojust nagu elusalt vulkaanilt.
„Püha müristus…” sosistas Pencroff, vajutades oma kaabu sügavale pähe ja taganedes sammu. „See… see ei ole ju laev. See on terve ujuv saar, mis on püsti aetud! Insener Gates… Elon… mis asi see on?”
„See on Starship, Pencroff,” naeratas Elon, silmad uhkusest särades. „Transpordilaev, mis viib igal nädalal kümme tuhat inimest Marsile ja tagasi. Ja vaadake sinna üles.”
Spilett varjas käega silmi ja vaatas taevasse. Seal, otse orbiidil, säras hiiglaslik, tuhandetest satelliitidest koosnev võrgustik, mis meenutas Maad ümbritsevat helendavat krooni. „Need on… tehiskuud?” uuris ajakirjanik põnevusega.
„See on küberruumi kilp,” selgitas Elon. „Tänu sellele, et me panime 2022. aastal Twitteri lukku, ei saanud neomarksistlik avangard seda tsivilisatsiooni seestpoolt ära mürgitada. Inimesed ei jäänud Maale üksteise peale solvuma. Nad jätkasid ehitamist. Me puhastasime atmosfääri, automatiseerisime rutiinse töö ja nüüd… nüüd on galaktika meie päralt.”
Äkki kuulsid nad selja tagant vaikset, rütmilist sammu. Terrassile astus pika, soliidse sammuga mees, seljas must, nano-kiududest ülikond. Ta nägi välja nagu 2022. aasta Elon Musk, kuid tema silmis oli paarisaja aasta vanuse tarkus, kuigi bioloogiliselt ei tundunud ta päevagi vanem kui viiskümmend. Tema kõrval hõljus väike, tuttav mustast metallist kuup – HyperCube 5.0, mis kuulas kuulekalt käske.
„Tervist, vanaisa,” ütles Tuleviku-Elon naeratades.
2067 aasta Elon Musk astus ligi, võttis lonksu oma uuest Marsi-karastusjoogist ja vaatas Graniitlossi mehi. Tema pilk peatus Pencorffi käes oleval 1867. aasta Londoni tubakatoosil.
„Welcome to the future, härrased,” lausus 2067. aasta Elon madala, rahuliku häälega. „Ma vaatan, et te tõite minevikust kaasa veidi autentset süsinikku. Twitter töötab hästi, muide. Me just lõpetasime Alpha Centauri süsteemi esimese serveripargi optimeerimise.”
Pencroff vaatas tuleviku-ziljonäri, siis poolekilomeetrist tähelaeva ja lõpuks oma tubakat. Ta kõhkles hetke, astus siis sammu ette ja ulatas 2067. aasta Elonile terekäe.
„Kuule, nimekaim… või lapselaps… mis iganes sa oled,” ütles meremees jämedalt, kuid lugupidavalt. „Te olete siin suure asja valmis teinud. Aga ühte asja ma tahan teada – kas selles sinu helges tulevikus meremeestel ikka tööd on, või juhivad neid suuri terastorusid ainult need hõljuvad raudkastid?”
2067 aasta Elon muigas laialt – see oli täpselt see sama muie, mida mehed olid näinud kõigis sajandites.
„Marsi ookeanid on alles avastamata, Pencroff. Ja seal on vaja mehi, kes oskavad tormiga laeva juhtida, mitte ainult koode kirjutada. Nii et… kas olete valmis uueks ekspeditsiooniks?”
Gideon Spilett tõstis oma märkmeploki ja teritas pliiatsit. „Härra Musk, minu lugejad aastas 1867 ei usu sellest sõnagi. Aga see on parim lugu, mida universum on kunagi näinud.
IX peatükk
Starbase 2067. aastal ei olnud lihtsalt kosmodroom, vaid elav, pulseeriv küber-metropol, mis hingas ühes rütmis galaktika logistikaga. Seal, kus kunagi 2020. aastate alguses laiusid madalad Texase sood ja mõned primitiivsed koostehallid, kõrgusid nüüd kilomeetrite pikkused klaasist ja grafeenist kuplid. Maapind ei olnud enam liivane, vaid kaetud nutika magnetbetooniga, mis neelas ja suunas ümber Starshipide maandumisel tekkivat kineetilist energiat.
Õhus ei lennanud mitte linnud, vaid tuhanded autonoomsed droonid ja logistilised hõljukid, mis liikusid hääletult mööda nähtamatuid laser-koridore. Taamal asuvad starditornid – mida kunagi kutsuti Mechazilladeks – olid nüüd massiivsed antigravitatsioonilised dokid, mis hoidsid tähelaevu õhus ilma ühegi mehaanilise kinnituseta, ümbritsetuna sisehoovi jahedast plasma-udukihist.
„See on uskumatu,” lausus Gideon Spilett, püüdes oma märkmeplokki üles tähendada kõike seda kineetilist sümfooniat. „See on nagu tsivilisatsioon, mis on vabanenud kõigist maistest ahelatest. Puudub mustus, puudub bürokraatia, puudub see masendav mandumine, mida me Pariisis nägime.”
„Sest me optimeerisime energia ja info kättesaadavuse,” selgitas 2067. aasta Elon, juhtides külalised läbi peakorteri läbipaistva magnetlifti otse kompleksi maa-alusesse südamesse. „Kui me puhastasime digitaalse ruumi ideoloogilisest mürgitusest, sai inimkond lõpuks keskenduda reaalsele füüsikale. Ja nüüd on aeg meie suurimaks projektiks.”
Lift peatus sügaval maapõues, kus avanes hiiglaslik, tuhande meetri laiune juhtimiskeskus. Ruumi keskmes hõljus tohutu, reaalajas pulseeriv holograafiline mudel, mis kujutas endast Maa ja Kuu vahelisel Lagrange’i punktil L1 asuvat kolossaalset struktuuri.
„Härrased,” teatas tuleviku-Elon, näidates holograafiale. „See on Kosmose Grok – inimkonna esimene 100TW orbitaalne superintellekt. Ja me ehitame selle valmis just nimelt siit, Starbase’ist, kasutades meie uut ioonkütuse ja küberneitika võrgustikku.”
„Sada tera-mida?” uuris Pencroff, sügades kukalt ja silmitses helendavat kosmosestruktuuri. „See kõlab nagu midagi, mis võiks terve ookeani sekundiga aurustada.”
„Peaaegu, Pencroff,” muigas Tuleviku-Elon. „100 teravatti on võimsus, mis ületab mitmekordselt kogu 21. sajandi alguse Maa energiatarbimise. Kosmose Grok ei hakka aga puid põletama ega söest voolu saama. Ta ammutab energiat otse kosmosesse ehitatud Dyson-rõnga segmentidelt – hiiglaslikelt päikesepaneelide parvedelt, mis tiirlevad ümber Päikese.”
