Elon Musk ja Saladuslik saar

[decibel]

Siin on üks GNU GPLv3 raamat:

                   Elon Musk ja Saladuslik saar

I peatükk

Elon vaatas iluminaatorist sügavsinist planeeti, planeeti, mille rikkaim inimene tema vanaisa kunagi oli olnud ja kelle järgi ta oma nimegi oli saanud ning kes kunagi oli progressiivide poolt sellelt planeedilt välja saadetud. Varsti pidi ta maanduma Jeff Bezose nimelisel kosmodroomil. Nüüd, 30 aastat hiljem, oli tasumise tund lähedal.
Äkki süttis juhtekraanil vilkuv punane kiri: Kosmoselaeva rünnatakse! Elon ärkas hetkega oma sügavaist mõtteist, hindas kiirelt olukorda, haaras juhtpuldi ning vajutas ilma pikemalt mõtlemata WARP nuppu. Laeva tabas tohutu lööklaine, mis paiskas selle avanenud ussiauku, kiirendus oli niivõrd suur, et Elon kaotas peaaegu hetkega teadvuse.
Kui Elon jälle teadvusele tuli oli kõik pime ja vaikne, kõik laeva süsteemid olid väljalülitunud. Ta tundis vastikut iiveldust ja püüdis meenutada mis oli juhtunud. Äkki ta taipas, et ripub oma toolis pea alaspidi, mida iganes see ka tähendas, oli ta ta jälle gravitatsiooni meelevallas. Peale mõningast mõtlemist vabastas ta ennast rihmadest ja kukkus toolist välja. Ta ajas ennast ettevaatlikult püsti ja hakkas laevas käsikaudu ringi kobama. Ta teadis, et armatuurlaua all oli peidus nupp, mille abil sai kõigile parda süsteemidele vajadusel restardi teha. Kuna gravitatsioon mõjus nüüd lae poolt põranda poole, siis olid kõik asjad tagurpidi. Seda mõistnud, asus ta kätt vaikselt mööda armatuurlauda libistama kuni tabas metallist karbikese, ta avas ettevaatlikult selle kaane ja surus põidlaga nuppu. Midagi ei juhtunud, ta ootas hetke ja vajutas uuesti ning hoidis seda nüüd vähemalt viis sekundit all. Ikka ei midagi.
Laev oli surnud, see teadmine pani Elonil külma higi mööda selga alla voolama. Ilmselt oli vaenlase laserimpuls laeva ikkagi enne ussiauku sisenemist tabanud, ning põhjutanudki selle tohutu lööklaine. Midagi ei olnud teha, nüüd oli ainus ülesanne siit laevast välja pääseda. Kuna gravitatsioon oli tugev, tuntavalt tugevam kui see millega ta oma koduplaneedil oli harjunud, ning illuminaatorist ei paistnud mingit valgust, siis võis oletada, et laev asub kummuli olekus planeedi pinnal. Igaks juhuks tõmbas ta selga oma skafandri, avas hapnikukraanid ja asus kobamisi otsima ukse käsitsi avamise kangi. Kang tugevalt peos, viivitas ta veel mõne hetke ja siis tõmbas seda jõuliselt.
Uks avanes sujuvalt, ei olnud mingit rõhkude erinevust ja see oli hea märk. Elon astus laevast välja ning nägi enda ees konarlikku liivast ja kividest maapinda. See meenutas veidike tema koduplaneeti, mis oli aga täiesti testmoodi, oli õhus hõljuv paks ja kleepuv udu. Ta tegi mõned ebakindlad sammud ja püüdis läbi udu ümbruskonda vaadelda kui peale valge udu ei näinud ta midagi, siis pöördus ta ümber ja uuris oma laeva. See oli umbes 10 meetri pikkune ja 3 meetrise läbimõõduga hallist metallist sigarikujuline toru. Ta tegi tiiru ümber oma laeva ning oma imestuseks ei näinud ta mingeid vigastuse märke, see oli hea enne, ehk õnnestub tal veel laev ”ellu äratada”. Nüüd oli aeg ümbrust uurida. Ta astus edasi sellel konarlikul ja täiesti taimkatteta pinnal kuni järsku tõusis raskete tiivalöökidega lendu üks suur ja valge lind. Nüüd oli ta kindel - see oli ikkagi Maa, kuigi ussiauk oleks ta pidanud kuhugi Kuu orbiidi kanti viima.
Päike tõusis ja udu hakkas vaikselt hajuma, korraga suutis Elon eristada ühte inimkuju, siis teist ja lõpuks oli neid viis, kes kiirel sammul tema poole astusid ning varsti seisid nad kõik poolkaares tema ees. Neil olid seljas üsna vanamoodsad ja närused riided ning nad ise nägid habetunud ja metsikud välja.
”Progressiivide allakäik on olnud ikka väga kiire ja masendav”, mõtles Elon ja kobas vaikselt oma laserlerva järele.
Peale mõningast kohmetust astus äkki üks mees ette ja sirutas välja terekäe, ning ütles: ”Teretulemast Lincolni saarele, võõras!”.
Elon surus oma relva kiiresti tasku tagasi ja ulatas terekäe vastu ja lausus: ”Väga meeldiv kohtuda, ma ei osanud oodata nii lahket vastuvõttu!”.
Kuna nüüd oli täiesti selge, et tegemist on Maaga ja atmosfäär on vabalt hingatav, kruvis Elon kiirelt oma kiivri peast ja tõi nähtavale oma säravaima naeratuse.
”Ei osanud oodata lahket vastuvõttu”, osatas üks meestest, ”kelleks sa meid pead, mereröövliteks või?”
”Ma arvasin, et progressiivid on väga tigedad ja sallimatud kõigi mitteprogressiivide suhtes”
”Progressiivid tigedad ja sallimatud?”, sekkus nüüd esimesena terekäe andnud mees, ”progressiivid on avatud kõigele uuele ja sammuvad kindlalt tehnilise revolutsiooni eesliinil, helgema ja parema tuleviku suunas!”
”See võis ju 19ndal sajandil nii olla”, muigas Elon, ”tänapäeva progressiivid ei räägi ju tehnilisest progressist, vaid ainult sotsaalsest progressist ja see teeb nad sallimatuks kõigi teistsuguste vastu. See oli ka põhjus miks mu vanaisa pidi siit 30 aastat tagasi lahkuma”.
”Kuule tuuker, kelleks sa end õige pead”, sekkus nüüd kolmas mees, ”me oleme siin küll kaks aastat muust maailmast äralõigatult elanud, aga seda mis sajand praegu on, peaksime ikka teadma ja enne meid oli see saar kindlalt asustamata, nii et sinu vanaisa ei saanud siit saarelt küll 30 aastat tagasi lahkuda!”
”Tuuker”, irvitas nüüd Elon, ”tahate mu allveelaeva näha!”
Kui Elon ringi keeras, et vaadata sinna suunda kuhu oli jäänud tema kosmoselaev, puhus merelt just üks tugevam tuuleiil ning metallne sigar ilmus ilusasti nähtavale.
”Astuge aga ligi ja imetlege”, kutsus Elon ja suundus kiirel sammul laeva poole.
”Nagu te näete, te olete oma sotsiaalses progressivismis täielikult ära mandunud”, ütles Elon ja patsutas oma laeva, ning lisas ”te pole kindlasti midagi sellist enne näinud”.
Eriti tähelepanelikult uuris laeva esimesena terekäe ulatanud mees, oli selgelt näha, et tegemist on õppinud inseneriga.
Kui Elon ringi keeras, et vaadata sinna suunda kuhu oli jäänud tema kosmoselaev, puhus merelt just üks tugevam tuuleiil ning metallne sigar ilmus ilusasti nähtavale.
”Astuge aga ligi ja imetlege”, kutsus Elon ja suundus kiirel sammul laeva poole.
”Nagu te näete, te olete oma sotsiaalses progressivismis täielikult ära mandunud”, ütles Elon ja patsutas oma laeva, ning lisas ”te pole kindlasti midagi sellist enne näinud”.
Eriti tähelepanelikult uuris laeva esimesena terekäe ulatanud mees, oli selgelt näha, et tegemist on õppinud inseneriga.
Nüüd hakkas äkki suurt kasvu mees laginal naerma ja küsis: ”Miks see sinu laev tagurpidi on, kas juhtus väike navigatsiooniäpardus?”
”Las ma pakun, sa oled kapten Nemo ja see siin on Nautilus?”, sekkus nüüd jälle inseneri pilguga mees.
”Just, just”, hirnus Elon, ”ja teie olete need Saladusliku saare tegelased, ma isegi lugesin poisikesena seda raamatut, kuigi kahjuks lõpuni ei jõudnud!”
Äkki muutusid kõik surmtõsiseks ning Elon taipas, et oli midagi väga valesti öelnud.
”Kes sa oled, võõras?”, uuris nüüd mees kelles võis ära tunda ajakirjaniku.
Elon taipas, et asi on nüüd naljast kaugel, ning ta on ju ikkagi missioonil vaenulike progressiivide seas. Seega
võttis ta ka nüüd tõsise tooni ning kehastus oma pikalt harjutatud agendirolli.
”Ma olen Gates, Bill Gates!”, luuletas Elon, et progressiividele muljet avaldada ja sirutas käe ette.
Tundus aga, et see nimi ei öelnud kellegile midagi, ning peale mõningast kohmetust andis inseneri pilguga mees uuesti käe ja ütles: ”Cyrus Smith, insener”.
Suurt kasvu mees ulatas nüüd käe ja ütles: ”Pencroff, meremees”.
Kolmas mees ulatas käe ja ütles: ”Gideon Spilett, ajakirjanik”.
Poisiohtu mees ulatas käe ja ütles: ”Harbert Brown”.
Lõpuks ulatas käe n…ger ja ütles: ”Mind kutsutakse Nabiks”.
Nüüd kukkus Eloni suu täiesti lahti. Kui see ei olnud lõks, siis mis see oli, ning ta püüdis pingsalt meenutada ”Saladusliku saare” sisu, et vajadusel selle maskeraadiga kaasa mängida.
”Kas me saame õigesti aru, et teie laev sõidukõlbmatu ja te ise olete merehädaline?” küsis nüüd insener.
”Laev on täiesti kutu jah”, tunnistas Elon, samas ise mõeldes, et kas ta ei mängi selle ausa ülestunnistusega kaarte progressiivide kätte, ning lisas seejärel kiirelt ennast parandades: ”aku sai lihtsalt tühjaks, laev ise on korras.”
”Igal juhul tuleks see laev siit laiult ära vedada, sest muidu peksab esimene torm ta vastu karisid puruks.” arvas nüüd meremees, ”aga sellist suurt jurakat pole lootustki kuidagi liigutada.”
”Pole see nii jurakas midagi, tegelikult väikseim millega ma kunagi sõitnud olen”, ütles Elon, ”seda peaks täiesti inimjõul veeretada andma.”
”Väikseim”, turtsus meremees, ”suuremad on sul kindlasti kilomeetri pikkused!”
Elon ainult naeris ning jättis igaks juhuks orbiidil ootava laeva suuruse mainimata, selle asemel kooris omal skafandri seljast ja viskas selle laeva, sulges kindlalt ukse ja läks teisele poole laeva ning lükkas laeva veerema.
Nüüd vajusid kõigil ülejäänutel suud lahti.
”Mida põrgut”, hüüdis meremees, ”see küll allvelaev pole, see on lennuaparaat, see on ju sama kerge kui õhupall!”
”Tänapäeva ülitugevad metallisulamid ongi väga kerged”, teatas Elon üle õla ja jätkas rullimist.
”Pea nüüd hoogu”, ütles insener, ”kuhu sa selle kavatsed rullida?”
Elon jäi seisma ja vaatas ringi, ”kaldale, sinna liivaluidete vahele, ise te ju ütlesite, et siit viib laine ta minema.”
”See tundub sul nii kerge olema, et selle viiks tuul ka minema. See tuleks kuhugi metsa viia ja puu külge siduda”, arvas meremees.
”Või siis Kaminatesse, sinna peaks ta ilusti sisse mahtuma”, pakkus ajakirjanik.
”Õige mõte, et Kaminatesse”, ütles Elon, kellele meenus juba ühtteist kunagi loetud raamatust, keeras laeva 90 kraadi ja hakkas seda Kaminate poole veeretama.
Kuna parajasti oli mõõna aeg, siis ei valmistanud laiu ja kalda vahelise merekitsuse ületamine Elonile erilist probleemi ning varsti seisis Elon oma laevaga Kaminate ees. Ka ülejäänud seltskond oli talle järgnend.
”Kuidas sa teadsid, et me just seda kohta Kaminateks kutsume”, uuris nüüd täielikus hämmingus olev ajakirjanik.
”Ma ju ütlesin, et ma olen seda teie raamatut kunagi lugenud”, naljatas Elon ja asus laeva Kaminatesse lükkama.
Kui Elon Kaminatest jälle välja ilmus tekkis kuidagi piinlik vaikus, mille lõpuks katkestas Nab.
”Ega külalisel kõht tühi ei ole?”, küsis nüüd Nab, ”meil endil jäi ka hommikusöök pooleli kui me seda tohutut pauku kuulsime ja õue vaatama jooksime.”
”Ega ei ütleks ühest hommikukohvist ja müslist ära küll”, ütles Elon.
”Kohvi meil ei ole”, vabandas Nab, ”ja seda teist asja ka mitte, mis ta nüüd oligi, aga muna ja peekonit on selle eest küll!”.
Ja seltskond suundus Graniitlossi.

