Siin on üks GNU GPLv3 raamat:
Elon Musk ja Saladuslik saar
I peatükk
Elon vaatas iluminaatorist sügavsinist planeeti, planeeti, mille rikkaim inimene tema vanaisa kunagi oli olnud ja kelle järgi ta oma nimegi oli saanud ning kes kunagi oli progressiivide poolt sellelt planeedilt välja saadetud. Varsti pidi ta maanduma Jeff Bezose nimelisel kosmodroomil. Nüüd, 30 aastat hiljem, oli tasumise tund lähedal.
Äkki süttis juhtekraanil vilkuv punane kiri: Kosmoselaeva rünnatakse! Elon ärkas hetkega oma sügavaist mõtteist, hindas kiirelt olukorda, haaras juhtpuldi ning vajutas ilma pikemalt mõtlemata WARP nuppu. Laeva tabas tohutu lööklaine, mis paiskas selle avanenud ussiauku, kiirendus oli niivõrd suur, et Elon kaotas peaaegu hetkega teadvuse.
Kui Elon jälle teadvusele tuli oli kõik pime ja vaikne, kõik laeva süsteemid olid väljalülitunud. Ta tundis vastikut iiveldust ja püüdis meenutada mis oli juhtunud. Äkki ta taipas, et ripub oma toolis pea alaspidi, mida iganes see ka tähendas, oli ta ta jälle gravitatsiooni meelevallas. Peale mõningast mõtlemist vabastas ta ennast rihmadest ja kukkus toolist välja. Ta ajas ennast ettevaatlikult püsti ja hakkas laevas käsikaudu ringi kobama. Ta teadis, et armatuurlaua all oli peidus nupp, mille abil sai kõigile parda süsteemidele vajadusel restardi teha. Kuna gravitatsioon mõjus nüüd lae poolt põranda poole, siis olid kõik asjad tagurpidi. Seda mõistnud, asus ta kätt vaikselt mööda armatuurlauda libistama kuni tabas metallist karbikese, ta avas ettevaatlikult selle kaane ja surus põidlaga nuppu. Midagi ei juhtunud, ta ootas hetke ja vajutas uuesti ning hoidis seda nüüd vähemalt viis sekundit all. Ikka ei midagi.
Laev oli surnud, see teadmine pani Elonil külma higi mööda selga alla voolama. Ilmselt oli vaenlase laserimpuls laeva ikkagi enne ussiauku sisenemist tabanud, ning põhjutanudki selle tohutu lööklaine. Midagi ei olnud teha, nüüd oli ainus ülesanne siit laevast välja pääseda. Kuna gravitatsioon oli tugev, tuntavalt tugevam kui see millega ta oma koduplaneedil oli harjunud, ning illuminaatorist ei paistnud mingit valgust, siis võis oletada, et laev asub kummuli olekus planeedi pinnal. Igaks juhuks tõmbas ta selga oma skafandri, avas hapnikukraanid ja asus kobamisi otsima ukse käsitsi avamise kangi. Kang tugevalt peos, viivitas ta veel mõne hetke ja siis tõmbas seda jõuliselt.
Uks avanes sujuvalt, ei olnud mingit rõhkude erinevust ja see oli hea märk. Elon astus laevast välja ning nägi enda ees konarlikku liivast ja kividest maapinda. See meenutas veidike tema koduplaneeti, mis oli aga täiesti testmoodi, oli õhus hõljuv paks ja kleepuv udu. Ta tegi mõned ebakindlad sammud ja püüdis läbi udu ümbruskonda vaadelda kui peale valge udu ei näinud ta midagi, siis pöördus ta ümber ja uuris oma laeva. See oli umbes 10 meetri pikkune ja 3 meetrise läbimõõduga hallist metallist sigarikujuline toru. Ta tegi tiiru ümber oma laeva ning oma imestuseks ei näinud ta mingeid vigastuse märke, see oli hea enne, ehk õnnestub tal veel laev ”ellu äratada”. Nüüd oli aeg ümbrust uurida. Ta astus edasi sellel konarlikul ja täiesti taimkatteta pinnal kuni järsku tõusis raskete tiivalöökidega lendu üks suur ja valge lind. Nüüd oli ta kindel - see oli ikkagi Maa, kuigi ussiauk oleks ta pidanud kuhugi Kuu orbiidi kanti viima.
Päike tõusis ja udu hakkas vaikselt hajuma, korraga suutis Elon eristada ühte inimkuju, siis teist ja lõpuks oli neid viis, kes kiirel sammul tema poole astusid ning varsti seisid nad kõik poolkaares tema ees. Neil olid seljas üsna vanamoodsad ja närused riided ning nad ise nägid habetunud ja metsikud välja.
