Aktsiate hinnad pole ostmise alustamiseks kunagi liiga kõrged või müümise jaoks liiga madalad. väidab kuulus Ameerika 20. sajandi algupoole börsimängur Jesse Livermore, kes on ka “Aktsiamänguri pihtimuse” peategelase prototüüp. Tõetruu esituslaadi tõttu peetakse “Aktsiamänguri pihtimust” üheks hinnatuimaks börsialaseks väljaandeks. Tähelepanelikud lugejad võivad sellest raamatust saadud hinnaliste õpetuste najal oluliselt parandada oma investeerimisoskust. Need aga, kes ei soovi börsil õnne proovida, leiavad siit küllaga nauditavat lugemismaterjali.
Ja lõpuks on see raamat jõudnud ka kodumaistele raamatulettidele. :))
screenshot:kliki siia
Sooviksin teada, kas seda raamatut on võimalik ka tellida? Kuna ma ise ei ela praegu Eestis, siis ei ole mul võimalik seda raamatupoodidest otsida. Otsisin kirjastuse "Perioodika" www-lehekülge, kuid ei leidnud. Kas keegi oskab nõu anda?
Krissu, saada mail.. Teistele teadmiseks, et raamatu saab u. 1/3 võrra odavamalt kui osta otse kirjastuselt Tallinn, Voorimehe 9.
Kas keegi on juba lugenud Soome koolipoisi Mikko Tammineni Pörssiopast? Seda pole vist veel Soomeski saada?
TO MSM: ma lähen esmaspäeval kirjkauppa ja vaatan järgi, esmspäeval saad vastuse...8)
huvitav kui asjaliku raamatu voib kirjutada 11a poiss...? ;o)
Seda, et näiteks osta noksi.
Aga äkki on tegemist geeniusega. Soros juba hakkab ammenduma.
Aga äkki on tegemist geeniusega. Soros juba hakkab ammenduma.
Muide, teate mis on naljakas?
Kui mul endal possu ei ole, siis kommenteerimine ja teooria tulevad jube hästi välja - ma võin sütematiseeritult rääkida aktsiatest, turgudest, seostest mingeid tunde. Ja võidustrateegiatest, distsipliinist jne...
Kui aga sattud valele poole turgu on närvid läbi ja mõistus minutiga otsas. Jooksed närviliselt ringi, peas taob: müüa, mitte müüa, müüa........
Täheldasin eriti viimastel päevadel, et enamus rahmeldas samamoodi ?!?!?=!
Seda, et turud on oma olemuselt maniakaal-depresiivsed. Peale majandushariduse/teadmiste peaks olema käsi ka sotsioloogias ja politoloogias. Siis võiks nagu edu saavutada.
Kui mul endal possu ei ole, siis kommenteerimine ja teooria tulevad jube hästi välja - ma võin sütematiseeritult rääkida aktsiatest, turgudest, seostest mingeid tunde. Ja võidustrateegiatest, distsipliinist jne...
Kui aga sattud valele poole turgu on närvid läbi ja mõistus minutiga otsas. Jooksed närviliselt ringi, peas taob: müüa, mitte müüa, müüa........
Täheldasin eriti viimastel päevadel, et enamus rahmeldas samamoodi ?!?!?=!
Seda, et turud on oma olemuselt maniakaal-depresiivsed. Peale majandushariduse/teadmiste peaks olema käsi ka sotsioloogias ja politoloogias. Siis võiks nagu edu saavutada.
TNT, kas mitte ka psüholoogias? Kuidas härra Kolga esineks kui asja hoolega käsile võtaks?
to: MSM
seda, et psüholoogia uurib inimese käitumist jne. Sotsioloogia aga grupi või gruppide. Seega jääks nagu endise juurde.
seda, et psüholoogia uurib inimese käitumist jne. Sotsioloogia aga grupi või gruppide. Seega jääks nagu endise juurde.
Käisin eile vaatamas filmi Kuidas võita miljon dollarit. Väga huvitavalt oli tõlgitud. Ei mäleta enam täpselt mis konstekstides oli kasutatud Nehatut (vist see kiirtoitlustusputka Peterburi teel) ja Rumba suitse. Igatahes mulle need väljendid meeldisid. Vahest tõlgitakse liiga sõna-sõnalt.
