Oleks aeg, et keegi lõpuks räägiks elevandist toas. Eesti majanduskasv on ära canceldatud Eesti majandusmeedia ja investorite poolt. Kas see ongi meie võimete ja ambitsioonide lagi jääda vinduma ja tiksuma või tahame ja suudame ka midagi enamat?
Eesti majandus on neljandat aastat järjest languses või olematut kasvus, taas Euroopa viimaste seas. Euroopa on majanduskasvu mõttes niigi maailmas paraolümpia viimased 20 aastat, Eesti siis taas paraolümpia viimaste seas. Las see settib sisse, meie majanduskasv on paraolümpia viimaste seas vaatamata meeletule potentsiaalile.
Kõik investorid muidugi süüdistavad riiki ja poliitikuid, aga poliitikud laamendavadki igal pool, nende mõju peale tingimuste loomise on majanduskasvule küllaltki piiratud. Olgem ka ausad, paar protenti kõrgem või madalam maksukoormus ei ole kuigi olulise tähtsusega majanduskasvu kontekstis, innovaatiliste ekspordi edulugude teke ei jää idusektori näitel ka kõrgete elektrihindade taha. Ikkagi investeeringute taha.
Eesti on jätkuvalt üks paremaid keskkondi äritegevuseks, lihtsalt sellest ei piisa. Paraku oleme kallite kuludega nii tarneahelate kui klientide mõttes kauge tupiktee lõpus, kus oskustöölistest niigi puudus ja oleme ka väga sõjaka naabri kõrval tilluke ja veidi ka tagurlike investoritega väikeriik. Pole just kombo, mis kutsuks suurettevõtteid siia looma kõrge lisandväärtusega suuri tehaseid, mis meid keskmisese jõukusetasemega riikidest rikaste sekka tõstaks. Seda ei saagi oodata, rikkaks peavad riigid ja eelkõige selle ettevõtjad ja investorid ennast ikkagi ise investeerima, nutikalt. Keegi teine ei saagi kedagi rikkaks teha ei üksikisiku ega riikide tasandil, sellele lootmine oli kuidagi mõistetav kümnend ja mõnikümmend aastat tagasi, tänapäeval… puhas lollus. Lõpetaks juba selle naiivse jutu, mida ajavad väidetavalt ka strateegiliselt mõtlevad investorid, ökonomistid ja poliitikud. Rikkaks riigiks või inimeseks saadakse või ei saada ikkagi ainult ise.
Aidatakse ikkagi neid, kes tahavad ennast aidata. Idusektori näitel kui on innovaatilised ettevõtted kohalikul kapitalil käima tõmmatud, siis tulevad neisse ka välisinvesteeringud, ka miljardites. Sektori näol on tegu €5 miljardit käivet tegeva majandusharuga, mis on selle saavutanud kõigest 15 aastaga ja küllaltki ainsana veab Eesti olematut majanduskasvu, on hoidnud meid ära veelgi suuremast langusest. Paraku SaaS on tänaseks ülimalt konkurentsitihe juba ammu, võitjad panevad edasi, aga madalal rippuvad viljad on nopitud, enam sellest laiapõhjaliselt uusi edulugusid tulla ei saagi.
Siin ongi probleem meie majanduse ees: Innovatsiooni ja tootearendusse investeerimine on ära canceldatud.
Millal viimati räägiti realistlikult või isegi ettevaatlikult optimistlikult mõnda innovaatilisse kõrge lisandväärtusega ettevõttesse investeerimisest Eestis? just, aastaid tagasi. Palju valdkonda tambitud on? igapäevaselt. Iga üksik ebaõnnestunud lugu saab kümneid tampimisi meedias ja investorite suhtluses. Vaadates kasvõi Investeerimisfestivali kava, kas seal räägitakse innovatsiooni investeerimisest, järgmiste kõrge lisandväärtusega miljardite ekspordikäibe, kõrge palgaga töökohtade ja optsioonijõukuse tekitamisest? Mitte sõnagi. Kõik seal on kindlasti tublid investorid ja asjalikud oma valdkonnas, aga ilma innovatsiooni puudutamata võib seda nimetada nii Investeerimise, kui ka Vindumisfestivaliks. Teema on maha vaikitud, ainult tambitakse.
