Võttis aega 8 kuud. Ühesõnaga tundub, et 1-2 lainetust on veel peale seda tulemas, sest nüüd saab peale tänamist ja teatepulki uus haldur rääkida, et asjad on pekkis olnud ja kui tahame korda saada, siis peame veel püksirihma pingutama ja koos kannatama. Ei imestaks kui vahepeal tehakse veel üks kapitali kaasamise tiir ja siis on kogust juba nii piisavalt, et saab valmistuda börsilt äraviimiseks.
Ahjaa, järgmine umbes nädalake-paar on eufooria, osakuhind tõuseb ja siis vajub tagasi. Ju me ikka 10 senti ka varsti ära näeme.
Ma täna pigem enam ei jaga seda narratiivi, et leedukad vaikselt koguvad ja valmistuvad fondi börsilt ära viima. Viimane emissioon ei olnud kuidagi leedukatele suunatud. See oli kõigile osanikele võrdselt avatud ja igaüks sai ise otsustada, kas osaleb või mitte. Need, kes täismahus osalesid, suurendasid oma osalust ca 1,38x, kes ei osalenud, lahjenesid. See on täiesti standardne olukord, mitte mingi erikohtlemine. SEB pensionifondid näiteks kasutasid seda võimalust.
Minu enda salvrätiku nurgal tehtud kritseldused näitavad, et kui enne oli leedukatel umbes 31%, siis nüüd on see kuskil 42-44% kandis. Samas nende keskmine hind on umbes 0,20 ja ka nemad istuvad hetkel miinuses. Tundub, et pärast fondivalitsemise ülevõtmist viisid nad oma osalused eesti kehast laiali ja edaspidi nende osaluse arengut jälgida on keerulisem, kui just uus juhtkond ei hakka kvartaliaruannetes juhatuse ja fondivalitsejaga seotud isikute osaluste suuruseid välja tooma.
Fondi börsilt äraviimine ei ole lihtsalt “kogume piisavalt kokku ja teeme ära”. Fondi likvideerimiseks on vaja väga tugevat häälteenamust: üle 75% häältest peab koosolekul kohal olema ja üle 80% neist peab poolt hääletama. Leedukate 40–45% juures ei ole see isegi lähedal.
Võlakirja teema lõplikuks lahendamiseks tuleb reaalselt kas varasid müüa ja/või teha täiendav emissioon. REIT-i puhul ei ole emissioon iseenesest halb asi, kui see tehakse mõistliku hinnaga. Aga eilse turuhinna juures 0,1521 vs NAV 0,4022 oleks see olemasolevate investorite jaoks selgelt liiga odav.
Emissioonile eelnevalt tehti samme, et sentiment oleks negatiivne ja kõigil osakuomanikel puuduks huvi osakuid märkida. Ometigi said leedukad oma osaluse 31% pealt tõsta sinna 43% kanti, sest maksimaalses mahus huvi puudus ja selle arvelt oli neil võimalus osalust kasvatada. Leedukate väikene miinus sealjuures on täiesti nonsens faktor, sest see on suurem mäng, mis võtab väljamängimiseks kauem aega. Eriti ajal, kus NAV on ca 2x kõrgem nende soetusmaksumusest ehk nende jaoks on maring of safety olemas. Pane suurem pakk ostupoolele ja see hind on vajadusel kiiresti üle leedukate 20 sendi, kuid see ei ole leedukatel täna eesmärk.
Ma viimaseid raporteid ei ole enam süvitsi lugenud, kui sealt on selgelt näha, et infot on maha keerama hakatud. Kui ütled, et suurinvestori osalust on raskem jälgida, sest osalused on laiali veetud, siis see on samuti üks punane lipukene. Keegi ei tea kui palju neil tegelikult osakuid käes on.
SEBi motivatsiooni ei tea ja võin vaid spekuleerida, et Endriko näeb mingit väärtust keskmise allaviimisel, sest ootab näiteks pakkumist leedukatelt 15 sendist kõrgema taseme pealt. Aitaks kahjumit veidi tagasi tõmmata. Soetusmaksumus oli 4,5m€ ja turuhind 0,5m€ ehk korralik 4m€ laksakas. Nende kapitalipakkumistega juba on lugu selline, et osaluse säilitamiseks pead kaasa mängima. Kui ei mängi, hakkab diluutimine pihta.