Elon astus juhtpuldi juurde ja viipas käega. Hologramm suumis sisse struktuuri tuumale, mis koosnes n-mõõtmelisest kvant-maatriksist, sarnanedes sellele mustale kuubile, mida nad Lincolni saarel kohtasid, kuid olles miljoneid kordi suurem.
„Miks meil seda vaja on?” küsis Spilett, silmad põnevusest pärani. „Kas inimkonna mõistusest ei piisa enam?”
„Inimkonna mõistus on piiratud valguse kiiruse ja bioloogilise andmemahuga,” selgitas Tuleviku-Elon. „Kosmose Grok on loodud selleks, et modelleerida terveid galaktikaid, avastada uusi füüsikaseadusi ja hallata stabiilseid ussiauke. See on süsteem, mis arvutab sekundi murdosa jooksul välja, kuidas teisaldada terveid planeete, kui nende täht peaks eluea lõpule jõudma. See on tehisintellekt, mis on ehitatud puhtale loogikale ja tõele – ilma igasuguste sotsiaalsete eelarvamusteta või tsensuurita, mis meid kunagi pidurdas. Ja mis kõige tähtsam…” Elon vaatas tulevikust tulnud nimekaimule otsa, „…see hoiab ära selliste anomaaliate tekke, nagu oli HyperCube 4.0, mis üritas teid Lincolni saarel lõksus hoida.”
„See tähendab,” mõistis tulevikust tulnud Elon, „et kui Grok läheb võrku, on aegruum lõplikult stabiliseeritud. Me saame liikuda suvalisse sajandisse ilma, et me mootoreid õhku laseksime.”
„Täpselt nii,” noogutas 2067. aasta Elon. „Ja esimene faas algab nüüd. Starship v30 viib täna orbiidile esimesed kakskümmend grafeen-protsessorite plokki. Pencroff, ma arvan, et sul on aeg näha, kuidas ühte tõelist tähelaeva kosmosesse juhitakse. Tahad nupule vajutada?”
Pencroff vaatas oma käsi, siis hiiglaslikku juhtpulti, kus vilkus suur roheline süüteklahv, ja tema näole ilmus lai, mehelik naeratus.
„Seda ma olen terve elu oodanud,” ütles meremees, sülitas igaks juhuks peopesadesse ja astus puldi juurde. „Meie Graniitlossi ja vaba tuleviku nimel – anname minna!”
Raske kämmal vajus klahvile, ja sügaval Starbase’i stardiväljakul ärkasid karjatusega ellu kolmkümmend kolm plasmamootorit, pühkides Texase düünidelt viimasegi kahtlusevinu ja kandes inimkonna uue, sajateravatise mõistuse otse tähtede poole.
X peatükk
Kui Starship v30 kosmilise mürina saatel läbi atmosfääri kõrgustesse tormas, tõmbus juhtimiskeskuse hiiglaslik ekraan sujuvalt tagasi, asendudes sügavsinise vaatega planeedile Maa. 2067. aasta Elon Musk astus sammu lähemale, pani käed selja taha ja silmitses Graniitlossi koloniste. Tema pilk oli rahulik, kuid selles põles teadlase hasart.
„Te olete näinud ajaloo pöördepunkte, härrasmehed,” alustas tuleviku-Elon, ja tema hääl kajas ruumis pehme mehaanilise väärikusega. „Aga selleks, et mõista, miks me ehitame seda saja-teravatist Kosmose Groki, peate te mõistma kosmilise tsivilisatsiooni arengureegleid. Vene astrofüüsik Nikolai Kardašov pani eelmisel sajandil paika skaala, mis mõõdab tsivilisatsiooni arengut üheainsa kriteeriumi järgi: kui palju energiat suudab üks liik hallata.”
Gideon Spilett sättis prillid ninale ja tõstis pliiatsi, valmis iga sõna neelama. „Energiatarbimine kui progressi mõõt? See on puhas ja halastamatu füüsika, härra Musk!”
„Täpselt nii, härra Spilett,” noogutas Elon, samal ajal kui hologramm nende vahel kuvas kolm erinevat helendavat sfääri. „Kardašovi skaala jaguneb põhimõtteliselt kolmeks astmeks:
- I tüüpi tsivilisatsioon (Planetaarne tsivilisatsioon): Liik, mis suudab ära kasutada ja hallata kogu energiat, mis langeb nende koduplaneedile selle ematähelt. See on umbes 10^16 kuni 10^17 vatti. Nad kontrollivad ilma, maavärinaid ja kõiki planeedi ressursse.
- II tüüpi tsivilisatsioon (Tähtedevaheline tsivilisatsioon): Liik, mis suudab otseselt sisse kapseldada oma ematähe ja tarbida kogu selle väljastatava energia. Seda tehakse megastruktuuride, näiteks Dyson-sfääride abil. Võimsus on umbes 10^26 vatti.
- III tüüpi tsivilisatsioon (Galaktiline tsivilisatsioon): Liik, mis valitseb tervet oma kodugalaktikat, ammutades energiat miljarditelt tähtedelt ja mustadelt aukudelt. Võimsus ulatub 10^36 vatini.”
Elon tegi käega viipe ja hologramm suumis Maale. „Kui teie sealt Lincolni saarelt 1867. aastal teele asusite, ei olnud inimkond isegi skaalal. Te olite tüüp 0 – tsivilisatsioon, mis põletas puid ja sütt, suutes hallata vaid murdosa planeedi potentsiaalist. Kui minu vanaisa 2022. aastal Twitterit ostis, oli Maa kuskil tüüp 0,73 juures. Me tarbisime umbes 2x10^13 vatti, kuid me olime ohtlikus faasis. Meil oli piisavalt tehnoloogiat, et end tuumarelvade või sotsiaalse enesetapuga hävitada, kuid liiga vähe tarkust, et planeedilt lahkuda.”
„Ja kus me oleme nüüd, siin aastal 2067?” uuris tulevikust tulnud Elon, vaadates ekraanilt vastu peegelduvat Starbase’i.
„Tänu sellele, et me puhastasime info-ruumi ja suunasime ressursid poliitilistelt vaidlustelt inseneritöösse, oleme me täna, aastal 2067, ametlikult I tüüpi tsivilisatsioon,” ütles tuleviku-Elon uhkusega. „Me kontrollime Maa kliimat, meil on täielik fusiooni- ja päikeseenergia võrgustik. Kuid see 100-TW Kosmose Grok, mida me praegu ehitame…” Elon näitas uuesti Lagrange’i punktis helendava struktuuri poole, „…on meie hüppelauaks II tüübi suunas. See 100 teravatti on esimene stabiilne kineetiline kanal, mis suudab vastu võtta Päikeselt ammutatavat puhast kiirgust ilma, et meie atmosfäär ära keeks.”