MSM ja TNT,
Lugesin kunagi ühe eduka usa treideri arvamust treidimise kohta. Ta pani tähtsuse järjekorda eduka treidimise 3 peamist koostisosa:
1. psychological plan
2. money management
3. the actual system that provides an edge and suits ones personality
Enamus algajaid turuosalisi peab viimast kõige olulisemaks ning ei pööra erilist tähelepanu kahele esimesele.
Lugesin kunagi ühe eduka usa treideri arvamust treidimise kohta. Ta pani tähtsuse järjekorda eduka treidimise 3 peamist koostisosa:
1. psychological plan
2. money management
3. the actual system that provides an edge and suits ones personality
Enamus algajaid turuosalisi peab viimast kõige olulisemaks ning ei pööra erilist tähelepanu kahele esimesele.
Lugesin seda "Aktsiamänguri pihtimust" - mulle igatahes meeldis. Mis konkreetselt - ilmselt see, et spekuleerimises/investeeri ises ei ole midagi uut - see on nii vana äri, kui on inimkond. Ja arvata on , et ajaloost on siin paljugi õppida. Põhiliselt tehtavad vead (mida isegi teen) on igivanad ja neid tehakse uuesti ja uuesti.
Neile, kes peavad lugu Voldemar Kolgast ja psühholoogiast (vabandan, tiba pikk on):
Väärtpaberibörsi psühholoogia:
Lihtsal inimesel on oma eksimusi raske tunnistada. Teades inimese sellist nõrkust, peaks bõrsil kasutama nn. 10 protsendi seadust: kui kaotus ületab 10 protsenti, siis lihtsalt peab oma aktsia ära müüma ja mitte ootama imet. Uus aeg tekitab uusi keskkondi. Uueks keskkonnaks Eestis on väärtpaberibörs. Uued keskkonnad on ahvatlevad, suuri võimalusi pakkuvad. On ju aktsiate ost-müük hoopiski huvitavam kui kartulite kasvatamine. Öeldes nii, ei pane ma kahtluse alla kartulikasvatust, vaid viitan keskkondade erinevale informatiivsusele. Börsil tegutsemisest võib – mitte aga alati – rohkem õppida kui kartulikasvatusest.Miks minnakse väärtpaberiturule?Lihtne ja otsekohene vastus oleks raha teenima. Selles aga ei peitu kogu tõde, kuna mistahes tegevust ajendavad erinevad, tihti vastuolulised motiivid. Nii tulidki erinevatel põhjustel väärtpaberibörsile tuhanded kogenematud inimesed ja nende hulgas olin ka mina. Ma ei tulnud päriselt ise, vaid mind kutsuti psühholoogina analüüsima börsil toimivat. Kutsujaks oli Margus Järve nüüdseks tegevuse lõpetanud EE Investeeringutest. Tahan kohe öelda, et olen talle tänulik, et tõi mind uude maailma.Rahulolu ei tulene sellest, et oleksin rikkaks saanud või börsil raha võitnud. Otse vastupidi, ka mina kaotasin raha nagu Kalev Kesküla (vt. EE 17.07) ja peaaegu kõik teisedki, kes on olnud Tallinna Väärtpaberibörsil.Iga börsile mineja pidi olema kaotusteks valmis. On mõttetu süüdistada kedagi teisi enda kaotustes.Minu isiklik rahulolu tuleb aga lootusest, et negatiivne kogemus kulub kunagi hiljem ära. Uut keskkonda on võimalik tundma õppida vaid seal tegutsemise läbi. Kaugelt vaadates ei õpi midagi, käed tuleb mullaseks teha!Mida vanemaks ma saan, seda enam mulle tundub, et elu kõige suuremaks eesmärgiks on õppimine. Inimene õpib terve elu – alates sünnist kuni surmani. Muud eesmärgid – töötamine, raha kogumine, reisimine, armastamine, laste kasvatamine, maja ehitamine – on pigem vahendid suure eesmärgi – eluaegse õppiva seisundi saavutamiseks.Väärtpaberibörs kui psühholoogiline keskkondVäärtpaberibörsi keskne tunnus on suur ebamäärasus. Seal aset leidvad protsessid on raskesti ette ennustatavad. Väärtpaberiturg on alati mingis udus. Ebamäärasus on seal tunduvalt kõrgem kui kartulipõllul (kuigi ka selle aasta ettenägematud vihmad lõid ettenägematuid olukordi kartuli kasvatamisel).Tallinna Väärtpaberibörs on teinud lühikese ajaga läbi terve elutsükli: sündinud, kasvanud, olnud tipus ja põhja kukkunud. Toimuva