Lähenemisnurk
Majandusheuristiliselt on ilmselt üks paeluvamaid probleeme vaadelda kultuuri ja ettevõtluse seoseid partituurina, kus vokaalosa esitab intellektuaalne eliit ja interpretatsioon instrumentidele sooritatakse hääleprofiili arvestades. Paradoksaalsel kombel, võrreldes heliloominguga, pole majanduskreatiivsus võimalik ilma sellele eelneva kultuurivokaalita. Teisisõnu, siis puudub algoritm mida võiks interpreteerida toodeteks.
Eesti äriloogikas on valdav arusaam, et nii ostetav kui müüdav peab olema eksponeeritud tahkel kujul. Kergesti kombatavaid struktuure ja objekte saab küll erineval moel poolitada - nii toimitaksegi, et mõnest suvalisest majanduskeha osast üritatakse uus moodustada -, kuid vaieldamatult jääb leiutustase sedapuhku nõrgaks. Isegi ühemehelised inkvisitsioonikohtud liiguvad hierarhiaid pidi ringi ja mõõdavad, kas ülemuse või alluva tegevus on piisavalt tahke.
Puht empiiriliselt on eelnenud arvatavalt igale majandusparadigma nihkele kultuuriline muutus, näiteks noorsoo mässamine enne ja pärast perestroikat - lõpuks vabanemine. Valgustusajastul mõtlejate vastumeelsus kiriku ülevõimule, tulemuseks viimase rolli vähenemine. Negatiivse variandina Põhja-Korea isolatsioon, intelligentidest üleastumine, ja mis hullem, see toimus hirmsa majandusbuumi ajal - tundus ju niivõrd õige. Näited on trafaretselt primitiivsed, kuid siiski viib mõtteni vaadelda genereerimiskliima muutuste mõju fraktaalsena ehk viiteni: firma- ja riigikultuur on korrelatsioonis tulemustega.
Tahkeid asju iseloomustab konkreetne nimetus. Nad on äärmiselt selgepiirilised, võtkem kas või taskulamp ja mobiiltelefon. Teostame natuke liitmist ja lahutamist mõlema majanduskehaga ning tulemuseks võime vabalt saada lambikese, mis mobiililt energiat saades särab. Parimal juhul on tegu vahva konstruktsiooniga, kuid innovatiivsuse tase on nigel. Ülemisel tasandil mängimiseks ei piisa lõikamisoskusest ja legotamisest - professionaalid koguvad oma ajukatlasse laias ampluaas nimetusi, segavad ja tekitavad niivõrd intensiivse kasvuhooneefekti, et kõik nimetused aurustuvad molekulideks. Taskulambist settib esteetiline pilt, mobiiltelefonist kognitiivne elamus. Lõppväljund on oletatavalt juhuslik, sest impulss, mis annab settinud ollusele
vektoriaalse suuna, tundub ennustamatu.
Intellektuaalne lõhe
Eestis kui individualistlikus ühiskonnas on madal makromotivatsioon hariduse ja kultuuri suhtes. Näiteks raamatukogudes laenutatakse Rakket ja Pratchetit üüratult rohkem kui Lotmani ja Toropit. Seevastu maksuküsimustes tunneb enamik ennast puudutatuna. Ei vaidlegi, et see on paljudes riikides lihtsameelsete jutukeste kasuks, kuid näiteks USAs on märkimisväärselt suurem kihistumine - pisike eliit teeb majanduskasvu ning tippjuhid on teadusega sina peal, mitmetel Ph.D. Mida kaugemale paarias minna, seda suurem on intellektuaalne lõhe, kõrgemal seevastu on härrased intellektuaalide ringkonnas nagu omas kodus. Tegijate hulgas on ka kindlasti väga primitiivse maailmakäsitlusega inimesi, kuid arukate koefitsent on seal kõrgem.
90-ndatest on jäänud ärieliidile külge batsill nimega “lihtne ja tahke”. Frantsiising mujalt, müük meilt või tooraine Ukrainast, tööjõud meilt, eksport Soome. Selgemast selgem, et taburettide villimine ei paku eksponentsiaalset majanduskasvu. Kust see jama tuleb? Ülistatakse Vainu
koolitusi, raamatuid “Heast paremaks”, “Kõiki reegleid rikkudes” ja “Loodud kestma”. Väike Lotman ja Rein Raud muigasid ainult Vita brevises taolise väärtustamise peale - Juri Lotman võttis ilmselt paarkümmend aastat tagasi taolised ideed 4-5 lehekülje peal kokku, loomulikult
intrigeerivamalt. Tahkeid ja lihtsaid asju pole äritegevuses võimalik kõrge leiutustasemega interpreteerida. Probleem seisneb viitajas: miks omandada kehvemad teadmised aastaid hiljem kui seda pakutakse täna humanitarias või socalias? Triumfeerida juhtimises Eukleidese “Elemenetide” ja Lotmani “Kultuuri ja plahvatuse” molekulaarse ja omapärase jäljendamisega, on ülimalt komplitseeritud, kuid tasuks võib nii mõnigi ärigurmaan heast maitsest kõhu täis saada.