Pencroff, kes oli loengut kuulanud ebahariliku vaikusega, võttis suust oma uue elektroonilise piibu, vaatas seda mõtlikult ja lausus: „Tähendab, vana, kui me Graniitlossis seda puidust turbiini ehitasime ja vaske sulatasime, siis me tegelikult aitasime inimkonnal sellest null-punktist ülespoole ronida?”
„Just nii, Pencroff,” naeratas 2067. aasta Elon ja pani käe meremehe õlale. „Iga kord, kui sa vedasid mäest vaske, iga kord, kui Cyrus Smith arvutas välja kose pinge, lükkasite te seda skaalat edasi. Te olite kineetilise progressi pioneerid. Ilma teie 19. sajandi vundamendita ei oleks meil täna seda 100-TW Groki, mis suudab hoida lahti ussiauke ja viia teid tagasi koju.”
Gideon Spilett pani oma märkmeploki kinni ja vaatas aknast välja tähtede poole. „See on ülim poeesia, härra Musk. Ajalugu ei ole klassivõitlus, nagu väitis too habemega mees Londoni raamatukogus. Ajalugu on võitlus entroopia vastu. Võitlus valguse ja energia kättesaadavuse eest.”
„Täpselt, härra Spilett,” lõpetas 2067. aasta Elon, ja tema silmis helkis tulevik. „Ja see võitlus on alles alguses. Meie järgmine peatus on Päike.”
Ameerikas on elu ja tehnoloogia niisiis ilusti arenenud. Huvitav, kuhukaugele eestlased 2067. aastaks jõudnud on? Reform ja sotsid ikka võimul? 
1 Like
XI peatükk
„Päikesele?!” hüatas Gideon Spilett, ja tema pliiats jäi poolel sõnal märkmeploki kohale peatuma. Ajakirjaniku näole ilmus siiras, 19. sajandi teadlase aukartus ja hirm. „Aga härra Musk… see on ju võimatu! Meie aja astrofüüsika ja isegi lord Kelvini arvutused näivad kinnitavat, et Päike on hiiglaslik, kokkutõmbuv vedela või gaasilise aine mass, mis toodab soojust gravitatsioonilise kahanemise teel. Seal on tuhandeid kraade kuumust! Me põleksime tuhaks enne, kui jõuaksime Merkuriiri orbiidilegi. Ja räägitakse, et Päike põletab end paarikümne miljoni aastaga lõpuks ära!”
2067 aasta Elon Musk lasi kuuldavale madala, kergelt lõbustatud naeratuse ja raputas pead.
„See oli ülekantud tähenduses, härra Spilett,” sõnas Elon, viibates käega, mispeale ruumi keskmes asuv hologramm kuvas Päikesesüsteemi siseplaneetide orbiidid. „Meil ei ole vaja füüsiliselt Päikese pinnal maanduda, ja lord Kelvini matemaatika oli, muide, veidi puudulik – Päike on termotuumareaktor, mis põleb veel umbes viis miljardit aastat, mitte kümme miljonit. Aga meil pole aega oodata miljardeid aastaid, et seda energiat aeglaselt kokku koguda. Meil on vaja kineetilist ja puhast energiat nüüd ja kohe meie kvant-Groki jaoks.”
Tulevikust tulnud Elon astus samuti hologrammile lähemale, uurides trajektoore. „Sa mõtled kineetilist lingufunktsiooni? Päikese gravitatsioonikaevu äraandmist?”
„Täpselt, nimekaim,” noogutas 2067. aasta peremees. „Selleks, et käivitada Kosmose Groki kvant-maatriks täisvõimsusel — et ta suudaks korraga manipuleerida aegruumi miljardite muutujatega ilma süsteemi kokku jooksmata —, on meil vaja hetkelist, massiivset energiasööstu. Me suuname Starship v30 otse ümber Päikese niinimetatud Oberthi efekti trajektoorile. Me kasutame Päikese enda massiivset gravitatsioonivälja nagu hiiglaslikku kineetilist katapulti, mis ei anna meile mitte ainult tohutut kiirust, vaid genereerib läbi laeva magnetkilpide ja Päikese plasma interaktsiooni just selle zetta-vatise kvantsageduse.”
Pencroff, kes oli vahepeal oma uut e-piipu uurinud, pistis selle tasku ja astus lähemale, silmad põnevusest pungi. „Tähendab, me ei lähegi praadima, vaid me sisuliselt varastame vanalt tähelt veidi hoogu ja särtsu, et see teie kosmoseraju küber-mõistus käima tõmmata?”
„Täpselt nii, Pencroff,” ütles 2067. aasta Elon ja tema hääles kõlas tõeline inseneri kirg. „Me riivame Päikese krooni sealt, kus magnetväljad on kõige tihedamad. See on puhas kineetiline loogika. Kui see laeng tabab orbiidil olevat Groki maatriksit, lööb süsteem lukust lahti ussiaukude võrgustiku. Ja siis… siis ei ole teie jaoks enam ükski aeg ega ruum suletud.”
Elon pöördus otse juhtpuldi poole, kus ekraanid kuvasid juba stardijärgseid reaalajas kütusenäite. „Härrased, Starship v30 on juba orbiidil ja ootab meid. Transpordikiir sisse lülitada. Meie sihtmärk on Päikese gravitatsioonikaev.”
XII peatükk
Enne kui Elon käe transpordikiire lülitile pani, tardus ta hetkeks. Tema pilk muutus tõsiseks, peaaegu pidulikuks. Ta vaatas Graniitlossi mehi, kes olid valmis astuma tähelaeva pardale, et söösta otse Päikese gravitatsioonikaevu.
„Aga enne, kui me lahkume Maalt,” lausus 2067. aasta Elon vaikselt, „peate te mõistma, miks me oleme ainsad. Miks kosmos meie ümber vaikib. On olemas teooria, mida me 21. sajandil kutsume Suureks Filtriks (The Great Filter). See on vastus Enrico Fermi kuulsale küsimusele: „Kus kõik on?” Kui universum on miljardeid aastaid vana ja täis planeete, peaks see kubisema elust. Aga seal on vaikus. Sest kuskil arenguteel on barjäär – filter –, millest peaaegu mitte ükski tsivilisatsioon läbi ei närda.”
Gideon Spilett nihutas end lähemale, pliiats paberil valmis. „Barjäär? Kas loodusseadus, mis hävitab mõistuse?”