kirjeldamisel on meie börsianalüütikud pigem psühholoogid kui majandus-rahanduseksperdid. Börsiprotsesside analüüsil kasutatakse laialt psühholoogilist sõnavara. Mindki kutsuti väärtpaberiturule kui psühholoogi.Tavainimene räägib psühholoogiast siis, kui asjad on imelikud, kas liiga head – kui toimub aktsiate meeletu tõus, või kui asjad on väga halvad – aktsiad kukuvad seletamatul põhjusel. Siiski on psühholoogia osakaal positiivsete ja negatiivsete nähtuste puhul erinev: psühholoogia tuleb mängu pigem negatiivse kui positiivse teate korral. (Nii pakub psühholoogiale ka üldiselt suuremat huvi vaimse hälbega inimene kui edukas.)Sama seaduspärasus kehtib ka börsil. Wolff (1986) leidis, et negatiivsed uudised Wall Street Journal’is kajastusid enam aktsiate hindades kui positiivsed uudised. Investorid reageerivad pigem neile uudistele, mis on hetke trendiga vastuolus, kui neile, mis kulgevad ühtlaselt kooskõlas aktsiate hinna muutustega.See võiks olla inimese irratsionaalse käitumise näiteks. Tegelikult näitab see seda, et meil on kalduvus mingit informatsiooni märgata ja teist mitte. Lea, Tarpy ja Webly (1987) jõudsid järeldusele, et küsimus, kas majanduslik käitumine on ratsionaalne või mitte, on mõttetu. Nimelt mõjutavad majanduslikku käitumist paljud tegurid ja ratsionaalsus on ainult üks neist. Tegelik küsimus ei peitugi selles, kas investorite käitumine on ratsionaalne või irratsionaalne, vaid selles, kas ta on kooskõlas olemasolevate teadmistega või sellega, mida on mõistlik oodata.Kui olla nõus eelpooltooduga, ei tohiks müstifitseerida Tallinna Väärtpaberiturul toimuvat, vaid tuleks ausalt öelda, et “mul kui analüütikul ei jätku teadmisi olukorra analüüsiks”. Paraku ei julge keegi tunnistada enda ebakompetentsust, kuna muidu ju langeks analüütiku turuväärtus. Parem on hämada kui tõtt tunnistada.Kaotuse tunnistamine on raskeÖeldakse, et inimese loomus avaldub kõige paremini hädas, siis, kui oled kõvasti kukkunud. On tüüpiline, et inimene püüab kaotuste puhul teisi, mitte ennast süüdistada.Kõige raskem on kaotuse tunnistamine. Kui aktsia ostetakse, siis tehakse teatud arvestus – kui palju võiks see sisse tuua. Müük kaotuse korral võib olla mõistlik otsus ja sellele võib järgneda teine investeering, mis võib korvata kaotuse kahjumi. Paraku on selline käitumismall ebatõenäoline. Lihtsalt inimesel on oma eksimusi raske tunnistada. Teades inimese sellist nõrkust, peaks börsil kasutama nn. 10 protsendi seadust: kui kaotus ületab 10 protsenti, siis lihtsalt peab oma aktsia ära müüma ja mitte ootama imet (on ka 5 ja 15 protsendi seadused). Peab olema piisavalt mehine, et oma eksimust teistele tunnistada. Sel juhul õnnestub ellu jääda ja mängida ka järgmisel päeval.Sajad väikeinvestorid, nagu minagi, ei osutunud piisavalt mehiseks, et võtta vastu kümneprotsendiline kaotus. Ja selle asemel tulid sajaprotsendilised kaotused. Siinjuures arvan, et maaklerid ja võib-olla ka meedia oleks pidanud hoopiski veenvamalt rääkima 10 protsendi rusikaseadusest. Ajakirjandusel oleks võinud olla harivam roll, kuna ainult vähestel börsil tegutsejatest oli börsist aimu. Võiks spekuleerida, et 10 protsendi seaduse järgimine oleks võinud vältida Tallinna Väärtpaberituru krahhi. Kosumiseks läheb aga aastaid, et meie armas TALSE jõuaks jälle 400 punktini.Ma ei ole nõus arvamusega, et kõik, mis juhtus väärtpaberiturul oli meile või Eestile hea ja kasulik. Analoogiliselt võiks väita: selleks, et mõista kondoomide kasulikkust, ei pea suguhaigust saama. Pole vaja nii kõvasti kukkuda, et mõista seaduspärasuste järgimise kasulikkust. Niisiis vajab paraku ka väärtpaberibörs teadmisi nagu mistahes keskkonnas tegutsemine.