Olukord
Arno Köörna pakkus välja mõtte (Akadeemia nr. 5 2004), et võiks otsida “inimnäolise kapitalismi” teed. Kapitalismi ja sotsiaalsete probleemide vastuoksus on globaalne, kuid kas poliitikud ei peaks olema need, kes üritavad teadus- ja kultuuriuuringutega kooskõlas seda probleemi lahenduseks interpreteerida? Algelistel printsiipidel jagamismetoodika rakendamine ei paku mittemingisugust leiutustaset, kuid väärtus tekib innovatsioonist kõige laiemas tähenduses. Kui poliitikud võistleks, et kes lööb kreatiivsuse skaalal oma ideedega kõrgemale, muudaks see tasapisi ka alumiste ühiskonnakihtide suhtumist. Alumised vaimsel baasil, mitte materiaalsel.
Võtame ette ÄP börsiküljed. Lood on põhimõtteliselt copy-paste Bloombergi, Reutersi, BNSi, AP, jne. uudistest; vahele üks-kaks lauset isiklikku arvamust - kokku finantsdebiilsus (debiil on isik, kes on arengus jäänud eelteismelise tasemele, iseseisev mõtlemine nullilähedane, võimeline tegutsema ainult teiste juhtnööride järgi). Uudiseid pole võimalik kvaliteetselt tõlgendada kui võetakse paar majanduskeha ja nad suva järgi liidetakse. Informatsiooni mõttes võib teha seoste tabelid, kuid mitte artikleid, millest lugejal kasu on. Hea artikli jaoks tuleb uudised kiskuda molekulideks ning muheda eruditsiooni taustal võimekalt interpreteerida. Näiteks RealMoneys tõlgendatakse infot päris huvitavalt, käivitab mõtlemismootori, kuid veelgi ehedam on see Sorose “Globaalse kapitalismi kriisis”. Võib-olla on olemas keenjusi, kes igapäevaselt ÄP järgi kauplevad.
Mudel sublimeerijad-interpreteerijad-komplekteerijad
Kõrgetasemeline innovatsioon ei teki tühjale kohale. Einsteinil tekkis väidetavalt 15-aastaselt filosoofiline mõte: “Aga mis siis saab, kui valguskiirele liikuda valguse kiirusega järele!” See on nn. sublimeerunud probleemi ülesehitus. Mingi aja pärast interpreteeris ta selle absoluutse mineviku ja absoluutse tuleviku mõisteteks, lõpuks komplekteeris eri- ja üldrelatiivsusteooriaks. Tänapäevalgi iseloomustab erinevaid loovrakette kõigi kolme tasandi läbimine; teisalt võib spetsialiseeruda vabalt ainult ühele etapile. Naljakas on fakt, et Eesti organisatsioonides on pea maksimumrõhk tahkete vidinate liigutamisel ja komplekteerimisel.
Mitmekesisusest ja piiride rohkusest ei või niisuguste akyide puhul juttugi olla. Ärisüntaksid ja nende alfabeedid evivad homoloogilisi koode. Mida teha? Asetada alates spetsialistidest ja esmastasandi juhtidest enamik sellisesse semiootilisse keskkonda (viia Vikerkaarte, Akadeemiate ja muu kaudu), kus inimesel ei jää lihtsalt muud üle kui nihkuda interpreteerijate kasti. Keskkonna muutmine ei nõua ülisuuri kulutusi, vaid meedia, poliitikute ja ettevõtjate kaasaminekut. Meedia juba tasapisi liigub. Teisalt muuta viitaeg, mil intellektuaalne vokaal jõuab interpreteerijate kõrvu, võimalikult lühikeseks. Sublimeerija funktsioon on pakkuda interpreteerijatele suures võimalustegammas erinevaid algoritme. Esimene suurem pudelikael tundubki olevat vähene interpreteerijate hulk Eesti organisatsioonides.
Inetu, mingi must huumor või.
Ei noh, päris vahva lugemine kahe jalgpalli vahele.