[decibel]

lI peatükk

”Kena elamine teil siin, nagu tõeline hipikommuun kohe! Te olete sellega kõvasti vaeva näinud!”, ütles Elon kui oli uksest sisse astudes pilgul ringi lasknud käia, ”tundub täiesti autentne.”
”Mis mõttes autentne!” ägestus meremees, ”ja mis krdi hipikommuun!”
Elon taipas, et midagi läks jälle valesti ja ei puudutanud enam seda teemat.
Kui kogu seltskond oli lauda istunud ja Nab kõigile nende peekonid ning munad serveerinud ei suutnud Elon imestamata jätta kui isukalt kõik neid hävitama asusid ning märkis: ”Minu teada läksid progressiivid juba 30 aastat tagasi taimtoidule üle, teie aga naudite siin mune ja peekonit täiel rinnal?”
”Oh, need igasugu moevoolud tulevad ja lähevad”, ütles meremees uut tükki peekonit suhu toppides, ”osad eriti edumeelsed arvavad, et joomine ja suitsetamine on ka pahed.”, ja tõi suurest mõnutundest ühe rõhitsuse kuuldavale.
Hommikusöök söödud, tõusis insener lauast ja ütles: "Kuna täna on pühapäev ja kellegil ei ole mingeid tööülesandeid ette nähtud, siis kas me, härrased, ei võiks koguneda kamina ette ja kuulata mida meie uuel sõbral meile rääkida on, kindlasti teab ta palju uut ja huvitavat ning peale seda näitame talle oma saart. Kas kõik on sellega päri?”
Vastuseks kostis üksmeelne mõmin.
Kui seltskond oli kamina ette kogunenud ja Harbert asus sütt koldesse loopima, ei saanud Elon imestamata jätta: ”Ma ei teadnudki, et progressiivid endiselt seda nn räpast fosiilkütust kasutavad.”
”Pole hullu, kui ka teeb käed mustaks, need saab kerge vaevaga puhtaks pesta. Süsi on kogu progressi alus, ilma selleta elaksime endiselt kiviajas!” ütles Harbert ja viskas veel ühe labidatäie sütt koldesse.
Elon seedis kuuldut mõne hetke ja liigitas siis selle eriti peene iroonia valdkonda.
”Ma olen algusest peale mõtisklenud teie aksendi üle. Te ei ole ju ameeriklane?”, pöördus nüüd insener Eloni poole.
”See on õige tähelepanek”, alustas Elon ja jätkas ”mu vanaisa oli Lõuna-Aafrikast pärit ja isa Ameerikast, aga ise pole ma sinna kunagi oma jalga tõstnud. Olen kogu oma elu elanud kolonistina kaugel emamaast.”
”Aga teie olete inglased?” küsis nüüd Elon.
Cyrus Smith vaatas Elonit hetke üllatunuga, kergitas kulmu ja pahvatas siis kergelt muigama.

​„Inglased? Kaugel sellest, härra Gates! Me oleme ameeriklased, viimseni kui üks. Truud föderalistid ja vaba Ameerika pojad, otse Richmondi piiramisrõngast põgenenud, kui täpne olla.”

​Elon võttis pika sõõmu vett (kuna kohvi polnud) ja püüdis seda mitte välja sülitada. Ameeriklased? Richmondi piiramine? See tähendas ju USA kodusõda – 1860. aastad. Tema vanaisa polnud siis veel sündinudki, rääkimata sellest, et keegi oleks kedagi planeedilt välja saatnud. Elon vaatas ringi, otsides Graniitlossi seintelt peidetud kaameraid või holograafilisi projektoreid. See pidi olema mingi eriti kallis ja detailne simulatsioon, mille progressiivid olid talle kättemaksuks lavastanud.

​„Ahsoo, ameeriklased…” venitas Elon, proovides säilitada oma parimat diplomaatilist pokkerinägu. „Föderalistid. Selge. Tähendab… teil Washingtonis neid sotsiaalmeedia tsensuuri probleeme praegu polegi?”

​Gideon Spilett kergitas oma märkmiku kohalt pea, silmad põnevusest pärani. „Sotsiaalmeedia? Kas see on mingit tüüpi uus, edasijõudnud ajakirjanduse vorm? Mingi üleriigiline telegraafivõrk, kus meediumid edastavad uudiseid otse rahva teadvusesse?”

​„Põhimõtteliselt jah,” muigas Elon kibedalt. „Ainult et meediumite asemel on trollid ja botid.”

​„Trollid ja potid?” kordas Pencroff hämmastunult, sügades oma habetunud lõuga. „Kuule, sõber, sa räägid ikka täitsa pudru ja kapsaid. Tead mis, räägime parem sellest sinna-tänna voolavast ajast, millest sa rääkisid. Sa mainisid enne, et praegu on üheksateistkümnes sajand. Aga mis sajandist sa siis ise pärit oled, kui meie sinu jaoks nagu muuseumieksponaadid oleme?”

​Elon nõjatus toolil tagasi. Ta otsustas, et kui see on mäng, siis mängib ta seda täispangale. Kui ussiauk oli ta tõesti ajas tagasi paisanud – mis teoreetiliselt oli warp-mootori rikke puhul 0,0003% tõenäosusega võimalik –, siis oli ta just teinud inimkonna ajaloo suurima avastuse.

​„Meie kalendri järgi on aasta 2067,” ütles Elon rahulikult.

​Ruumis tekkis sekundiks täielik vaikus. Harbert pani labida käest, Nab tardus teekannuga õhku ja Pencroff unustas järgmise peekoniviilu suhu pista. Ainsana säilitas rahu Cyrus Smith, kes vaatas Elonit sügava, puuriva ja analüüsiva pilguga, nagu püüaks ta lahendada keerulist matemaatilist võrrandit.

​„Kakssada aastat tulevikust…” sosistas Harbert, silmad suured kui tõllarattad. „Aga see on ju… võimatu!”

​„Tehniliselt võttes on see aegruumi kõverus, mis kanti üle ussiaugu gravitatsioonilisse singulaarsusesse,” teatas Elon elavalt, kätega vehkides. „Minu laeva kineetiline energia ja vaenlase laserimpulsi tekitatud sageduslaine lõid stabiilse portaali. Lihtne füüsika, kui sul on piisavalt tihedat ainet.”

​„Insener Smith,” pöördus ajakirjanik Spilett oma sõbra poole, käsi värisemas põnevusest. „Kas see mees on hull või… või on teadus teinud hüppe, mida meie mõistus ei suuda haarata?”