Mul on jätkuvalt raske näha, et leedukad on ühtäkki oma 43% osalusega rahul ja nüüd hakkab väikeinvestoritele meeletu väärtusloome. Nad ostsid ka fondijuhtimise ära. Neil on täishuvi fondiga ise tegeleda. Stockholmi listimine lõpetati samuti ära.
Ma näen seda natuke teise nurga alt. Minu jaoks on pigem loogiline, et leedukad ongi juba täna piisavalt suurelt sees (40–45% on sisuliselt kontrollpositsioon ilma täieliku kontrollita) ja nende järgmine samm ei ole fond vaikselt börsilt ära viia, vaid hakata sellelt positsioonilt väärtust looma. Nad on fondivalitsemise üle võtnud – see tähendab, et nad kontrollivad operatiivset poolt ja saavad otseselt mõjutada tulemusi. Kui sul on nii suur osalus + juhtimine käes, siis kõige ratsionaalsem viis tootlust teenida ei ole väikeosanikke välja pigistada, vaid NAV-i ja rahavoogu üles tuua. Kui nad suudavad portfelli stabiliseerida, võlakoormust vähendada, siis tuleb ka turuhind järgi – ja see tõmbab automaatselt ka väikeinvestorid kaasa.
Minu baasstsenaarium ei ole leedukate exit väikeinvestorite arvelt, vaid pigem nad üritavad oma investeeringu tööle panna ja väärtust kasvatada.
Ja ütlen igaks juhuks üle ka, et jätkuvalt oman positsiooni ja olen ka juurde akumuleerinud ning positsioon on korralikult vee all. Aga mul on hetkel selline sukelduja tunne: vee all küll, aga vaatepilt on ilus ja hapnikku tuleb mujalt peale
Ajalehe nähtavast osast loen “Pärast kaht aastakümmet Baltic Horizon Fundi ja selle eelkäija eesotsas seismist annab Tarmo Karotam teatepulga üle ning hindab enda ametiaega kokkuvõttes positiivseks”.
Karotam on ikka tõsine huumorimees! Kes artiklit lugeda näeb, mida positiivset ta veel seal pajatab?
“Viimased aastad on olnud küll keerulised, aga fondi põhivarad on ju olemas ja pikas perspektiivis nende väärtuse kasvu usuvad mitte ainult mina, vaid ka paljud teised investorid,“ ütles Karotam. Ta usub, et praeguseks on fond jõudnud seisu, mis võimaldab sellel edasi liikuda.
“On olnud rõõme, on olnud muresid, aga ma arvan, et sellel teekonnal on olnud rõõme ikkagi rohkem,“ kinnitab Karotam ja nendib, et hea tunne on anda teatepulk üle just nüüd.
Karotami 20aastasest karjäärist jäävad talle eredaimalt meelde hetked, mil sai helistada börsikella Tallinnas, Stockholmis ja Vilniuses. “Kõik tehtud otsused on olnud läbi kaalutud kollektiivselt, aga kas need olid ka õiged, seda näitab aeg,” nendib ta nüüd.
Paistab, et tal on olnud rõõm 20 aastat palka vastu võtta ja vastutavad teised. Tal oli ainult rõõm ja võimalus meedias esineda.
Leedukad vajaksid peale 75% osakute kätte saamist fondi börsilt äraviimiseks (ja vastava fondireeglite muudatuse jaoks) ka FI luba. Olukorras kus fondivalitseja omanik ja ülevõtmist läbiviiv investor on seotud isikud, peaks selle loa taotlemine tähendama väga üksikasjalikku tähelepanu ülevõtmisele eelnenud otsuste ja tegevuste suhtes. Seega üritada 75% odavalt kätte saada kahtlaste võtetega võib üpris riskantne olla.
Ei saa küll päris välistada veel ühte odavat kapitalikaasamist, aga olen tänaseks oma panused (sh. eelmises pakkumisel osalemisel), et juhstub üks kahest:
a) Keskendutakse fondi ümberpööramisse, mis nii nende kui ülejäänud osanike huvides
b) Kui soovitakse fond 100% omandada, siis tuleb lõpuks maksta NAVi järgi või turuhinnaga võrreldes olulist preemiat
Tänane keskmine sisseostuhind on mul 0.234, -30% lossile vaatamata on tunne ettevaatlikult lootusrikas. Samas ütles mu vanaisa alati, et lootus on lollide lohutus!