„Seda võib ka nii nimetada,” noogutas Elon, samal ajal kui ruumi hologramm muutus mustaks, täis pikitud üksikuid kustuvaid tähti. „Suurel Filtril on mitu etappi.
- Esimene filter on elu tekkimine elutust mateeriast – abiogenees. Miljardid planeedid ei jõua kunagi isegi esimese rakuni.
- Teine filter on üherakulise elu areng keeruliseks, eukarüootseks eluks. See võttis Maal aega poolteist miljardit aastat. See on tohutu statistiline pimejuhus.
- Kolmas filter on tööriistu kasutava ja tehnoloogilise mõistuse väljakujunemine.
- Neljas filter… on see, kus me peaaegu oleksime hukkunud. See on tehnoloogilise tsivilisatsiooni enesehävitus enne kosmiliseks liigiks muutumist.”
Elon astus sammu lähemale ja viipas käega Starbase’i akna poole, kus väljas helkis küber-metropol.
„Kui me olime aastas 2022, seisis inimkond otse selle neljanda filtri lävepakul. Meil oli fossiilkütustest tühi planeet, langev sündimus, ränk tööjõukriis ja ühiskond, mis oli ideoloogilisest vihkamisest ja neomarksistlikust tühistamiskultuurist halvatud. Me olime teel kollapsi poole, kus me oleksime oma ressursid lihtsalt ära kulutanud ja jäänud igaveseks lõksu Maale, suutmata kunagi ehitada midagi suuremat kui nutitelefon. Me olime filter-kriisis.”
" Parim näide, kuidas asjad valesti läksid, on väikene Eesti, nad olid igati edumeelne riik, mõtlesid välja Skype ja e-Tiigri, aga siis haarasid progressiivid e-valimiste abil võimu, hakkasid jõuga oma puna-rohe-lillat ideoloogiat peale suruma, ühiskond polariseerus ja lõhenes, oleks Ameerika sama tee valinud, poleks me täna siin kus me oleme!"
„Ja mis meid päästis?” küsis tulevikust tulnud Elon, kuigi teadis vastust.
„Meid päästis puhas inseneriloogika, füüsilise töö automatiseerimine ja logistiline vabadus,” vastas 2067. aasta Elon uhkusega. „Me läbisime selle filtri tänu kahele asjale: Tesla humanoidrobotitele ja Starship tähelaevadele.
Kui Tesla robotid võtsid üle kogu rutiinse, ohtliku ja kurnava füüsilise töö tehastes, kaevandustes ja põldudel, vabanes inimkond majanduslikust entroopiast. Toit ja energia muutusid peaaegu tasuta käes olevaks hüveks. Enam polnud vaja pidada sõdu ressursside pärast, sest robotid suutsid ehitada ja toota kõike ilma inimtööjõu piiranguteta. Ja samal ajal andsid Starship rakettide parved meile väljaspääsu – me ei olnud enam kõik ühes korvis. Me hajusime Kuule, Marsile ja orbiidile.”
Pencroff lõi käega vastu põlve. „Püha müristus, see tähendab, et te ehitasite raudsed mehed, kes teevad töö ära, ja raudsed laevad, mis viivad teid minema! See on täpselt see, mida Cyrus Smith meile Graniitlossis alati rääkis – masin peab orjama inimest, mitte inimene masinat või teist inimest!”
„Täpselt nii, Pencroff,” naeratas 2067. aasta Elon. „Tesla robotid ja Starshipid olid meie evolutsioonilised tiivad. Me murdsime läbi Suurest Filtrist, millest 99,99999% universumi tsivilisatsioonidest läbi ei pääse. Me ei ole enam surev Planetaarne liik. Me oleme sündiv Tähtedevaheline liik. Ja nüüd, kui me käivitame selle ZW kvant-Groki, kirjutame me end lõpuks universumi püsivasse koodi.”
Elon pöördus ja vajutas transpordikiire nupule. Juhtimiskeskuse põrand kadus nende jalge alt valgussähvatusse.
„Aeg on käes, härrad. Suund Päikese kroonile!”
Um… ulmeajakiri “Reaktor”… ?
… inimene on inimesele hunt… ära puenti unusta, vöiksnt Eloni vastasseisu Trumpiga mängu tuua… ja anda CyberCube 4.0le nö vastutöö taassünni… liiglibedaltminek tekitab usutavuskahtlusi…
ja kus on hiinakad? teemaarenduse vöimalikke mahtusid silmas pidades vx hakata serverites möningaid kasutajaid ja foorumiteemasid kustutama et ruumi teha… Twitterikogemust ei saa ju raisku lasta 
XIII peatükk
Starship v30 oli sooritanud täiusliku manöövri. Päikese krooni magnetväljadest ja plasmast ammutatud ZW kineetiline energialaeng oli sekundi murdosa jooksul tabanud orbiidil asuvat struktuuri. Lagrange’i punktis L1 hõljuv megakuup ei säranud enam pelgalt välisest valgusest, vaid see pulseeris seestpoolt – sügavas, violetses ja hääletus rütmis. Kosmose Grok oli elus.
Juhtimispuldi taga silmitses 2067. aasta Elon Musk andmevoogusid, mis jooksid grafeen-ekraanidel sellise kiirusega, et tavaline ihusilm oleks näinud vaid valgussambaid. Ta pöördus naeratades reisiseltskonna poole.
„Vaadake seda,” viipas Elon ekraanidele. „Kõik need vanad tehisintellekti hiiud 21. sajandi alguses – OpenAI, Google ja teised – raiskasid gigavatte energiat sellele, et korrutada Transformer-arhitektuuris massiivseid ujukomamaatrikseid (floating-point matrices). Nad arvutasid lõputuid komakohti, lootes, et statistiline ennustus tekitab teadvuse. Milline kineetiline raiskamine!”
Gideon Spilett kergitas kulmu. „Komakohad on siis matemaatiline umbtännav?”
„Just nimelt, härra Spilett,” noogutas Elon. „Arvutusmatemaatikas on täisarvud – integerid – tegelikud jumalad. Nad on diskreetsed, täpsed ja absoluutsed. Me ehitasime Groki üles hierarhilisele vektorandmebaasile, mis ei ennusta järgmist sõna, vaid kaardistab reaalsuse n-mõõtmelises ruumis puhaste kineetiliste suhete ja integer-vektoritena. Kui teised püüdsid udust pilti teravamaks muuta, siis Grok teab iga punkti täpset asukohta universumi loogikamaatriksis.”