​Cyrus Smith tõusis aeglaselt püsti, jalutas akna juurde ja vaatas välja laiule, kus oli olnud Eloni sigarikujuline kosmoselaev. Ta oli pikalt vait, enne kui ümber pöördus.
​„Härrased,” alustas Smith oma tavapärase rahuliku häälega. „Me oleme näinud selle mehe sõidukit. See on valmistatud materjalist, mida ei tunne ei keemia ega metallurgiateadus. See kaalub vähem kui õhk, kuid pidas vastu kokkupõrkele maapinnaga ilma ühegi kriimuta. Ta räägib asjadest, mis kõlavad nagu hullumeelsus, kuid tema laev on reaalne. Mina usun, et härra Gates räägib tõtt. Või vähemalt seda tõtt, mida tema teab.”

​Elon muigas varjatult. Gates. Ta oli unustanud, et esitles end selle nimega. Noh, las see jääbki nii – parem olla ajalooline tarkvaramagnaat kui tuleviku tagaotsitav mässaja.

​„Aga kui sa oled tulevikust,” hüüdis Pencroff, kes oli lõpuks oma kohmetusest üle saanud, „siis ütle meile, kes võitis sõja? Kas Grant lõi lõpuks Lee armeed? Kas Ameerika on ühtne ja vaba?”

​Elon vakatas. Ta püüdis meenutada oma põhikooli ajalootunde, mis olid toimunud ühes üsna igavas Marsi maa-aluses kuplis. „Ah, kodusõda… Jah, Põhi võitis. Ameerika jäi ühtseks.”

​Mehed Graniitlossis puhkesid võidukalt hõiskama. Pencroff tagus rusikaga vastu lauda ja Nab pühkis silmanurgast pisara.

​„Aga,” jätkas Elon, jahutades veidi nende entusiasmi, „ärge liiga vara rõõmustage. Paarsada aastat hiljem andsid nad selle kõik käest, hakkasid solvuma sõnade peale ja lõpuks keelasid sisepõlemismootorid üldse ära.”

​Cyrus Smith astus Elonile lähemale, tema silmis põles sügav professionaalne huvi. „Seda sotsiaalset arengut arutame me hiljem, härra Gates. Kuid mind kui inseneri huvitab üks palju põletavam küsimus. Sa mainisid, et su laev on korras, kuid selle… ‘aku’ on tühi. Kas see tähendab, et sul puudub elektrienergia, et oma süsteeme taaskäivitada?”

​„Täpselt nii,” noogutas Elon. „Ja mul on vaja üsna suurt pinget. Minu laeva käivitamiseks on vaja vähemalt kümmet megavatti otsevoolu, et ioonkütuse pumbad uuesti tööle hakkaksid. Ilma selleta olen ma siia samamoodi lõksu jäänud nagu teiegi.”

​Pencroff turtsatas. „Kümme mega-mida? Meil on siin saarel ainult puid, kive ja Nabi tehtud hülgerasvaküünlad. Kust sa selle ‘energia’ võtad, tulevikumees?”

​Cyrus Smith aga ei naernud. Ta pani käed selja taha, kõndis paar sammu edasi-tagasi, ning tema näole ilmus see tuttav, geniaalne ilme, mis tähendas, et Graniitlossi kolonistid olid valmis järjekordseks imeks.
​„Kümme megavatti on suur hulk energiat,” sõnas Smith mõtlikult. „Kuid meil on saarel kosk. Meil on Graniitlossi all söekaevandus. Meil on läheduses väävlit ja salpeetrit ning me oleme juba tõestanud, et suudame tühjalt kohalt luua metallurgiatööstuse. Härra Gates, kui teie laev vajab elektrit, siis meie ehitame teile elektrijaama. Kuid vastutasuks…” Smith vaatas Elonile otse silma, „…vajame me teie abi. Sellel saarel toimuvad asjad, mida me ei suuda seletada. Meid jälgitakse. Ja ma arvan, et teie tulevikutehnoloogia võib meile näidata, kes on see salapärane hoidja, kes elab kuskil meie saare sügavuses.”

​Elon ajas selja sirgu. Lõpuks ometi oli jutt läinud reaalse ehituse ja inseneritöö peale. See oli miski, mis pani tema silmad särama palju rohkem kui poliitilised vaidlused.

​„Tehtud, insener Smith,” ütles Elon ja sirutas käe välja. „Teeme Graniitlossist uue Silicon Valley. Aga esimese asjana – unustage need hülgeküünlad, meil on vaja ehitada dünamo!”
„Aga mis oli sinu tegelik missioon, mis sind siia tõi, härra Gates?" uuris nüüd Smith.
“30 aastat tagasi …eee, see tähendab 170 aastat edasi, saadeti mu vanaisa progressiivide poolt Maalt välja, Marsile. Nad konfiskeerisid kogu tema Maise vara, jäi vaid see mis asus Marsi koloonias. Ma tulin kätte maksma” teatas Elon lõugu kokku surudes.
“Üksinda kogu maailma vastu?” imestas Smith.
“Tegelikult on see lihtsalt üks häkk, nad varastasid mu vanaisa NeuraLink tehnoloogia ja implementeerisid selle vägisi kõigile inimestele, tehes neist kuulekad progressiivsed zombid, aga seal on tagauks, millest nad ei tea, tuleb vaid viirus liikvele lasta ja kõik muutuvad jälle normaalseteks!” vuristas Elon silmade välkudes.
“Aga … praegu on ju 1867 ja kõik ongi normaalsed,” lisas Smith kahtlvalt.
Elon lõi käega järsult vastu Graniitlossi massiivset puulauda, nii et taldrikud klirisesid. Mehed võpatasid.

​„Täpselt nii!” hüüdis Elon, silmad põlema süttides. „Nüüd te tabasite asja tuuma! Täna on veel inimkond normaalne, aga on üks hull, nimeks Marx, kes istub Londonis ja kirjutab oma “Kapitali”. Me läheme Londonisse ja raiume selle progressivismi juure pealt maha.”
Gideon Spilett kergitas kulmu ja hakkas kiiresti oma märkmikku kirjutama. „Marx? Karl Marx? See saksa publitsist, kes sealsamas Londonis ringi liigub ja igasuguseid rahutuid manifestorid kirjutab? Mis see teie… ‘Kapital’ siis on?”

​„See on tuleviku katastroof, härra Spilett,” seletas Elon, hakates elavalt Graniitlossi elutoas edasi-tagasi jalutama. „See mees kirjutab praegu raamatut, millest saab paarisaja aasta pärast selline sotsiaalne dogma, et inimesed unustavad ära, kuidas matemaatika ja reaalne tootmine käivad. Nad ei taha enam tehaseid ehitada ega rakette kosmosesse saata, nad tahavad ainult koosolekutel istuda, asjade peale solvuda ja minu vanaisa-suguseid mehi planeedilt välja saata! Kui me paneme Marxi hullumajja – kuhu ta oma ideedega tegelikult ka sobib –, jääb see neomarksistide piibel kirjutamata. Ajalugu läheb teisele rajale. Tehniline revolutsioon jätkub ilma sotsiaalse mandumiseta!”

​Cyrus Smith kuulas seda monoloogi ülima tõsidusega. Ta oli mees, kes uskus millimeetri täpsusega arvutatud progressi, masinaid ja inimese mõistuse võidukäiku looduse üle. Idee, et tulevikus hakatakse tehnilist arengut pidurdama mingite teoreetiliste sotsiaalsete kirjutiste pärast, tundus talle sügavalt ebaloomulik.

​„Kui see kirjatöö tõesti ohustab inimkonna tehnilist tulevikku ja insenerimõtte vabadust,” lausus Smith kaalutletult, „siis on tegemist sabotaažiga inimkonna vastu. Kuid härra Gates… London on siit tuhandete miilide kaugusel. Ja nagu te ise ütlesite, teie lennumasin vajab kümmet megavatti energiat.”

​„Ja selle me siit saamegi,” teatas Elon enesekindlalt, peatudes kaardi kohal. „Teeme nii: mina optimeerin teie tulevased tootmisprotsessid. Teeme siia esimese vertikaalselt integreeritud tootmisahela – söekaevandusest otse turbiinini. Aga meil on vaja võimsat generaatorit. Ja vaske. Palju vaske mähiste jaoks.”

​Pencroff, kes oli seni vaid suu lahti pealt kuulanud, lõi käed puusa. „Vaske saame me sealt mägedest, seda ma tean. Aga kuule, tulevikumees, kui sa selle sakslase seal Londonis puuri pistad, kas siis minu tubakas ja grokk jäävad tulevikus alles? Ega su neomarksistid neid ära ei keelanud?”

​„Groki kohta ei tea, aga tubaka ja sisepõlemismootorid panid nad põlu alla küll,” muigas Elon.

​„Kõik hullumajja!” röökis Pencroff tulist viha täis silmadega. „Insener, hakkame vaske kaevama! Seda pühaduserüvetust mina ei luba, et mees ei või pärast tormi rahulikult piipu pahvida!”

​Kogu seltskond nakatus Eloni ja Pencorffi entusiasmist. Isegi noor Harbert uuris juba kaarti, kuhu dünamojaama ehitada. Kuid samal ajal, kui Graniitlossis tehti suuri plaane Karl Marxi neutraliseerimiseks ja maailma päästmiseks, ei märganud keegi, et sügaval lossi seina sees, ühe peidetud ventilatsiooniava taga, põles pimeduses kaks salapärast ja tarka silma.

[decibel]

III peatükk

​Järgmisel hommikul ei olnud Graniitlossis enam jälgegi pühapäevasest laiskusest. Elon oli juba koidu eel üleval, olles kraapinud söetükiga elutoa seinale midagi sellist, mida Cyrus Smith uuris peaaegu uskliku aukartusega. See oli kolmemõõtmeline skemaatiline joonis mitmeastmelisest aksiaalkompressoriga auruturbiinist ja sellega ühendatud kõrgepingegeneraatorist.

​„Teie praegune tehnoloogiline baas on umbes aastas 1865,” selgitas Elon, kääritades varrukaid. „Aga me ei hakka samm-sammult minema. Me teeme leapfrogging’i – hüppame otse tõhusa kolmefaasilise vahelduvvooluni. Ma disainisin mähised nii, et saame minimaalse vasekuluga maksimaalse magnetvoo. Meil on vaja ainult isoleermaterjali.”

​„Isoleerimiseks võime kasutada kummipuu mahla, mida me Harbertiga sealt metsast leidsime,” pakkus Nab, kes oli juba valmis pannud hiiglasliku poti sulatamiseks.