Siiski, see kirjatükk kätkeb ka ohtlikke momente:
"Algelistel printsiipidel jagamismetoodika rakendamine ei paku mittemingisugust leiutustaset, kuid väärtus tekib innovatsioonist kõige laiemas tähenduses. Kui poliitikud võistleks, et kes lööb kreatiivsuse skaalal oma ideedega kõrgemale..."
Jumal kaitse Eestimaad kui näiteks Maret Maripuu hakkab võistlema kreatiivsuse skaalal Lauri Laasiga! Kas seda lollust veel vähe sealt tuleb, pigem võiks mõtlemise jätta ika inimestele, kes seda suudavad, juhtimise neile kes seda suudavad jne...
Poliitikud paluks mängust küll välja jätta!
Siiski, see kirjatükk kätkeb ka ohtlikke momente:
"Algelistel printsiipidel jagamismetoodika rakendamine ei paku mittemingisugust leiutustaset, kuid väärtus tekib innovatsioonist kõige laiemas tähenduses. Kui poliitikud võistleks, et kes lööb kreatiivsuse skaalal oma ideedega kõrgemale..."
Jumal kaitse Eestimaad kui näiteks Maret Maripuu hakkab võistlema kreatiivsuse skaalal Lauri Laasiga! Kas seda lollust veel vähe sealt tuleb, pigem võiks mõtlemise jätta ika inimestele, kes seda suudavad, juhtimise neile kes seda suudavad jne...
Poliitikud paluks mängust küll välja jätta!
Ma juba mõtlesin kirjutamise ajal, et nii 90% astub vähemalt oma vaimusilmas kirjutatu vastu :) viimase lõigu esimeses reas väike error: akyide=aktide :)
pitsat. sedapuhku pole must huumor.
velikij. ma kardan, et laasi kukub taolisest võistlusest üldse eemale, ei usu, et ta on võimeline midagi kreatiivset tegema. ja ma kardan, et enamik poliitikuid pole selleks võimelised.
pitsat. sedapuhku pole must huumor.
velikij. ma kardan, et laasi kukub taolisest võistlusest üldse eemale, ei usu, et ta on võimeline midagi kreatiivset tegema. ja ma kardan, et enamik poliitikuid pole selleks võimelised.
ma siiski julgeks tagasihoidlikult arvata, et tegu on raskekujulise verbaalse kõhulahtisuse juhtumiga. :-)
mille med. termin oli vist logoröa
huvitav oleks muidugi kuulda Äripäeva ajakirjanikke kommentaare pärast neile antud hävitavat hinnangut, :)
logorröa, logorrhoea (lad.k)
huvitav oleks teada ka, millega selline sõnalise ekvilibristika viljeleja selle viljelemisest vabal ajal tegeleb?
ma tänan komplimentide eest :rose :) kuigi tegelikult polnud mõttes midagi maha teha, vaid lihtsalt mõni ideelõim pakkuda. vahepeal huvitav keelt teritada. vabal ajal üritan mõnele huvitavale ideele peale sattuda
ma mõtlesin pigem nagu huvitavatele ideedele pealesattumisest ja verbaalekvilibristikast vaba aega. ehk siis maakeeli seda aega, mis sellest eelnevast üle jääb.
siis on jama selles, et siis ma ei tohi üritada, vaid PEAN sattuma väga huvitavatele mõtetetele - aa need rsk, peavad sotsiaalselt ka väärt olema:)
Kõige suurem arengu takistaja on Ülikooli asumine Tartus.
Jälle on süüdi äripäeva ajakirjanikud, alati jäävad nemad ette :). Sama copy/paste toimub igalpool ...
genau rick. ja see on tegelikult suur probleem, sest arvatakse, et nii on kõige õigem.
abesiki, et nii on "kõige õigem" arvatakse sellepärast, et pea kõigil on kiire ja palju ülesandeid ja vähe motivatisooni ja vähe entusiasmi ja kopi-peist tehakse kuna see "ajab asja ära" ehk "rahuldab" - perfektsust ei saa/taha/jõua/pole otstarbekas nõuda. Mis ju mõnes mõttes on õige...tempot maha võtta ei saa, sest siis lakkab "elu" - ilma konkurentsi hoovata ei suuda orgaaniline struktuur ennast säilitada (aga alalhoid on ju "elu" üks põhiomadusi).
Holy cow, Abesiki,
Kui Sa selliste kirjatukkidega jatkad, siis hirmutad foorumlased ara!:) Ja varsti hakatakse Sinu nimega lapsi hirmutama:)
Kui nagin, et Abesiki on foorumi algatanud, motlesin: see vend oskab kirjutada ja motteid valjendada, vaatame-loeme.