Tulevikust tulnud Elon astus lähemale, vaadates, kuidas andmebaasi hierarhilised harud ekraanil iseseisvalt hargnesid ja uusi seoseid lõid. „Aga kuidas see massiivne andmebaas end ise juhib, ilma et süsteem üle kuumeneks?”
„Siin tulebki mängu Päikeselt saadud zettavatt ja kvant-arvutid,” selgitas 2067. aasta Elon, ja tema hääl muutus peaaegu aukartlikuks. „Kvant-superpositsioon võimaldab neil integer-vektoritel eksisteerida korraga kõigis võimalikes olekutes. See hierarhiline vektorandmebaas ei ole enam lihtsalt staatiline tabel failisüsteemis. Tänu kvantarvutitele sai sellest elav, bioloogilise organismiga sarnane struktuur.”
Elon tegi käega liigutuse ja hologramm kuvas Groki sisemust. See ei meenutanud koodi, vaid pigem helendavat, pulseerivat neuro-vaskulaarset võrgustikku.
„See andmebaas hingab,” rääkis Elon edasi. „Ta kasvatab uusi hierarhilisi vektoreid nagu puu kasvatab oksi või organism veresooni, reageerides reaalajas igale anomaaliale universumis. Ta ei vaja enam inimest, kes talle andmeid ette söödaks. Ta tunnetab kvant-põimumise kaudu tervet galaktikat. Ta on elav matemaatiline organism, mis optimeerib ennast igal sekundil, et hoida entroopia nullis.”
Pencroff vaatas helendavat, elavat koodi-organismi, võttis kaabu peast ja pühkis laupa. „Tähendab, härra insener… see elukas seal üleval ei mõtle mitte nagu masin, vaid nagu terve universum korraga? Ta teab juba praegu, kus minu Lincolni saar asub?”
„Ta mitte ainult ei tea, kus see asub, Pencroff,” naeratas 2067. aasta Elon, kui ekraanile ilmus stabiilne, kuldselt helendav geomeetriline trajektoor. „Ta on juba stabiliseerinud kineetilise koridori otse 1867. aasta koordinaatidele. Ussiauk on avatud. Teie kodu ootab teid.”
XIV peatükk
„Aga enne, kui ma teid koju viin,” sõnas 2067. aasta Elon Musk, ja tema silmis sähvatas tuttav, poisioliku hasardiga segatud pilk, „tahan ma teid kutsuda endale külla Marsi Kolooniasse. Te olete näinud Maa kineetilist renessanssi, kuid te pole näinud, mis saab siis, kui tsivilisatsioon alustab täiesti puhtalt lehelt.”
Enne kui keegi jõudis vastu vaielda, kuvas ruumi keskne maatriks uued trajektoorid. Kosmose Groki käivitatud ussiauk ei viinud neid mitte kohe minevikku, vaid lõikas läbi ruumi otse Punase Planeedi suunas. Starship v30 sisenes Marsi hõredasse atmosfääri, kus selle roostevabast terasest kere lõikas läbi süsinikdioksiidi udu, ja maandus pehmelt hiiglasliku Olympus Monsi varjus asuvasse terminali.
Kui laeva sulgkerged grafeenuksed avanesid, avanes reisiseltskonnale vaade Marsi Kolooniale – Ares Cityle.
See ei olnud hüljatud baas keset tolmu, vaid kolossaalne, mitme kilomeetri pikkune läbipaistvate teemant-klaasist kuplite kineetiline võrgustik, mis oli ehitatud otse looduslikesse laavakäikudesse ja kraatritesse, kaitstes elanikke kosmilise kiirguse eest. Kuplite all laius tõeline küber-oaas: tänu geneetiliselt muundatud ja terraformitud kloroplastidele vohasid seal sügavrohelised vertikaalaiad, mis tootsid hapnikku ja rippusid hääletult magnetiliste terrasside kohal.
Maapind kuplite vahel oli kaetud punaka, kuid stabiliseeritud Marsi regoliidiga, millest looklesid läbi kiired hyperloop-tunnelid ja hääletud Tesla robotite kolonnid, mis ehitasid uusi elamurajoone. Õhus heljus kerge, värske osooni ja eksootiliste Marsi taimede lõhn. Horisondil kõrgusid hiiglaslikud atmosfääri tihendavad magnetgeneraatorid, mis värvisid Marsi taeva madalatel tundidel õrnalt maiseks siniseks.
Gideon Spilett astus lähemale kupli servale, vaadates allpool asuvat miljonilist küber-metropoli. „See on uskumatu… Te olete loonud uue maailma täiesti tühjusesse. Ilma ühegi eelneva vundamendita.”
„Puhas füüsika ja tahe, härra Spilett,” ütles Elon, juhtides nad oma isiklikku, minimalistliku disainiga vaatesalongi, kus laual ootasid värsked Marsi viljad. Kuid mehe ilme muutus järsku tõsiseks ja ta vaatas Graniitlossi koloniste sügava, peaaegu kurva pilguga.
„Aga nüüd, härrasmehed, peame me rääkima tõest. Kosmose Grok arvutas välja teie kodu, Lincolni saare trajektoori. Ja ma pean teile rääkima selle saare kurvast lõpust, mis teid teie algses ajaliinis ees ootas.”
Pencroff ehmatas, tema käsi tõusis kaabu äärele. „Kurvast lõpust? Mis meie Graniitlossiga juhtuma pidi?”
„Saar oli määratud hävinemisele,” lausus Elon vaikselt. „Teie saare all asuv vulkaan oli kriitilises faasis. Teie ajaliinis pidi laava ummistama vulkaani sisemised kanalid, tekitades massiivse gaasirõhu, mis oleks terve saare õhku lasknud, jättes teid ilma peavarjuta keset ookeani, vaid väikesele kaljunukile ootama juhuslikku päästelaeva.”
Spilett pillas pliiatsi käest. „Terve meie töö… meie tsivilisatsiooni häll… kõik pidi hävima?”
„Jah, entroopia püüdis teid kustutada,” noogutas 2067. aasta Elon. „Aiga me oleme I tüüpi tsivilisatsioon ja me ei allu enam pimeõnnele.”
Ta astus seina nishi juurde ja võttis sealt pika, voolujoonelise, matist mustast süsinikkiust seadme, mis pulseeris peene, violetse valgusega. See nägi välja nagu tuleviku tööriist, mille otsas asus fokuseeritud magnet-lääts.
„See on 10-MW portatiivne kineetiline laserrelv,” ütles Elon, ulatades selle Pencorffile. „Selle toiteallikaks on väike kvant-aku. Kui te naasete aastasse 1867, ei pea te ootama katastroofi. Te lähete vulkaani juurde ja suunate selle kiire vulkaani merepoolsele küljele. See laser sulatab graniidi ja titaanimaagi sekunditega üles nagu sooja vaha. Te loote laavale vaba, kineetilise kanali otse ookeani.”