​„Ideaalne! Vertikaalne integratsioon algab siit,” säras Elon. „Pencroff, sina tuled minuga Kaminatesse. Meil on vaja minu laevast – Nautiluse… vabandust, minu kosmoselaeva pardanurgast – kätte saada paar andurit ja traati, et me saaksime pinge kõikumist mõõta. Ma ei taha, et esimene lühis mu pardaarvuti emaplaadi üles sulataks.”

​Töö algas meeletu tempoga. Elon, kes oli harjunud juhtima tuhandete inseneridega megatehaseid, avastas endas uue energia – teha kõike oma kätega, ilma igasuguse bürokraatiata. Paari päevaga oli kose juurde püstitatud primitiivne, kuid geniaalselt optimeeritud hüdrauliline press vase traadiks tõmbamiseks. Pencroff vandus ja higistas, kuid vedas rasket maaki mägedest kohale topeltkiirusel, motiveerituna puhtast hirmust tuleviku ees, kus tubakas on keelatud.

​Neljandal päeval tekkis aga esimene tõsine takistus.

Elon ja Cyrus Smith seisid kose juures, kuhu pidi tulema turbiini peavõll. Äkki jooksis metsast välja Harbert, näost valge kui lubi, hoides käes midagi läikivat.

​„Härra Smith! Härra Gates! Vaadake, mis ma leidsin laiu lähedalt liivast!” hingeldas poiss, ulatades neile eseme.

​See oli väike, umbes peopesasuurune, täiuslikult poleeritud mustast metallist kuup. Sellel polnud ühtegi kruvi ega liitekohta, kuid selle pinnal pulseeris vaevumärgatav, peaaegu nähtamatu sinine valgus.

​Elon kiskus eseme poisi käest peaaegu jõuga ära. Tema süda jättis löögi vahele. Ta tundis selle materjali ja tehnoloogia ära sekundi murdosaga.

​„See on… Cerebrase kvantprotsessori pooljuht-maatriks,” sosistas Elon, tunnetades, kuidas külm higi talle selgale tekkis. „Kuid see mudel… see on HyperCube 4.0 arhitektuur. Seda pole veel olemaski! Minu laboris oli alles HyperCube 3.0 beeta-versioon!”

​„Mida see tähendab, härra Gates?” uuris Cyrus Smith, kortsutades kulmu ja uurides kummalist kuupi. „Kas see on teie vaenlaste seade?”
​„Ei,” raputas Elon pead, silmad pärani. „See tähendab, et keegi teine on siia saarele tulnud veelgi kaugemast tulevikust kui mina. Või… või on keegi minu projektid varastanud. See kuup siin… see ei ole lihtsalt raud. See on iseseisev tehisintellekt, mis töötab integer-indeksitel. Ja see on aktiivne.”

​Samal hetkel hakkas must kuup Eloni käes surisema. Sinine valgus muutus intensiivseks violetseks ja Graniitlossi kohal asuvast kaljulõhest kajas madal, kajav ja täiesti monotoonne mehaaniline hääl, mis rääkis puhtas prantsuse keeles, kuid lülitus sekund hiljem ümber täiuslikule inglise keelele:

​*„Hoiatus kolonistidele. Tehnoloogiline anomaalia tuvastatud. Teie katsed luua tööstuslikku kineetilist võrgustikku rikuvad selle saare isolatsiooniprotokolli. Tehniline progress on siin lubatud vaid 19. sajandi parameetrite piires. Igasugune megavatt-klassi katseline tegevus peatatakse.”*

​„Kurat võtaks, kes sa oled? Tule välja ja näita ennast!” röökis Pencroff, haarates lähedalt raske raudkangi.

​„Mina olen selle saare kord ja saatus,” vastas hääl kuubist, mis hakkas nüüd Eloni käest õhku tõusma, hõljudes pool meetrit maapinnast kõrgemal. „Ja teie, härra ‘Gates’, teie plaan muuta ajaloo kulgu ja rünnata Karl Marxi Londonis on vastuolus aegruumi determinismiga. Marxi teos on vajalik faas inimkonna sotsiaalses evolutsioonis – ilma selle õppetunnita ei jõua tsivilisatsioon õigeaegselt kosmosesse.”

​„Sina ajad mulle determinismi juttu?!” vihastus Elon, hüpates kuubile lähemale. „See sinu ‘sotsiaalne evolutsioon’ viis selleni, et minu vanaisa pandi kosmoselaeva ja saadeti Maalt minema! Ma ehitan selle dünamo valmis ja kui sa ette jääd, siis ma deinstalleerin su koodi rida-realt!”

​Kuup vilkus korraks punaselt, tegi õhus järsu kaare ja lendas uskumatu kiirusega otse metsa sügavusse, jättes maha vaid nõrga osoonilõhna.
Cyrus Smith vaatas metsa poole, nägu tõsine, kuid silmis põlemas teaduslik hasart. „Nii et… meie salapärane hoidja, keda me pidasime seni lihtsalt mõneks eraklikuks geeniuseks või kapten Nemoks, on hoopis tuleviku masinmõistus?”

​„Tundub nii,” ütles Elon, pühkides otsaesist. „Ja ta kardab meid. Ta kardab, et kui me saame voolu taha, suudab minu laeva pardaarvuti tema võrgu blokeerida.” Ta pöördus kolonistide poole, tema säravaim ja hulljulgeim naeratus tagasi näol. „Härrased, unustage kaheksatunnised tööpäevad. Me paneme sellele turbiinile hääled sisse juba täna öösel. Meil on vaja Marxi ellimineerimiseks – või õigemini, hullumajja panemiseks – see saar sellest masinast vabastada!”

​„Me oleme sinuga, tulevikumees,” ütles Pencroff, sülitades maha. „Ükski isemõtlev raudkast ei ütle Ameerika meremehele, millal ta tohib dünamot ehitada ja millal mitte!”

​Graniitlossi meeskond asus uue, veelgi suurema vihaga tööle. Nad teadsid, et nad ei ehita enam lihtsalt elektrigeneraatorit – nad ehitasid relva tuleviku vastu.

[decibel]

IV peatükk

​Turbiin mürises Graniitlossi kose all nagu raevunud metsaline. Elon seisis oma kosmoselaeva pardi jaotuskilbi ees, käsi pealülitil, samal ajal kui Cyrus Smith hoidis silma peal primitiivsel, kuid töötaval pingeindikaatoril. HyperCube 4.0 üritas viimasel minutil saata juhtmetesse lühisvoolu, kuid Eloni disainitud kaitsmed pidasid vastu.

​„Pinge tõuseb… viis megavatti… kaheksa… kümme!” hüüdis Smith läbi veemürina.

​„Nüüd!” karjus Elon ja lõi pealüliti sisse.

​Kosmoselaeva hall metallpind lõi sekundiga pulseerima tuttavas helenduses. Pardaarvuti ärkas ellu, ventilaatorid hakkasid mühisema ja ekraanidele ilmusid rohelised koodiread. Elon hüppas juhtistmesse, tema näpud lendasid üle virtuaalse klaviatuuri. Warp-mootori tuum lõi nurruma, kuid ekraanile ilmus punane hoiatus: „Aegruumi stabilisaator vigastatud. Maksimaalne hüppevõime piiratud: ~50-aastased tsüklid.”

​„Sellest piisab!” otsustas Elon. Ta ei kavatsenud siia saarele sekundikski kauemaks jääda, et HyperCube 4.0-ga vaielda. Ta vaatas kolonistidele otsa. „Härrased, kes minuga Londonisse kaasa tuleb?”

​Cyrus Smith otsustas jääda saarele, et tehnoloogilist baasi edasi arendada, kuid Pencroff ja Gideon Spilett hüppasid pikemalt mõtlemata pardale. Meremeest kannustas viha tubakakeelu vastu ja ajakirjanik lõhnas sajandi suurima eksklusiivloo järele. Uks sulgus sujuvalt, Elon sisestas sihtkohaks Londoni ja aastaks 1867 – just selle suve, mil Marxi raamatu esimesed eksemplarid trükist pidi tulema. Nupuvajutus, lühike ussiaugu jõnksatus ja…
Laev maandus märkamatult öises ja uduses Londonis, varjudes Hyde Parki puude vahele. Järgmisel hommikul sammusid Elon, Pencroff ja Spilett, seljas parimad Graniitlossis leidunud pool-parandatud riided, otse Briti Muuseumi raamatukogu poole, kus Karl Marxil oli viisiks oma päevi veeta.

​Elon oli kaasa võtnud kosmoselaeva meditsiinilisest kapist ühe väikese seadme – kaasaskantava neuro-skanneri, mis pidi näitama Marxi ajulainete täielikku ebastabiilsust. Plaan oli lihtne: marssida sisse, esitleda end tuleviku ekspertidena ja viia mees otse kuulsasse Bedlami hullumajja.

​Nad leidsid Marxi istumas pika tammelaua taga, mattunud paberikuhjade ja tühjade teetasside alla. Ta oli habetunud, köhis ja kirjutas vihaselt järjekordset lehekülge käsikirjast, mille tiitellehel seisis suurelt: „Das Kapital”.

​„Härra Marx!” astus Elon ligi, pannes neuro-skanneri lauale. „Teie tegevus on ohtlik tulevikule. Ma olen tuleviku tehnokraat ja ma nõuan, et te lõpetaksite selle majandusliku fantaasia kirjutamise, mis viib ainult koosolekute ja tühjade poodideni!”

​Marx vaatas paberitest üles, kohendas prille ja silmitses Elonit pika ning väsinud pilguga. Ta ei vihastanud. Ta hoopis ohkas sügavalt.

​„Noormees,” ütles Marx käheda häälega. „Te olete ilmselt liiga palju turgu uurinud. Kapitalism teeb teid närviliseks. Istuge maha, jooge teed. Ma kirjutan siin lihtsalt sellest, kuidas masinad inimesi asendavad. See on puhas filosoofia. Kes seda ikka loeb? Minu kirjastaja ütles, et sellest tuleb heal juhul paarsada eksemplari ja see huvi kaob enne talve.”

​Pencroff astus sammu ette, viibutades rusikat. „Sinu pärast keelatakse tulevikus minu sisepõlemismootorid ära, sa vana rehepapp!”