”Progressiivide allakäik on olnud ikka väga kiire ja masendav”, mõtles Elon ja kobas vaikselt oma laserlerva järele.
Peale mõningast kohmetust astus äkki üks mees ette ja sirutas välja terekäe, ning ütles: ”Teretulemast Lincolni saarele, võõras!”.
Elon surus oma relva kiiresti tasku tagasi ja ulatas terekäe vastu ja lausus: ”Väga meeldiv kohtuda, ma ei osanud oodata nii lahket vastuvõttu!”.
Kuna nüüd oli täiesti selge, et tegemist on Maaga ja atmosfäär on vabalt hingatav, kruvis Elon kiirelt oma kiivri peast ja tõi nähtavale oma säravaima naeratuse.
”Ei osanud oodata lahket vastuvõttu”, osatas üks meestest, ”kelleks sa meid pead, mereröövliteks või?”
”Ma arvasin, et progressiivid on väga tigedad ja sallimatud kõigi mitteprogressiivide suhtes”
”Progressiivid tigedad ja sallimatud?”, sekkus nüüd esimesena terekäe andnud mees, ”progressiivid on avatud kõigele uuele ja sammuvad kindlalt tehnilise revolutsiooni eesliinil, helgema ja parema tuleviku suunas!”
”See võis ju 19ndal sajandil nii olla”, muigas Elon, ”tänapäeva progressiivid ei räägi ju tehnilisest progressist, vaid ainult sotsaalsest progressist ja see teeb nad sallimatuks kõigi teistsuguste vastu. See oli ka põhjus miks mu vanaisa pidi siit 30 aastat tagasi lahkuma”.
”Kuule tuuker, kelleks sa end õige pead”, sekkus nüüd kolmas mees, ”me oleme siin küll kaks aastat muust maailmast äralõigatult elanud, aga seda mis sajand praegu on, peaksime ikka teadma ja enne meid oli see saar kindlalt asustamata, nii et sinu vanaisa ei saanud siit saarelt küll 30 aastat tagasi lahkuda!”
”Tuuker”, irvitas nüüd Elon, ”tahate mu allveelaeva näha!”
Kui Elon ringi keeras, et vaadata sinna suunda kuhu oli jäänud tema kosmoselaev, puhus merelt just üks tugevam tuuleiil ning metallne sigar ilmus ilusasti nähtavale.
”Astuge aga ligi ja imetlege”, kutsus Elon ja suundus kiirel sammul laeva poole.
”Nagu te näete, te olete oma sotsiaalses progressivismis täielikult ära mandunud”, ütles Elon ja patsutas oma laeva, ning lisas ”te pole kindlasti midagi sellist enne näinud”.
Eriti tähelepanelikult uuris laeva esimesena terekäe ulatanud mees, oli selgelt näha, et tegemist on õppinud inseneriga.
Kui Elon ringi keeras, et vaadata sinna suunda kuhu oli jäänud tema kosmoselaev, puhus merelt just üks tugevam tuuleiil ning metallne sigar ilmus ilusasti nähtavale.
”Astuge aga ligi ja imetlege”, kutsus Elon ja suundus kiirel sammul laeva poole.
”Nagu te näete, te olete oma sotsiaalses progressivismis täielikult ära mandunud”, ütles Elon ja patsutas oma laeva, ning lisas ”te pole kindlasti midagi sellist enne näinud”.
Eriti tähelepanelikult uuris laeva esimesena terekäe ulatanud mees, oli selgelt näha, et tegemist on õppinud inseneriga.
Nüüd hakkas äkki suurt kasvu mees laginal naerma ja küsis: ”Miks see sinu laev tagurpidi on, kas juhtus väike navigatsiooniäpardus?”
”Las ma pakun, sa oled kapten Nemo ja see siin on Nautilus?”, sekkus nüüd jälle inseneri pilguga mees.
”Just, just”, hirnus Elon, ”ja teie olete need Saladusliku saare tegelased, ma isegi lugesin poisikesena seda raamatut, kuigi kahjuks lõpuni ei jõudnud!”
Äkki muutusid kõik surmtõsiseks ning Elon taipas, et oli midagi väga valesti öelnud.
”Kes sa oled, võõras?”, uuris nüüd mees kelles võis ära tunda ajakirjaniku.
Elon taipas, et asi on nüüd naljast kaugel, ning ta on ju ikkagi missioonil vaenulike progressiivide seas. Seega
võttis ta ka nüüd tõsise tooni ning kehastus oma pikalt harjutatud agendirolli.