Kui lugesin labi esimese loigu (mis algas vaga suuparase voorsonaga!), motlesin: no see peab olema tsitaat kelleltki muusikust majandusmehelt...no aga jutumarke ei nainud...lugesin edasi.
Uhe jutiga lugesin kuni algas "Intellektuaalne lohe". Peas olid segased motted: mis see siis nuud on? Scrollisin natuke allapoole ja vaatasin jutu pikkust - puha jumal! Tahtsin katkestada lugemise...
Kuna jutu oli kirjutanud siiski mees keda ma respekteerin, siis lugesin edasi. Voorsonadega polnud koonerdatud! Panin natuke lugemiskiirust juurde.
Joudsin rasvases kirjas kirjutatud kohani "Mudel sublimeerijad-interpreteerijad-komplekteerijad". "Tule taevas appi", motlesin. Mulle tuli meelde, milliste lihtsate sonadega mu isa uutest ideedest ja praktilistest lahendustest raakis - ja tulemused missugused. Aga jah, ju siis on aeg edasi lainud ja tema oli ju vene ajal koigest lihtne ratsionaliseerija-valjamotleja, kaugel Einsteinist voi tanapaeva kolavate nimedega ametimeestest.
Aga juba seda loiku lugema asudes nagin valgust tunneli lopus - lopp paistis!
Ohkasin, kui loppu sain, aga sudames oli hea tunne - suutsin siiski lopuni lugeda:)
Kas olid veel kellelgi saarased tunded?:)
P.S. Tean, et Abesiki ei hakka nuud minu vastu pikka viha selle subjektiivse arvamusavalduse tottu pidama:)
Kui Sa selliste kirjatukkidega jatkad, siis hirmutad foorumlased ara!:) Ja varsti hakatakse Sinu nimega lapsi hirmutama:)
Kui nagin, et Abesiki on foorumi algatanud, motlesin: see vend oskab kirjutada ja motteid valjendada, vaatame-loeme.
Kui lugesin labi esimese loigu (mis algas vaga suuparase voorsonaga!), motlesin: no see peab olema tsitaat kelleltki muusikust majandusmehelt...no aga jutumarke ei nainud...lugesin edasi.
Uhe jutiga lugesin kuni algas "Intellektuaalne lohe". Peas olid segased motted: mis see siis nuud on? Scrollisin natuke allapoole ja vaatasin jutu pikkust - puha jumal! Tahtsin katkestada lugemise...
Kuna jutu oli kirjutanud siiski mees keda ma respekteerin, siis lugesin edasi. Voorsonadega polnud koonerdatud! Panin natuke lugemiskiirust juurde.
Joudsin rasvases kirjas kirjutatud kohani "Mudel sublimeerijad-interpreteerijad-komplekteerijad". "Tule taevas appi", motlesin. Mulle tuli meelde, milliste lihtsate sonadega mu isa uutest ideedest ja praktilistest lahendustest raakis - ja tulemused missugused. Aga jah, ju siis on aeg edasi lainud ja tema oli ju vene ajal koigest lihtne ratsionaliseerija-valjamotleja, kaugel Einsteinist voi tanapaeva kolavate nimedega ametimeestest.
Aga juba seda loiku lugema asudes nagin valgust tunneli lopus - lopp paistis!
Ohkasin, kui loppu sain, aga sudames oli hea tunne - suutsin siiski lopuni lugeda:)
Kas olid veel kellelgi saarased tunded?:)
P.S. Tean, et Abesiki ei hakka nuud minu vastu pikka viha selle subjektiivse arvamusavalduse tottu pidama:)
Üritasin minagi lugeda ja kuigi pinna all paistab olevat tuuma, siis võiks selle paari lihtsa lausega ära kirjeldada. Üldiselt upub see kirjatükk võõrsõnadesse ja vägivaldsetesse sõnapaaridesse (näit trafaretselt primitiivne on eesti keeles üldtuntult algeline (midaiganes see tähendab) ja makromotivatsioon on minule tundmatu sõnavärd). Lugesin teksti võõrsõnastiku abiga, kuid ausalt öeldes erilist kasu sellest polnud. Kokkuvõttes paluks lihtsustamist ja tõlget.
Kuidas saab vektoriaalne suund olla ennustamatu? Mees 7. klass
Kui sa ei tea mida mingi võõrsõna tähendab, ära kasuta. Ütles meile esta õps juba maast madalast.