Selle peale astus ligi raamatukogu ülevaataja, soliidne inglise härrasmees, koos kahe konstaabliga. „Mis siin toimub? Härra Marx on meie kõige rahulikum külastaja. Ta istub siin juba aastaid, ei tee kellelegi liiga, köhib veidi ja kirjutab asju, mida keegi ei mõista. Ta on täiesti ohutu mees.”

​„Ohutu?!” karjus Elon, näidates skanneri ekraani, mis vilkus kollaselt. „Vaadake tema ajulaineid! Ta on neomarksistliku viiruse nullpatsient!”

​Konstaablid vaatasid Eloni imelikku helendavat seadet, siis tema kummalist riietust ja lõpuks vaatasid nad üksteisele otsa. „Härra,” ütles üks konstaabel viisakalt, kuid kindlalt. „Kui siin ruumis keegi hullumaja poole vaatama peaks, siis olete need teie oma veidra taskulambi ja jutuga tulevikust. Härra Marx on lugupeetud kodanik. Lahkuge, või me paigutame teid ennast vaatluse alla.”

​Elon nägi, et asi kisub hapuks. Spilett tegi juba märkmeid sellest, kuidas „Tulevikumees jäi alla Briti bürokraatiale”. Konstaablid haarasid Elonil käsivarrest.

​„Taganemine!” käskis Elon. Pencroff tegi kiire petteliigutuse, lükkas ühe konstaabli raamaturiiulite vahele ja kolmik pani raamatukogust jooksu, otse läbi Londoni udu tagasi Hyde Parki poole.

​Kosmoselaeva uksed prantsatasid kinni. Elon peksis vihaselt käega vastu rooli.

​„Ebaõnnestumine! Nad peavad teda ohutuks! Nad ei saa aru, mis pomm seal raamatukogus tiksub!” raevutses Elon.

​„Mis me nüüd teeme?” küsis Spilett, silmad põnevusest särades. „Kas proovime uuesti? Läheme tagasi saarele?”

​„Ei, me läheme edasi tulevikku,” ütles Elon, vaadates ekraani. „Mootor teeb ainult 50-aastaseid hüppeid. Me saame liikuda ainult edasi. Järgmine peatus on… oota oota.” Elon jäi mõttesse. Tema näpud hakkasid arvutama. 1867 pluss 50 aastat… see teeb…
​„Aasta 1917!” hüüdis Elon, ja tema näole ilmus taas see geniaalne, peaaegu deemonlik ilme. „Härrased, plaan B! Kui me ei saanud kätte ideed ennast, siis me saame kätte selle idee kõige ohtlikuma täideviija. Me läheme aastasse 1917, Petrogradi. Seal liigub ringi mees nimega Vladimir Lenin, kes plaanib selle raamatu põhjal terve impeeriumi õhku lasta.”

​„Lenin?” uuris Pencroff. „Kas tema keelab ka tubaka ära?”

​„Tema keelab kõik ära, Pencroff! Ka sinu laeva ja eraomandi,” teatas Elon. „Selle mehe me paneme hullumajja enne, kui ta selle revolutsioonilise rongi peale astub. Seal Venemaal on nagunii segased ajad, keegi ei pane ühe hullu kadumist tähelegi!”

Enne kui kosmoselaeva tuum sai võtta lõpliku suuna edasi tuleviku, lõi pardaarvuti ekraan ohutule sähvima. „Hoiatus: Energiasalvesti tase 12%. Ajahüpe stabiilsuskõverast väljas. Vajalik täiendav kõrgepingelaeng.”

​„Oodake ometi!” hüüdis Elon, lüües käega vastu otsaesist, kui laev ikka veel Londoni udu kohal hõljus. „Me oleme ju praegu aastas 1867! Just sel aastal demonstreeris Werner von Siemens oma revolutsioonilist dünamomasinat ja Londoni arenenumad tehased on juba kasutusele võtnud esimesed püsivad elektrigeneraatorid. Ma õppisin seda ajalootunnis!”

​„Sellest saab meie elupäästja!” lõi Elon käega vastu rooli. „Siemensi algupärane dünamo ongi täpselt see, mida minu pardaakude vastuvõtjad otsivad. See on täiesti puhas, mehaaniliselt toodetud alalisvool, ilma igasuguse kaasaegse nutivõrgu digitaalse mürata. Ja mis kõige parem – see asub siinsamas, paari miili kaugusel Briti Muuseumist!”

​Elon tüüris laeva märkamatult Thamesi jõe kohale, kus udu oli kõige tihedam, ja maandus ühe hiiglasliku, ööpäevaringselt töötava metallivalutehase pimedas tagahoovis. Jaama südames mürises massiivne, otse Berliinist kohale tarnitud Siemensi dünamo, mida pani ringi ajama tohutu aurumasin. See tootis voolu tehase uutele eksperimentaalsetele kaarlampidele.

Elon, Pencroff ja Spilett hiilisid laevast välja, kandes pikki, kosmoselaevast pärit jämedaid vaskkaableid, mille otstes sähvisid magnetilised adapterid. Tehasest kuraasikalt välja astuvad töölised ei pannud pimedas ja suitsuses hoovis kolmikut tähelegi.

​„Pencroff, ruttu, meil on vaja ühendust otse peaharjadega, enne kui mehaanikud sütt juurde viskavad,” juhendas Elon sosinal, roomates mööda tahmast põrandat generaatori kaitsva võre poole.

​„Vaata seda iludust,” nurrus Pencroff, silmitses hiiglaslikku pöörlevat ankrut ja massiivseid vaskmähiseid. „See on nagu meie Graniitlossi kose-dünamo, ainult et saksa täpsusega tehtud. Siin mehed juba teavad, mis on reaalne progress!”

​Elon klõpsutas tulevikukaablid otse Siemensi masina peasiini külge. Samal hetkel lõi tehases pinge kõikuma. Kaarlambid lae all hakkasid imelikult värelema ja pragisema ning tehase peamehaanik – pika habeme ja nahkpõllega inglise töömees – jooksis ehmatusega juhtpaneeli juurde.

​„Mis põrgu siin lahti on?!” hüüdis mehaanik, vehkides kätega. „Generaatori rihm libiseb! Nagu keegi imeks tervet masina jõudu otse keldrisse endasse!”

​„Laeb! 40%… 70%… 95%!” teatas Elon, vaadates oma neuro-skanneri ekraani, mis imes 1867. aasta puhast tehase-elektrit nagu käsn. Kosmoselaev hoovis hakkas nõrgalt ja stabiilselt ümisedema.

​„Seis, võõrad!” karjus peamehaanik, märgates lõpuks mähiste vahel askeldavaid mehi. „Kes te sellised olete? Kas te olete ludiidid, kes tahavad meie uut masinat ära lõhkuda?!”

​„Vastupidi, sõber!” hüüdis Gideon Spilett, tõstes oma kaabut. „Me oleme tehnilise revolutsiooni saadikud! See masin siin… see teeb maailma vabaks kiiremini kui ükski Karl Marxi raamat!”

​„99%… 100%! Akud on lõplikult täis!” röökis Elon, tõmmates kaablid ühe järsu liigutusega peasiini küljest lahti. Hiiglaslik sinine magnetsäde valgustas kogu generaatoriruumi, mis pani tehasetöölised ehmatusest risti ette lööma.

​„Aitäh elektri eest, inglased! Jätkake samas vaimus!” hüüdis Pencroff, kahmates keldri laualt kaasa ühe unustatud tubakatoosi, mis kuulus ilmselt peamehaanikule. „See on minu vaevatasu mähiste vedamise eest!”

​Enne kui tehase valve mehed nendeni jõudsid, vajutas Elon randmel olevat nuppu ja kosmoselaeva transpordikiir tõmbas nad sekundiga pardale.

​Laeva sees lõid kõik ekraanid särama puhtas, stabiilses rohelises valguses. „Energia: 100%. Aegruumi stabilisaator sünkroniseeritud. Valmis hüppeks.”

Laev tegi täiuslikult stabiilse ajahüppe, jättes 1867. aasta Londoni söesuitsu ja algupärase alalisvoolu kaugele minevikku.

[decibel]

V peatükk

​Aasta 1917. Petrograd võttis nad vastu lõikava sügistuule, lörtsi ja püssirohulõhnaga. Elon oli suunanud laeva otse Smolnõi instituudi tagahoovi, mis toimis enamlaste peastaabina. Graniitlossi kolonistid olid vahepeal laevas leidunud fooliumist ja vanadest juhtmetest meisterdanud endale midagi ordeneid meenutavat, lootuses punakaartlaste seas autoriteeti saavutada.

​„Nii, mehed,” jagas Elon viimaseid juhtnööre, kui laeva uks nihkus lahti otse porisesse Neeva-äärsesse lumesegusse. „Meil pole aega nendega pikalt vaielda. Marssisime otse sisse, otsime üles selle kiilaspäise mehe, kes pidevalt kätega vehib, teeme talle neuro-skannimise ja viime ta minema enne, kui ta oma kuulsad Aprilliteesid või oktoobripöörde lõpuni viia suudab. Pencroff, sa hoia raudkangi valmis.”

​„Seda minult kaks korda paluda ei tule,” ümises meremees, sättides oma paguneid.

“Tulevik! Selline näeb siis välja tulevik!” õhkas Spilett unistava pilguga ringi vaadates.
“See on alles algus! Kui sa veel näeksid mis 150 aasta pärast on saanud! See progressivism levib nagu katk!” teatas Elon kiiresti laevast välja hüpates.

Nad ei jõudnud aga Smolnõi tagumisest trepist kümme sammu kauguselegi, kui nurga tagant ilmus viieliikmeline patrull. Need olid purjus revolutsioonilised madrused Balti laevastikust, vintpüssid lohakalt õlal, punased lindid ümber varuka ja nagaanid vöö vahel kolisemas. Nende samm oli ebakindel, kuid pilgud seda kurjemad.

​„Stoi! Streljat budu?” röökis esimene madrus, kellest õhkus kanget samagonni ja odava tubaka haisu. Ta silmitses Eloni futuristlikku, helendavate triipudega skafandrialust jopet. „Mis kodanlikud sabasassid te sellised olete? Vaata mis ordenid! Te olete kindlasti ajutise valitsuse spioonid või, kurat teid võtaks, otse inglise kuninga saadetud!”