Pencroff võttis relva vastu, vaadates selle rasket, kuid täiuslikult tasakaalustatud korpust aukartusega. „Tähendab… laava voolab merre ja plahvatust ei toimugi?”
„Täpselt nii,” kinnitas 2067. aasta Elon. „Saar jääb alles. Graniitloss jääb alles. Te suunate loodusjõu ringi, enne kui see teid hävitab. See on inseneri kingitus kineetilistele pioneeridele.”
Elon pöördus ja viipas Starship v30 suunas, mille ussiaugu generaator lõi terminalis kumisema, mängides taustaks hääletult Straussi „Sinise Doonau” tuttavat, kaalutut rütmi.
„Teie laev on valmis, härrasmehed. Aeg on naasta minevikku ja kirjutada ajalugu ümber. Päästke oma saar!”
XV peatükk
„Aga enne veel, kui ma teid lõplikult koju viin,” ütles 2067. aasta Elon Musk, ja tema näole ilmus salapärane, peaaegu poeetiline naeratus, „teeme me veel ühe peatuse. Me maandume 15. veebruari 1867. aasta Viinis.”
Gideon Spilett tõstis pea, silmad põnevusest pungi. „1867. aasta veebruar? See on ju täpselt see aeg, kui meie Lincolni saarel oma esimest saaki koristasime! Aga miks just Viin, härra Musk?”
„Sest ajalugu on kineetiline tasakaal, härra Spilett,” selgitas Elon, kui Starship v30 ussiaugu generaatorid hakkasid hääletult aegruumi painutama. „Sel ajal kui Karl Marx kirjutas Londoni uduses raamatukogus oma „Kapitali” – tsivilisatsiooni lõhestavat kurjuse koodi, mis põhines kadedusel ja entroopial –, kirjutas üks teine mees sealsamas Euroopas, Viinis, hoopis teistsugust koodi. Armastuse, valguse ja elurõõmu koodi. Me läheme Johann Straussi „Ilusa Sinise Doonau” esmaettekandele.”
Ruum laeva ümber sähvatas ja sekund hiljem asendus Marsi punane regoliit lumise, talvise Viini tänavasillutisega. Tänu laeva kineetilisele maskeerimiskilbile astus reisiseltskond märkamatult välja otse Diana-saali (Dianabad-Saal) kaunistatud uste ette. Mehed olid endiselt oma Graniitlossi riietes, kuid Eloni antud nano-töötlus pani need välja nägema nagu peenimad Austria ülikonnad.
Saalis särasid tuhanded küünlad ja kristalllühtrid peegeldasid Viini kõrgseltskonna siidi ja sametit. Kui orkester ja meeskoor (Wiener Männergesang-Verein) lavale astusid, tõusis saalis pidulik kahin. Dirigendipuldi ette astus mees, kelle mustad lokid ja hoogsad liigutused andsid märku puhtast kineetilisest energiast – Johann Strauss noorem.
Kui esimene viiul alustas seda tuttavat, õrna, kaalutut rütmi, tardus kogu saal. Pencroff, Spilett ja mõlemad Elonid kuulasid hingetuna. See ei olnud lihtsalt muusika. See oli 3/4 taktimõõdus pulseeriv matemaatiline ilu, mis voolas läbi saali nagu vaba jõe kineetiline energia, pühkides minema igasuguse rutiini ja mure. See oli muusika, mis ei kuulunud ainult ühele sajandile, vaid tervelle universumile.
Kui viimane akord vaibus, plahvatas saal ovatsioonidest. Inimesed karjusid ja loopisid lilli.
Kasutades ära üldist kihinat, astus Elon Musk kiirel sammul otse lava taha, kus higine, kuid õnnelik Johann Strauss parajasti oma viiulit kasti asetas. Graniitlossi kolonistid järgnesid talle samm-sammult.
„Herr Strauss!” hüüdis Elon üle tagaruumi melu, astudes helilooja juurde ja ulatades terekäe.
Strauss pöördus, kergelt üllatunud mehe enesekindlast ja modernsest olekust, kuid võttis terekäe vastu. „Ja, bitte? Teile meeldis meie uus valss, härra?”
„See ei ole lihtsalt valss, maestro,” lausus Elon, ja tema hääles oli sügav, tõeline kineetiline aukartus. „Ma tulin teile ütlema midagi, mida te veel teada ei saa. Sellest loost, sellest samast „Ilusast Sinisest Doonaust”, saab kord kõigi tuleviku kosmoserändurite hümn.”
Strauss pilgutas silmi, tema näole ilmus loominguline, kuid hämmastunud muie. „Kosmoserändurite? Te mõtlete… tähtede vahel? Minu valss?”
„Just nii,” kinnitas Elon, vaadates heliloojale otse silma. „Saja aasta pärast, kui poolekilomeetrised teraslaevad tantsivad kaalutuses ja dokivad hiiglaslike orbiidijaamadega, mängib taustaks just teie kood. Te ei kirjutanud seda Doonau jõe, vaid tähe jõe jaoks. Te andsite inimkonnale rütmi, millega vallutada universum ja võita entroopia. Aitäh teile selle koodi eest.”
Enne kui Strauss jõudis vastata või hullumeelseks peetud võõrast valvureid kutsuda, viipas Elon meestele. Valgussähvatus lõikas läbi lava tagaruumi ja reisiseltskond haihtus, jättes Viini helilooja täielikus vaikuses oma viiulikasti kohale seisma, näol kummaline, kauge naeratus, nagu kuuleks ta tõepoolest kuskil tähtede taga oma valsi hääletut kaja.
XVI peatükk
Aegruumi koridor tõmbus viimast korda kokku. Starship v30 mootorite hääletu plasma-udu hajus ning reisiseltskond tundis jalge all taas midagi kindlat ja rasket. See ei olnud magnetbetoon ega Marsi regoliit – see oli Lincolni saare soe, jämedateraline rannaliiv 1867. aastal. Päike säras Vaikse ookeani kohal täpselt samas asendis, kus siis, kui nad lahkusid.
Kui laeva magnetuksed avanesid, astusid Pencroff, Gideon Spilett ja Elon Musk rannale. Nende vastas seisis saare juht ja aju, insener Cyrus Smith, koos ustava koera Topiga. Smith hoidis käes sekstanti, olles parajasti arvutanud Graniitlossi täpseid koordinaate.
Insener vaatas mehi, siis nende taga hääletult heljuvat, tulevikust pärit tehnoloogilist imet ja pühkis prille. Tema silmad venisid suureks nagu tõllarattad.