Voldemar Kolga
Väärtpaberibörsi psühholoogia:
Lihtsal inimesel on oma eksimusi raske tunnistada. Teades inimese sellist nõrkust, peaks bõrsil kasutama nn. 10 protsendi seadust: kui kaotus ületab 10 protsenti, siis lihtsalt peab oma aktsia ära müüma ja mitte ootama imet. Uus aeg tekitab uusi keskkondi. Uueks keskkonnaks Eestis on väärtpaberibörs. Uued keskkonnad on ahvatlevad, suuri võimalusi pakkuvad. On ju aktsiate ost-müük hoopiski huvitavam kui kartulite kasvatamine. Öeldes nii, ei pane ma kahtluse alla kartulikasvatust, vaid viitan keskkondade erinevale informatiivsusele. Börsil tegutsemisest võib – mitte aga alati – rohkem õppida kui kartulikasvatusest.Miks minnakse väärtpaberiturule?Lihtne ja otsekohene vastus oleks raha teenima. Selles aga ei peitu kogu tõde, kuna mistahes tegevust ajendavad erinevad, tihti vastuolulised motiivid. Nii tulidki erinevatel põhjustel väärtpaberibörsile tuhanded kogenematud inimesed ja nende hulgas olin ka mina. Ma ei tulnud päriselt ise, vaid mind kutsuti psühholoogina analüüsima börsil toimivat. Kutsujaks oli Margus Järve nüüdseks tegevuse lõpetanud EE Investeeringutest. Tahan kohe öelda, et olen talle tänulik, et tõi mind uude maailma.Rahulolu ei tulene sellest, et oleksin rikkaks saanud või börsil raha võitnud. Otse vastupidi, ka mina kaotasin raha nagu Kalev Kesküla (vt. EE 17.07) ja peaaegu kõik teisedki, kes on olnud Tallinna Väärtpaberibörsil.Iga börsile mineja pidi olema kaotusteks valmis. On mõttetu süüdistada kedagi teisi enda kaotustes.Minu isiklik rahulolu tuleb aga lootusest, et negatiivne kogemus kulub kunagi hiljem ära. Uut keskkonda on võimalik tundma õppida vaid seal tegutsemise läbi. Kaugelt vaadates ei õpi midagi, käed tuleb mullaseks teha!Mida vanemaks ma saan, seda enam mulle tundub, et elu kõige suuremaks eesmärgiks on õppimine. Inimene õpib terve elu – alates sünnist kuni surmani. Muud eesmärgid – töötamine, raha kogumine, reisimine, armastamine, laste kasvatamine, maja ehitamine – on pigem vahendid suure eesmärgi – eluaegse õppiva seisundi saavutamiseks.Väärtpaberibörs kui psühholoogiline keskkondVäärtpaberibörsi keskne tunnus on suur ebamäärasus. Seal aset leidvad protsessid on raskesti ette ennustatavad. Väärtpaberiturg on alati mingis udus. Ebamäärasus on seal tunduvalt kõrgem kui kartulipõllul (kuigi ka selle aasta ettenägematud vihmad lõid ettenägematuid olukordi kartuli kasvatamisel).Tallinna Väärtpaberibörs on teinud lühikese ajaga läbi terve elutsükli: sündinud, kasvanud, olnud tipus ja põhja kukkunud. Toimuva kirjeldamisel on meie börsianalüütikud pigem psühholoogid kui majandus-rahanduseksperdid. Börsiprotsesside analüüsil kasutatakse laialt psühholoogilist sõnavara. Mindki kutsuti väärtpaberiturule kui psühholoogi.Tavainimene räägib psühholoogiast siis, kui asjad on imelikud, kas liiga head – kui toimub aktsiate meeletu tõus, või kui asjad on väga halvad – aktsiad kukuvad seletamatul põhjusel. Siiski on psühholoogia osakaal positiivsete ja negatiivsete nähtuste puhul erinev: psühholoogia tuleb mängu pigem negatiivse kui positiivse teate korral. (Nii pakub psühholoogiale ka üldiselt suuremat huvi vaimse hälbega inimene kui edukas.)Sama seaduspärasus kehtib ka börsil. Wolff (1986) leidis, et negatiivsed uudised Wall Street Journal’is kajastusid enam aktsiate hindades kui positiivsed uudised. Investorid