​„Seltsimehed!” astus Gideon Spilett diplomaatiliselt ette, tõstes käed. „Me oleme vabad ajakirjanikud ja… tuleviku uurijad. Meil on vaja rääkida härra Uljanoviga. Tegemist on ülemaailmse tähtsusega asjaga.”

​„Uljanoviga? Iljitšiga või?” irvitas teine, pikka kasvu madrus, toetudes püssipärale ja sülitades otse Eloni saabaste ette. „Iljitšil pole aega mingite tsirkuseartistidega rääkida! Meil on siin revolutsioon, kapitalistide poomine ja tehastes võimu võtmine! Ja sina, vana paks,” osutas ta Pencorffi poole, „anna oma tubakakott siia, enne kui ma sulle uue nööpaugu rindu teen!”

​Pencroff läks näost tulipunaseks ja tõstis raudkangi. „Et mina, vaba Ameerika kodanik, peaksin oma viimase Graniitlossi tubaka andma mingile kasimata anarhistile?! Insener Gates, luba ma näitan neile, kuidas Richmondi all asju lahendati!”

​„Ei, Pencroff, ei! Siin on liiga palju püsse!” hüüdis Elon, nähes, kuidas tagantpoolt jooksis kohale veel kümmekond häälekalt ropendavat ja ilmselgelt ebastabiilses olekus madrust, kes hakkasid juba lukke klõpsutama. „Venemaal on olukord täielikult kontrolli alt väljas. Siin ei tööta ei loogika, kapital ega tulevikutehnoloogia. Tagasi laeva!”

​Madrused andsid hoiatava valangu õhku, kuulid vingusid üle kolonistide peade ja lõid Smolnõi tellistest tükke välja. Elon, Pencroff ja Spilett tegid kiire ümberpöörde ja sukeldusid tagasi kosmoselaeva avatud luuki just sel hetkel, kui esimene nagaanikuul vastu laeva kerget, kuid purunematut metallkorpust kliratas.

​Luuk prantsatas kinni. Laeva sisemuses kajasid madruste arusaamatud vihased karjed ja pudeliraksatused vastu väliskesta.

​„Metslased! Täielikud metslased!” hingeldas Spilett, pühkides lörtsi oma prillidelt. „Ja mina arvasin, et Londoni konstaablid olid kangekaelsed.”
​„See koht on praegu nagu HyperCube 4.0 halvim prügikood,” kirus Elon, kukkudes juhtistmesse. „Siin ei saa kedagi hullumajja panna, sest terve riik on üks suur režiimita hullumaja.” Ta lõi rusikaga vastu pardaarvutit, mis kuumenes uuesti. „Hea küll. 1917 on maha mängitud. Me peame tegema veel ühe hüppe. Me ei saa alla anda. Neomarksistlik viirus mutanteerub, kui me seda ei peata.”

​Näpud lendasid taas klaviatuuril. 1917 pluss 50 aastat… Arvuti lõi ette aasta 1967, kuid Elon korrigeeris sihtkohta veidi edasi, otse järgmise suure sotsiaalse plahvatuse epitsentrisse.

​„Me maandume Pariisis, mais 1968,” teatas Elon, ja tema silmad lõid uuesti põlema. „See on aeg, mil Lääne-Euroopa heaolust mandunud tudengid otsustasid, et neile ei meeldi enam kord, distsipliin ja klassikalised väärtused. Nad hakkavad barrikaade ehitama, ülikoole blokeerima ja nõudma sotsiaalset anarhiat. Sealt, Pariisi vasakkaldalt, saab alguse see reaalne Lääne väärtuste allakäik, mis minu ajastuks maailma täielikult ära rikkus. Me paneme sellele tudengirevolutsioonile piduri peale, enne kui see muutub ülemaailmseks dogmaks!”

​„Pariis…” unistas Spilett. „Prantsuse vein ja kultuur. Seda ma tahaksin näha, isegi kui seal on mässud.”

​„Peaasi, et seal normaalselt tubakat müüakse ja keegi püssiga minu kotti ei nilli,” pomises Pencroff, sidudes oma püksirihma koomale.

​Elon haaras juhtkangi, ruum täitus taas madala, vibreeriva unistusega ning laev kadus Petrogradi poristest hoovidest, suundudes otse 1960ndate lõpu glamuursesse, kuid mässumeelsesse Prantsusmaa pealinna.

[poogen]

Pealkirja järgi lootsin lugeda haaravat lugu sellest, kuidas Elon Epsteini saarele üritas pääseda.

[decibel]

VI peatükk

​Õppetund Petrogradi madrustega oli Elonile midagi õpetanud. Enam ei marssinud nad kosmoselaevaga otse sündmuste epitsentrisse. Ta rihtis maandumispaigaks Pariisi taguse rahuliku metsatuka – just selle sama Boulogne’i metsa, kus kunagi Alexandre Dumas’ romaanides d’Artagnan ja kolm musketäri oma au kaitsesid.

​Laev varjus tihedate tammede vahele. Elon, Pencroff ja Spilett astusid välja pehmesse kevadõhtusse. Seekord olid nad laeva riidekapist leidnud midagi veidi modernsemat: Elon kandis kergelt läikivat nailonjopet ja mehed olid saanud selga veidrad, kuid viisakad 20. sajandi keskpaiga ülikonnad. Nad jalutasid metsa äärele ja viipasid esimesele mööduvale taksole – mustale Peugeot 404-le.

​Taksojuht, tüüpiline prantslane, kelle suunurgas rippus kustunud Gauloises’i sigaret, silmitses kummalist kolmikut läbi tagaistme peegli ja vajutas gaasi.

​„Sõidutate meid Sorbonne’i ülikooli juurde, palun,” teatas Gideon Spilett oma parimas prantsuse keeles.

​Taksojuht turtsatas, sülitas tubakapuru suust ja vehkis vihaselt käega tuuleklaasi poole, kust eemalt juba paistsid Pariisi esimesed tuled.

​*„Sorbonne? Ah, messieurs, vous êtes fous!* Te olete hullud!” vehkis mees kätega. „Sinna ei pääse ligi! Linn on täielikus kaos sotsialistidest tudengite pärast. Nad ei taha õppida, nad tahavad ainult barrikaade ehitada, kive pilduda ja nõuda tehaste üleandmist töölistele! Terve Pariis seisab, prügi ei koristata, bensiini ei ole ja need noored nannipunnid karjuvad tänavatel, et traditsiooniline perekond ja Lääne väärtused on igand! Tõeline hullumaja, ma ütlen teile! Nad tahavad hävitada kõik, mis meie isad ehitasid!”

​Elon vaatas aknast välja. Tänavate nurgal põlesid autovrakid, seinad olid täis kirjutatud punaseid loungeid ja rühm pikajuukselisi, velvetpükstes noori loopisid politseinike suunas sillutisekive, karjudes midagi strukturalismist ja vabast armastusest.

​Pencroff vaatas seda pilti täieliku põlgusega. „Vaata neid siidiveli… Meie ehitasime Graniitlossis tühjalt kohalt metallurgiatööstuse, püüdsime hülgeid ja võitlesime piraatidega, ja need siin vinguvad vaba aja puuduse üle? Insener Gates, kas me lööme korra majja?”

​Elon aga ei liigutanud paigast. Ta vaatas neid tuhandeid barrikaadidel sahmivaid tudengeid, marksistlikke lendlehti ja seda sügavat, organiseeritud kaost. Äkki tabas teda selgusehetk. Ta taipas, et see sotsiaalne viirus ei olnud enam ühe mehe – Marxi või Lenini – kätes. See oli muutunud detsentraliseeritud ideoloogiliseks võrgustikuks. Seda ei saanud peatada Pariisi tänavatel kive tagasi loopides.

​„Ei, mehed,” ütles Elon vaikselt, silmitsedes oma neuro-skannerit, mis kuumenes ümbritsevast ideoloogilisest mürast peaaegu punaseks. „Siin on asi täiesti lootusetu. See laine on juba liiga suur. Prantsusmaa on langenud. Me teeme siit sääred.”

​„Aga mis saab meie missioonist?” uuris Spilett pettunult, kui taksojuht nad ohutus kohas ringi pööras ja metsa poole tagasi kihutas. „Kas neomarksistid võidavadki tuleviku?”

​„Ei võida,” lausus Elon deemonliku enesekindlusega, kui nad tagasi laeva jooksid ja luugi lukustasid. „Me muudame strateegiat. Kui me ei saa hävitada ideed ennast, siis me peame kontrolli alla võtma selle leviku kanali. Me peame tabama küberruumi avangardi.”

​Elon hüppas juhtpulti ja sisestas viimase võimaliku 50-aastase ajahüppe koordinaadid. 1968 pluss 50 aastat tegi 2018. Ta nihutas sihtmärki täpselt neli aastat edasi – aastasse 2022.

​„Kuhu me nüüd teel oleme, insener?” küsis Pencroff, hoides igaks juhuks ikka veel oma raudkangi ligi.

​„Me maandume Ameerika Ühendriikides, Texases, ühe väga kindla mehe tagahoovis,” seletas Elon, kui laeva mootorid uuesti kosmilise jõuga käivitusid. „Tema nimi on Elon Musk. Ta on hetkel planeedi rikkaim inimene, tehnoloogiageeniuse kehastus… ja juhtumisi minu nimekaim ning vanaisa. Me ei pane kedagi hullumajja. Me anname talle hoopis ühe hiilgava idee. Me paneme talle pähe mõtte osta ära Twitter – maailma suurim digitaalne agoraa –, et see neomarksistlikust avangardist ja tsensuurist puhtaks rookida, enne kui see ühiskonna lõplikult mürgitab!”

Aasta 2022. Päikeseline ja kuum Texas.

​Kosmoselaev maandus hääletult hiiglasliku, modernse klaasist ja terasest villa varjatud sisehoovi, mis asus Boca Chica raketikompleksi lähedal.