Ja mis on majanduskasvu canceldamise tulemus? Olematu majanduskasv ilmselgelt, aga sugugi mitte ainsana. Sündimusekrahh samuti, hea palgaga töökohtade loomesse investeerida “ei tohi,” neid ei lisandu, aga kulud tõusevad, Eesti investorid “tohivad” investeerida ainult kinnisvarasse, mis perede eest eluaseme hinnad liiga kõrgeks viivad suhteliselt ja pankadesse, mis kõrge euriboriga kodulaenu näol on perede eelarvest just suurusjärgus €500 lisaks ära võtnud, täpselt ühe lisa lapse eelarve jagu… Ka pole poliitikutel geopoliitilises olukorras muud varianti kaitse eelarvet tõsta kui maksurallitades kui investorid ei taha majanduskasvuga riigi maksutulude kasvu panustada. Ka tänavuse aasta inflatsioon on seega ka suures osas olematu majanduskasvu, olematu innovatsiooni investeerimise tagajärg. Eksistentsiaalselt ohtlik on olla vaene tagurlike investoritega riik sõjaka naabri kõrval. Lisaks nii viimase 4 aasta kohalikul näitel kui ka Itaalia, Hispaania ja Jaapani näitel, siis olematu innovatsiooniga majandustes ka muud varaklassid vinduvad, pole enamuses 2007 aasta tippe saavutanudki. Majanduskasvu canceldamisega tulistavad Eesti investorid nii meie inimeste kui ka iseendale räigelt jalga kui mitte rindkeresse olematu oodatava tootluse näol. Paraku nii on, ongi viimane aeg, et keegi investoritest selle lõpuks välja ütleks.
Paraku mida kauem see tampimise õhkkond kestab, seda vähem innovatiivseid ettevõtteid peale tuleb. Ka VCd kurdavad, et pole väga ettevõtteid, kuhu investeerida, mõni isegi uksed kinni pannud seetõttu. Muidugi VC’d on viimased aastad ka nii riskikartlikud olnud, et investeerivad alles siis kui tempokas kasv Euroopas saavutatud on, mille jaoks paraku miljoneid vaja on, madalal rippuvad viljad on ammu nopitud. Ja kui ka leiavad mõne, siis hakkavad ingleid välja suruma, isegi kui inglid kokku miljoneid pannud ja suurusjärgus ainult väga mõistliku 20-25% osalust omavad selle eest, kuigi VCd ise räägivad endist kui väga ESG ja misiganes eesrindlikest tegelastest. Varase sugugi mitte ahne inglina tunduvad siinsed VCd selgelt mitte uute ägetade ettevõtete rahastajate, vaid pigem röövel-parunite ja 90ndate kauboikapitalistidena. “Siin on teie lõpp-peatus, astuge maha, sentide ja taararaha eest.” Otseselt ei saa ka neid palju süüdistada, ega nad sõltuvad enda investeerimistegevuses ka exiti väljavaadetest, Euroopas paraku ostupoolel suurettevõtteid ja võib-olla ka PE fonde pole mõistlikult hinnalt ja siinsed börsiinvestord ega majandusmeedia ei oska innovatsiooni ei hinnata ega hinnastada erinevalt USAst. Niimoodi näevad ka head insenerid ja teadlased, et innovatiivse ettevõtte tegemine ongi aastaid virelemist ja mõnitamist Eesti investorite ja meedia poolt, pole mitte mingit mõtet seda ette võtta, isegi kui inglitelt esimese rahastuse kätte saaks. Väga keeruline siin seda ära lahendada kui tampimine ei lõpe. Pigem Euroopa ja ka Eesti ongi selles mõttes väga kehvas seisus.
Ameerikas vastukaaluks on innovatsiooni investeerimine au sees ja uhkusega ollakse esimeste klientide seas, mis annab tohutu eelise Euroopa ees. Umbes nagu Eestis investorid kutsusid kõiki tuttavaid LHV ja Coopi klientideks. Siin vastupidi investorid tambivad innovaatilisi ettevõtteid ja ei kaalugi nende klient olemist, igatepidi räigelt ülesmäge võitlus innovaatilise ettevõtte ja selle varase investorina. Kui tahame tempokamat majanduskasvu, siis tuleks nii investeerida kui ka klient olla, muidugi targemalt, kaalutletumalt kui IPOdroomi ajal.