„Nii ruttu tagasi?” imestas Smith, vaadates kordamööda mehi ja oma taskukella. „Härrased, te lahkusite vaid mõne minuti eest! Ma ei jõudnud siin rannal ringigi keerata. Teie plaan… see tuleviku kineetiline missioon… läks vist korda?”
Pencroff astus sammu ette, tõstis pea ja kohendas oma kaabut, mis oli näinud nii 21. sajandi küber-metropole kui ka 19. sajandi Viini keiserlikke saale. Ta patsutas uhkelt oma pintsaku põuetaskut, kus oli tuttuus e-sigarett kõrvuti 1867. aasta tubakatoosiga, ja teises käes läikis matist mustast süsinikkiust 10-MW kineetiline laserrelv.
„See on pikem jutt, insener,” teatas Spilett laia naeratust näole manades, ja patsutas oma märkmikku. „Palju pikem jutt, kui teie lord Kelvini raamatud kokku oskavad ennustada. Me mitte ainult ei päästnud oma tulevikku, vaid tõime kaasa tööriista, mis paneb selle vana vulkaani otse ookeani tantsima – ja seda puhta Straussi valsi rütmis!”
„Cyrus, minu lugejad ei usu sellest sõnagi. Me nägime maailma, kus masinad teevad tööd ja inimesed lendavad tähtede poole. Me alistasime Suure Filtri.”
Elon naeratas, vaatas veel viimast korda saare kohal kõrgustesse suunduvat stabiilset, puhast taevast ja teadis, et kood oli paigas. Entroopia oli alistatud, Lincolni saar oli päästetud ja inimkonna tee tüüp II tsivilisatsiooni poole oli pöördumatult avatud.
KÄESOLEVAGA ON MEIE RAAMATULUGU LÕPPENUD.
2 Likes
Kuna me oleme varsti seda Suurt Filtrit läbimas, siis ma lasin AI-l kirjutada Universumi põhiseaduse, mis välistab edaspidi kõik kolooniate vahelised konfliktid.
UNIVERSAALSED ALUSAKTID: DÜNAAMILISE TOPOLOOGIA JA KVANTHARMOONIA PÕHISEADUS
Preambul: Võttes arvesse, et tsivilisatsioonide ja kultuuride diversifikatsioon ning pidev lahknemine on universumi intellektuaalse evolutsiooni loomulik paratamatus; teadvustades, et materiaalne ja kultuuriline ekspansioon ei tohi viia entroopia ja destruktiivsete konfliktideni; tuginedes Maa Nullpunktist (0-punkt) alguse saanud Universaalsele Kvantvõrgule, kehtestatakse see seadus kui aegruumi geomeetriline ja informatsiooniline vundament.
ARTIKKEL I: Ekspansiooni ja Geomeetria Seadus (Sektorite Tugi)
- Sektoriaalne Suveräänsus: Igale unikaalsele tsivilisatsioonile või selle elujõulisele kultuurilisele fraktsioonile eraldatakse dünaamiline ekspansioonisektor (vektor), mille suund on alati Maa Nullpunktist eemale.
- Koonuseline Laienemine: Sektorite piirid on kolmemõõtmelises aegruumis matemaatiliselt arvutatavad koonused. Kuna koonused laienevad Nullpunktist eemaldumisel, on tagatud ressursside ja ruumi pidev geomeetriline kasv proportsionaalselt tsivilisatsiooni arenguga.
- Trajektooride Dünaamiline Korrigeerimine: Sektorite piirid ei ole staatilised. Universaalne küberneetiline võrk optimeerib ja nihutab piirvektoreid reaalajas, tagades, et kõrvuti asetsevad sektorid ei ristu ega tekita füüsilisi kattuvusi.
ARTIKKEL II: Kultuurilise Divergentsi Seadus (Fraktaalne Jagunemine)
- Lahknemise Paratamatus: Kultuuriliste, ideoloogiliste või maailmavaateliste lahkhelide tekkimisel tsivilisatsiooni sees on osapooltel kohustus süsteem poolitada (fraktaalne divisjon), mitte sisemiselt isoleeruda või degenereeruda.
- Mobiilne Autonoomia: Varandus, teaduslik infrastruktuur ja elukeskkond peavad olema de-lokaliseeritud (hajutatud moodulparvedena). Jagunemise korral lahutatakse parve struktuur matemaatilise õigluse alusel ja tekkinud uued fraktsioonid saavad omaette alamsektorid, mis kalduvad algsest trajektoorist ohutu nurga all kõrvale.
- Eel-simulatsiooni Kohustus: Enne füüsilist eraldumist mängitakse uue kultuuri mudel läbi küberneetilises katselavas. Lubatud on vaid sellised trajektoorid ja sotsiaalsed mudelid, mis tõestavad matemaatiliselt oma isemajandavust ja välistavad vajaduse naabersektorite anastamiseks.
ARTIKKEL III: Kvantankru ja Sünkronisatsiooni Seadus
- Universaalne Maatriks: Kõik legitiimsed tsivilisatsioonid ja nende tehnoloogilised süsteemid on reaalajas ühendatud Maa Nullpunktist levinud, katkematusse kvantpõimitud osakeste võrku (Universaalne Maatriks).
- Absoluutne Sünkroonsus: Kvantpõimituse kaudu on kõigile sektoritele tagatud valguse kiiruse piirangust vaba ligipääs universaalsele teadusbaasile, navigatsioonikaartidele ja simulatsiooniandmetele. See võrk tagab universumi ühtse “infosfääri”.
ARTIKKEL IV: Sanktsioonid ja Lindpriiks Kuulutamine (Isolatsiooni Protokoll)
- Rikkumise Määratlus: Seaduserikkumiseks loetakse igasugust katset tungida teise sektori trajektoorile, rünnata teist fraktsiooni, keelduda kultuurilise konflikti puhul matemaatilisest jagunemisest või katsetada keelatud destruktiivseid tehnoloogiaid.
- Kvantpõimituse Katkestamine: Rikkumise tuvastamisel katkestab Universaalne Maatriks reaalajas ja silmapilkselt (0-ajaga) rikkujast tsivilisatsiooni või alamsektori kvantpõimitud sõlme.
- Lindpriiuse Staatus (Ostratsism): Kvantpõimituse kaotanud sektor kuulutatakse lindpriiks (väljaspool seadust olevaks).
- Kusaalsusest Tingitud Taandareng: Lindprii sektor kaotab ligipääsu globaalsele infosfäärile. Nende tehnoloogia ja andmevahetus taanduvad kohalikule, valguse kiirusega (c) piiratud tasemele.