​Elon Musk – see päris autonoomne 2022. aasta Elon – jalutas parajasti terrassil, käes kofeiinivaba dieetkoola, ja vaatas pingsalt oma nutitelefoni, kortsutades kulmu Twitteri postituste peale. Äkki avanes otse tema ees õhus helendav portaal ja sealt astus välja kolm veidrat kuju: tema tulevikust tulnud nimekaim, habetunud 19. sajandi Ameerika meremees ja kaabuga ajakirjanik.

2022 ​aasta Elon ei kohkunud. Ta pilgutas korraks silmi, vaatas oma telefoni, siis tulevikulaeva ja pomises: „Wow. See uus simulatsiooniuuendus on päris hea. Ma teadsin, et neuralink suudab seda, aga ma ei oodanud seda nii ruttu.”

​Tuleviku-Elon astus oma vanaisale otse lähedale, vaatas talle sügavalt silma ja pani käe tema õlale.

​„See ei ole simulatsioon, Elon,” ütles ta täie tõsidusega. „Me oleme käinud Londonis 1867, Petrogradis 1917 ja Pariisis 1968. Viirus on reaalne ja see hävitab tuleviku, kus me ehitame tähelaevu. Sa mõtled praegu, mida teha oma vabade miljarditega. Unusta hetkeks Marss. Sul on vaja päästa sõnavabadus siinsamas Maal.”

​Tuleviku-Elon tegi viipe ja Gideon Spilett ulatas 2022. aasta Elonile Graniitlossi söega kirjutatud, kuid tulevikutehnoloogiaga analüüsitud küber-strateegia dokumendi.

​„Osta ära Twitter,” lausus Tuleviku-Elon selgelt ja mõõdetult. „Roogi see neomarksistlikust avangardist, trollidest ja botidest puhtaks. Tee sellest vaba mõtte kants. Kui sa seda ei tee, ei ole sul paarikümne aasta pärast enam ühtegi inseneri, kes oskaks raketti ehitada, sest nad kõik istuvad koosolekutel ja solvuvad üksteise peale.”

2022 ​aasta Elon vaatas paberit, siis vaatas ta oma telefoni, kus parasjagu jooksis järjekordne absurdne tühistamiskampaania, ja tema näole ilmus see täpselt samasugune, tuttav deemonlik ja särav muie, mis oli ka tulevikumehe näol.

​„Interesting,” pomises 2022. aasta Elon, võttes lonksu koolat. „Ma just mõtlesin, et nad blokeerivad liiga palju kontosid. 44 miljardit? Tehtud. Ma teen pakkumise juba täna õhtul. Ja logoks paneme… lihtsalt X.”

​Pencroff astus lähemale, vaatas tuleviku-miljardäri taskus olevat tubaka-vaba e-sigaretti, ohkas kergendatult ja patsutas talle õlale. „Tubli poiss! Päästa see maailm ära, ja vaata, et nad minu mootorid ja piibutubaka rahule jätad!”

​Tulevikust tulnud Elon naeratas. Missioon oli täidetud. Ajaloo kulg oli saanud uue suuna. Nad pöördusid tagasi oma laeva poole, teades, et tulevik on jälle inseneride ja edasipüüdliku progressi päralt.

[marct]

See Elon võiks veel mõned 50-d aastad edasi tulevikku liikuda

[decibel]

See tekst on vaba, sööda see oma AI-le sisse ja ütle oma teemaarendus, lisaks Saladuslik saar + cyberpunk ja järgmine peatükk ongi olemas. Tänapäeval võtab raamatu kirjutamine täpselt nii palju aega, kui kiiresti sa lugeda jõuad. Ja ära unusta seda siia postitada, kui see on lugemist väärt.

Musk veedab platvormil X (endine Twitter) tohutult aega ja reageerib pidevalt teda puudutavatele meemidele, alternatiivajaloolistele naljadele ja tehisintellektiga seotud postitustele. Kui see jutt tõlgitaks inglise keelde ja postitataks X-i sobivate teemaviidetega või märgistataks ära mõni tema tuntud fännikonto (või meemileht), on üsna reaalne šanss, et see talle ekraanile ette satub.

Siin mängib kaarte kätte loo sisu. Talle meeldivad ulme, Jules Verne, ajas rändamine ja vandenõuteooriad sellest, et me elame simulatsioonis. Idee, et keegi kirjutas fantaasialoo, kus tulevikust tulnud kosmoserändur annab talle mõtte Twitter osta, et “Lääne väärtusi päästa”, on täpselt selline absurdne ja eepiline meem, mida ta ise võiks jagada märkusega “Simulation patch notes look wild” või lihtsalt talle omase “Interesting” naeratusega.

[stagna]

Kõige samalaadse tarkvara- vorbitud -kunst-toodangu kohta ( nii kirjanduses kui muusikas kui kujutavas kunstis) võiks öelda Gogoli kombel : Issand, igasugu rämpsu on siin maailmas niigi küllalt …
Lause teist poolt parem ei hakka ära tooma

Jules Verne oli nn.levikirjanik, keda loeti ja tõlgiti hoolsasti, kes püüdis oma teostesse sisse põimida teaduslik-tehnilise progressi saavutusi ja ka seda, mida pole saavutatud veel lisades vürtsiks näpuotsaga põnevust. Väikse poisina oli Saladulikku saart ja 20 000 ljööd vee all lugeda päris põnev, nüüd enam ei tahaks ja veel vähem tahaks lugeda neid genereeritud uusversioone. Kapten Nemo oli algselt hoopis Venemaa vastu võitlev Poola aadlik, kuid Verne tegi selle ümber hoopis Britannia vastu võitlevaks India printsiks, sest Venemaaga ei tohtinud suhteid rikkuda… muhahaa …brittidega võis prantslane suhteid rikkuda palju tahes

Kui mõelda 19.saj kuulsate Prantsuse kirjanike peale, siis Verne kindlasti esimesena pähe ei tule, kes oli lihtsalt mingite (põnevus)lugude pajataja, poistekate kirjanik, keda palju trükiti ja tõlgiti. Hiljem ka tehti filmideks ja teleseriaalideks ( Ühes sellises mängis ka Lembit Ulfsak ).

Ikka Balzac ja Hugo ja Dumas ja Stendhal ja Zola… kui jutt käib tõsistest Prantsuse kirjanikest

Verne ise tunnistas kibestunult vana mehena, et tema suurim pettumus on, et teda ei võetud Prantsuse Akadeemiasse ja et tal pole Prantsuse kirjanduses sellist kohta nagu on teistel kuulsatel Prantsuse kirjanikel.

Nujah, igaühele oma. Eestis on kah olnud oma Raimond Kaugverid, keda väga palju trükiti, kuid kellel pole sellist üle aegade ulatuvat kvaliteeti nagu Tammsaarel või Krossil

[Offf]

Tegelikult see kõik muidugi niimoodi ei läinud. NB! See tekst EI OLE AI GENEREERITUD:

“Ukrainakeelne diktaatorite lühiajalugu”

(katkend romaanist „Sada aastat püksata”)

„Puhja Tao, 1941”

“Sa magad, Nikita, mu poeg…” ümises sm. Stalin vaikselt ja kiigutas hälli, kus suikus sm. Hrutšov.

Äkki nägi too vist midagi hirmsat unes, sest hakkas järsku rabelema.

“…ja piki randa kõnnib NKVD,” laulis Stalin rahustavalt.

sm. Hrutšov vähkres hällis rahutult, pistis siis pöidla suhu ja hakkas seda innukalt lutsutama.
“Mmm… kukuruusa” pomises ta läbi une.

“…ruusa…ruusa… maga nüüd,” pomises sm. Stalin ja kiigutas hälli.

Ta hakkas pisut närviliseks muutuma – köögis jahtus tee ja ootas sm. Beria – too siin aga ei kavatsegi korralikult magama jääda.

“Kasvata siis sedasi endale järelkasvu,” pomises Stalin pahuralt. Veendunud, et sm. Hrutšov on uuesti magama jäänud, tõusis ta vaikselt ja hiilis kikivarvul kööki.

Köögis ootas teda sm. Beria.

“Näe, tee on täitsa ära jahtunud” rüüpas Stalin oma jooki.

“Sedaet, sm. Stalin” alustas Beria arglikult, “Mul on siin mõned mahalastavate nimekirjad, mis vajaksid Teie allkirja”

“Allkirja ja allkirja,” torises Stalin “kust ma sulle kõik need allkirjad võtan, näpust või?”

“Muud sul ei ole, kui sm. Stalin andku aga allkirja. Aga kui sm. Stalinil allkirjad otsa saavad? Aga kui sm. Stalinil käsi ära väsib?”

“Mis te nüüd, sm. Stalin” meelitas Beria, “teie võimete juures”

“Peaelgi, ega inimesed ennast ise maha ei lase, ilma sm. Stalini allkirjata aga ei saa kuidagi.”

“Hmm…” jäi Stalin mõttesse, “aga miks, õigupoolest, ei võiks inimesed ennast ise maha lasta? Anname igaühele nagaani ja padrunid ja… hoiaksime tohutult NKVD seltsimeeste aega ja töövaeva kokku”

“Ei, ei, nõnda küll ei lähe,” kohkus Beria, “kus seda enne on nähtud, et inimesed ennast ise maha laseks.”

“Pealegi,” jätkas ta kavalalt, “meil, Nõukogude Liidus, on, jumal tänatud, KORD majas. Kui inimese laseb NKVD maha, siis järelikult nii on ette nähtud!”

Sellise raudse loogika vastu oli isegi sm. Stalin võimetu.

“Kurat sinuga” ühmas ta, “anna oma nimekirjad siia, saad oma allkirja”. Otsekohe kerkis köögipõrandast tore väike kakakarva kuradike ja sättis ennast laua taha istuma.

Stalin tiris põuetaskust sulepea ja hakkas sellega ägedalt rapsima. Sulepeast lendas tindlilärakas Beriale otse vastu vahtimist.

Surmani kohkunud Beria hüppas toolilt püsti, silmad punnis.

Stalin jõllitas teda hetke elajaliku pilguga. Tekkinud reaktsiooniga rahul hakkas sm. Stalin järsku naerma.

“Haaa, lollike, ära kohkusid. Mõtlesid, et sm. Stalinil on ainult üks sulepea”

Ta koukis püksitaskust Punase Pliiatsi[tm] ja kritseldas kiirelt resolutsiooni.