Paraku meil siin Eesti esifinfluencer hr Koppel ütles: “Rahal on hind ja kahjumis ettevõtted out,” “ärme idudesse, innovatsiooni investeeri investeeri, me ei saa sellega hakkama,” mida siis Äripäev absurdini korrutas ja eesti investoreile pea sisse uuristas. Ning ülimalt naiivselt tampis innovatsiooni investeerimist, et “käive väike, ei tea millal kasumisse jõuab.” Algklasside jutt, puhas lollus. Just, see ongi innovatsiooni algus, esimesed pikad aastad tootearendust ongi kahjumlik nii Boltil ja Skeletonil kui USA tehnoloogia gigantidel olnud kui näiteks ka Lidlil Eesti turule sisenemine, LHVl UK turu võtmine. Nii paraku on, innovatsioon, tootearendus, bränding, välisturgude võtmine lähebki raamatupidamises küllaltki kulureale. Ei olegi teistmoodi võimalik, nii paraku on. Samuti ka üle poole läheb aia taha, ka igati fine. Ja ette ei teagi, millisest saab edulugu, millisest mitte, kuigi lahjat kraami on võimalik potentsiaalikast eristada küll.
Sellega annakski siin sümboolselt üle kümnendi majanduskuriteo auhinna Äripäevale ja hr Koppelile Eesti majanduskasvu ära canceldamise eest. Teie võitsite, majanduskasv ongi olematu. Seda siiski heast kohast, sugugi mitte isiklikult võttes kuigi teie tegevus surus palju innovatiivseid ettevõtteid pankrotti või sellei äärele, ka minu portust ja mu enda ka vägagi pupu olukorda. Ilma oleks ainult kriimudega läbi tulnud. Arvestatav osa, mis käima ei läinud, pidigi sinna jõudma, aga ka palju lubavaid ettevõtteid visati nii pesuveega prügimäele. Nii palju si*'a saanud, et enam ei võta. Võtsite isu põlvkonnalt ettevõtlikelt inseneridelt ise innovatiivset ettevõtet alustada ja inglitelt investeerida, pole mingit mõtet sellises tampivas Eestis. Selle mõju kümnendi ja pikemas vaates võib olla kümneid protsente SKPst. Samas ümber pöörata poleks ka kuigi keeruline kui vähegi tahta. Te suudate paremini kui vähegi tahate.
Iseenesest ka arusaadav nendepoolne reaktsioon majanduskasv ja innovatsiooni investeerimine ära canceldada. Heal ajal hea aja kangelased laamendasidki nagu enne neid eelmistes buumides panganduses ja kinnisvaras. Teiste seas tuntud börsipromootorid, pump-ja-dump mehed, Kauri ja Bulat, täiesti välja mõeldud tegelased pumpasidki täielikku jama. Eesti investeerimismaastiku suurimad laristajad ja pealiskaudseimad päevakauplejad ning 2 sekundi pealkirja “analüüsijad” promosid ettevõtteid, mis laristasid sama palju kui nad ise, innovatsioonist oli asi väga kaugel ja need lõpetasidki nii nagu lõppeda sai. Andke andeks, Planet42 põletas Taanist väiksema SKPga turul 20m+ aastas lihtsakoelise äriga ajal, mil kõik teised idud gsäästurezhiimis olid? Sinna tagamata laenu küsida… Johhaidii, samahästi võiks Nigeeria kirjale vastata. Ja küllaltki ka peeglisse vaatamise keiss kõigile osapooltele, mis ei näita absoluutselt mitte midagi Eesti innovatsiooni kohta, mujal sellist laristamist ei toimu. Selline jama ei andnud mitte mingit pilti Eesti innovaatilistest ettevõtetest, see lähebki buumi aja hullamise konteksti.
Võrdluseks, et isegi kui Planet42, Change’i, Punktide taoline jura sisse arvestada Eesti innovatsiooni, mida tegelikult ei tohiks, siis ikkagi on kaotatud kooliraha ümardamiserror ja komakoha komakoht võrreldes panganduse ja kv laamendamistega eelmiste buumide ajal. Peale 2008 krahhi kaotas Eesti kümneid tuhandeid inimesi väljarännanutena, terve põlvkond jäi võlgadesse ja pangandus 1998 kriisi tõttu võõrkapitali kätte, mille tõttu tänagi üle €500 miljoni läheb kasumina skandinaaviasse. Iga aasta! Üle protsendi SKPst. Selle kõrval mõnikümmend miljonit hea aja kangelaste pumbatud skeemidesse oli kommiraha. Samas pangandus ja kv sektorid õppisid ja täna toimivad targemalt. Miks ei usuta, et ka innovatiivsed ettevõtted õppisid? Parimad võimalused olidki pekstud sektorites õppinud ettevõtetes kriisi põhjas Eesti börsiajaloos. Ka hr Arakas õppis Arco Varaga üle võimendamise õppetundidest ning IPO €60 miljoni põletamisest ja järgmisena tegi Eften Capitaliga oluliselt paremini, selle ühe ettevõtte IPOga põletati juba suurusjärgus sama palju, palju madalama jõukustaseme pealt kui kogu “IPOdroomi,” hea aja pumpajate õppetundidega 2021-23 aastatel… Kooliraha oli tegelikult väga väike, võiks juba edasi liikuda.