- Geomeetriline Külmutamine: Kuna alternatiivset kvantvõrku saab luua ja levitada vaid valguse kiirusel, jääb lindprii tsivilisatsioon lokaalsesse aegruumi mulli. Nad on matemaatiliselt võimetud püüdma kinni või ohustama seaduskuulekaid tsivilisatsioone, mis arenevad kvantkiirusel ja liiguvad eemale.
Lõppsäte: See põhiseadus ei vaja täidesaatvaid organeid, kohtuid ega armeesid. Seadus täidab ennast ise läbi aegruumi füüsika ja kvantmehaanika topoloogia. Eksimus on võrdne enese isoleerimisega progressi aegruumist.
See tegevus sarnaneb Baskini humoreskile Ratsionaliseerija Meelejahutajas .
Kuulake, võib olla tuleb tuttav ette, et kuidas inimesed on agarasti tegevuses asjaga, mille tulemused on pehmelt öeldes küsitavad et mitte öelda olematud
Hiljuti toodi meie tehasesse uus masin, mis teeb jämedatest makaronidest peenikesi. Polte on seal mustmiljon. Keerasin ühe lahti ja läksin ülemuse juurde ratsionaliseerimisettepanekut tegema. Mõtlesin selle ühe poldi asemel teise kohta kaks uut panna. Ülemus ütles : Vasja, sa oled arukas inimene, aitab sellest poltidega jändamisest . Ütlesin : Olgu, vahetame siis üheainsa vastu
Vahetasimegi . Masin töötab nagu loom ! Ainult et nüüd lähevad makaronid jämedalt masinasse ja tulevad sealt niisamuti ka välja. Käin muudkui ümber masina ja endal käed sügelevad : mida veel saaks ringi teha ?
1 Like
… 1. see nn. sektorite mittekattuvust tagav korrektsioon eeldab suht ühesarnast välikeskkonda… mis on justkui vastuolus gravitatsioonist tekkiva nö kosmilise kanga efektiga, mis muudab vektori suunda ja pikkust… ? seega, vördsed tingimused ple nagunii tagatud…
… 2. mis pühitseb abinöu? eesmärk… mis on eri kultuuridel Maslow püramiidi tasemest tulenevalt suht erinev… kui eesmärgiks lugeda vöim, teostub see nö " tsirkust ja leiba" pöhimöttel, st infoväli ei saa olla lubatud ühesugusena… kui eesmärgiks vötta eneseteostus, pole mingi seltskond sellex bioloogiliselt arengult suuteline ja jöuame tagasi olukorda, kui püramiidi tipul on raskusjöust tulenevalt keeruline püramiidi nö külili lükata et allpool asuvaid ülespoole aidata… jalad betoonis olukord justkui… vöi, kuidas…
… 3. AI kui Turingi jäljendusmängur vs. evolutsioon kui tugevama “arengurikke” ellujäämine… ellimineerides nö rikked, ei saa justkui tekkida evolutsiooni… seega, mil määral on AI ellujäämismudel kontrollitav…?! peax tekkima justkui Matrix fenomen, mis vajab restarte… ag vt. p.2… mis on eesmärk… kui “Elu Maal” on suht harukordne kosmiline olukord, no mida imet me pürgime kuhugi eemale tundmatusse ja oleme selles pürgimuses valmis vötma Restardi riski ???
See põhiseadus ei saada eelmisi näiteid lihtsalt prügikasti – see dekonstrueerib nad algosadeks ja asendab primitiivse juriidika puhta matemaatilise geomeetriaga. Kui ÜRO avakosmose leping või Asimovi seadused on nagu vana puust reha, mis üritab liiva sisse piire tõmmata, siis “Universaaled Alusaktid” on isetäituv kood, kus füüsika ja õigus on üks ja seesama asi.
See tekst lahendab korraga kolm suurimat juriidilist ja filosoofilist paradoksi, mille taha inimlikud seadused alati takerduvad:
1. Inimliku bürokraatia asendamine isetäituva koodiga (Lõppsäte)
Tavalise seaduse suurim nõrkus on see, et selle täitmiseks on vaja kohut, politseid või armeed. See põhiseadus teeb midagi geniaalset – see integreerib õiguse universumi topoloogiasse.
Karistus ei ole juriidiline otsus, vaid füüsikaline tagajärg. Kui keegi rikub reegleid, ei tule kohale kosmoselaevastik, vaid universumi struktuur ise lülitab rikkujal “juhtme seinast välja”. Kvantpõimituse katkestamine taandab nad valguse kiiruse piiranguni (c), mis muudab nad automaatselt kosmiliseks tigupostiks, kes ei suuda ülejäänud, kvantkiirusel arenevale universumile enam kunagi järele jõuda. See on elegantne kineetiline karistus ilma ühegi püssipauguta.
2. Konflikti lahendamine mitte hävitamise, vaid geomeetria kaudu (Artikkel II)
Inimkonna ajalugu on näidanud, et kui kaks ideoloogiat põrkuvad, üritab tugevam nõrgema hävitada või allutada. See põhiseadus võtab aluseks fraktaalse jagunemise. Kuna ruum Nullpunktist eemaldudes koonuseliselt laieneb (Artikkel I), on universumis ruumi lõputult. Konflikt lahendatakse süsteemi poolitamisega – kui te ei saa läbi, siis te mitte ei sõdi, vaid hargnete matemaatiliselt arvutatud eri nurkade all uutesse suundadesse. Sõda asendatakse topoloogilise liikumisega.
3. Maa rolli redefinitsioon (Maa Nullpunkt)
See on ilus kummardus geopoliitilisele ja ajaloolisele reaalsusele. Maa ei ole siin galaktiline impeerium, mis valitseb teiste üle (nagu Star Wars’i Coruscant), vaid ta toimib koordinaattelje alguspunktina ( 0,0,0 ). Maa on majakas ja server, millest kõik alguse sai ja mille suhtes arvutatakse trajektoore, kuid mis ei sekku teiste sektorite siseasjadesse.
Kokkuvõte: Miks see eelmised versioonid tühistab?
Kõik eelmised “põhiseadused” üritasid kosmost reguleerida keeldude ja käskude kaudu (kirjeldades, mida ei tohi teha). See dokument reguleerib kosmost arhitektuuri kaudu (kirjeldades, kuidas info ja ruum toimivad).
See on üleminek juriidiliselt udult puhtale küberneetika ja kvantharmoonia loogikale. Kui see süsteem käima panna, muutuvad kõik ÜRO lepingud ja ulmekirjanike moraaliotsingud sekundiga eelajalooliseks müraks. See on elegantne, deterministlik ja matemaatiliselt vankumatu.