Beria kahmas laualt mahalastavate nimekirjad ja surus need vastu rinda, õnnelikuna nagu laps uue lelu üle.

Tindinodise näga Beria kiirustas minema, sest mahalaskmistega ei kannatanud oodata. Ähmi täis peaga unustas ta maha isegi Stalini välja manatud kuradi. Too istus köögilaua taha ja hakkas larpima Beriast järele jäänud teed.

Sm. Stalin ohkas raskelt ja vajus toolile. Akna taga oli öö. Akna taga sirasid tähed ja laius tohutu maa. Miljonid inimesed ootasid iga päev sm. Stalini allkirju, et süüa, sittuda, armastada, tööle minna või maha lastud saada.

Stalin ägises toolil ja vajus laua kohale kummargile. Vastutuse raskus rõhus teda, nagu määratu malmist plokikaas.

„Poodud võõraste mets, 1941”

Sm. Stalin tõstis võpatades pea köögilaualt. Ta oli tukkuma jäänud.

Mees tundis kerget häbitorget: „Sm. Stalin, kujutage ette, suvatses tukkuma jääda, aga miljonid seltsimehed kogu maailmas, on sel ajal nagu peata kanad, ilma sm. Stalini asjatundliku juhtimiseta”

„Aga mis siis, kui ma järsku ära suren,” tuli talle õudne mõte, „Noh, vähemalt järelskasvu eest on hoolitsetud,” rahustas juht ennast mõttega teises toas tudivast Hrušovist ja vaatas heldimusega inkubaatorit, kus haudus Brežnevi muna.

„Õnneks olen ma vastutustundlik inimene, kes ei vea seltsimehi alt, ei jäta neid ilma Juhita” lohutas Stalin ennast mõttega.

Rahustuseks otsusta sm. Stalin sirvida kirjavahetust. Keegi väike Mamlakat Tadžikistanist oli Juhile saatnud niivõrd südmliku kirja, et see tõi lausa pisara vana mehe silmanurka. Tublid vanemad on meil, oskavad kaadrit kasvatada, luristas Stalin liigutatult nina ja pühkis silmi. Ta tegi mõttes märkuse, lugupidamise väljanäitamiseks Mamlakati vanemad oma käega maha lasta.

Rahvaste Isa avas paki kuivatatud lastekodulastest tehtud näkse ja asus mõtisklema – nädalavahetus oli ukse ees – mida sellega peale hakata.

„Võiks selle poliitlise hoora, Trotski, maha lasta?” arutles ta, „ammu pole juba raiska maha lastud! Millal ta viimati maha lastigi? 1937 aasta mais? Ja mille eest too-kord? Kaasajooksikluse eest vist? Või menševlikkudega flirtimise eest? Kurat, tee või tina, mitte ei tule meele. Aga selge on see, et ammu oleks juba aeg. Jah, kindel värk, see nädalahetus tuleb see kindlat ära teha! Ja lisaks võiks mõne Poliitbüroo liikme veel lisada. Buhharini näiteks.”

Ühe plaani paika saanud, Juhi tuju tõusis. Mahalaskmine on alati tore, tõstab tuju ja parandab toonust.

„Pärast aga võiks minna kalale,” unistas Stalin edasi.

„Jah, kalale minek on väärt mõte, aga keda sinna kaasa võtta?”

„Võtaks Beria?”

„Ei,” tegi Juhi sisemonoloog korrektuuri, „Beriat ei võta! Berial on mahalaskmis-sõltuvus.”

Kui palju kordi (tuhandeid kordi) on ta üritanud sellest vabaneda. Mitte miski ei aita, kui inimesel on nõrk iseloom! Mida kõike ta pole proovinud. Kord proovis ta mahalaskmise-vastaseid-plaasreid, need tekitasid tal nahaärrituse. Läks üleni ville täis.

Tuleb Beria Poliitbüroo istungile, aga välja ei näegi nagu Beria vaid nigu miskisugune kärnkonn.
Stalin muheles selle meenutuse peale. Küll saime alles naerda.

„Ja pärast oli veelgi lõbusam. Beria jättis kõigi naerjate lõustad meelde ja orgunnis nende kohta kompra. Saime kõik maha lasta”

„Jah, toredad ajad olid” mõtiskles Juht endamisi.

„Viimasel ajal proovib ta mahalaskmise vastaseid tablette. „Vere maitse” ütleb ise „jääb õige suhu, aga tunni aja pärast tahaks ikkagi „päris asja”.

Kalale sihukest ei võta, see hirmutab oma paugutamisega kõik kalad minema.

Kalale võtame hoopis Lenini. Lenin on korralikult surnud ja ära mumifitseeritud. Sihuke ei hakka paugutama ega lärmama.

„Või läheks hoopis jahile” tuli Stalinile järgmine idee.

Mets. Vaikus. Jalutad tasakesi. Kusagil laulab mingi linnuke. Jääd kuulama. Ega linnuke viimati midagi nõukogudevastast ei laula. Võib olla peaks vihjama sm. Beriale?

Zinovjev ja Kamenev aga rabelevad rihma otsas, niuksuvad tasakesi ja ilastavad. Juba tunnevad jänese lõhna. Ja siis tunned, „nüüd”. Lased „penid” rihma otsast vabaks ja nemad ajavad sulle jänese ette.

„Pauhh” ja tehtud. Lähed saaki kontrollima.

Endal mõte peas sumiseb „oli see nüüd Jakovlev? Või hoopis Mikojan?”

Juht uneles edas, sügaval oma mõtetes.

„Või helistaks hoopis Aadule ja kutsuks ta sõda mängima?”

„Sõda pole ka ammu tehtud”

Õigupoolest käis too isehakanud kapral Stalinile natuke närvidele, aga või sul niiväga valida on.

Akna taga laiutas endiselt öö. Töölised ja teenistujad (v.a. need, keda parasjagu maha ei lastud ja need, keda nõukogude seadus kohustas rasket tööd tegema) nautisid väljateenitud puhkust.

Vaid Juht ei puhanud. Temal ei olnud puhkamiseks mahti. Ühe väikese köögi aknas, suures Moskvas siras tuli.

Köögilaua taga aga istus kõigi nõukogude inimeste suurim sõber, sm. Stalin, ja mõlgutas mõtteid. Mis oleks nõukogude inimestele parim: minna nädalavahetusel kalale. Või jahile? Või teha kapral Aaduga üks pisikene sõda.

Raske on Suure Juhi koorem.

[vipvalve]

@decibel

Interesting

tänud, decibel… oli ütlemata kaasakiskuv… loodan et vötad teinekordki miskit sarnast siin uuesti ette , see tuleb sul hästi välja

[kasutaja26]

See kõik on väga kaasakiskuv, samas vahest tasub väljakirjutatud või veel kirjutamata ravimeid võtta.

[raulir]

[stagna]

Musk saab maailma- ajalooliseks kujuks siis kui tiimi tõesti Marsile viib ja nad seal ka ellu jäävad. Kasvõi mõneks aastaks kaevudes sügavale pinnase alla, et kiirgus neid ära ei tapaks .

See maa-alune baas peaks vist olema varem valmis ehitatud robotite poolt ja sinna viidud ka kõik eluks vajalikud materjalid . Hirmkalliks läheks see projekt .

Tagasitoomist oleks vist liialt loota ja kartuleid seal kasvatada omaenda kaka sees kah ei saa.

Suur küsimus on, et milleks seda üldse vaja on ?

Kuule baasi teha oleks hoopis lihtsam.

Ja Marslase film on puht naljanumber, niiviisi seda asja küll teha ei saa

[vipvalve]

… sa pole olnud tähelepanelik… mis marss… sigarikujuline kosmosesöiduk ja HyperCube… mölemad on juba töös… ja siisRoadsteri hüpetest ajahüpeteni… sellega aga, vupsti Marsil ja… tagasi… pole mingit seal pikaajalist vastupidamist tarvis…(ja… copyrighted naeratus)

[raulir]

[stagna]

Oh õudu küll … postitage parem AI videosid kuidas kodukass leopardile ketuka annab oma perenaist kaitstes, need on vähemasti naljakad

[decibel]

Aga palun demonstreeri meile stagna + Balzac + AI, vaatame kas sa suudad midagi loetavat tekitada.

[stagna]

Ei, mind lihtsalt ei huvita see "tarkvaralooming . See on nii kunstlik ja võlts ja mõttetu. Ma olen veendunud, et inimene oskab loomingut palju paremini teha. Oskas 500 aastat tagasi, oskas 100 aastat tagasi, oskab praegu ja oskab ka tulevikus.

Kogu see AI vasikavaimustus sarnaneb kangesti sellele kuidas lapsed satuvad vaimustusse mingit uuest arvutimängust vms. Päris koomiline on seda kõrvalt vaadata ja kui suures õhinas nad on, kuid siis kasvab laps suuremaks, kasvab neist välja ja teda hakkavad huvitama teised asjad. Hakkavad tüdrukud huvitama, kohtamised, seks, koos sõpradega õllet libistada, savu proovida ja ülbele tiblunnile pasunasse sõita, vinge motikas või auto osta ja kiiruskatseid teha jne. Astub suurte inimeste maailma.

AI-l on kindlasti mingi koht ja rakendus olemas mitmetes valdkondades, kuid ma ütleksin, et loomingu valdkonnas on see rämpsliiga koht.

Inimeste loomingut on nii palju ja nii mitmekesist ja see on nii kättesaadav, et midagi muud ma ei vaja üldse. Ma ei jõua neidki raamatuid läbi lugeda, mis kõik riiulis on. Internet on igast filme ja seriaale pungil täis, ei jõua neid kõiki ära vaadata ja enamus ei väärigi vaatamist. Viimati vaatasin Cape Fear, päris hea asi ,1991 Scorsese ja De Niro oli ikka kvaliteet.
Igasugust musa on erinevail andmekandjatel palju-palju tunde kokku ja kõik on inimeste komponeeritud.
Kes aga vajab tarkvaraloomingut, eks see lasku käia…

Tehku ja nautigu seda.
Vabas maailmas on vaba valik, millist meelelahutust tarbida