Eks probleem on muidugi palju laiem kui Äripäev ja hr Koppel. Kogu Eesti erasektori mentaliteet on, et kohe suur kasum või mitte midagi, muidu ei tohi investeerida, toimetama hakatagi. Paraku odava lihtsakoelise tootega kallite kuludega isegi efektiivselt tehes enam jõukust ei kasvata. Suur osa majandusest ongi PKC, mis palgakulude kasvades pillid kotti, oma tehase kinni pani Eestis, lihtsalt ei teadvustata seda endale. Olulised tööandjad maapiirkondades ja maksutulu allikad, aga järgmisele kasvule ei vea ega saagi vedada mitte kuidagi. Enam ei saa Hiinast odavalt tellida ja 10x hinnaga maha parseldada, Temu teeb seda efektiivsemalt. Kinnisvara oli nobrainer investeering olematu euribori ja kiirelt kasvava hinnaga ajal, võimenda palju jõuad. Täna olematu hinnakasvu, keskmise euribori ja sõjaka naabri kõrval aga pigem küsitav varaklass kui majanduskasvu ei investeerita. Igaühele oma Airbnb korter ja kõigile Oru Kodu kombel päiksepaneel laubale installida, küll siis jõukus tuleb mis mühiseb!
Meil on vaja korralikku paradigma muutust investeerimismaastikul. Vaese mehe kiirelt tsükli tipu kasumi mentaliteedist välja jõuda, edasi areneda pikema ja suurema vaatega innovatiivseks ettevõtlus- ja investorkonnaks. Muidu ongi ainult tsükli tipust tsükli tippu hüppamine ja vastlasõit alla nagu pangandusest Enefitti ja tagasi, paremal juhul vindumine ja paigalseis. Ainult sisemajanduse üksteist koorivatesse, peresid ja tööstust pitsitavatesse äridesse investeerimine meile jõukust ei too. Ja no see tampimine! Kui midagi tampida, siis tampijaid. Muust võiks ikkagi tasakaalukalt rääkida, ohtude kõrvale ka võimalusi ning ka tegusid teha.
Mis on lahendus? Ilmselgelt innovatsiooni ja tootearendusse investeerimine, mis ongi meie majanduse selgelt suurim pudelikael ning siis ka nende kliendiks hakkamine, mis on täiesti ära vajunud. Tampimise asemel riskide kõrval ka võimalustest rääkimine. Kindlasti mitte uus IPOdroom, aga seda polegi karta ega paista.
Vaadata mis võiks olla tuleviku edulood? SaaSis võitjad panevad edasi, aga uut laiapõhjalist põlvkonda enam peale ei tule, pole ruumi. Sõjatööstuse nutikatest lahendustest võiks majandus kindlasti võita, kuigi odavate droonide kokku monteerimine meid võib-olla päris jõukaks ei tee, aga ka seda on vaja. Ka parimal juhul läheb aastaid, enne kui SKP tasemel mõju hakkab avaldama ning nagu Heido Vitsur tabavalt võrdles, siis sõjatööstuse mõju majanduskasvule on võrreldav tulekahju kustutamise lisandväärtusega.