”Ma olen Gates, Bill Gates!”, luuletas Elon, et progressiividele muljet avaldada ja sirutas käe ette.
Tundus aga, et see nimi ei öelnud kellegile midagi, ning peale mõningast kohmetust andis inseneri pilguga mees uuesti käe ja ütles: ”Cyrus Smith, insener”.
Suurt kasvu mees ulatas nüüd käe ja ütles: ”Pencroff, meremees”.
Kolmas mees ulatas käe ja ütles: ”Gideon Spilett, ajakirjanik”.
Poisiohtu mees ulatas käe ja ütles: ”Harbert Brown”.
Lõpuks ulatas käe n…ger ja ütles: ”Mind kutsutakse Nabiks”.
Nüüd kukkus Eloni suu täiesti lahti. Kui see ei olnud lõks, siis mis see oli, ning ta püüdis pingsalt meenutada ”Saladusliku saare” sisu, et vajadusel selle maskeraadiga kaasa mängida.
”Kas me saame õigesti aru, et teie laev sõidukõlbmatu ja te ise olete merehädaline?” küsis nüüd insener.
”Laev on täiesti kutu jah”, tunnistas Elon, samas ise mõeldes, et kas ta ei mängi selle ausa ülestunnistusega kaarte progressiivide kätte, ning lisas seejärel kiirelt ennast parandades: ”aku sai lihtsalt tühjaks, laev ise on korras.”
”Igal juhul tuleks see laev siit laiult ära vedada, sest muidu peksab esimene torm ta vastu karisid puruks.” arvas nüüd meremees, ”aga sellist suurt jurakat pole lootustki kuidagi liigutada.”
”Pole see nii jurakas midagi, tegelikult väikseim millega ma kunagi sõitnud olen”, ütles Elon, ”seda peaks täiesti inimjõul veeretada andma.”
”Väikseim”, turtsus meremees, ”suuremad on sul kindlasti kilomeetri pikkused!”
Elon ainult naeris ning jättis igaks juhuks orbiidil ootava laeva suuruse mainimata, selle asemel kooris omal skafandri seljast ja viskas selle laeva, sulges kindlalt ukse ja läks teisele poole laeva ning lükkas laeva veerema.
Nüüd vajusid kõigil ülejäänutel suud lahti.
”Mida põrgut”, hüüdis meremees, ”see küll allvelaev pole, see on lennuaparaat, see on ju sama kerge kui õhupall!”
”Tänapäeva ülitugevad metallisulamid ongi väga kerged”, teatas Elon üle õla ja jätkas rullimist.
”Pea nüüd hoogu”, ütles insener, ”kuhu sa selle kavatsed rullida?”
Elon jäi seisma ja vaatas ringi, ”kaldale, sinna liivaluidete vahele, ise te ju ütlesite, et siit viib laine ta minema.”
”See tundub sul nii kerge olema, et selle viiks tuul ka minema. See tuleks kuhugi metsa viia ja puu külge siduda”, arvas meremees.
”Või siis Kaminatesse, sinna peaks ta ilusti sisse mahtuma”, pakkus ajakirjanik.
”Õige mõte, et Kaminatesse”, ütles Elon, kellele meenus juba ühtteist kunagi loetud raamatust, keeras laeva 90 kraadi ja hakkas seda Kaminate poole veeretama.
Kuna parajasti oli mõõna aeg, siis ei valmistanud laiu ja kalda vahelise merekitsuse ületamine Elonile erilist probleemi ning varsti seisis Elon oma laevaga Kaminate ees. Ka ülejäänud seltskond oli talle järgnend.
”Kuidas sa teadsid, et me just seda kohta Kaminateks kutsume”, uuris nüüd täielikus hämmingus olev ajakirjanik.
”Ma ju ütlesin, et ma olen seda teie raamatut kunagi lugenud”, naljatas Elon ja asus laeva Kaminatesse lükkama.
Kui Elon Kaminatest jälle välja ilmus tekkis kuidagi piinlik vaikus, mille lõpuks katkestas Nab.
”Ega külalisel kõht tühi ei ole?”, küsis nüüd Nab, ”meil endil jäi ka hommikusöök pooleli kui me seda tohutut pauku kuulsime ja õue vaatama jooksime.”
”Ega ei ütleks ühest hommikukohvist ja müslist ära küll”, ütles Elon.
”Kohvi meil ei ole”, vabandas Nab, ”ja seda teist asja ka mitte, mis ta nüüd oligi, aga muna ja peekonit on selle eest küll!”.
Ja seltskond suundus Graniitlossi.