reageerivad pigem neile uudistele, mis on hetke trendiga vastuolus, kui neile, mis kulgevad ühtlaselt kooskõlas aktsiate hinna muutustega.See võiks olla inimese irratsionaalse käitumise näiteks. Tegelikult näitab see seda, et meil on kalduvus mingit informatsiooni märgata ja teist mitte. Lea, Tarpy ja Webly (1987) jõudsid järeldusele, et küsimus, kas majanduslik käitumine on ratsionaalne või mitte, on mõttetu. Nimelt mõjutavad majanduslikku käitumist paljud tegurid ja ratsionaalsus on ainult üks neist. Tegelik küsimus ei peitugi selles, kas investorite käitumine on ratsionaalne või irratsionaalne, vaid selles, kas ta on kooskõlas olemasolevate teadmistega või sellega, mida on mõistlik oodata.Kui olla nõus eelpooltooduga, ei tohiks müstifitseerida Tallinna Väärtpaberiturul toimuvat, vaid tuleks ausalt öelda, et “mul kui analüütikul ei jätku teadmisi olukorra analüüsiks”. Paraku ei julge keegi tunnistada enda ebakompetentsust, kuna muidu ju langeks analüütiku turuväärtus. Parem on hämada kui tõtt tunnistada.Kaotuse tunnistamine on raskeÖeldakse, et inimese loomus avaldub kõige paremini hädas, siis, kui oled kõvasti kukkunud. On tüüpiline, et inimene püüab kaotuste puhul teisi, mitte ennast süüdistada.Kõige raskem on kaotuse tunnistamine. Kui aktsia ostetakse, siis tehakse teatud arvestus – kui palju võiks see sisse tuua. Müük kaotuse korral võib olla mõistlik otsus ja sellele võib järgneda teine investeering, mis võib korvata kaotuse kahjumi. Paraku on selline käitumismall ebatõenäoline. Lihtsalt inimesel on oma eksimusi raske tunnistada. Teades inimese sellist nõrkust, peaks börsil kasutama nn. 10 protsendi seadust: kui kaotus ületab 10 protsenti, siis lihtsalt peab oma aktsia ära müüma ja mitte ootama imet (on ka 5 ja 15 protsendi seadused). Peab olema piisavalt mehine, et oma eksimust teistele tunnistada. Sel juhul õnnestub ellu jääda ja mängida ka järgmisel päeval.Sajad väikeinvestorid, nagu minagi, ei osutunud piisavalt mehiseks, et võtta vastu kümneprotsendiline kaotus. Ja selle asemel tulid sajaprotsendilised kaotused. Siinjuures arvan, et maaklerid ja võib-olla ka meedia oleks pidanud hoopiski veenvamalt rääkima 10 protsendi rusikaseadusest. Ajakirjandusel oleks võinud olla harivam roll, kuna ainult vähestel börsil tegutsejatest oli börsist aimu. Võiks spekuleerida, et 10 protsendi seaduse järgimine oleks võinud vältida Tallinna Väärtpaberituru krahhi. Kosumiseks läheb aga aastaid, et meie armas TALSE jõuaks jälle 400 punktini.Ma ei ole nõus arvamusega, et kõik, mis juhtus väärtpaberiturul oli meile või Eestile hea ja kasulik. Analoogiliselt võiks väita: selleks, et mõista kondoomide kasulikkust, ei pea suguhaigust saama. Pole vaja nii kõvasti kukkuda, et mõista seaduspärasuste järgimise kasulikkust. Niisiis vajab paraku ka väärtpaberibörs teadmisi nagu mistahes keskkonnas tegutsemine.
Voldemar Kolga
eriti loll 10%seadusemees, loogiline mõtlemine mõnel ikka päriselt puudub.
pakun välja sama lolli 10% seaduse:
ükski aktsia ei tohi üle 10% kukkuda - ja kõik
krahhid ja õnnetud raha kaotajad jäävad ära
ükski aktsia ei tohi üle 10% kukkuda - ja kõik
krahhid ja õnnetud raha kaotajad jäävad ära
Hea mõte, spets! Kuidas kommenteerid reeglit, et mõni börs pannakse selleks päevaks lihtsalt kinni, kui indeks on kukkunud üle 10%?
mulle, kui kukkuvaturumängijale, see ei meeldiks