Unustage see vend ära… tõsiselt. Kes teda usub veel… loodan mitte keegi ei palka seda meest enam kuskile.
“Viimased aastad on olnud küll keerulised, aga fondi põhivarad on ju olemas ja pikas perspektiivis nende väärtuse kasvu usuvad mitte ainult mina, vaid ka paljud teised investorid,“ ütles Karotam. Ta usub, et praeguseks on fond jõudnud seisu, mis võimaldab sellel edasi liikuda.
“On olnud rõõme, on olnud muresid, aga ma arvan, et sellel teekonnal on olnud rõõme ikkagi rohkem,“ kinnitab Karotam ja nendib, et hea tunne on anda teatepulk üle just nüüd.
Väikeaktsionäride lüpsmise klassika sisaldab ka palju muid võimalusi.
Juhtimistasud, puugid, pealtnäha asjalikud, kuid sisult kummalised tehingud a la parimate varade justkui sundseisus müük kummalistele ostjatele jpm.
Ühesõnaga, mina ka ei usu uute omanike tahtesse väikeaktsionäre rõõmustada. Neil on endil piisavalt tööd ja riski prsekursil laeva ümberpööramisel. Pole kindel, et ka nemad ise raudpolt võitjad on. Kas fondi allesjäänud varade rahateenimise perspektiivi on vähikäigust pöörde paremuse suunas teinud?
Mulle meenub ca 5 aasta tagant LHV privaatpanganduse avalik koolitus, kus ühel hinnagraafikul olid kõrvuti Nordecon ja Merko aktsia hind läbi aegade ning teisel BHF ja Eften läbi aegade. BHF hind oli tollal 1,15 € kandis.
Suht otse öeldi välja, miks nende paaride esimestel hind ei kasva ja ei hakka tõenäoliselt kunagi kasvama: ühel juhul suuromaniku käitumine ja teisel juhul juhtkonna pädevus.
Karotame juhtimisel kaotas fond oma väärtusest 90% ja räägib sirge näoga, et rõõme on olnud rohkem kui muresid. Karotam võiks valgustada, et mis talle ja investoritele rõõmu peaks tegema?
Väga võimalik, et üht või teist pulli ka tehakse, aga samas on avalik investeerimisfond küllaltki reguleeritud loom ja liiga massiline skeemitamine tekitaks fondivalitsejale päris tõsiseid riske, mis ennast pigem ära ei tasuks. Vaevalt, et Leedukad Eesti FI’lt ja prokuratuurilt siidkinnastega kohtlemist ootaks.
Näiteks valitsemistasu määrad ja loetelu fondi arvelt lubatud kuludest on kirjas fondi reeglites. Sealjuures näiteks valitsemistasu muutmise hääletusel ei võid fondivalitsejaga seotud investorid hääletada ning sellise muutuse peaks FI kinnitama.
Lõppkokkuvõttes hakkaks selline skeemitamine üks hetk Leedukate endi tootlust negatiivselt mõjutama. Valitsejana saavad nad tasu puhtalt turukapi järgi ja investorina oleks neile (ja meile kõigile) oluline ASAP positiivseid rahavooge genereerima ja kasumlikkust tõstma hakata (sh. just auditeeritud aruannetes), et kalleid laene parematel tingimustel refinnida.
Minu ja ilmselt ka teiste kaaskannatajate jaoks ei ole küsimus kas Leedukate fondijuhtimine saab olema nii eeskujulik ja väikeaktsionäre soosiv, et oleksime valmis tänasele NAV’ile preemiat maksma suurest usust sellesse tiimi (nii nagu EFTEN kunagi preemiaga kauples). Küsimus on kas nad on piisava kompetentsed ja motiveeritud fondi käekäiku parandama (ja kas fondi varad on piisavalt alla hinnatud), et järgmise paari aasta jooksul õnnestub üht või teist viisi näiteks 20, 25 või 30 sendi juures väljuda.