AI puhul on meil mõni üksik edulugu, aga USA idudel on nii meeletu nii talendi, kapitali kui tarbijaskonna, kiire kasvu eelis, et pigem on küllaltki võimatu tänastel tulijatel konkureerida. AId nähakse laialt suure võimalusena, aga teisest küljest on see ka maks Eestile ja Euroopale, nagu iga eelnev ja järgnev innovatsioonilaine viimase paarikümne aasta jooksul, milles olematu innovatsiooniga Euroopa on maksva kliendi, mitte innovatsiooni globaalseks äriliseks eduks ajamise rollis. Hoiatav näide on Ekspressi aktsia hinnagraafik, sügavalt allpool IPO hinda. Reklaamitulud lähevad arvestatavas osas Facebooki, Google’i, Youtube’i ja muudele tehnoloogialahendustele Ameerikasse, suurusjärgus üle saja miljardi Euroopast aastas. AI puhul see väljaminek tuleb tõenäoliselt oluliselt, üle suurusjärgu suurem, pole ainult ühe sektori põhine. See võib Euroopale isegi suurusjärgus triljoni maksma minna aastas, Eestile sadades miljonites, USA tehnoloogiahiidude kontole. Esimene 10 triljoni dollari ettevõte tuleb AIst, aga mitte Euroopast ega Eestist. Ilmselgelt seda tuleb õppida kasutama, aga see ei ole meie edulugu, see on Ameerika edulugu ja Euroopa, ka Eesti suhteline ja võib-olla ka absoluutarvudes kaotus.
Kõigile meeldib Funderbeami tampida, aga sealsed Silen ja ÖÖD tõestasid ära, et ka traditsioonistes tööstusharudes annab tootearendusse investeerides oma valdkonna Apple’eid teha. ÖÖDil USAs ka tehas püsti ja küllaltki välja müüdud. Kusjuures seal päris paljud on oluliselt eksporti kasvatanud ajal, mil Eesti eksport 2022 tipuga võrreldes ligi 15% allpool on, mitte mahtudes vaid eurodes mõõdetuna. Ajal mil puidusektor kiratseb, on need ettevõtted väga kenasti kasvanud ja maksavad sektori parimaid palku, tõmbavad parimaid talente. Me ei saa enam olla tooraine ega odava otsa valmistoote eksportija kui tahame vähegi tempokamat majanduskasvu, aga selle jaoks ongi tarvis Sileni ja ÖÖDi kombel tootearendusse, disaini, brändingusse, välisturgude võtmisesse investeerida, oma nišhi Apple’id teha, mille jaoks kulub ka vähemalt miljoneid. Eestil on maailmatasemel piimatööstus, aga ülejääv toodang läheb Leetu piimapulbriks tegemisele. Võiks samas Itaaliast, Prantsusmaalt või kusagil tuua tipptiimi kohale, et nad Eestiski maailmatasemel juustutööstuse püsti paneks, kohalikud rahvusvaheliselt konkurentsivõimelised juustud välja arendaks. Neid näiteid traditsioonislistest valdkondadest on palju, kus meil eeliseid on ja kus investeeringutega ka kõrgemaid palku maksvaid tooteid oleks võimalik välja arendada. Paraku meil on mentaliteet, et kohe kasum koju ja tootearendusse investeerimist tambitakse. Paremal juhul mõeldakse ainult tootmise efektiivsemaks tegemise peale, aga vinduvale Euroopale odavate toodete isegi efektiivsem tootmine ei vii meid kuidagi edasi.
Eestis tehakse igati heal tasemel teadust, aga selle äriliseks eduks vormimine võtab miljoneid, pigem Skeletoni näitel vähemalt kümneid miljoneid ja üle kümnendi. Nii paraku on. Vaja neid kohalikul kapitalil edukaks vedada, et lisaks arenduskeskustele ka tootmine siia jääks. Eesti VC’d vaatavad tõsisemalt alles siis, kui tempokas rahvusvaheline kasv on juba taga, aga sinna ilma miljoniteta, isegi eurotoetuste toel ei jõua ja siis kiruvad, et pole ettevõtteid, kuhu investeerida. Madalal rippuvad viljad ongi paraku nopitud, aastat 2010 ei tule enam tagasi. Inglitel sellist raha ega riskiisu hetkel pole sellises mahus, ka Eesti suurettevõtjad investeerisid viimati aastaid tagasi päiksepaneelide tootjatesse, ainult buumi tipust hetkel poppi asja nagu siinsetel investoritel ikka kombeks. Pole reaalselt investeerivat kapitali, targast rahast ja efektiivsest turust rääkimata. On ainult tampimine ja VCde poolne solgutamine, EI põhjuste välja mõtlemine. Inglina võttis eluisu täiesti ära Eesti VCdega läbi rääkimine, sõna otseses mõttes. Isegi veidi too soon selle üle nalja teha.
Kes neid edukaks investorina veaks? Madiberk ja Linnamäed jõuavad ka ainult paar ettevõtet kümnendi jooksul käima vedada. Rohkem väga polegi. EstBANist tuli viimase kümnendi kümnete ühisinvesteeringute seast ainult üks €10m käibeni jõudnud ettevõte, Lätist… Nad on kõik väga asjalikud ettevõtjad, juhid ja spetsialistid, aga hobi korras seda edukalt ei tee. Ise sain varakult kuuele pihta, mis €10 miljoni piiri ületasid, mitmed panevad sealt edasi, mitmete pankrottide kõrval ka väiksema käibe pealt näidatakse täna kena kasvu, aga mind hääletati välja. Jõuan pikalt vastuvoolu ujuda, aga solgitoru all seista ja Äripäeva valve peksukott olla pole mingit mõtet, näha kuidas väga asjalikud portfelliettevõtted selletõttu virelema peavad ja ise kaotama enda kümnendi töö ja portfelli. Olgu see õppetunniks kõigile siinsetele innovatsiooni investeerimisest huvitatutele, et kehval hetkel tõmmatakse vaip alt, lükatakse bussi alla enda investeerimise tutvusringkonna poolt ja oled lihtsalt Äripäevale valve peksukott. Mulle on see okei, vesi silla all, parem õudne lõpp kui lõputu õudus. Küll ma mingis järgmises asjas käima tõmban. Eestil paraku on mitte vähem, vaid üle kümne minusuguse vaja siinseid tulevasi edulugusi käima tõmbama, aga tahaks väga neid lolle näha, kes seda massohismiteekonda minu kombel ette võtta tahaks. Ise ka liigun järgmise väljakutse poole, mis iganes see ka pole.
Väljakutseid justkui on ja tegelikult pole sugugi raske olukorda hakata ümber pöörama esimeste investeeringutega, samm sammult. See ei saa olema kiire protsess ja kasvuvalusid, õppetunde tuleb kindlasti küllaga veel. SKPle mõju avaldama hakkaks tänased esimesed investeeringud ka paremal juhul aastate, pigem 5-10 aasta pärast. Uut IPOdroomi pole mingil juhul vaja, aga seda pole kusagilt nähagi, ainult tampimist on.
Paraku see on üks väheseid ja selgelt kõige realistlikum, ainus tõestatud tee edasise majanduskasvuni. Vähegi laiapõhjalisemalt ja tempokamalt. Isegi tuumajaam ei tooks majanduskasvu kui üritame ikka odavaid tooteid vinduvale Euroopale müüa, pisut efektiivsemalt kui varem. Ja mitte nii, et investorid tambivad, vaid investorkond võiks ja peaks Eesti innovatsiooni suhtuma nagu Ameerikas ja nagu LHV IPO järel LHVsse suhtuti, realistlikult optimistlikult ja ise kliendiks hakates, tuttavaid klientideks kutsudes. Praeguse tampimisemaaniaga pole mitte mingit mõtet innovatsiooni Eestis teha ega sinna inglina investeerida.
Majanduskasv paraku on suuresti investorite, ettevõtjate ja majandusmeedia roll ja vastutus, see on meie investeeringute nägu. Kas tahame või ei taha, usume või ei usu, mõlemal juhul on meil õigus. Ongi nüüd küsimus Äripäevale ja Eesti investoritele, kaua me vinduda ja eesti majanduse tulevasi vedureid tampida tahame? Äkki lõpetaks selle hulluse, et teeme, tambime samamoodi edasi ja loodame teistsugust tulemust?
Eks olen ennegi siin sarnaseid mõtteid avaldanud, aga tõtt peab mitu korda rääkima, et kohale jõudma hakkaks. Ja see on üks olulisemaid teemasid Eesti majanduses, mis väärib omaette teemat, laiemat arutelu Eestis. Me peaks vähem innovatsioonivaenulikest Hispaaniast ja Itaaliast õppust võtma, meil pole head kliimat ja rahulikke naabreid, me ei saa paigal tiksumist lubada. Me peame rohkem Iisraelist õppust võtma, kes tänu innovatsiooni investeerimisele on rikkaks riigiks saamas, iive positiivne (küll olulisel määral ka teistel asjaoludel) ja suudab endast oluliselt suuremaid vaenlasi edukalt taggasi lüüa. Oleks Iisrael sama tagurlike investoritega riik kui Eesti, oleks sõda nende pinnal ja nende riiki tõenäoliselt polekski. Eestil on sama oht. Ongi Eesti investorite otsustuskoht, kuidas edasi?